Читать книгу Minu Helsingi. Ärge tapke sõnumitoojat - Tarmo Virki - Страница 9

Aastal 1996 saab minust ajakirjanik. Nagu paljude heade kolleegide puhul, algab ka minul kõik juhuslikult. Ajakirjanikuks saamiseks on mul vaja huvituda saksa kirjandusest ja kuuluda õigesse üliõpilasseltsi.

Jaanuar, 1996. Uus aasta, uus semester. Lähen kuulama saksa kirjanduse loengusarja esimest loengut, teemaks Thomas Mann ja tema looming. Ma ei ole kirjandust õppinud, aga klassikaline kirjandus huvitab ja see kahetunnine loeng sobib mu päevakavasse.

Fabianinkatu vana keelekeskuse suure saali tumedatele pinkidele on kogunenud paarkümmend tudengit. Tänava nimel on muide Eesti juured – see on oma nime saanud Haapsalus sündinud Fabian Steinheili järgi, kes oli aastatel 1810–1824 Soome kindralkuberner.

Tudengid mu ümber nihelevad, uus semester on algamas. Kell saab juba 15 minutit üle täistunni, aga professor on endiselt puudu. Tudengid nihelevad veel rohkem, vaatavad ringi ning hakkavad arutama, kas oleme ikka õiges saalis ja kas on ikka õige päev.

Mu kõrvale istub Märt, kes nagu minagi on Satakunta osakunta ehk üliõpilaskogu liige. Oma olemuselt on Soome osakunta’d ehk maakondlikud kogud eelkõige korporatsioonid, kuid eesti kirjakeeles leidub ka osakonna ja osakunna nimetust.

Märt, kelle õpingud hakkavad lõppema, elab koos oma perega meie kogule kuuluvas pisikeses korteris kesklinnas, varem olen temaga kohtunud kossutrennis. Seal keegi meid teineteisele tutvustaski – ikkagi kaks eestlast samas Lääne-Soome kogus.

Vahelepõikena peab siinkohal pisut rääkima üliõpilaskogudest. Soome üliõpilaskogusid eraldavad rangelt maakondade piirid. Kui mõni piiril asunud vald vahetab oma maakondlikku kuuluvust, vahetavad oma suunda ka tudengid. Pisike Punkalaiduni vald, kuhu meie perega 1991. aasta suvel sattusime, asub kolme maakonna kohtumispunktis – Varsinais-Suomi, Pirkanmaa ja Satakunta – ja oli sel ajal just hiljuti maakonda vahetanud. Meie keskkoolist pääsesime pealinna ülikooli mina ja Erkki (kellega kohtun uuesti 15 aastat hiljem Tallinna laeval, kui ta on teel Eestisse põllumajandusmasinaid müüma) ja me maandume seetõttu Satakunta ehk Sajavalla kogus. Praeguseks on vald aga juba osa Tampere ümber olevast Pirkanmaa maakonnast.

Maakondlike kogude traditsioon on Soome tulnud juba 1600. aastatel emamaalt Rootsist. Satacundi kogu, mille liikmeks mind uhkelt lüüakse, oli olemas juba 1653, 13 aastat pärast Helsingi ülikooli asutamist.

Maandun funkmaja viiendal korrusel, toas number 505, mida jagan esimesed pool aastat kõhetu farmaatsiatudengi Jarmoga. Küllap oli Jarmo-Tarmo tuba kellegi nali. Tuba leiti mulle tänu sellele, et kogu oli otsustanud pakkuda elamist kolmele eestlasele – ma oleksin tõenäoliselt enne ülikooli lõpetanud, kui järjekord minuni oleks jõudnud. Suur kesklinnas olev maja, kus elada on suhteliselt taskukohane, on ju igas linnas ja igas riigis üliõpilaste seas äärmiselt populaarne.

Nagu kõik teised meie üliõpilaskogu uued tudengid, löödi ka Jarmo-Tarmo rebaseks tseremoonial kohalikus pargis pärast seda, kui olime koos kaardiga jooksnud meie maja ümber kohalikes pubides ühelt õllelt teisele, seljas meie kogu sinised tunked. Tunked jõudsid üliõpilaste piduriidena Soome 1950ndatel–60ndatel, kui ehitusinseneriks õppinud rühm tellis ühiselt ehitajate tunked kõikidele oma rühma õppuritele. Praegu kannavad ehitajatunkesid ka näiteks filosoofid ja moosekandid. Põhjaliku ülevaate viimasest tunkemoest võib teha volbriöö hakul, kui kõikvõimalikes ja võimatutes värvides tunkedes üliõpilased vallutavad kesklinnas Kauppatori ja Havis Amanda kuju. Volbriöö alustuseks pesevad üliõpilaste esindajad, kes valitakse kordamööda erinevatest ülikoolidest, kuju puhtaks. Siis saab pidu alata. Viis meetrit kõrge alasti merineitsi kuju sümboliseeris skulptor Ville Vallgrenile, kes selle 1906. aastal valmistas, Helsingit, Idamere tütart. Läänemeri on soomlastele Idameri, pärandina maad valitsenud rootslastelt, kelle jaoks meie meri ongi päriselt idas.

Minu tuleviku puhul on Jarmost, tunkedest või alasti merineitsist tähtsam aga kõrvaltoas elav arhitektuuritudeng Ismo, ümmarguste prillidega lühike sell, kes lisaks pööraste konstruktsioonide valmistamisele toimetab ka üliõpilaskogu ajakirja. Paratamatult satun ma peagi koos tema ja ta sõpruskonnaga kirjutama pikkadel ja pimedatel õhtutundidel lugusid neli korda aastas ilmuvasse, koopiamasinaga paljundatavasse väljaandesse. Artiklid nagu „Soovitusi jänestele“ ripuvad siiani internetis üleval ja annavad tarka nõu, kuidas kasutada ühistransporti selle eest maksmata.

Thomas Manni loengul mu kõrvale istunud Märt ongi märganud, et kirjutan meie kogu ajakirja, ja tuleb ruttu välja oma jutuga.

„Ma lahkun varsti Soomest. Kas sind huvitaks mu töö?“ Märdi töö pole ei rohkem ega vähem kui Postimehe väliskorrespondendi amet. Mõtlen, et „Soovitusi jänestele“ vist ikka Postimehele ei sobi. Samas on iga sent üliõpilasel arvel ja eks näen kuskil vaimusilmas ka seda, et see töö võiks mind tihedamalt Eestiga siduda. Muide, sel ajal kirjutan peamiselt soome keeles.

„Ikka. Miks mitte,“ kogelen vastuseks.

Kirjutada mulle ju meeldib, aga ajakirjanikuks hakkamist polnud ma selle hetkeni planeerinud. Pigem olin mõelnud ajaloo peale: ajaloolane, võib-olla õpetaja.

Kuna õppejõud kohale ei ilmugi, siirdume Kluuvi keskuse McDonald’sisse, kus Märt seletab lahti korraldusliku poole: milliseid lugusid vaja, millest võiks alustada, kuidas töö võiks üle võtta.

Esimese artikli teen värskest statistikast soomlaste viinalembuse kohta. Päris mitu lauset jääb sisse isegi peaaegu et muutmata kujul, kui lugu mõned päevad hiljem ilmub.

Õppimiskõver on järsk. Loen eesti keele kateedri raamatukogus tundide kaupa Postimehest Märdi, Marko Mihkelsoni ja teiste noorte artikleid, süüvin Melvin Mencheri ajakirjandusõpikutesse ja töötan neid detailselt läbi.

Aga nagu ajakirjanduses ikka, saavad otsustavaks lõpuks ikka inimesed. Tartus on välistoimetuses ülimalt asjalikud toimetajad: toimetust juhib vana kooli mees Rein Kärner, lisaks on seal noored tudengid Kaido Floren, Erkki Bahovski ja Marek Laane. Nende abiga hakkab ka minust aeglaselt, kuid järjekindlalt ajakirjanik saama. Esimeste lugude juures tegelevad nad põhiliselt mu teksti ümberkirjutamisega, aga kui mõne kuu jooksul eesti keeles kirjutamine jälle harjumuseks saab, väheneb ka toimetajate puhtkeeleline töö.

Postimehele jõuan ma kaheksa aasta jooksul kirjutada sadu ja sadu artikleid – alates poliitikast ja valimistest kuni teatri- ja filmiarvustusteni.

Thomas Manni loengule ma aga ei jõuagi ja tean ka kakskümmend aastat hiljem tema teostest niisama vähe kui tollal.