Читать книгу Minu Helsingi. Ärge tapke sõnumitoojat - Tarmo Virki - Страница 7

Aastal 1995 oli Kalevipoeg seotud küll lauakoorma ja sortsidega, kuid mitte ehitustööga. Rahvuseepos on läbi aegade olnud üliõpilaselu lahutamatu osa.

Kassett pleieri sisse. Klõps.

„Sissejuhatuseks. Laena mulle kannelt, Vanemuine,“ loeb Andres ülla häälega lindile „Kalevipoja“ avasõnad. Istume kaljunukil Koskela linnaosas. On jüripäev, 23. aprill 1995, kell on 5.46, kalendri järgi tõuseb päike. Tegelikult me seda päikest siiski ei näe, ilm on kõle, merelt on tõusnud udu. Koos Saaremaalt pärit tehnikaülikooli tudengi Andresega, kellest saab aastaid hiljem euroametnik, seisab meil ees päev „Kalevipojaga“. Eks üliõpilased ole ikka „Kalevipoega“ lugenud. Kuigi tuleb tõdeda, et siiski harva häälega ja algusest lõpuni ühe päevaga. Kaheksa mehe – teiste hulgas Jakob Hurt, Hugo Treffner ja Johann Voldemar Jannsen – „Kalevipoja“ lugemisest sai 1870. aastal alguse Eesti Üliõpilaste Selts (EÜS). Kuna meie Helsingi Eesti Üliõpilaste Ühendus on just taasasutatud ja samal ajal on Tartus EÜSil 125aastane sünnipäev, mõlgub ka meil mõttes midagi ajaloolist korda saata.

Enne kui „Kalevipoja“ lugemiseni jõudsime, oli muidugi vaja selts varjusurmast äratada. Kui ülikooli astusin, avastasin Helsingi Eesti Üliõpilaste Ühenduse HEÜÜ kontaktid üliõpilaste märkmikkalendrist – tillukesed nädalavaatega kalendrid on omapärane traditsioon, mille juured on ilmselt selles, et Soome trükikojad või kirjastused on pidanud kalendrite tegemise eest maksma Helsingi ülikoolile litsentsitasu. Kalendris seisis HEÜÜ aadressina „c/o Tuglas-seura, Mariankatu 8b, 00170 Helsinki“ ehk siis Tuglase seltsi aadressile paluti saata ka see post, mis oli mõeldud HEÜÜ-le.

1980. aastate alguses asutatud Tuglase selts oli tollal peale estofiilide ka eestlaste seltsielu keskmeks, kuid kui pärisin neilt üliõpilaste ühingu kohta, selgus, et aktiivset tegevust seltsil enam ei olnud. Esimene suurem hulk Eesti noori, kes raudeesriide langedes 1989. aastal Helsingisse õppima jõudsid, asutas seltsi, kuid viis aastat hiljem olid nad kas juba kodumaale naasnud või ei vajanud omavahel suhtlemiseks ja kooskäimiseks enam ametlikku seltsitegevust.

Aasta hiljem, 1994. aasta sügisel, kutsus teoloogiatudeng Raigo – kelleks on praeguseks saanud kirikuõpetaja Helsingi läänepoolses äärelinnas Espoos – noored jälle kokku ja tema eestvedamisel me seltsi taasasutasimegi. Kogunesime 25. novembri õhtul Tuglase seltsi raamatukogus Mariankatul, samades ruumides, kus alles kolm aastat varem oli Lennart Meri orkestreerinud Eesti taasiseseisvuse tunnistamist. Panime kokku uue juhatuse, hakkasime korraldama tegevust ja ise-enesestmõistetavalt otsustasime edaspidigi olla üliõpilaskonna liikmeks. Väikestele ja tegelikult ka suurematele ühingutele on see igati mõistlik liikmesus – see annab võimaluse kasutada pidude korraldamiseks või ühisteks saunakülastusteks tasuta ruume ja hankida tegevuse finantseerimiseks toetusi. Mõned uue juhatuse liikmed keskendusidki peamiselt sellele. Et aga koostegemise võimalus, mille jaoks sai selts ju tegelikult loodud, päris suiku ei jääks, korraldasime mitu ettevõtmist ja tihtilugu just koos Andresega. Jüripäeva eesmärgiks saigi lugeda rahvuseepos kaanest kaaneni linti.

Varahommikul külmale kaljunukile istudes oleme suhteliselt kindlad, et saavutame eesmärgi – enne päikeseloojangut peaks eepos lindis olema. Mõned päevad varem tegime mõne leheküljega proovi, võtsime aega ja paistis, et ülearu tulistamata on võimalik kogu eepos ühe päevaga ette kanda küll.

Oleme ka asukoha läbi mõelnud ja see peaks igati soosima meie eesmärki saata korda midagi ajaloolist ja eestimeelset. Nendelsamadel kaljudel ja neissamades metsades jalutas sajandi esimestel aastakümnetel noor Friedebert Tuglas. Oulunkylä ja Tuglase majani – millest hiljem põhjalikumalt juttu tuleb – on siit napilt kilomeeter.

Tuglase ajal võis nendelt kaljudelt olla vaade lausa merele. Praegu aga on asi romantikast kaugel: suure osa vaatest peidab 1970ndatel ehitatud Koskela betoonlinnak, kus majadel on raske vahet teha ja kus ühes ühiselamus on mitu head aastat ka minu kodu. Helsingile tüüpiliselt ei ole neid betoonmaju siin hirmus palju, vaid veidi üle tosina, ja kuigi mõned on kaheksakorruselised, ei ole nad siiski Lasnamäe hoonete mõõtu. Enamik maju piirdub kuue korrusega, mõned on veel madalamad. Sellesse pisikesse linnaossa tuleb oma buss, number 55, ja siin on ka oma väike söögipood.

Eriti ringi vaadata me ei jõuagi. „Kalevipoeg“ ja eelkõige kellaaeg rõhuvad peale, raamat on paks, loeme mõned leheküljed korraga, vahetame tihti lugejat. Omavahel rääkida ei saa, makk lindistab ja emb-kumb meist kogu aeg loeb. Lootus on, et õhtuni me ainult kahekesi lugema ei pea – kutsusime ju kõiki Helsingi Eesti üliõpilasi kaasa lugema.

„Kalevipoja“ häälega lugemine hakkab peagi kurnama, sest meie öö jäi lühikeseks. Pärast mõnetunnist und ajas äratuskell mu üles juba kell 4.00. Vana klassikalise äratuskella peale olin pannud veel tagurpidi plekk-kausi, et kindlasti üles saada. Helistasin Andresele – ta elas teisel pool linna tehnoloogiatudengite ühikas –, kontrollisin, kas ta on ärganud, ja lugesin hilisõhtul valmis kirjutatud nimekirja talle ette: raamat, makk, kassetid. Enda „Kalevipoja“ unustasin eelmisel õhtul Tuglase seltsi.

Pärast telefonikõnet seisis Andresel ees tunnine rattasõit läbi varahommikuse Helsingi, sest ühistransport, eriti nädalavahetustel, nii vara ei tööta. Lubasin talle pool kuus trepikoja ukse avada, et ta ikka hetkeks sisse sooja saaks, enne kui lugema hakkame. Ise ronisin voodisse sooja teki alla tagasi, lootuses veel sõba silmale saada. Kahjuks see mul ei õnnestunud.

Peagi hakkab mööda sõitvate autode müra lindistust häirima, lisaks poeb külm kontidesse. Jätkame lugemist mu korteri elutoas. Korter on huvitava planeeringuga – keskel asuvat elutuba jagab neli väikest kahetoalist korterit. Enamikuga naaberkorterite elanikest ei kohtu me pea kunagi. Ühel sügisel kolivad kõrvalkorterisse Siim ja Kristjan, kaks Pop & Jazzi konservatooriumi tudengit. Praeguseks on filosoofiat tudeerima siirdunud Kristjan avaldanud oma esimese romaani ja Siimust saanud üks tunnustatumaid noori Eesti muusikuid.

Lõunaks on selge, et suurt abi meil loota ei ole, peame peamiselt kahekesi hakkama saama. Tegelikult päris tavaline olukord: kaasalööjaid tavaliselt ikka kuigipalju leidus, aga korraldamisega tegelesime tihtilugu kahekesi.

Meie kahtlused osutuvad õigeks. Enamik kutsutuid „Kalevipoega“ lugema ei jõua. Jõuame juba ka varuvariandi välja mõelda – päevaga loetud „Kalevipoeg“ ei pea ju kindlasti päikeseloojanguks lindis olema. Pärastlõunal astub läbi toiduainetööstust tudeeriv Vivika, kes elab teises ühikas samas tillukeses linnaosas ja aitab meid veidi edasi. Vahepeal astub sisse Sibeliuse akadeemias kandlemängu õppiv Kristi, koos pilliga, ja mängib taustaks lindile ka kannelt. See sobib ideaalselt kokku „Kalevipoja“ mõttemaailmaga.

Kui õhtul lõpetame, on kohale jõudnud ka mõned teised. Mikrobioloog Mait peatub liftiga meie viiendal korrusel parajasti siis, kui loen „Kalevipoja“ viimase rea. Õhutan teda linti lugema ka raamatu lõpus olevat Endel Nirgi kommentaari, aga ta ei võta vedu.

Teeme pilti, lööme klaase kokku, meeleolu on ülev.

Helikassettidest saadab Andres hiljem koopiad ka Võru Kreutzwaldi muuseumisse, kus need on endiselt hoiul kui tõend kinnitamata maailmarekordist. Suur meediakära meie rekordit ei saada – vaid Võru kohalik ajaleht mainib meie saavutuse ära, kui lindid muuseumisse kohale jõuavad.

Kaheksa aastat pärast meie ettevõtmist korraldatakse Rakveres juba suure käraga „Kalevipoja“ maailma esmaettekandeks nimetatud sündmus. Mõnedes artiklites mainitakse siiski viisakalt, et tegelikult olid esmaettekande Eesti üliõpilased juba eelmisel sajandil Helsingis ära teinud.

Loomulikult jäädvustame rekordi ka HEÜÜ Teataja nime all paljundatud väikesesse kultuuriteaduslikku väljaandesse, mida Andrese eestvedamisel välja anname ja kus üritame kellelegi viga tegemata rääkida võimalikult ausalt ja otse asjadest, mis seltsielus toimuvad. Tagantjärele on tollaseid kirjutisi lugedes võimatu aru saada, millele või kellele viidatakse, kõike on üritatud öelda nii palju ümber nurga kui vähegi võimalik. Mõned koodid on lihtsad: kui räägitakse Pikast, on tõenäoliselt tegemist Sassiga, aga see ei pruugi nii siiski olla, sest vahel on jälgede segamiseks samamoodi viidatud kellelegi teisele.

Tänu üliõpilaskonnale saame juba uue HEÜÜ esimesele peole tuua esinema Väikeste Lõõtspillide Ühingu. Marko Matvere meremehelaulud kahekümne aasta eest üliõpilaste peol. Pidu toimub tasuta saadud saalis, uues üliõpilasmajas (Uusi Ylioppilastalo), mis on linna keskel Mannerheimi tee ääres asuv suur halli värvi 1910ndatel ehitatud hoone. Kuna Helsingi ülikooli üliõpilaskonnale kuuluv hoone asub tõesti kesklinna ühel magusamal krundil raudteejaama ja Stockmanni vahel, siis on alumised korrused erinevatele äridele tulusalt välja üüritud ja ülemistel korrustel on ennast sisse seadnud erinevad üliõpilasorganisatsioonid (kes elavad selgelt alumiste korruste üürnike arvel).

Maja südame moodustab suur ümmargune trepikoda, mille hämaruses oleva seina ääres on lai keerdtrepp, jättes keskele läbi korruste kulgeva avause. Kolmandal korrusel on suur peosaal, kus Matvere koos Väikeste Lõõtspillide Ühinguga esinebki, ja ülemistel korrustel asuvad mõned üliõpilaskogud, kellel puudub oma maja. Ent näiteks Satakunta kogul, mille liikmeks mina 1993. aastal astusin, on oma maja Kamppi metroojaama taga.

Alkohol on peokorraldajatele üks esimesi probleeme. Saame aru, et üliõpilased vaatavad temaatikat ehk veidi läbi sõrmede – alkoholi müügiks pidutsejatele peaks taotlema nii mitut erinevat luba politseilt ja teistelt instantsidelt, et enamik pidudest jääks ilmselt korraldamata. Seega tuuakse alkohol kohale ja eeldatakse, et politsei üliõpilaste pidusid ei kontrolli. Eraüritust, kuhu avalikkus ligi ei pääse ja kus jagatakse alkoholi, ei tohiks ilmselt isegi politsei häirida. See, et alkoholi tarvitajad mingi summaga peo korraldamist toetavad, on juba veidi kahtlasem.

Esimese peo eel suundume neljakesi viinakruiisile Tallinna. Odav kajut ja päevane reis, kust kanname Soome suurima lubatud koguse alkoholi. Ühe päevaga on peo jaoks joogid olemas. Ja seda kõike palju odavamalt kui kohalikust Alkost. Soomes oli ja on õllest kangema alkoholi jaemüügi monopol riigiettevõttel Alko – seda on põhjanaabrid suutnud kaitsta ka Euroopa Liidu ja teiste rahvusvaheliste kaubanduspiirangute kaotamisega võitlevate organisatsioonide eest väitega, et monopol kaitseb rahva tervist. Soomlase kehaehitus on selgelt omapärane – ilmselgelt on riigimonopoli kaudu müüdud vodka nende puhul tervislikum kui sama vodka ostetuna Tallinna laevalt või näiteks mõnele Soome kaubandusketile kuuluvast kauplusest Tallinnas.