Читать книгу Minu Helsingi. Ärge tapke sõnumitoojat - Tarmo Virki - Страница 10

1990ndate alguses on Soomes Eesti riigiga suhtlemiseks vajalik läbi astuda Kasarmikatul asuvast konsulaadist. Mina jõuan Eesti ajaloolisse saatkonnahoonesse esinduslikus Kaivopuisto linnaosas esimest korda 1996. aastal, kui olen Postimehes ajakirjanikutööga alustanud.

Enne kui Märt Soomest lahkub, viib ta mu tutvuma Eesti saatkonna inimestega. Tramm peatub Tehtaankatu alguses, astume maha. Peatuse kõrval on suur vanaaegne elumaja, mille alumisel korrusel asub toidupood. Sama maja esimesel korrusel olnud üüriruumides asus Eesti esimene saatkond 1920ndate alguses (huvitav, kas samas, kus toidupood tänapäeval?). Esimeseks saadikuks oli Oskar Kallas, kes hakkas esindust rajama 1920. aastal.

Peatusest üle ristmiku paistab ka Nõukogude Liidu ehitatud kvartalisuurune majakompleks, kuhu on ennast sisse seadnud Venemaa saatkond. Paratamatult pean mõtlema, et nõukogude ajal oli see koduseks kohaks paljudele Soome poliitikutele, kes käisid siin regulaarselt vaibal ja sedakaudu oma karjääri edendasid. Eks iga hinna eest oma karjääri upitavaid poliitikuid leidub kõigis riikides. Küllap on see ametiviga.

Kuulsamate idakummardajate esireas on raske vastast leida Soome pikaaegsele presidendile Urho Kaleva Kekkonenile. Soomestumise aja üks parimatest mälestusmärkidest on ilmselt Helsingi lääneosas, Seurasaari silla kõrval asuv Kekkoneni majamuuseum Tamminiemi. Muuseum on külastajatele avatud, lisaks õnnestub mul ajakirjaniku staatust kasutades käia seal ajaloolises saunas, kus Kekkonen istus mererannal pikki õhtuid koos Moskva saadikute ja riigijuhtidega. Saun väga suursugust muljet ei jäta – tänapäeval ehitavad ka majaühistud endale tunduvalt esinduslikumaid saunu –, küll aga on muljetavaldav kaunis rand keset loodust ja linna. Pole ime, et õhtutunnid kulusid siin kummardades kiirelt.

Küllap sai ka Kekkoneni 1964. aasta ajalooline eestikeelne kõne Tartu ülikoolist võimalikuks eelkõige tänu sügavatele kummardustele. Kekkoneni visiidi tähtsust, vähemalt sümboolset tähtsust ei tasu alahinnata, Eesti NSV oli ju aastal 1964 maailmast päris hästi eraldatud territoorium – sugulasrahva, olgugi et Moskva-meelne president oma eestikeelse kõnega Tartu ülikoolis andis kindlasti mitmele jõudu edasi võidelda.