Читать книгу Kes tõttab öisele rongile - Teet Kallas - Страница 2

… Kuusk mõrvati — ja linna toodi …

Oli neljas jaanuar. Aga võib-olla juba viies? Pimedus vajus linna peale. V. A. astus akna alla. Tal olid längus õlad ja traagilised kotid titesiniste silmade all. Ta nägi välja nagu vananev luuletaja. V. A. oligi vananev luuletaja. Ta elas viimasel korrusel suure väljaku ääres, ta nägi kaugele, ta nägi paljutki. Ta nägi, ta aimas, ta aistis. Iseäranis talviti adus ta teravalt, kui sünge ja üksluine on igavik, iseäranis talviti aimas ta ohtu — ah, ikka veel, ikka veel. Tegelikult tahtis V. A. olla elutark ja kiretu. Oli juba aeg, ta oli peaaegu vana mees …

Nüüd vaatas ta, kuidas närvilise üksmeelega kustusid tuled linnavalitsuse šokolaadpruunis hoones — seal, üle väljaku. Ta teadis, et täpselt samal ajal hakkavad need samasuguse üksmeelega süttima naabruses seisva hotelli akendes. Hotelli varjas Jaani kiriku tuim külgvaade, hotelli ja poolt väljakut. Aga mis seal ikka, see väike kalambuur süttivatest ja kustuvatest tuledest, kontoritest ja numbritubadest ei erutanud teda enam. See oli juba ammu välja mängitud, luulereaks moondatud ja ära trükitud … Las nad süttivad, las nad kustuvad. Oma asi! Hotell seisis omal kohal Jaani kiriku varjus, tema olemasolus polnud kahtlust. Ta oli hall ja kandiline nagu vana kaljurahn. V. A. mäletas seda hotelli juba poisipõlvest. See oli siis, kui linn lõhnas kondiitriäride järele. Las olla, mõtles V. A. Sellest mõtleme teinekord. Tal oli muudki teha. Kellaaeg oli kätte jõudnud, ta hakkas loendama üle Võidu väljaku voorivaid sõiduriistu — autosid, busse, trolle. See polnud mingi rafineeritud päevavargategu, see oli raske manatöö. V. A-l oli väga salajane ja väga keeruline süsteem, mida ta pikkade eluaastate jooksul oli pidevalt täiustanud. See polnud hobi, see oli sund. Ta pidi! Sõidukid sõitsid paremale ja vasemale, pealtnäha oli asi lihtne, aga ei, asi polnud lihtne, asi oli niisama keeruline nagu Monte Carlo rulett. Kiretud arvud andsid V. A-le endeid ja teateid, ennustasid kordaminekuid või hoiatasid katastroofide eest. Mitte keegi ei teadnud V. A. saladust. Veel polnud tulnud aeg seda avada. Veel pidi ta arvutama ja mõtisklema. Ta süsteem oli aja jooksul peaaegu täiuslikuks muutunud. Aga mida aasta edasi, seda raskemaks muutus asja puhttehniline külg. Autosid oli viimasel ajal lihtsalt ebaloomulikult palju. Silmanägemine halvenes. Radikuliit segas seismist. Hambad valutasid. Aga kõigest tuli üle olla, valutavad hambad risti suruda. Ta pidi! Tegu nõudis suurt vilumust ja külma verd, eksida ei tohtinud, siis olnuks partii mokas ja päev rikutud. V. A. seisis akna all ja loendas: 156 paremale, 127 vasakule, 159 paremale, 130 vasakule, kui see takso ka juurde arvata, ta tegi küll pöörde Harju tänava suunas, aga pärast mõttelist loendusjoont, niisiis 161 paremale, 130 vasakule, paremad on täna vasakutest kõvasti ees, ära sa märgi, seda annab vasakpoolsetel kõvasti tasa teha, oh jah, selleks tuleb neil veel tükk tööd ja vaeva näha! 159 paremale, 133 vasakule, ei, 162 paremale ja 133 vasakule, edu on natuke kahanenud, aga sohki teha ei tohi, mõtles ta kurvalt, kes sohki teeb, see astub põrguteed, mõtles ta, tundes samal ajal, kuidas ta aeglaselt vananeb, tühiselt, ainult poole raku võrra, aga kahjuks tagasipöördumatult. Niimoodi tundis ta talviti ikka, igal aastal aina enam. Nüüdki seisis ees terve pikk talv, palju õhtuid täis autoloendamisi. Alles siis tuleb kevad. Ja uus raamat. Kui tuleb. Siis suvi. Sünnipäev augustis. Jalgpall. Kergejõustik. Tennis. MM, MK, EM. Igatahes midagi, mille nimel nädal-kaks teleri ees istuda. Tuleb pensionieelne aasta. Ei, luuletajad ei lähe iialgi pensionile, trotsis V. A. autosid loendades. 177:149, sosistas ta hääletult ja nukralt. Naine piilus korraks üle ukse, aga ei hakanud teda segama. Tagatoas mängis keskmine tütar klaverit. Chopin, midagi eriti ägedat ja nutust. Järelikult oli tütar oma uue austajaga jälle tülis. 185:156.

Tallinlased olid uue aastaga juba harjunud, juba toimiski talveõhtuses südalinnas argine tipptund, kaupluste ustel vankusid ummistused ja kerkisid kiledad hääled, transpordi­peatustes tammusid tumedad inimsülemid, autode karavanid takerdusid fooride taha, sadas valusat hõredat lund, mere poolt tuli jäine tuuleiil, tormas vihinal jalakäijate tunnelisse ja paiskas seal lendu kamalutäie võiduta loteriipileteid.

Keset Võidu väljakut seisev suur näärikuusk, pärit kuskilt Märjamaa metsadest, ei suutnud sel ebamugaval linnatunnil enam kedagi heldima panna. Trobikonna pisemate kuusehakatiste seas seisis ta seal, värvilised laternakeed üll. Nagu mingi võõbatud huultega vana daam, kes on viisakuse pärast peole kutsutud ja kes ei kavatsegi enam lahkuda. Aga ball oli ammu lõppenud, hardad laulud lauldud, serviisid koristatud, raketid taevasse põrutatud, frakid laenutuspunkti tagastatud. Siiski, täiesti otstarbetu polnud see kunstkuusik keset linna selgi hetkel. Okste vari kulus ära täpselt kolmele inimesele. Üks neist oli miilits, noor poiss, kes tegi salamahti suitsu. Miilitsareamehel oli külm ja igav. Ta ihkas pangaröövleid püüda, vägivallatsejaid pikali paisata, aferiste arreteerida, pidi aga esialgu näärikuusel ja parklal silma peal hoidma. Ta teadis juba, et see on argipäev. Argipäev solvas teda. Salamahti suitsetamine oli vastuhakk argipäeva hallusele.

Ilma et neil oleks militsionääri, aga ka teineteise olemasolust vähimatki aimu, toimetasid hiigelpuu okste ja pisemate kuuskede varjus veel kaks inimest. Üks neist oli pikk ja halekõhn kodanik. Teda hüüti Apteekriks. Nagu sel kellaajal ikka, oli Apteeker parajasti teel — ära viimas, järel käimas. Kuuse alla põikas ta piinavast uudishimust. Ta narmendavas kooliportfellis seisid neli pudelit pihlakaveini, mida asjatundjate ringis peeti suureks defitsiidiks. Seda varandust ootasid ühes Tatari tänava korteris kolm usaldusmeest. Need olid rangete põhimõtetega inimesed. Apteeker teadis ammu, kui hukutav on uudishimu. Ometi piinas teda probleem, kas ta teeb enne päralejõudmist ühe pudeli lahti või mitte. Nagu selgus, tegi ta seda kohe. Nagu selgus, oli ta iseloom nõrk nagu ikka, vein aga lahe nagu alati. Apteeker oli endas väga pettunud, märgates, et oli pudeli kolme lonksuga tühjendanud. Ta pistis pruugitud taara põue ja asutas ennast minekule, pea nukralt longus. Usaldusmeeste jaoks mõtles ta välja välkkiire versiooni: keset Võidu väljakut tuli talle vastu võlausaldaja ning võttis poolvägisi ära pool pudelit veini, mille väitis endale kuuluvat. Versioon polnud just hiilgav, ent siiski parem kui vilets tõde. Apteeker rühkis edasi. Hilineda ei tohtinud, siis võis peksa saada. Poolel teel väljaku servani märkas Apteeker algul kuuenda meele, siis juba ka kõõrdpilgu abil näärikuuse alt väljaastuvat miilitsameest. Ta süda vajus saapasäärde. Nagu selgus, oli ta avalikku korda rikkunud otse võimuesindaja külje all! Ehmatusest teravnesid Apteekri meeled, nii tuli talle pähe koguni mingi ähmane oletus selle suure kuuse kohta. Harilikus hingeseisundis ta olmedetailidest ei hoolinud, sama rahulikult võinuks ta oma kolm lonksu võtta elusa elevandi kõhu all, ilma et midagi erilist oleks tähele pannud. Nüüd aga arutles ta kihutava, pidurdava, libiseva, müriseva autovoolu vahel astraalkehana hõljudes: näed sa, kuusk juba ka linna toodud, varsti peaks uus aasta tulema. Seejärel kadus Apteeker kuidagi väga järsult linnaõhtusse. Järsult — ja väga kauaks …

Teise kuusehõlma all kohmitses aga ikka veel keegi naisterahvas. Ta oli oma pakid maha pannud ning püsis kasuka kallal. Eemalt oli raske arugi saada, kes seal kohmitseb: väike karu, paks poisike või külmakartlik naine. Aga nagu öeldud, oli tegu naisega. Ta kartis tõesti külma. Talved olid talle katsumuseks. Tal oli palju sooje riideid seljas, ta muutus seetõttu kohmakaks ja vormituks, jäi alatihti kellelegi jalgu, sai riielda, muutus kurvaks. Minuti-kahe eest kulinaariapoest väljudes oli talle tundunud, nagu oleks katkenud mingi haagike, mingi pandlake. Haake ja pandlaid oli palju, ta läks kuuse alla asja uurima.

Nagu pikapeale selgus, polnud juhtunud midagi piinlikku, vaid üks kasukanööp oli pooleks läinud. Naine ohkas, tõmbas kapuutsi üle kulmude ja veeres oma pakkidega väljakuservale. Jõudis bussipeatusse, hindas olukorda, veendus, et alla veerand tunni ta siit minema ei pääse, pani pakid taas korralikult maha ja lülitus välja.

See naine oli sünnilt ja ametilt linlane. Suure osa oma elust oli ta veetnud ühistransporti (busse, tramme, trolle, marsruuttaksosid, mõned aastad ka metrooronge) oodates ning neis reisides. Üsna loomulik, et ta oskas ennast välja lülitada. See oli linlase pärilik oskus. Sedakorda lülitas naine ennast välja märgusõna „rüsin” abil. Niisiis: mis aastal ründasid taanlased rüsinal Toompea kantsi? Millal avati Tallinnas pidulikult (rüsinal!) esimene trolliliin? Aga millal fikseeriti meie linnas esimene ametlik tipptund, mis vastas kõigile maailma­standarditele? Aga mis kuupäev täna on — neljas või viies? Rüsinal-rüsinal tõttavad kuupäevad kalendris … Miks ma kunagi kuupäevi ei tea — rüsinal-rüsinal-rüsinal? Kas keemiline puhastus on veel lahti või ei ole? Rüs … Ah, mis rüsinal, mis rüsinal, olgem asjalikud, kaalugem ja kalkuleerigem, kas ma jaksangi seda keemilisest saadavat riidepakki koju tassida, mul on juba praegu kokku viis pakki ja pakikest, kui ka käekott kaasa arvata. Ridikül, nagu öeldakse. Rüsinal, nagu öeldakse … oh taevas, miks just rüsinal? Miks see sõna mind painab? Nagu sünonüüme vähe oleks: trügides, nügides, mükseldes … Kas tuleb veel mõni sünonüüm meelde? Millal ometi soojemaks läheb? Miks ma selline külmavares olen? Kas leidub siin linnas veel mõni, kes minust rohkem külma kardaks? Mida nad minust mõtlevad, inimesed? Näiteks see noor neeger, kes mööda läks, nägu naerul, hambad valged, õhuke madrusesinel seljas. Neegrid naeravad nääriöös … Näe, buss tuleb. Proovida või mitte?

Ta proovis. Ta ei mahtunud ei selle ega veel kolme järgmise bussi peale. Ta ei solvunud ega kurvastanud. See oli elu. See oli tipptund. Rüsin, rüsina, rüsinat, rüsinasse … Kuidas te suhtute rüsinasse? „Aga suurtel teedel on kuulmatult löönud rüsinatund. V. Beekman.” Aga küllalt, küllalt, küllalt — tahan koju.

Ta seisis, ta ootas. Teda ei märgatud. Teda ei kõnetatud. Keegi ei näinud ta nägugi. Ta ei pakkunud kellelegi huvi. Tal polnud aimugi, mis teda ees ootab. Ta seisis väikese vabariigi liigsuureks paisunud pealinna südames, tuhandete teiste tänavale tulnud inimeste tumedas talvemassis, õhtupimedikus, paksu rõivapolstri all. Ta oli ilmetu ja anonüümne.

Viimaks sai temagi bussi peale, ekspressliinile. Tal vedas: ta sai endale seisukoha tagumisse nurka ja teda pigistasid ainult kaks võhivõõrast inimest, kusjuures mõlemad olid naised. Talle ei meeldinud ikka veel seista täiskiilutud linna­transpordis võõraste meeste vahele litsutuna. See oli tema meelest amoraalne, kuigi ammu olnuks aeg harjuda. Mõnikord oli ta lihtsameelne ja mõtles nii: ühiskond peaks olema nii rikas juba küllalt, et võimaldada oma kodanikele ka tipptunnil transpordis istekoht saada. Aga arvatavasti oli riigil tähtsamaidki muresid. Ilmselt olen ma liiga nõudlik. Mul pole aimugi, kui palju läheb riigile maksma minu vedamine kodunt tööle ja töölt koju. Ilmselt maksab riik mulle kogu aeg peale.

Bussisõidust ja riiklikest muredest sai küllalt. Naine surus nina vastu klaasi. See oli jäätunud. Nina muutus kohe külmaks. Klaas ei peegeldanud midagi. Ta mõtles kirjandusest. Kui mõni kirjanik peaks mind kirjeldama, siis ma teda ei kadestaks. Kuidas kirjeldada meid, hämarate tipptundide naisi, kelle käte otsas ripuvad pambud ja kelle nägu pole näha? Kuidas tekitada meie vastu lugejahuvi? Kuidas tutvustada lugejale naist? Autorile kõige soodsam ja lugejale kõige huvitavam oleks vist kohe algul oma naistegelast tutvustada mingis situatsioonis, kus midagi varju ei saa jääda. Duši all näiteks. See oli rumal mõte. Ta hakkas mõtlema kasukanööbist. Kasukanööp hingas kulinaaria­kaupluse rammusaid lõhnasid, kogus jõudu, naeratas, tõusis lendu ja hõljus troopikasse. Naine naeratas omaette. See oli hea süžee pojale õhtujutuks. Siis tajus ta, et bussis toimub juba mõnda aega midagi ebaharilikku ja et see on viimati koguni temaga seotud.

Ta lülitus bussi tagasi. Näha polnud praktiliselt midagi, kõikjalt tumendas vastu talveriiete tõsine karedus, vaid siin-seal helendas mõni põsesarn, välgatas üksik udune prilliklaas, kikitas kellegi härmas habe. Küll aga oli kuulda bussihääli. Nagu ikka, leidus selleski bussis paar tüüpilist tädihäält — sealtpoolt tarkust ja ahvatlusi. Seekord rääkisid need igaveselt korduvatena tunduvad hääled tursast ja tursamaksa­haigusest. Miks just tursast? Aga millest siis veel? Itaalia balletist või helkivatest ööpilvedest? See olnuks märksa jubedam … Ei, kõik oli õige, kiledad tädihääled rääkisid sellest, mis nende kohus — tursast, vorstist, võist, kohviubadest, sinepist … Nagu ikka, olid hääled rahutud, ahned, pahaendelised, nagu võiks iga hetk oodata kohutavat näljahäda. Tõsi küll, kauplustes tekkisid hooti mingid raskesti seletatavad defitsiidi­dekaadid, need vaheldusid ja andsid jutuainet, aga näljast oli asi küll väga kaugel.

Kile kahekõne moodustas bussihelide eesliini, selle sõjaka frondi. Muu oli foon, tasane tagala, vaid harva kandus kuulatajani mõni muu sõna, mõni torin, mõni naer. Aasta-aastalt oli linnatranspordis vaiksemaks muutunud. Võib-olla lõi välja rahvuslik joon? Aga linnas ei elanud ainult eestlased. Või oli tegu rüsinatunni psühholoogilise toimega? Mida tihedamalt üksteise vastu pressitud, seda kinnisemaks inimesed muutusid. Nad teesklesid, et ei märka naabrit. Piirdistantsid olid lõhutud, kaitserefleks asus tööle. Vaid harva võis aimata plahvatusohtlikke pingekoldeid. Plahvatusi peaaegu ei juhtunud.

Naine hakkas juba arvama, et oli ennast eksitada lasknud, kui märkas samas lõugade, kraede, sallide, küünarnukkide, portfellinurkade, rindade ja selgade tihnikus mingit sähvatust. Ta võpatas — need olid silmad. Keegi seiras teda üksisilmi. Mitte midagi peale silmade, mis tulistasid teda läbi rüsinakoopa mingi mürgist värvi (tumerohelise? punalillaka?) vihakiirega. Kõige hullem — need silmad ei pilkunud. Naisel hakkas jube. Aga samas liigutas ennast üks turi ja sulges tulejoone.

Naine keeras pea tagasi akna vastu. Surus nina vastu jäist klaasi ja hoidis hinge kinni. Teda valdas ebausklik plikahirm. Kes see võis küll olla? Mida ta tahab? Hull? Maniakk? Bandiit? Vägistaja?

Buss keeras sellal kesklinna ristmikult laia magistraali hakule. Rappumine ja loksumine muutusid vaiksemaks. Pool koduteed oli seljataga. Naine rahunes. Kõrvetav pilk näis nüüd meeltepettena. Paljugi, mis! Tegelikult juhtub iga bussisõidu ajal midagi, mis üht korda teisest eraldab ja natuke aega meeles püsib. Päeva või kaks, nädala või enamgi. Üleeile pakuti talle näiteks istet. See oli sündmus, see pidi kauaks meelde jääma. Detsembri lõpul suudles ilus paar teineteist avalikult, aga väljakutseta. Ja nii edasi. Linlase asi, tal on vaja teravaid muljeid ja elamusi. Kui neid pole, siis mõtleb ta need ise välja. Võib-olla polnudki mingit pilku, võib-olla olid kellelgi lihtsalt sellised mürkjad nööbid?

Aga just siis toimus bussis mingi plahvatus. Või midagi sellist. Naine kohkus taas, tõmbus kössi, jäi pingsalt kuulama. Tädid rääkisid kaladest ja kassidest. Ühe tädi kass sõi ainult hõbeheiki, teine nõudis keedetud lesta. Aga just siis, kui tädid hakkasid rikutud kasse hukka mõistma, paiskus üle bussi uus plahvatus. Tegelikult oli see väga kime ja väga vali karjatus.

„Seltsimehed!”

Säärast hüüatust ei kuule argipäeviti just liiga tihti. On sügav rahuaeg, seltsimehelik küünarnukitunne saadab inimesi loomulikult tööl ja kodus, leivapoes ja ekspressbussis, teleekraanil ja raadiolainel. Ainult et sõna „seltsimees” tarvitatakse kas siis pidulikel või murelikel puhkudel ennekõike, argisaginas haruharva. Nüüdki mõjus see niimoodi, et kõik muud hääled vaibusid ja vakatasid. Isegi bussimootor näis diskreetsemalt mürisevat. Vaikus püsis kaua. Viimaks kostis meelekindlusest vibreeriv naisehääl:

„Kas keegi vajab arsti? Arvestage, et ma olen siiski ainult günekoloog …”

„Arsti? Haa! Arsti? Keda te siin mõnitate, kodanik?”

Kime hääl kostis kusagilt bussi keskelt. Taganurgas seisev naine arvas millegipärast, et nüüd hakatakse kõnet pidama.

Tal oli õigus.

Buss sõitis oma teed, rahvas vaikis, hääl kõneles. See oli natuke veider kõne, pärit nagu mingist teisest ajast, kohast või olukorrast, aga vähemalt alguses kuulasid kõik tähelepanelikult. Ka need, kes keelest aru ei saanud. Intonatsioon on mõnikord ilmekam sõnadest.

„Seltsimehed!” hüüatas kime tenor veel korra ja jätkas raksuvas rütmis. „Vaadake ringi! Mõtelge järele! Kuhu te sõidate? Väikekodanluse hukutavasse rappa, roosa seinalambi ja lääpas susside poole! Seltsimehed, ma tsiteerisin üht poeeti, ja poeet oli õiglane, kuna ta oli proletariaadi poolt! Maha lambivarjud ja viltsussid! Ja nüüd, seltsimehed, vaadake seda daamikest seal! Vaadake! See daamike kannab kasukat, sel ajal kui kogu meie suur maa enneolematult! Ma olen veendunud, et ta ei oska oma asjadeihaluses teha muud, kui kasuka alla veel viis villast kampsunit sokutada! Riietage ta lahti, et selles veenduda! Sel ajal kui vaenlane ei maga! See daamike kannab silmnäol mingit häbitut kapuutsi, millest loodab, et see suudab teda meie paljastava pilgu eest varjata! Asjatu lootus, kodanik daamike! Vaadakem teda ja tundkem ühiselt kõrvetavat häbi! Tema ja enda pärast! Päevil, mil meie mehised polaaruurijad võib-olla absoluutselt kõigil poolustel! Ja ometi annavad nad teateid! Päevil, mil ilmastiku­tingimused juba aastaid takistavad ja on ebasoodsad plaani­majandusele! Maha väikekodanlus ja halvad ilmastiku­tingimused! Meie päralt on võit! See daamike seal evib kootud käpikuid ajal, kui meie kosmoselendurid koos kogu maailma proletariaadiga! Seltsimehed, siin pole vaja ainult hukkamõistu ja kriitikat, siin on vaja miilitsat! Üleüldises energia kokkuhoiu meeleolus on see väikekodanlik daamike endale ometigi ahminud vähemalt kaks karbitäit jalanõusid! Ma soovitan tungivalt — avagem need karbid ühiskondlikus korras! Toogem päevavalgele see neetud spekulant, kel võõbamärgid huultel! Vaadakem siis, kas julgeb häbisilmi tõsta ta!”

Algul ei taibanud naine midagi, siis nagu taipas, seejärel muutus asi täiesti käsitamatuks — mis need polaaruurijad küll kõigesse pidid puutuma? Veel mõtles ta, kes võiks olla see õnnetu daamike, kelle vastu on suunatud kõnepurse. Ja kus on spekulant? Ta polnud enda teada kunagi ühtki tõelist spekulanti kohanud. Ja ikkagi — milleks veel polaaruurijad? Naine ei osanud aimatagi, et mitme kuu möödudes meenub talle see kõne, meenub täiesti ootamatult, kohas, kus ta kunagi varem pole viibinud, asjaoludel, mis on enam kui fantastilised …

Kõne jätkus veelgi, aga juba summutasid selle esimesed pahameele­hääled. Inimesed hakkasid üllatusest üle saama. Kõige varem reageerisid need, kes asusid kisa epitsentrist kõige kaugemal. Nad ei osanud ohu suurust hinnata. Algul kostis niisama kahinat, siis pahaseid repliike, üleolevat naeru, aegamisi lõi lainetama inimsõõr, see toimis ahenevate lainetena kilamise suunas. Pidage kinni, bussijuht, pidage kinni, käratas keegi, teda toetasid teisedki hääled, ja ennäe, nobe ekspress peatuski sujuvalt, keskmise ukse juures kestis pisut aega rüsimine ja ähkimine, siis sulgus uks ja buss jätkas teekonda. Nagu naine aru sai, oli juhtunud midagi tavatut. Korrarikkuja oli välja visatud. Nii otsustavat tegutsemist polnud naine veel juhtunud nägema, kuigi ta oli sel marsruudil juba mitu head aastat sõitnud ning mõndagi näinud.

Buss sõitis veel veidi aega, siis tuli esimene peatus Mustamäel. Hulk rahvast väljus, peale tuli üksikuid. Nüüd sai naine kõik oma kompsud maha panna. See oli peaaegu luksus — aga ainult viivuks. Sest kohe hakkas tal halb. Ta sai kõigest aru. Ta jalge ees helendas kaks muljutud kingakarpi.

„Just, jah, teid ta spekulandiks sõimaski,” kinnitas lähim küünarnukinaaber, vanem naisintelligent. „Teie peaksite küll seda tublit üliõpilast tänama, kes tolle vatikuues psühhohuligaani välja viskas.”

Niisiis olid need ikkagi olnud inimese silmad.

„Ma … ma ei näinud ju mitte midagi … Ütelge, oli ta väga purjus?”

„Oleks ta sedagi olnud!” põlastas naisintelligent, kas siis kooliõpetaja või kultuuritöötaja. „See oli üks elukutseline kisakõri. Ei tea, kust sihuke küll äkki välja kargas, ma pole ammu säärast juttu kuulda saanud. Nooremast peast, siis küll. Siis need jutud sedapidi ei lõppenud. Aga enam pole need ajad … jumal tänatud.” Naaber vaatas ringi, kael õieli. „Aga see tubli üliõpilane on juba ka maha läinud. Tasujas, jah, kus ta mujal minna sai.”

Noorem naine avas suu, et jahmatusega kuulda, kuidas ta enese hääl alandlikult kinnitama kiirustas:

„Oh, mul on siin ju täiesti harilikud „Kommunaari” kingad mehele. Vanad said läbi, sellepärast … Sattusin Pikal tänaval peale … Ja need siin on lastesaapad, ausalt. Hästi odavad. Mul on nelja-aastane poeg. Tema nimi on Raivo.”

Ta oli valmis koguni passi näitama, kus mehe ja poja nimed sisse kirjutatud. Aga intelligentne tädi ütles:

„Minupärast ostke te või iga päev kolm paari Prantsuse kõpskingi, kui aga rahakott välja kannatab. Mis see minu asi peaks olema, kui palju te endale kingi ostate? Ajad pole enam säärased, et iga kisakõri seadusi teeks …”

„Ma tänan teid südamest,” ütles noorem ja neelatas. Aga ta tundis põletavat vajadust veel ühe rumala pihtimuse järele.

„Ja selle … Ja selle kunstkarusnahast kasuka ostsin ma kolm suve tagasi Saaremaalt, Kingissepa kaubamajast, see maksis seitsekümmend kaheksa rubla, see on tegelikult poistekasukas, ausõna! Ja nööp tuli ka täna eest ära! Jah, aga tal on väga mugav kapuuts ja …”

Jumal küll, miks ma küll seda kõike patran, mis mul viga on, mõtles naine ise seejuures.

„Seda on näha jah. Pole viga, küll te endale ükskord ka päriskasuka saate. Või koguni dubljonka,” muigas jutukaaslane ja astus peatunud bussist välja.

Ja nad ei kohtunud enam kunagi. Vähemalt ei tundnud nad teineteist enam kunagi ära. Aga noorem naine meenutas seda juhuslikku jutukaaslast veel kaua — kord tänumeeli, kord sügava häbitundega.

Nüüd aga kohendas ta hõlmu ja jäi ootama, millal süda taas rahulikumalt lööma hakkab. Ta väljus Mustamäe tagaservas. Inimesed jooksid kohe peatusest laiali, hargnesid kodude ja kaupluste suunas. Mõne hetke pärast polnud suurte majade vahel vähimatki märki tipptunnist. Naine seisis veel pisut paigal. Siis tundis ta külma. See oli loomulik ja ootamatult lohutav tunne.

Aga keemilise puhastuse töökotta ta ei läinud. Ei tahtnud, ei jaksanud. Kodu poole rühkides märkas ta, kuidas keegi keskmist kasvu tüse isand reipalt ühe heledat tooni „Žiguli” juurde astus, selle tagaukse avas, midagi küsis ja siis sisse hüppas. Kohe seejärel keeras auto minekule.

See tüse mees oli naise kolleeg, õigemini — see oli tema ülemus. Siinkandis kohtas ta oma ülemust esimest korda.

Sel polnud ju erilist tähtsust, välja arvatud asjaolu, et auto oli seisnud just tema trepis.

Naine kehitas õlgu ja astus edasi.

Selleks ajaks oli V. A. jõudnud loendada 1743 paremale ja 1509 vasakule. Ees ootasid keerulised arvutused, korrutamised, jagamised, manamised, nõidumised. V. A. silmad valutasid, ta hing oli tühi. Aga ta teadis, et oli isegi õnnega pääsenud. Statistika andmeil pidi Eestis olema ainuüksi erasõidukeid 150 000. Mis oleks juhtunud, kui kõik need mingi saatuse iroonia tõttu sel õhtul üle Võidu väljaku oleksid sõitnud? Mis muud, kui ühe luuletaja vaimne krahh. V. A. süütas sigareti, istus laua taha ja kirjutas väikesele puhtale paberilehele luuletuse.

Kuusk mõrvati ja linna toodi me ümber sarga tantsime Paks emand trügib vorstipoodi me ümber sarga tantsime.

V. A-l oli korralik kaldkiri. Aga luuletus ei meeldinud talle üldse. Ta ei saanud sellest sugugi aru.