Читать книгу Minu Helsingi. Ärge tapke sõnumitoojat - Tarmo Virki - Страница 8

„Andres saatis meile näidendi,“ teatab ühel 1995. aasta sügise seltsiõhtul Eola, meist veidi vanem teadur ülikooli bioloogialaborist. Ta paneb lauale ruudulisele paberile käsitsi kirjutatud käsikirja, mis on illustreeritud Andrese enda joonistustega.

Huvitav. Vaatame. Andres on suundunud vahetustudengiks Šveitsi, aga jätkab endiselt meie seltsielu mõjutamist.

„Ma lugesin selle läbi, ja hoolimata Andrese veidi ülevoolavast fantaasiast mõnes stseenis usun ma, et see on täiesti teostatav. Väikeste mugandustega muidugi,“ võtab Eola kokku tegevuskava.

Mis seal ikka. Teeme ära.

Filmiajaloo huvilisena on Andres lapanud vanu filmikäsikirju ja pannud ühe Eesti esimese mängufilmi „Noored kotkad“ põhjal kokku näidendi. Theodor Lutsu 1927. aasta isamaaline mängufilm on väheseid enne nõukogude aega tehtud filme, mis on peaaegu täiesti säilinud. Äärmiselt isamaalises loos – ja mis võiks olla veel sobilikum võõral maal elavatele eestlastele! – astuvad aastal 1918 rahvaväkke üliõpilane, sepp ja talupoeg. Kolmest luurel ja lahingutes karastunud sõbrast naaseb elusalt tagasi kaks ja algab noore riigi ülesehitamine.

Lugu on meie montypythonlikult Lendavaks Kaelkirjakuks ristitud näitetrupile lõbus pähkel, kuigi kohati läheb rahvuslik propaganda ehk veidi absurdsuseni.

„Peagi jõudsid esimesed Eesti vabatahtlikud vaenlasest vallutatud piirkonda. Tsaariaeg ja maailmasõda olid eestlasi vintsutanud ega õigeid sõjariistu polnud kusagilt leida. Panipaikadest ja peidikutest otsiti üles ning korrastati muistsest vabadusvõitlusest ja Jüriööst alles hoitud tapreid, kilpe ja rõngassärke, rootsiaegsetest musketitest rääkimata. Liivaga löödi jõekaldasse peidetud mõõgad läikima, käia peal teravaks ja sõtta.“

Õnneks on meil sellel aastal vahetuses teatriteadur Anneli, kellest saab meie lavastaja. Lisaks teeb ta – veidi nagu mängiva treenerina jalgpallis – ka meeldejääva etteaste Kingissepa-näolise tiblade juhina.

Naisosatäitjatest puudust ei ole, sõjas on naisi ju vähe ja üliõpilaste hulgas palju. Suurem töö on rääkida nõusse mõned „tõsised“ meesüliõpilased – nagu ikka, on see mõnega veidi raskem kui teisega –, aga peagi on minust saanud üliõpilane Tammekänd ja kaks noort inseneritudengit – Jarek ja Harri – kinnitatud sepa ja talupojana teistesse peaosadesse. Meie kolmeliikmeline väeosa saab endale naisohvitseri, peale selle mängivad naised mitut teist väiksemat rolli.

Näitlemine ei ole kaugeltki kõige lihtsam. Inimesel, kes sellega varem tegelenud ei ole, on oma tavarollist välja astuda keeruline, aga vähehaaval hakkab see siiski õnnestuma. Saame kevade jooksul nii mõnelgi pühapäeval Tuglase seltsi ruumides kokku, harjutame näidendit ja lõbutseme.

Stilistikale me liiga suurt tähelepanu ei pööra. Kui mu luitunud pintsak sobib kasutamiseks 1990. aastatel üliõpilaselus, siis miks ei peaks ta sobima 1918. aasta üliõpilase selga. Mehed on alati ju ka pikki juukseid kandnud – kuigi minu nooruslikult poole seljani ulatuv lakk oleks vabadussõjas olnud ilmselt sama kahtlane kui naisohvitser.

Peaproovis istume ühes esimestest stseenidest koos maha, jooma.

„Visake, sõbrad, puhas oma vabriku töö!“ teatab Lepik.

Kõik käib käsikirja järgi: noored on jõudnud rindele ja lõõgastuvad. Võtan sõõmu viinapudelist, kus siiani on alati olnud vesi, ja hakkan läkastama. Kaasvõitlejad on asendanud vee originaalse materjaliga! Peab tunnistama, et proov läheb kindlasti sujuvamalt kui varasemad proovid – on selle põhjuseks siis see, et tekstid ja liigutused hakkavad pähe kuluma, või alkoholi mõjul kahanenud esinemispinge, kes teab.

Sellega pudeliüllatused ei piirdu – esietenduseks on 40kraadine märjuke vahetatud 60kraadise vastu.

„Ole meheks, Lepik!“ teatan läkastades.

Päris esietendus nendele üksikutele seltsi liikmetele, kes projektis ei osalenud, toimub Furuviki rannamaja hoovis Ida-Helsingis, vahetult enne Santahamina silda. 1990ndatel toimusid seal nii mõnedki Tuglase seltsi ja/või Eestiga seotud sündmused.

Maja ees on pink, mida saame sobivalt kasutada erinevates stseenides. Peale selle on keset meie looduslikku lava Furuviki uks, kust näitlejad sisse ja välja liiguvad.

Furuviki rannasuvila teeb erakordseks ta asukoht. Rannalt merele vaadates paistab vastaskaldal asuv sõjaväele kuuluv suur Santahamina saar. Juba kaks sajandit on saart kasutatud linna kaitseks. 19. sajandil rajas siia kaitserajatisi tsaariarmee ja kogu Soome iseseisvuse aja on siin asunud kohalik sõjavägi, et vajaduse korral kasutada positsiooni pealinna kaitsmiseks.

Juba aastaid räägitakse, et linn peaks selle suure maa-ala, mida mandriga ühendab sild, enda kätte saama, et sinna saaks planeerida uue ilusa elurajooni.

Külastan suletud saart 1997. aasta jaanuaris, kui kaitseminister Andrus Öövel peab seal kõnet, aga erilist muljet see pimedal ja külmal aastaajal vaatamisväärsusena ei jäta.

Sõjaga seotud kohtadest on kindlasti muljetavaldavam Helsingi tuntuimate vaatamisväärsuste hulka kuuluv Suomenlinna. Suomenlinna kaitserajatised, mis kuuluvad UNESCO maailmapärandi hulka nagu Tallinna vanalinngi, rajas tsaariarmee 1800ndatel. Kuna sinna pääseb väga lihtsalt, linnaliikluse praamiga Kauppatorilt (hinnaks 2014. aasta suvel 2,50 eurot), saab selle külastamisest nii HEÜÜ-le kui ka mulle endale iga-aastane sündmus.

Üks Helsingi suveteatritest korraldab oma etendused tavaliselt siin, tsaariaegsete kaitseehitiste vahel, esitades tihtilugu teatriklassikasse kuuluvaid lugusid. Neid olen aastate jooksul külastanud ja võin soovitada kõigile teatrihuvilistele – kui ka näitlejatöö mõnikord püsivaid elamusi ei valmista, on koht ja suveööromantika igatahes unustamatud.

Suomenlinna rannas on kaldale tõstetud allveelaev Vesikko, mis 1930. aastatel moodustas koos Eesti uues meremuuseumis oleva Lembituga keskse lüli Eesti ja Soome salajases sõjalises koostöös, mille raames kavatseti sulgeda Soome lahe suue, et eraldada Stalini merevägi Lääne-Euroopast. Vesikko sisse – see on tänapäeval sõjamuuseumi filiaal – pääseb piiluma suvel, teistel aastaaegadel tasub militaarajaloost huvitatutel külastada päris sõjamuuseumi (Sotamuseo), mis asub kesklinnast jalutuskäigu kaugusel Kruununhaka linnaosas (Liisankatu 1).