Читать книгу Kes tõttab öisele rongile - Teet Kallas - Страница 3

„Hei-hei, peremees! Rõõm teid kargel talveõhtul tervitada! Muide — head uut aastat! S novõm godom! Happy New Year! Minu meelest tohib ikka veel head uut soovida? Kuule, peremees, äkki viskad mind südalinna poole, muidugi, kui sul endal sinnakanti asja on?”

Autost õhkus soojust, hubasust, hämarust, tasast svingi (stereo? — muidugi stereo) ning veel midagi, mille intuitiivne äratundmine ei valmistanud Raik Daumele juba ammu raskusi. Bisnessi hõnguks oli seda „miskit” odav ja lapidaarselt följetonlik termineerida, aga samas — milleks siis? Oli kuidas oli, Daume sai kohe kõigest aru, orienteerus lennult, tegi tänulik-lustaka žesti ja kargas vastust ära ootamata tagaistmele. Ta vajus sinna nagu mingisse mõnusasse baarinurka — priske, energiline ja elegantne mees.

Nii baari kui võõrasse autosse istudes tuli silmas pidada, et see kõik võib ka midagi maksta, aga nagu elu oli näidanud, ei tulnud maksta sugugi iga kord. Hea sõna maksis sageli enam kui rubla. Daume oli tähele pannud, et inimesed (mitte ainult baarides, mitte ainult autoroolis!) olid viimasel ajal hakanud üsna kõrgelt koteerima vaimukat, viimistletut, elegantset lauset. Mida see tähendas? Kõrget elatustaset! Tegelikult polnud Daume ihnuskoi, kokkuhoiu­komplekside all kannatas ta kõige vähem. Raha tuli, raha läks, Daumel oli aga alati igaks juhuks sajaline taskus. Ilma sajakata polnud täismehel viimasel ajal mõtet õue astudagi.

Kui Daume mõtles priiküüdile, siis tiivustas teda üksnes sportlik hasart. Daume hindas õige kõrgelt oma kõneoskust. Mis oskust! See oli talent. Talenti polnud mõtet maha salata. Kas rääkida või vaikida? Mida rääkida või kuidas vaikida? Enamasti lahendas ta need probleemid intuitiivselt ja täpselt. Daume oskas erinevates helistikes lobiseda, ta mõistis mitmes skaalas vaikimistki. Kokku tähendas see suhtlemisoskust. Ilma selleta aga ära parem õue minegi. Mees peab oskama suhelda. Peab oskama tutvusi luua ja nendest loobuda. Mees peab oskama elada.

Elu oli teadagi komplitseeritud nähtus, Daume oma aga kulges juba mõnda aega säärases järgus, mida nimetatakse eduks ja mis tähendas kas või seda, et teda lasti pikemalt pärimata sisse juba mitmesse õhtusesse restorani, varieteesse, baari, ilma et ta oleks pidanud oma enesetunnet nürima pikkades järjekordades seismisega. Muidugi, ega kõrtsiuks pole siin ajalikus elus sugugi kõige tähtsam uks, aga kui fakti töödelda, kui silmas pidada, et mõnes teises situatsioonis, mõnel teisel maal said samasuguste privileegidega mehed ka korralikku pangakrediiti, siis mõjus see iseenesest tühine olmedetail siiski täiesti veenvalt.

Auto keeras sujuvalt Sõpruse puiesteele ja hakkas rohelises laines püsides kesklinna poole vurama. Kiirus oli ühtlane, autoomanik ei mänginud piduri ja gaasiga. See tähendas kõrget klassi. Daume teadis autojuhtimisest mõndagi. Ta oskas autos käituda. Miks ka mitte! Viimasel ajal oli tema käsutuses üsna tihti ametiauto. Tumepruun „Volga”, eemalt vaadates ja eriti fotol sama hea kui süsimust. Aga tihti põimusid ta tööaeg ja eraelu sedavõrd, et tuli eratranspordi teenuseid kasutada. Mis seal ikka, ta ei nurisenud. Tormakas aeg ning bensiinilimiidid taksopargis olid tekitanud nii-öelda sotsiaalse tellimuse erasõidukite järele. Service ületas riiklikud võimalused igati. Tihtilugu juhtus, et vaevalt oli Daume pikka taksojärjekorda jõudnud, ringi vaadanud, tusaselt piibu järele kobanud, kui juba astuski ligi viisakalt sosistav eraomanik. Reeglina abivalmis, reeglina aupaklik. Daume ei imestanud juba ammugi, miks kümnete teiste seast just tema välja valiti. Ta mõjus usaldusväärselt, ta mõjus mehena, kes oskab mõista pisikese bisnessi võlusid ja vaevu. Harva öeldi talle ära ka siis, kui ta endale ise sõiduki valis. Ta eelistas alateadlikult soliidselt tumedavärvilisi autosid. Kunagi ei peatanud ka „Zaporožetsit”. Valida tuli samuti osata, äraütlemine pani kauaks muretsema, sundis endas kahtlema, tekitas kummaliselt ebakindlaid meeleolusid. Aga seda juhtus viimasel ajal harva. Asi polnud loomulikult kohevas karvamütsis või hoolitsetud habemes. Asi oli hoopiski muus: energias ja elegantsis.

Hulk aastaid oli kulunud, enne kui Daume oli lõplikult enese leidnud. Kõike oli olnud, isegi kõhklusi ja alandusi, rääkimata maailmale nähtamatutest pisaratest. Nüüd, parimas keskeas, oli Raik Daume niivõrd energiline ja elegantne mees, et seda võis eksimatult tajuda isegi pimedas ja tuisuses talveõhtus.

Minut oli möödas, võib-olla koguni kaks. Energia pluss elegants voogasid Daume bioväljas, nii umbes kolmekümne sentimeetri raadiuses ta elutervelt pakatavast näost, nad otsisid rakendust. Daume tundis suhtlemisvajadust. Mis sellest, et autoomaniku selg oli veel täiesti anonüümne. Ka anonüümsus võib olla hubane või koguni vennalik.

„Suitsu teed, peremees?”

Miks ka mitte, niimoodi algavad elus ja kirjanduses paljud dialoogid ning monoloogid. Nii algavad sõprused, vandenõud ja ülekuulamised. Ja nagu elus ja kirjanduses enamasti ikka, oli küsimus formaalne, sest autos lõhnas niigi kerge sigaretitubaka järele. Daume avas oma elegantse diplomaadi, võttis sealt paki „Camelit” ja heitis selle ühtaegu ulja, ent viisaka žestiga esiistmele. Peeglis vilksatas roolisistuja silm. Rahulikult ja fikseerivalt. Daume toppis oma piibu täis.

Ennekõike just defitsiitseks muutunud piibutubaka „Zolotoje Runo” pärast oligi ta sinna Mustamäe kanti sattunud. Nüüd oli harjunud tubakas jälle tükiks ajaks olemas. Piibu süüdanud, auto mehise lõhnaga täitnud, alustas Daume keskustelu.

Eks ta ole, igal inimesel omad nõrkused. Daume nõrkuseks oli oma häält kuulda. Hääl oli mehine, baritonaalne, veenev. Seda olid koolitanud pikad rääkimisaastad kõige erinevamates olukordades. Kui nii võtta, oli just nimelt hääl Daumest teinud selle, kes ta oli. Ja muidugi polnud mõtet maha salata, et suhtlemisoskus oli tal tasemel, kui mitte enamgi. Hääl hääleks, jutt tuli samuti nagu stereolindilt. Daume pani mõnikord (jah, isegi ka nüüd, parimas keskeas) lausa imeks, kust see jutt ikka tuleb. Lauset alustades polnud tal tihti aimugi, millega see lõpeb. Tavaliselt lõppes see ikka millegi energilise ja elegantsega. Muidugi, kõik eeldas meeleolu ja atmosfääri ehk lihtsalt inspiratsiooni nagu iga teinegi kunstiilming. Või siis väikest dopingut. Seegi oli hetkel olemas. Mõnikord keset säravat monoloogi imestas Daume ise: no küll sel mehel jutt jookseb, päris kahju, et keegi ei taha seda talenti kinni maksta. Ta mõtles: kõiges on süüdi eelarvamused ja vanasõna „Rääkimine hõbe, vaikimine kuld”. Eks makske mu kaup siis vähemalt hõbedas kinni, mõtles ta mõnikord muigamisi.

Niisiis …

„Kuidas teile, peremees,” alustas Daume taas „teie” peale üle minnes, kuna tajus, et selle anonüümse ning mittesuitsetava (miks ta veel ei suitseta, tõesti, see on ju ometi „Camel”!?) selja puhul on kõige õigem tarvitada vaheldumisi mõlemat pöördumis­võimalust, „aga mina pean ütlema, et minule need uued tänava­valgustid küll meeldivad. Ma olen neist heas arvamuses. Nende kumas on midagi elegantset. Muide, minagi olen väikest viisi automees, tõsi küll, teiega võrreldes kohutavalt andetu asjaarmastaja, kes esimese lume langedes oma hobu kohe talli viib.” Daume luiskas. Autot tal endal veel polnud. Auto seisis lähema paari aasta perspektiivis. Ja üldse oli tegu süütu valega, vaimuinimese fabuleerimisega. Daume ei kahelnud, et ta on silmapaistev vaimuinimene. „Tunnistan ausalt, et mina ei julge talvel rooli istuda. Mul hakkavad kohe käed higistama ja tulevad meelde geomeetriatunnid, kus ma iial midagi vastata ei osanud. Millest ma rääkisin? Sellest sügavkollasest valgusest, mille paistel me vabariigi pealinna südamele läheneme. Tead sa, šeff, ma ei hakkagi sulle rääkima, et nähtavus on parem ja tunne kindlam, see on vist lapselegi selge. Ma räägin sellest, et need on tõelised suurlinna tuled. Soojad, kauged ja kõrged, kinnitan ma teile. Ma kiidan nad heaks. Kirjutan alla. Need tuled annavad meie linnale tõelise metropoliaktsendi, aga aktsendid linnapildis ja arhitektuuris, see on muide omaette teema. Me peaksime sõitma siit Riiga ja tagasi, aga ikka ei jõuaks ma seda teemat ammendada, kui ma ka vahetpidamata räägiksin. Mis on selle sügavkollase kuma kõrval need ajast ja arust neoontulukesed, kahvatud kui keskaegsed gaasilaternad? Mina olen muide põhimõtteliselt kõige uue poolt. Nii olmes, ulmes kui kõige tähtsamal tasandil. See käib muide mu kutseoskuse alla, aga ma ei hakka siin muidugi oma tööst rääkima, ütlen ainult niipalju, et valitud ametit ma ei kahetse. Ütlen alati — uus on hea ja vana seega paha. Naerukoht? Ei, ma räägin tegelikult tõsiselt. Tunnistan muidugi, et mõnikord esineb minulgi maitsevääratusi, võib-olla on mu maitse kohati isegi odav, sest muuseas meeldivad mulle ka säärased uued asjad, mis on … kuidas ma sulle seda täpsemini defineeriksin … noh, ütleme, et esiletükkivad. Silmatorkavad! Viimane sõna on parem. Mulle meeldib meie linnapilti tekkinud lai ja hooletu joon. Tähelepanelikumal vaatlemisel leiame, et see hooletus on hästi organiseeritud. Ma tunnen üht linnakujundajat, tema nimi on Juhan, aga see ei puutu asjasse. Aga tead, mulle meeldivad meie tagasihoidlike gabariitidega harjunud perspektiivitaju rabavad kõrghooned „Viru” ja „Olümpia”,” pajatas Daume ja märkis mõttes, et viimane lause oli juba natuke üle viimistletud. Piipu pahvinud, täpsustas ta nüansse, vahetas natuke tooni ja jätkas. „Mulle meeldib valgusajaleht Teenindusmaja katusel. Mind vaimustab, kui ma külmas talveöös taksot oodates võin süsimusta lõpmatuse foonil lugeda tulitähti, mis teatavad, et Rapla rajooni lüpsjad ületasid plaani. Ja tead sa, peremees,” jätkas ta usalduslikult, „mulle meeldivad kõik need meie linnahallid ja olümpiakeskused, mille kohta me teinekord väidame, et need on suurimad Euroopas. Ega vist ole, aga kes seda kontrollib? Paljukest me seal Euroopas ikka ringi hulgume, mõtle ise? Mina isiklikult olen käinud ainult kuues välisriigis, neist kaks sotsmaad ja üks ärkava Aafrika riigike. Euroopa, Euroopa … Las tema olla. Mis meil Euroopast, mis meil Aasiast, meie ajame oma asju, õigus, peremees? Millest me rääkisimegi, šeff? Millestki gigantsest … Ah jah, ma tahtsin ütelda, et mis me siin ikka popse mängime. Ei maksa unustada, et meie Oleviste kirik on juba algusest peale üks kõige kõrgemaid kirikuid maailmas. Ja nüüd ehitame Liidu üht suurimat kaubasadamat. Ja … ei, tõsi, meie väike väärikas hansalinn on juba hallist keskajast saadik põdenud parajat gigantomaaniat! Ja mulle see meeldib. Mulle meeldib pisike süütu gigantomaania, ausalt. Mulle meeldib isegi see paradoks, et mitmekorruseline kohvik, kuhu on võimalik lootusetult ära eksida, kannab ikka veel nime „Gnoom”!”

Selle monoloogi vältel oli fooride rohelise laine harjal kanduv „Žiguli” jõudnud Mustamäe ja Lilleküla piirialadele eramutsooni. Daume tõmbas hinge, valmistus jätkama, paiskus aga samas täiesti ilmsüütult vastu esiistet. Pidurid kriiksusid ja kiljusid, Daume kaotas viivuks teadvuse. Või midagi sarnast. Ta teadvust puudutas midagi jubedat ja külma, riivates koguni kallihinnalist halli ajuollust, meenutades Daumele, et temagi on surelik. See tundus võimatu. See polnud ainult võimatu, see oli solvav. Nii solvav, et Daume ajas enese kohemaid väärikalt sirgu ning kohendas piipu. Polnuks tal seda suus olnud, oleks ta ilmselt keele otsast tüki ära hammustanud. Ja olekski sellega üks talent otsa saanud, paljud kaunid rääkimised rääkimata jäänud.

Auto lohises heledasti kiljudes veel mõned meetrid edasi. Siis nägi Daume, kuidas otse üle kapoti kargas kergelt ja vihaselt mingi tume kogu. Känguru, mõtles Daume täiesti siiralt. Miks mitte, täpsustas ta, šokiseisundis võib ka känguruid näha. Miski inimlik pole mullegi võõras. Aga ei, see polnud känguru, see oli nooruk või poisike. Auto peatus, imekombel jätkus taas Daume elegantne elu, ta kirgastunud pilk fikseeris kohe maalilise vastuolu tolle kargaja riietuses: vatikuub ja viigipüksid. Ning sonimüts! Jah, ehtne nupuga kollkiprisoge. Ning Daumele kangastus hetkeks lapsepõlv, kangastusid pikad järjekorrad ühe staadioni kassade ümber, ning tema ise, väike priske poisike, kes rõõmsalt ja energiliselt müüs täiskasvanud jalgpalli­haigetele kokkuostetud pileteid: viis, kümme, mõnikord enamgi. Vaheltkasu oli sümboolne … Daume sai nüüd lõplikult aru, et surm oli mööda läinud, järelikult polnud surma praktiliselt olemas, vähemalt tema jaoks mitte. Ta tõmbas kopsud õhku täis, lõi selja veelgi sirgemaks, aga siis vajusid ta näolihased veel kord alandavalt tölli. Sest soni lähenes nüüd autoaknale, valge ninaots litsus end vastu klaasi, sisse vaatasid pungis silmad, mustad ja vihkavad nagu sügisöö. Need nagu polnudki siit-ilma, siit-aja silmad, taas näis Daumele, et elu jätkumine on küsitav. Ta istmik tõmbus tuliseks. Ta valmistus armu paluma. Ta oli valmis loovutama oma diplomaadi kõige hea ning paremaga, mida see sisaldas. Siis aga raksasid läbi udukindlate klaaside, läbi häirimatult uneleva svingirütmi veidrad sõnad:

„Pursuid ja ärimehed paksud! Tsilindrid peas! Ja auto nikeldet! Teid varsti karistab proleedi pahklik kämmal!”

Aknaklaasidele toetusid sinakad rusikad, mitte eriti suured, ent väga nukilised. Aga järgmisel silmapilgul oli viirastus kadunud.

Mees rooli taga ei lausunud silpigi. Ta ei reageerinud üldse mitte kuidagi. Ta sõitis lihtsalt edasi. Tal olid raudsed närvid. Daume hindas seda asjaolu lugupidamise ning kadedusega. Tema ise oli kahjuks siiski liiga tundlik, liiga hell. Nüüd oli ta jutusoon ehmatuse tõttu hoopiski kinni kuivanud. Ta niheles tükk aega, enne kui söandas häält proovida. Ega see eriti kähe küll olnudki. Ta ütles:

„Kurat küll.”

See oli hinnang vahejuhtumile. See oli tunnustus juhile. Sellest aitas. Daume tõmbus endasse. Tema ei saanud teisiti, ta pidi veel kord sellele kängurule mõtlema. Kust ta küll selle anakronistliku, selle lefiliku sõnavara võttis, kust tuli see poeetiline atakk à la Erni Hiir või Vladimir Majakovski? Nagu ma asjast aru saama pean, olen mina, Raik Daume, Pursui suure tähega?! Daume üritas muiata, irooniline olla. Oli ikka lugu küll … Aga noh, mis sa hullu käest ikka nõuad. Hull pidi see kargav ja deklameeriv känguru kindlasti olema. Kust ta tuli, kuhu läks, mis ta eesmärk oli? Aga õige pea kustutas Daume kargaja meelest. Nii oli lihtsam. Maailmas oli siiski veel küllalt palju salapärast, liiga palju mõistatusi, reaalne elu aga tahtis elamist, enesetunne turgutamist. Juba tuksuski Daume süda üsna ühtlases rütmis, veri ringles häireteta, näolihased allusid taas tahtele. Ainult hääl ei väärinud veel usaldust.

Autoomanik polnud muide ikka veel sõnakestki lausunud. Ta istus rooli taga, selg jäik. Sihuke natuke üle keskmise kasvu mees. Äkki oli ka tema hull? Või kurttumm? Ei, hullud ja kurttummad ei saa juhilubasid, mõtles Daume, vajus istmepehmusse ja süvenes endasse.

Mustamäele oli ta sõitnud paar tundi tagasi tollesama tumepruuni „Volgaga”, mida eriti hämaruses võis vabalt ka mustaks pidada. Sõit oli ametlik, sellele eelnes kokkulepe telefoni teel. „Volga” koos Ainiga (terane noormees, kes vähe rääkis ja palju meeles pidas) minema lasknud, läks Daume otseteed juhataja kabinetti. See asus hämarate laokatakombide tupikus, oli aga sisustatud hubaselt, koguni maitsekalt. Kahes seinas kõrgusid sektsioonid, tumetõsised nagu mõne tippjuhi tööruumis. Raamatuid riiulitel polnud. Neid asendasid tillukesed Vigrid ja Miškad, suveniirid unustamatust olümpiasuvest. Kohe tuli ka juhataja ise. Ta osutus nooreks huvitavaks daamiks nimega seltsimees Karjagina, Tatjana Petrovna. Juhataja oli sale nagu iluvõimleja ja jahe nagu telediktor. Valgest kitlist õhkus absoluutset ja äraostmatut ametlikkust. Moodsad saapad kiiskasid ja kriuksusid nagu polgukomandöril, kel tuleb inspekteeriva kindrali ees oma vägede head taset tõestada. Nii oli see algul, esimestel minutitel … Ka Raik Daume käitus algul jahedalt, riiklikult, natuke väsinult. Nii oli vaja.

Raik Daume oskas inimestega asju ajada. See oli ta elukutse. See oli ta hobi. Eriti edukalt oskas ta enda meelest asju ajada huvitavate daamidega. Peale hääleomaduste oli tal veel mõndagi varuks.

Muuseas oskas ta naeratada. Mitte niisama lihtsalt, vaid igal elujuhtumil erinevalt. Ta polnud pedant ega teadnud loomulikult oma naeratuste või nende kombinatsioonide üldarvu, aga kuskil saja ringis pidi neid vist siiski olema. Nüüd mängis ta mõnda aega jahedusemängu, siis aga valis sobiva hetke ja pakkus välja ühe kõige töökindlama variandi. See oli natuke nõutu, natuke jultunud, õige pisut sensuaalne ja samas siiralt võluv naeratus. Ei vähimatki labasust! Veel puudutas ta ühel täpselt teadaoleval miimilisel hetkel oma helepruuni habet ja köhatas. Oh, ta oskas palju. Elu ja amet, tungid ja tahtmised olid teda hoolikalt lihvinud.

Tatjana Petrovna Karjagina silmist luges ta välja, et naeratus oli korda läinud. Naeratus hakkas oma tegu tegema, ametlikkuse jääd sulatama. Jah, pole midagi veenvamat kui ootamatu naeratusekiireke riiklikult väsinud näos. Edasi laabus kõik lihtsalt. Daume toetus soodsale detailile, et kauplusejuhataja oli astunud oma kabinetti koos inimese parima sõbraga, kes oli õnneks alles mõnekuine kutsikas. Muidu poleks Daume söandanud seda Nerot nii familiaarselt silitada ja sakutada, sest lõbusast karvapuntrast pidi kasvama toekas lambakoer, üksildase vastutava naisterahva koduhoidja ja kaitsja. Tatjana Petrovna üksildus läks Daumele loomulikult hinge ja ta jutustas talle traagilise loo oma taani dogist, kes alles kolme nädala eest oli trammirataste all hukkunud. Daume luiskas siiralt, kargelt ja õrnalt, ilma et silmgi oleks pilkunud. Koerad on alati inimesi ühendanud. Sulas üles viimne kirme ametlikkuse jääkoorikust.

„Kuidas teie koera nimi oli?” küsis Tatjana Petrovna kaastundlikult ja laskus tugitooli. Saapad lakkasid kriuksumast, tõmbusid armsalt kokku ja muutusid pilkupüüdvaks detailikeseks.

Daume tõstis kurva pilgu kauplusejuhataja põlvedelt ja ütles tasa:

„Nii imelik, kui see ka pole, oli mu koera nimi … Nero.”

„Oi,” ütles Tatjana Petrovna ja silitas kaitsvalt oma kutsikat.

„Kuidas te nii hästi vene keelt räägite?” küsis ta pärast.

„Olen oma erialal praktiseerinud ka väljaspool Eestit,” vastas Daume.

„Teil on vist keelteannet … Mina õpin eesti keelt, küll on raske.”

Nii algas kokkulepitud vestlus tassi kohvi taga. Kohv polnud mitte harilik, vaid Brasiilia lahustuv. Vestlus kulges lobedasti, naljaga pooleks, kusjuures Tatjana Petrovna üritas mitmel korral tõesti eesti keeles rääkida. Daume julgustas teda igati ja lisas, et ega tema räägi näiteks soomet või lätit sugugi paremini. Viimast oli talle õpetanud lätlasest vanaisa, rahu tema põrmule.

Väljas oli juba täiesti pime, kui Daume kauplusest väljus, diplomaadis mitu karpi piibutubakat „Zolotoje Runo” ja muidki pisiasju, milleta muidugi suurepäraselt hakkama saadakse, mis aga ometi argipäeva kaunistavad, enesetunnet tõstavad, rühti parandavad. Viimasel aastakümnel nimetati neid pisiasju kas siis defitsiidiks või prestiižiartikliks. Ent oleks rumal ja lausa ülekohtune oletada, nagu olnuks defitsiidijaht Daume elu sisu või eesmärk. Äärmisel juhul oli see üks kõrvalteemasid. Daume polnud endast halval arvamusel. Ta teadis oma lennukaart. See oli küllaltki kõrge. Ta eeldas, et parem osa ta elust on veel ees.

Seni aga lähenes vaikiva mehe poolt juhitav „Žiguli” linnasüdamele, sukeldus kümnete teiste südisse tulva, talveõhtu oli süvenenud, lõplikult valmis saanud, vastusõitev troll õõtsus nagu ülekoormatud laev, raadiost tuli järjekordne meeleolukas meloodia, veidrast vahejuhtumist Sõpruse puiesteel oli möödunud ainult minuteid, Raik Daume köhatas ja kummardus juhi poole.

„Võidu väljakul, kui sobib.”

Hetke pärast peatuski auto Võidu väljakul, otse täitevkomitee vastas. Daume ulatas kolmerublalise.

„Suur tänu sulle, šeff,” ütles ta — sest nüüd oli tal sinatamiseks õigus. „Sa sõidad priimalt,” ütles ta.

Aga miski segas teda väljumast. See oli küünarnukk. Daume kortsutas kulmu ja vaatas järele. Tõsi mis tõsi, ta kasukavarrukat pitsitas must nahkkinnas.

„No kuulge,” tähendas Daume soliidselt, ent täiesti jahmunud sisetundega. „No kuulge, ausalt …”

Siis ulatas teine nahkkinnas talle üle õla rahatähe. Daume sai kohe kõigest aru (aga millest, kui nii võtta?), naeratas variserlikult nagu pahandust teinud koolilaps, võttis raha tagasi ja tundis, kuidas haare lõdvenes. Aga päris lahti ei saanud ta ikka veel. Talle topiti midagi krabisevat taskusse. Ah jah, sigaretid, kuidas ma need unustasin, täiesti loomulik, džentelmenile ei kingita pakki sigarette, olgu see või „Camel”, mõtles või koguni pomises Daume, siis oli ta viimaks prii ning vupsas oma tüseda kogu kohta väga paindlikult kõnniteele. Ning kohe tundis ta ennast taas turvaliselt. Peab ütlema, et ta kohanes tavaliselt kõikjal ja kõigega kiiresti, lennult, ilma pooltoonideta ja vahevaevadeta. Nii ka nüüd. Ta manas näo riiklikuks, haavunuks, ta vaatas hukkamõistvalt esiaknasse. Asjata sai seda tehtud … Sest nüüd nägi ta juhi nägu. Midagi saatanlikku selles küll polnud, ometi taandus Daume kähku. Teda seirasid rahulikud, külmad, pilklikud silmad. Harilikud silmad, ja nägu oli samuti harilik: noorem keskiga, südamlik vuntsisirp nina all … Mis see Daume asi oli, kui nii võtta! Ta võinuks selja pöörata ja uhkena lahkuda. Aga Daume seisis kui nõiutult paigal, hõredas lumesajus, täitevkomitee valgustatud fassaadi paistel. Veel kaua rikkus see alandav viivitus ta enesetunnet … See võõra mehe pilk tegi ta millegipärast araks, meenusid igasugused ebameeldivused — asja ees, teist taga. Meenusid mitmed suuremad või väiksemad sigadused, mis ta oma elus oli korda saatnud. Üldse oli tunne, nagu oleks ta tükkis oma hingega röntgeni alla sattunud. See oli lollimoodi primitiivne ja samas, absoluutselt ühemõtteline elamus. Raik Daume mõistis ühe lühikese piinliku silmapilgu ajal, et see võõras mees polnud temaga suhelnud ainult seetõttu, et oli temast võrratult üle — nagu prints vürtspoodnikust, kindral lipnikust, minister ametiühingu­aktivistist. Üle — aga milles? Seda Daume ei teadnud …

Siis sõitis auto minema, mõne sekundi pärast taastus Daumegi. Teisiti polnud see võimalik, teisiti oleks Daume rikki läinud. Misasja, kas teda enne vähe vahitud oli? Asi need kahe hullu põrnitsemisedki üle elada … Häh! Ei, Raik Daume ei tohtinud rikki minna! Ta süütas piibu ja tõttas oma teed. Tänavaristil rohelist foorituld oodates märkas ta äkki, et hoiab ikka veel kinnastatud käes seda õnnetut kolmerublalist. Ta pidi selle juba taskusse torkama, kui märkas, et tegu polegi kolmekaga. Talle oli antud viieline!

Võõras oli talle ise jootraha maksnud. Mille eest? Jutu eest või?

Daume vandus vaikselt, aga väga ropult. Viielise torkas siiski taskusse.

Süttis roheline tuli ja Daume kadus õhtusesse inimsumma. Piip suus, diplomaatkohvrike näpus, energiline ja elegantne — vihane ja omamoodi kena tüse mees.

Aga „Žiguli” keeras mõne minuti pärast kuskil tiiru teinuna Võidu väljakule tagasi ja veeres parkimisplatsile. Juht astus välja, lukustas ukse, vaatas portfelli (temalgi oli diplomaat) näpus kõlgutades hajameelselt ringi, naeratas heatahtlikult külmetavale miilitsast noormehele ja kõndis siis kiirustamata vanalinna suunas. Näärikuuse värviliste tulede paistel tundus, nagu oleks ta vahepeal jõudnud juuksuri pool käia ja oma muhedad vurrud maha ajada.