Читать книгу Kes tõttab öisele rongile - Teet Kallas - Страница 5

Õhtu sõudis õhtu jõudis tuul läks linnast minema …

V. A. torkas paberilehe sahtlisse. Ta meel oli raske. Luulest polnud rõõmu. Teleris lõppes kohvireklaam ja jätkus komöödia. V. A. pani prillid ette ja läks oma kohale tagasi. Tema koht oli naise ja väimehe vahel. Kuueaastane lapselaps (keskmise, vallalise tütre poeg) oli teda kannatlikult oodanud. Tema koht oli vanaisa põlvedel. Ekraanil proovis üks sokuhabeme ja silindriga härra kingi jalga. Ükski paar ei meeldinud talle. Ta lahkus vihaselt kauplusest. Seejärel näitas kaamera suures plaanis ta jalgu. Need polnudki jalad, vaid kabjad. V. A. naeris koos naise, väimehe, ämma ja lapselapsega. Vanem tütar (väimehe naine) oli põhimõtteliselt vait. Ta ei armastanud labast nalja. Siis helises uksekell. Sisenesid kolmas tütar ja tema mees (teine väimees) koos lastega. Nad olid kuuske vaatamas käinud. Ilm on ilusaks läinud, ütlesid nad.

Hõre tuisk oli märkamatult üle läinud kohevaks lumesajuks. Vanalinn oli nüüd avar, hubane, fotogeeniline. Vanalinn oli oma nägu. Tühjenevas kesklinnas sõitsid harvad trammid, agulitänavatele kerkisid hanged, uuslinnades kõrgusid paneelhiiglased nagu keset ookeani ööbivad täistuledes laevad. Ilmastikku trotsides lendas madalalt üle Mustamäe hiline reisilennuk. Reisijad vahtisid tuledemerd enda all ja üks moskvalane lausus oma sõnakehvale naabrile soosivalt: „Poleks uskunudki, et Tallinn nii suur on. Täitsa kena linnake. Tubli, eestlased!”

Heili istus köögis akna all, jõi teist tassi teed ja vaatas välja. Lillakasmustas pimeduses hõljusid suured ja kaunid lumeräitsakad, veidi kõrgemal vilkusid maanduva lennuki punased pardatuled, ventilatsioonilõõris sosistas rahulik tuul, gaasipliidil kahises oranž leek — millegipärast meenus äkki lapsepõlv. Mitte mingi detaili või sündmuse, pildi või häälena, vaid kuidagi üldse. Meel läks härdaks. Heili katsus käega radiaatorit. See oli kuum. Alles nüüd hakkas Heili uskuma, et tal polegi enam külm. Ta tegi paar ülemist kampsuninööpi lahti.

Istun veel täpselt viis minutit, siis pesen nõud, siis kutsun Raivo naabrite juurest mängimast koju, siis vaatan „Aktuaalse Kaamera” ära, siis teen veidike tööd, siis … Eks näis. Priiduga ei maksa praegu arvestada, temast pole praegu jutukaaslast. Temal on pillimängutuju. Las ta mängib. See pakub talle rõõmu. Mina pole asjatundja. Võib-olla on ta tõesti just selli jaoks sündinud? Nii mõtles Heili käsipõsakil laua taga istudes ja poolsummutatud saksofoni­karjatusi kuulatades …

1840-ndail aastail leiutas mitmekülgne pillimees ja andekas nuputa ja Adolphe Sax puhkpilli, mis nimetati tema auks prantsuse keeli saxophone’iks. Niisiis tuleb saksofoni sünnimaaks pidada Prantsusmaad, kuigi rangelt võttes oli leidur ise rahvuselt belglane. Ta oli siis alla kolmekümne ja elas veel ligi pool sajandit, kuid midagi samaväärset tal enam leiutada ei õnnestunud. Seda põhimõtteliselt küllaltki lihtsa kons­truktsiooniga muusikariista, mille omapärase heli tekitas metallist või kautšukist (praegusel ajal ka plastmassist) huulikule kinnitatud rooglesta võnkumine ja mis vaatamata oma messingist või uushõbedast korpusele liigitati puupuhkpillide hulka, ootas ees keeruline ja koguni skandaalne saatus. Algul arenes kõik tiidsalt, võiks öelda, et koguni progressiivselt. Helilooja Berlioz tervitas saksofoni leiutamist palavalt ja kirjutas kibekähku seksteti, milles oli eriline koht ka baritonsaksofonil. Seksteti esiettekanne toimus 1844. aastal Pariisis, dirigeeris Berlioz, soleeris Sax ise. Saksofon täiustus ja jagunes alaliikidesse Tänaseks päevaks on neid jäänud põhiliselt neli: sopran-, alt-, tenor- ja baritonsaksofon. On ka haruldusi, nagu näiteks sopraniino­saksofon või subkontrabass-saksofon, aga üldiselt neid ei tarvitata. Üksteise järel hakkasid saksofoni võimalusi oma teostes kasutama mitmed XIX sajandi kuulsad heliloojad, ennekõike prantslased Bizet, Saint-Saëns, Debussy. Uue instrumendi vibrato’d ja glissando’d ahvatlesid aga ka paljusid helimeistreid mujal. Kiiresti rändas saksofon üle Atlandi ookeani Ameerikasse. Venemaal tehti saksofoniga tutvust sajandi lõpul. Eriti meeltmööda oli see pill krahv Seremetjevile, kelle õueorkestris tegutses terve grupp saksofoniste. Midagi pahaendelist ei osanud aimata ka kõrgstiili viljeleja Glazunov, kes kirjutas terve kontserdi neljale saksofonile. Keerukused algasid uue sajandiga. Raksatasid revolutsioonid ja puhkesid enneolematult suured sõjad. Üha marulisemaks läks elutempo. Juba ammu ei suutnud postitõllad rongidega võistelda. Kiirusrekordite tagaajamisel uppus maailma suurim reisilaev „Titanic”. See juhtus aastal 1912. Päris kindlasti läks koos luksuslaevaga ookeanipõhja ka mõni saksofon … Selleks ajaks oli üle Atlandi tagasiteed tulnud Vanasse Maailma ka Ameerika Ühendriikide neegerorjade rütmikatest lauludest sündinud džässmuusika, milles suurt osa trummi kõrval mängis saksofon. Koos teiste maailma vapustanud pööretega toimus viimaks ka revolutsioon muusikas. Kahekümnendaid aastaid nimetatakse tänini džässiajastuks, mille ilmestamisel ja kujundamisel oli röövellikult tuikaval saksofonil oma kindel koht. Seetõttu pole tänini päris selged põhjused, miks saksofon kui selline sattus täiesti ootamatult põlu alla noore Nõukogude vabariigi mõnes teises vallas vapustavalt üliavangardistliku kunstikäsituse foonil. Võib-olla olid kõiges süüdi nälja ja kodusõjajärgse kaose järel prassivad nepmanid, kes manduva Lääne moemehi matkides saksofonisoolode saatel tantsisid diksiländi, endal ruudulised pintsakud seljas ja pikad paberossid mokkade vahel? Igatahes juhtus nii, et sõna „saksofon” kästi sootuks unustada. Kui nii võtta, teeb tromboon vajaduse korral märksa väljakutsuvamat häält, aga temaga ei juhtunud midagi halba. Saatuse teed on seletamatud. Ja kuulsa bändi veel kuulsam juht Utjossov andis allkirja, et tema orkestris ei esine enam iial ükski saksofon. Vähestele muusikariistadele on saanud osaks nii tõsiseid ideoloogilisi süüdistusi … Eestimaal jõuti saksofoni põlata lühemat aega, vaid mõned aastad pärast sõda. Ent saksofonide vibrato’d ja glissando’d püsisid pillimeestel kõigi keeldude kiuste ikkagi ahvatlevalt meeles. Mõned neist nägid unes, et nad soleerivad estraadil, saksofon kõhu peal. Nad ärkasid, külm higi otsa ees. Oma unenägudest ei rääkinud nad kellelegi. Aga aeg tegi oma, ühel päeval oli ka kõige umbusklikuma administraatori jaoks selge, et belglase leiutis pole siiski mingisugune vaenuliku ideoloogia diversioon. Suurtele lavadele ilmusid Oleg Lundströmi orkester ja Georgi Karanjan, oma pillid puhusid häälde Valter Ojakäär ja Herbert Kulm. Kasvasid peale uued virtuoosid. Pirita rannahoones improviseeris tõmmupäine nooruk Gennadi Taniel, noores televisioonis näidati suures plaanis tõsist Tiit Vartsu koos tema saksofoniga. Saksofon näis olevat lõplikult rehabiliteeritud. Kedagi ei häirinud enam probleemid, on ta sirge või piibukujuline. Saksofonid lasksid oma helidel kõlada teatrites ja sümfoonia­orkestrites, estraadil ja restoranis. Nende saatel sündisid otse publiku silma all uued laulutähed. Tallinnas korraldati džässifestivale, valiti välja Liidu parimad saksimängijad … Aga siis juhtus midagi ettearvamatut. Ühel heal päeval ühendasid neli poisiohtu lauljat Inglismaal oma kitarrid elektrijuhtmetega ning hakkasid nende saatel kaeblikult, nohuselt, vihaselt kriiskama. Nad hülgasid meloodia. Nad tegid panuse narkootilistele rütmidele. See vapustas maailma. Aasta pärast heideti nurka suurem osa puhkpille. Eeter täitus biitmuusikaga. Väga kauaks. Võib-olla igavikuks? Biit, disko, punk — nimetused muutusid, elektrikitarrid jäid. Võimendikastid kasvasid. Osa neist meenutas juba väikesi maju. Sirgus põlvkond, kelle kõrvad ei kartnud eluohtlikeks peetud detsibelle … Omal ajal heitis tenorsaksofoni põlglikult nurka ka lastemuusikakooli juntsu Priit Heinaste, hankis endale elektrikitarri ja mängis aastaid mitmes kärarikkas ansamblis. Tõsi, sellest ei saanud ta elutööd. Ligikaudu kaks semestrit püüdis ta juurat õppida, kuid see jäik distsipliin ei suutnud teda kauem köita. Ta käis juhutöödel või logeles kahtlastes kampades, pärast sõjaväeteenistust aga võttis aru pähe, astus polütehnilisse instituuti, õppis seal mõndagi plastmasside ja nende töötlemise kohta, jõudis veel tudengina abielluda, sai inseneriks-tehnokraadiks ja väikese poisi isaks, vahetades kõige selle kõrval ansambleid ja kitarre, aga ikka jäi nagu millestki puudu, miski kriipis hinge, sünnitas ajapikku süngevõitu püstkriipsu laubalegi — mis see võis küll olla? Ega ometi see õige koht oma ainsas ja ajalikus elus? Ja ükskord meenus Priit Heinastele, et 1840-ndail aastail oli A. Sax leiutanud saksofoni. Parajasti olid käibel sõnad „retro” ja „nostalgia”. Koos muu vana ja väärikaga ilmus siin-seal avalikkuse ette jälle mõni saksofon. Juba loodi esimesi retropunte, taas räägiti svingist ja diksiländist, kõlasid tangod ja foksidki … Mitmedki noored mehed, kes kunagi ammu-ammu olid saksi puhunud, hakkasid unustatud oskusi taastama. Proovis ka Priit. Nagu ujumist või jalgrattasõitu, ei saa pillimängugi sootumaks unustada, aga see oli ka kõik. Sõit, see tähendab puhumine läks algul nii vinka-vonka, et tusk tahtis hinge matta. Aga Priit oli jonnakas. Ta otsustas endast maksimumi välja pigistada. Käisid jutud mingist ansamblist, kuhu ei kuulu ühtki kitarristi.

Üldiselt oli tal halb tähtede seis juba sügisest saadik. Viletsad biorütmid, kriis — ükskõik, kuidas seda ka ei nimeta. Hetkel ei kuulunud ta ühtki ansamblisse, aga ka plastmasside töötlemine ei veedelnud teda juba pikemat aega. Ta oli hooti küllaltki tubli tehnokraat, ent teda segasid rahutus, fantaasia ja ootamatud ideed. Tal oli tülikas iseloom. Ta ei arvestanud tihtilugu reaalsust kui argumenti. Ja nagu kirjutasid moodsad ajakirjanikud, polnud mingi ime, et säärase iseloomuga mees sattus tihti konflikt­situatsiooni. Terve sügise ja talvehaku oli elanud nagu mingi noor boheemlane, otsides erilise innuta uut töökohta ja uut punti. Või istus kodus, mängis nelja-aastase pojaga lauamänge ja kirjutas tuttavatele pillimeestele laulutekste. See tegevus ei nõudnud ajusid. Pubekatel oli kaunis ükskõik, mida neile tantsuõhtutel kriisati. „Ma kohtasin sind eile klubis, sa olid kõrk ja väga külm,” kirjutas Priit, ilma et silmagi oleks pilgutanud, ja tuttav pillimees viskas talle selle eest viiskümmend kulli. See oli keskmine taks. Teinekord anti ka rohkem. Priit ei tinginud. Ta ei tahtnud küüniliseks muutuda. Loomulikult ei rahuldanud teda säärane elu. Ta teadis, et see ei saa lõpmatult kesta. Mitte ainult naise murelike pool-pilkude pärast. Ta oli mures oma sisetunde pärast. Ta oli mures oma koha pärast elus. Võib-olla tasus hakata kriminulle kirjutama? Eestis neid praktiliselt ei tehtudki. Ta pidas muidki suurejoonelisi plaane. Kriis aga kestis. Paar korda jõi Priit enda täis ja teatas Heilile: need kuradi plastmassid, see kuradi tiinerite muusika, kogu see kupatus pole minu rida. Pole minu kutsumus. Sina seda ei mõista, sina oled lapsest saadik tahtnud lehenupukesi kirjutada. Mulle aga võib-olla ei meeldi teiste meeste noote mängida, mulle ei meeldi konveieri kõrval passida, selle korrasoleku pärast oma hinnalisi närvirakke kulutada. Ma väärin muud. Mul on oma au. Võib-olla olen ma sündinud juht? Andke mulle üks tehas, ma näitan, kuidas tuleb kasumiga töötada. Andke mulle üks orkester, ma näitan, kuidas tuleb dirigeerida. Andke mulle pitsat, andke mulle noodipaber! Järgmisel hommikul ei teadnud ta, kuhu häbi pärast silmad peita. Ta silmavaade oli küll järsk ja tõrges, tegelikult aga täiesti kaitsetu. Ta kuulus nende sekka, kes olid eneseleidmise määramatuks ajaks edasi lükanud. Kes sellest samas probleeme tegid. Mõnikord tundus talle, et asju on äärmiselt lihtne lahendada: piisas vaid habe ette kasvatada. Või vuntsid. Või bakid. Ta oli proovinud mitmeid variante. Hetkel elas ta raseeritud lõuaga ja nägi välja täiesti täiskasvanud inimesena. Aga ajuti tundus talle endalegi, et lapsepõlv aina kestab ja kestab ja kestab — kas tõesti surmatunnini? See olnuks küll mage. Veel paar aastat, siis pidi ta saama kolmekümneseks.

Sel talveõhtul seisis Priit Heinaste peadpidi esiku seinakapis ja mängis Straussi valsse. Ta jalad olid harkis. Ta tagumik oli otsustavalt pupsis. Seinakapis oli hea harjutada. Esiteks naabrite pärast. Teiseks sellepärast, et seal oli heli alasti, ilma kaja ja muu eksitava soustita. Noodid rippusid naela otsas. Neid valgustas taskulamp. Põskedelt nirises higiojakesi. Priit ründas Straussi bastione nagu tank. Juba mitu tundi tagasi oli ta poja naabri jõnglasega mängima viinud. Enne naise tulekut oli ta läbi löristanud mitu Prorvitsi harjutust. Tüütu see oli, aga miinimumvorm tuli kähku taastada. Algul oli asi täiesti hull, ta ei tabanud isegi korralikult trilleriklappi, atakid kõlasid aga nagu määrimata uksehinge kääksatused. Priit ei hinnanud ennast üle. Lembit Saarsalule ta konkurentsi pakkuma ei tõtanud. Selleks polnud vajadustki. Kitarriepohhi tõttu oli vahele jäänud terve põlvkond noori mehi, kes võinuks ülepea saksist mingi heli välja meelitada. Nii et proovida tasus. Üks tuttav asjamees oli vihjanud, et kui kõik ideaalselt klapib, võiks uus ansambel koguni filharmoonia hõlma alla sattuda. Ja siis, mine sa tea, mine sa tea, äkki laheneksid muudki probleemid automaatselt?

Straussi valss kõlas muide päris kenasti. Sest jah — Prorvitsi näpuharjutuste ja valsi vahel oli juhtunud veel midagi mille Priit kavatses oma murelikule naisele välja pakkuda nii-öelda desserdi korras enne uinumist. Kas tõesti hakkas tähtede seis muutuma? Kuigi olmelist laadi, oli uudis vapustav. Ja mis pillipuhumisse puutus — ei või iial teada, milleks leiutati saksofon. Võib-olla just selleks, et ükskord ometi avaneks Priit Heinaste tõeline talent ja olemus.

Heili istus ikka veel laua taga. Priit mängis vist päris asjalikult. Kahju, et tal kõik need asjad nii puhanguti käisid. Naabrid polnud tema pillimänguga veel sugugi harjunud. Nad ei teadnud teda profiks pidada, keda tulnuks juba aadete nimel taluda. Igal rahval on professionaalseid pillimehi, kõik nad elavad ja harjutavad kellegi vahetus naabruses. Heili muigas nukralt ja natuke emalikult. Ta oli oma mehest aasta ja kaks kuud vanem.

Saksofon meeldis Heilile enam kui kitarr. Saksofon viis mõtted suvele, kitarr aga näiteks pimedatele tänavatele või autoavariidele. Üldiselt pidas Heili ennast ebamusikaalseks. Tema lemmikhelind oli Raveli „Bolero”.

Heili tõusis, pesi nõud, tõi Raivo koju, sundis teda sööma, käis temaga vannitoas, toimetas unise mehikese isa harkis jalgadest mööda ja torkas ta teki alla. Poiss pidi täna vara magama jääma, hommikul tuli tal üle pika aja taas lasteaeda minna — see oli vahepeal remondi tõttu suletud.

Poisi magama pannud, läks Heili kööki. Priit oli vahepeal seinakapist välja tulnud ja otsis söögipoolist. Naise sisenedes manas ta näole igava ilme. Priit tahtis alalõpmata midagi näksida — hapukurki, juustukildu, kalakonservi. Ta häbenes oma isu. Heili tegi talle nüüd oma käega vorstileiva. Priit silmitses seda umbusklikult.

„Kas kingad sobisid?” küsis Heili.

„Tipp-topp,” lausus Priit ja haukas leivakääru. Ta näis mõtlevat millestki muust. „Eriti kui silmas pidada, et olen praktiliselt ülalpeetav. Tööta tööline.”

„Palun ära räägi sellisel toonil.” ütles Heili.

Priit sõi suu tühjaks ja küsis:

„Ei, aga miks meil abiraha ei maksta?”

„Sellepärast, et meil pole tööpuudust.” ütles Heili.

„Haa! Sina oled ideoloogiatöötaja, sina peadki nii vastama. Aga kui pole huvitavat tööd, mis siis?” jamas Priit edasi. Vaatas naisele otsa, sai aru, jättis järele: „Ma tahtsin sellega ainult ütelda, et sa poleks pidanud raha raiskama.” vabandas ta. „Ma ei oska viimasel ajal enam üldse inimese moodi rääkida. Närvid on läbi. Ausalt. Nagu tänagi. „Plastikus” pakuti ohutustehnika inseneri kohta. Tead, kes on ohutustehnika insener? Kõige ebapopulaarsem kuju kogu tootmises. Midagi kupja, nuhi ja tola vahepealset, keda keegi ei salli.”

Heili muigas. Nööpis paksu kampsuni lõplikult valla.

„Peaasi, et sa ise rahule jääksid,” ütles ta.

Öeldakse, et pika abielu jooksul õpitakse mõnest asjast väga väheste sõnadega rääkima. Neil kahel piisas viiest aastast, et nii kaugele jõuda. Heili arvas, et Priit vihastab nüüd siiski. Aga mehel oli midagi muud mõttes.

„Mis seal ikka, ma saan kaheteistkümnendal „Rapiiri” poistelt kolme teksti eest raha,” ohkas ta. Kratsis kukalt, mõtles järele ja hakkas äkki naerma. „Ei jaksa enam endale pidada. Ma näitan sulle midagi.”

Ta tõttas esikusse ja tuli hetke pärast tagasi, käes väheldane kartongkarp. Avas selle žestikalt ja tõstis lauale punase telefoniaparaadi.

„Ohoo?” piiksatas Heili.

Ja Priit lõi särama. Ta talvekaame nägu lõi roosatama, lõuale tekkis lõbus lohk, kuklakarvad kerkisid reipalt püsti. Ta hakkas edasi-tagasi kõndima ning jutustama erakordsest vedamisest, mis nende perekonnale osaks sai.

Lugu oli veelgi vapustavam, veelgi kaugeleulatuvam, kui Heili algul aimata oskas. Just väheke aega enne tema kojutulekut oli siin käinud montöör linna telefonivõrgust, väga meeldiv ja intelligentne poiss, noh, mitte lausa poiss, sihuke nooremas keskeas mees; uurinud oma märkmikku, kontrollinud nime ja aadressi, täpsustanud elanike ameteid. Välja selgitanud, et kõik klapib, teatas montöör järgmist. Nagu selgus, polnud keegi hooletu või allakäinud mustamäelane juba kolm aastat oma telefonikõnede eest tasunud. Kuna linna telefonivõrk pole kahjuks kasvatusasutus, jääbki teadmata, milles põhjus, kas lohakuses või allakäigus. Linna telefonivõrgu pikk kannatus ütles üles. Vastutustundetu kodanik jäi numbrist ilma. Kuna siitpere on nagunii järjekorras ja kuna ta kaabli mõttes osutus kõige rentaablimaks — sellest kaabliasjast ei saa ma niikuinii oma tehnokraadi­hoiakust hoolimata midagi aru, ära parem küsi, tähendas õhetav Priit —, siis otsustati vabanenud number neile anda. Ikkagi vaimuinimesed majas, pillimehe elu on samuti teada: temal on vaja teinekord välkkiirelt infot saada, et rahva ette tõtata. Nii oli lugupeetud meister omavahelises vestluses arvanud. Kogu lugu läks küll võrdlemisi kalliks, hinnad olevat tõusnud, noh, koos selle aparaadiga ümmargune kakssada. Homme tuleb montöör tagasi ja viib asja lõpuni. Ühendab aparaadi kaabliga, Heinasted linna ja riigiga.

„Homme?” Ega Heili imestanud, ta ainult täpsustas.

Ta imetles telefoniaparaati.

„Jah. Sest vaata, me rääkisime veel muud juttu ka. Tema oli valmis kohe pihta hakkama, aga … No ma ise vihjasin, et kulla mees, meie oleme siin korteris siiamaani ilma telefonita elanud ja elame veel ühe öö ära.” Priit näis kavaldavat. Ta tõstis toru kõrva äärde ja tegi näo, nagu kuulaks. „Noh, mul oli harjutamine pooleli ja üldse … üldse …”

„Aga raha?” küsis Heili.

„Ah soo, see on loll lugu küll, aga ma pidin sealt sellest nahkkarbist võtma …”

„Kooperatiivi­rahast? Oh, ma kohe tundsin, et pean selle hoiukassasse viima,” ohkas Heili, aga eriti õnnetu ta polnud.

Äkki hakkas Priit võidukalt naerma. Põrutas telefonitoru hargile, lennutas ühe käe lae poole, tegi teisega vigurlikke žeste.

„Kooperatiiv … Millal see valmis saab? Viie aasta pärast? Või kümne? Kõige tähtsamast pole ma sulle veel rääkida jõudnudki. Tead, mul on tunne, et me ei hakka enam selle kooperatiiviga jamamagi.”

„Mi-is?”

„Istu maha. Nii. Hoia nüüd lauaservast kinni. Hoia kohe kahe käega. Ega ma ise ka veel päriselt ei usu, aga üks fantastiline variant on olemas küll. Elu ise! Tead, nagu see käib, kui kaks meest juttu ajavad. Sõna siit, sõna sealt, äkki tekkis ühine teema. No nii, mis ma sind piinan. Kui kõik peaks klappima, siis elame juba kuu aja pärast kolmetoalises korteris. Tõsi küll, seal kusagil Lasnamäe tagumises kandis, aga kuule, seal on siseplaneering parim, mis meil teha osatakse. Ega me lausa südalinna või Kadriorgu ju valida saa.”

„Sa oled hull,” ütles Heili. Ta oli märgatavalt kahvatanud.

„Tead, ei olegi,” naeris Priit. „Üks teine mees on seda kindlasti. Ausalt! Ta on juhuslikult selle meistri kaksikvend. Noh, selle telefonibossi oma, said aru? Hiljuti lahutas naisest ära. Nagu see käib. Mingi romantiline tragöödia või umbes nii, proua olla mingi Kiievi tsirkuseartistiga jalga lasknud. Mees ei suuda enam tühjaksjäänud korteris elada. Stress tahtvat ära tappa. Ma räägin sellest kaksikvennast.”

„Ja mis siis?”

„Oota nüüd. Kaksikute ema elab Mustamäel. Samasuguses ühetoalises nagu meiegi.”

„Mis see ema asjasse puutub?” päris Heili nutuselt.

Priit kaotas hetkeks järje, heitus, siis aga hakkas uuesti žestikuleerima:

„Igatahes, et puutub. Ema on vana ja haige. Telefonimontöörist vend aga elab kusagil … no kust mina tean, kus ta elab? Ta vist ütles, aga mis see asjasse puutub. Asjasse puutub see, et tema vend tahab Mustamäele kolida.”

„Jah, aga …”

„Ära sega, asi on niigi keeruline. Vaata, asi on selles, et tollele lahutatud vennale sobiks kõige paremini meie korter, kui me muidugi nõus oleme. Kujutad ette? Kas me oleme nõus? Mul oli tegemist, et ennast valitseda ja mitte valjusti „jah” hüüda nagu pruut kirikus. Sa tead ju küll, kuidas ma ennast vajaduse korral võin valitseda.”

„Muidugi,” kinnitas Heili. Tal polnud aega ega tahtmist sel teemal pikemalt peatuda.

„Midagi sa ei tea. Sest nüüd tuleb puänt. Nagu meie vestluse käigus täiesti juhuslikult selgus, elab nende kaksikute ema … tule siia, akna alla … vaata … näed, sellessamas majas … ei, mitte vastasmajas, vaid selles kõige lähemas!”

„Aitab küll, Priit. Sa tahad ütelda, et leidub hulle, kes tahavad kolmetoalist korterit ühetoalise vastu vahetada? Hea küll, äkki leidubki. Aga mitu miljonit see operatsioon maksab?”

„Mis pagana miljonid? Ta ei taha absoluutselt mitte kui midagi! Muidugi, seda ei usu ka mina … Eks ma varsti kuule. Ta lubas oma vennaga juba homme rääkida. Võib-olla midagi ikka maksta tuleb, kui mees on kõvad remondid teinud ja mööblit sisse ehitanud … Aga kujuta ette, see kõik on köömes kooperatiivi sissemaksu kõrval. Me ostame sulle dubljonka, poisile soome kelgu ja mulle ühe korraliku valgusti.”

„Valgusti?”

„Jah, ma hiljuti nägin väga asjalikku mudelit. See sobiks seinakappi ideaalselt.”

Heili vaikis tükk aega. Ta tundis imelikku kaalutusetunnet. Ja ta ütles viimaks endalegi üllatuseks tasa, soojalt, mõtlikult:

„Mine tea, äkki ei peagi sa seal Lasnamäel … selles kolmetoalises seinakappi pugema. Seal sind ju veel ei tunta. Harjuvad ehk ära?”

„Jäta nüüd,” lõi Priit käega. „Ma tean ise, mis ma väärt olen. Paar vaskpenni. Kuule, mäletad, kui me selle sinu kooliõe juures käisime … See peaks samasugune korter olema. Kaks esikut, kui nii võtta. Ühte neist võiks raamatud panna, mis?”

Jah, sel õhtul tolles peres enam tõsiseid jutte ei räägitud.

Väljas sadas ilusat näärikuu lund, toas krabisesid kuivava kuusepuu okkad, õrna näonahaga poisike keeras oma väikeses voodis külge, köögis aga räägiti, räägiti … Köögis ehitati naeru ja naljaga pooleks õhulosse. Kui Priit viimaks teki alla läks ja „Mirabilia” sarja uue kriminulli pihku võttis, sulges Heili tihedasti köögiukse, tegi akna pisut lahti ja süütas sigareti. Selle päeva esimese ja viimase. Oma ainsa sigareti.

Tema see oligi, kes tööpäeva lõpul kasukasse pugenuna, kapuutsiga varjatuna, pakkidest koormatuna Võidu väljaku suure kuuse all kohmitsemas käis. Tema see oligi, rüsinatunni naine, kes oli ekspressbussis saanud teenimatu solvangu osaliseks, kes oli tõtanud koju oma meespere juurde, et lasta neil proovida uusi jalanõusid, neid toita, noomida, armastada. Nüüd oli ta vabanenud kasukast, kahest kampsunist, pikkadest pükstest, retuusidest, nüüd, mil ta õhukese hommikumantli väel seisis köögiakna all ja suitsetas, selgus, et ta oli hapra kehaehitusega ja graatsiline naine. Ta oli kahekümne üheksa aastane, nägi aga välja nagu plikake võimlemiskoolist. Tal olid lühikesed kastanpruunid juuksed, pikk õbluke kael ja salapärane valulik joon vasakus suunurgas. Tal olid murelikud silmad. Ta oligi alalõpmata mures. Ta sarnanes pisut kuulsa prantslanna Mireille Mathieu’ga. Talle oli seda suu sisse öeldud. Kord oli ta ise kogemata pealt kuulnud, kuidas juhatati teed: minge sinna tuppa, kus istub naine, kes näeb välja nagu M. M. Aga juba ammu ei teinud ta sellest numbrit. Tänapäeval sarnanevad kõik kellegagi. Tema mees sarnanes näiteks pisut kirjanik Rein Saluriga.

Tema ise oli H. H. Heili Heinaste. Kunagi varem — hiljuti? väga ammu? — olid tal olnud teistsugused initsiaalid, teistsugune elu, teistsugused tahtmised. Nüüd seisis ta oma väikeses kodus, oma lemmikpaigas köögiakna all, väikesed põlved tihedasti vastu tulist radiaatorit surutud. Ta tundis ennast hästi. Ta tahtis uskuda, et kõik läheb üha paremini.

Kui ta köögist lahkus, riivas pilk keset lauda seisvat telefoniaparaati. See nägi välja nagu miski, mis kuidagimoodi ei saa kuuluda siia korterisse, siia ellu, siia maailma. Aparaat nägi välja nagu mingi tilluke UFO. Heili tõstis toru kõrva äärde. Seal kahises vaikus. Ta vangutas pead.

Toauksel seisatades küsis ta sosinal:

„Priit, aga mis selle montööri nimi on?”

Mees tõstis pilgu raamatust.

„Mis nimi? Ah, kurat seda teab. Eks ma homme küsin …”

„Priit … aga äkki on see mingi bluff?”

„Kuule, jäta. Ma tunnen inimesi.”

Priit pani raamatu käest ja nuusutas õhku. Ähvardas sõrmeviibutusega.

„Jälle! Ma sulle teen salasuitsu! Aga olgu, täna ei hakka ma riidlema!”

Aknast imbus tuppa lumeheledust ja oranžikat magistraalikuma. Heili turtsatas süüdlaslikult ja puges mehe kõrvale.

„Balti jaam, lugupeetud neiu, on üks kõige vaguramaid vaksaleid Nõukogude Liidus. Kella ühe paiku öösel keeratakse kõik selle jaama välisuksed lukku ning personal siirdub koju tuduma. Viimased rongid on väljunud oma öistele radadele, teised on alles kaugel. Nad saabuvad varahommikul. Tallinn, lugupeetud neiu Annela, on lõppjaam. Nii räägivad teatmeteosed. Siit edasi pole suurtel rongidel enam kuhugi sõita.”

„Aga teie ju sõidate, Hamburg?”

„Noo?! Mis rong see diisel ikka on. Väike armas sisemaasusla. Kas te teate, mis on susla? Vanasti sõitsid neid liine hoopiski tillukesed kitsarööpmelised rongid. Need nägid välja nagu mänguasjad. Jah, sest kuhu ma siit ikka sõidan, Annela? Moskvasse? Odessasse? Või Pariisi? Amsterdami? Ma pole Wiiralt, mul pole Pariisis midagi teha. Ma pole nii kirglik tulbisõber, et ilmtingimata Amsterdami kippuda. Ei sõida ma kuhugi. Ma veeren tasakesi oma pisikesse Kapa-Kahalasse. Teate, mis on Kapa-Kahala? Alevik. Mis on alevik? See pole küla ega alev. See on midagi hoopis ilmetumat. Aga ma ei kurda. Ma lähen hommikul oma armsasse kontorisse tööle ja ongi … ongi kogu elulugu. Vaimustav, eks?”

„Oh kui naljakalt te räägite, Hamburg!”

„Tõesti?”

„Naljakalt jah. Ja vanaaegselt. Aga rääkige ikka. Mulle on see uudne elamus. Minuvanused poisid räägivad kuidagi … noh … nende sõnavara on natuke kasin. Nad ütleksid teie asemel: põrutan Kapakasse.”

„Tõesti? Lubage mul jääda siiski vanamoodsaks. Tulge vaadake ükskord Kapa-Kahala oma pilguga üle ja te leiate, et see on tõesti üks igavamaid paiku maailmas. Aga mis seal ikka, mina olen sellega harjunud. Mulle on ta isegi omamoodi armas. Ma olen loomult linnalähedane provintslane. Et mul üks teile teada olev väike nõrkus, väike veidrus on … Kellel neid pole? Tänapäeval oleme me kõik veidrad. Jah, aga mis puutub Kapa-Kahalasse, siis olen temaga kokku kasvanud. Ja nende diiselrongidega.”

„Oh, kui palju asju te teate ja tunnete! Moskva ja … Pariis … ja see Amsterdam … ja Kapa-Kahala … ja …”

„Te pilkate, neiu Annela?”

„Ei pilka, Hamburg. Teate, mul pole huumorimeeltki. Mida te oma rongis teete?”

„Mina või? Loen ajalehti ja teatmeteoseid. Sellepärast ma nii tark olengi. See oli nali. Võite naerda. Ma ei solvu. Aga kui ausalt, siis — ärge ainult meie kollektiivis sellest kellelegi hingake, eks ju? — loen ma aeg-ajalt ikka ajaviitejutte kah. Meie taidluskollektiiv on tõsine, tema ei salli, kui mõni meist tühiste asjadega tegeleb … Istun akna all, vaatan välja, ahah, vist Saku, loen edasi … Kiisa, loen veel … Vaat niimoodi, neiu Annela.”

Balti jaama perroonid olid tõepoolest võrdlemisi inimtühjad. Taamal ootas väljumist mingi pikamaarong, ent sealsed tõttamised, seismised ja saatmised jäid vagunite varju. Sisemaaperroonide vahel seisis vaid üks vana, neljast madalast punakaspruunist vagunist koosnev diiselrong. Selle akendes tumendasid üksikute istujate siluetid. Piki rongi kõndisid lumesajus edasi-tagasi kaks inimest. Öö, lumesadu, perroon. Mees ja naine. See oli klassikaline kombinatsioon. Mõnele juhusilmitsejale võis see meenutada mingit ammunähtud filmi, mõnele elulugu, mõnele veel midagi … Mees ei osanud asjast midagi arvata. Ta oli neiust viisteist aastat vanem. Aga igal ajal omad tavad, tüdruk ei varjanudki oma sümpaatiat. Ta välgutas hambaid ja silmi, aeg-ajalt kasukahõlmade vahelt ka põlve, ta naaldus mehe käsivarrele ja lõkerdas naerda. Ta oli üleni valges: müts, kasukas, saapad ja sukadki. Välja arvatud punane suu, sulas tüdruk perrooni ja lumesajuga ühte. Mees mõtles: poleks ta nii avameelselt rumal, mõjuks ta nagu saatuse kingitus näärikuu öös. Või õigemini — mingil määral oli ta kingitus kindlasti, ainult et mees oli väsinud ja teises meeleolus. Ta tahtis mõned omad mõtted lõpuni mõtelda. Ta püüdis nüüd leebe olla ning Annelast aru saada: oli tüdruk ju alles paari kuu eest Pärnust Tallinna kolinud, kuurortlinna eramu pealinna kolmetoalise korteri vastu vahetanud (täpsemini, seda olid teinud tema vanemad). Kas tohtis olla liiga õel ühe eilse Pärnu plika vastu, kes nüüd siin perroonil kõndides enda meelest põnevat ööelu elas?

Hamburg pööras pea kõrvale, et varjata tahtmatut haigutust. Ta mõtles, millest siis veel rääkida. Sellest, et teda ootab ees öine ahjukütmine, napp uni, igapäevane elektrikutöö? Sellest oli ta juba rääkinud. Et ta palk oli natuke üle saja rubla? Oh, ei maksa noori lapsi öösel hirmutada, mõtles ta muigamisi.

Hamburg, ühe naaberrajooni aleviku elanik, oli veidrik, keda tema harrastus tõi keskmiselt kolm korda nädalas Tallinna. Ta kuulus rahvateatri „Linnutaja” kollektiivi. See oli ainult pool veidrust. Teine pool seisnes selles, et iialgi ei astunud ta lavalaudadele. Ausa mehena oli ta kohe algul tunnistanud, et tal pole vähimatki näitlejatalenti. „Linnutajas” oli ta kirjas kui vabatahtlik lavatööline ja elektrik, sai mõnikord mõne nokitsemise eest paar rubla tasugi — aga tema tõeliseks andeks oli grimeerimiskunst. Tal oli selle asja peale kätt. Ta tegi oma tegu kaunilt, kiiresti ja kordumatult. Mõnest neljakümne üheksa aastasest arveametnikust võis ta umbes kuue minutiga valmis meisterdada kuueteistkümnese kooliplika — ja vastupidi. Vanast kiilaspäisest ALMAVÜ instruktorist kujundas ta grimmi ning paruka abil pikalakalise džiiniajastu kangelase. Tossikesest metsiku Othello. Kord oli keegi asjatundja ta tööd nähes soovitanud tal silmapilk päristeatrisse minna, aga Hamburg oli loobunud. Pole piisavalt auahnust, oli ta tõsiselt vastanud, pealegi kasvatan ma kodus kurke ja tomateid. Veidrik mis veidrik, kuigi nägi siin öisel perroonil välja nagu täiesti harilik, keskmiselt edukas, keskmiselt murelik tallinlane, selg sirge, nägu viisakas ja natuke irooniline. Kasvult isegi pisut üle keskmise. Riides käis tagasihoidlikult, ent maitsekalt.

Annela oli samuti „Linnutaja” entusiast. Tõsi, esialgu harjutas ta õppestuudios, nagu uhkelt nimetati üht väikest külma toakest. Tal tuli ilmekalt salme lugeda ja etüüde teha. Esialgu polnud vigagi. Ta oskas juba päris hästi näidata, kuidas niiti nõela külge aetakse. Pea see edu ei tule, pea need filmirežissööridki ei saabu, et leida mõne seksika ja särtsaka rolli jaoks värske ja tundmatu tüdruk. Annela oli mitu korda ajalehtedest lugenud, et „Tallinnfilm” vajab kiiresti naispeaosalist. Annela ei kahelnud oma tulevikus. Aga toda suhteliselt esinduslikku meest oli ta juba millalgi detsembri keskel märganud. Paar naeratust, paar naljakest, tassike kohvi pisikeses piimabaaris, nii see lugu käis. Kapa-Kahala oli kerge pettumus, aga mis seal ikka. Ega Annelagi ennast veel päris tallinlannana tundnud. Täna, pärast pikka „Vedelvorsti” etendust, mida Annela oli saalist jälginud, toimuski (otsekui täiesti juhuslikult) nende esimene ühine jalutuskäik. Nüüd oli südaöötund juba möödunud.

„Mul pole muide vähimatki selle vastu, kui te mulle „sina” ütlete, Hamburg,” lausus ta ja vaatas särasilmi mehe poole üles. Ta hambad läigatasid niiskelt. Üks neist tundus veritsevat, aga see tuli huulepumatist.

Peab vist suudlema, mõtles mees, jäi aga edasi lihtsameelseks nagu linnalähedasele provintslasele kohane. Ta sosistas:

„See mõte tuli korraks mullegi pähe. Minu nimi on muide Toots.”

Suudlus jäi ära, sest tüdruk hakkas laginal naerma. Aga mis parata, Hamburgi passis oli tõesti säärane eesnimi.

„Kui keegi sulle ütleks, et tema nimi on Illimar, siis sa ei naeraks,” tähendas mees.

„Illimar on igapäevane nimi, mis sa nüüd … Aga teie … Sina ikka … Andeks …”

Annela ei suutnud ega suutnud naeru lõpetada.

„Lutsu see neiu loeb, Tuglast mitte,” ütles Hamburg ja ristas käed seljale.

Annela heitis lustakalt käega.

„Küll ma jõuan, terve pikk elu ees! Aga sa võiksid mulle, juba praegu juhatada, millises Tuglase teoses see Illimar figureerib, siis pole pärast pikka otsimist.”

„Romaanis „Väike Illimar”,” ohkas Hamburg.

„Ah soo, seda ma arvasin kohe!” Annela naaldus taas Hamburgi külje vastu. „Kuule, kas me peame ikka tingimata pool ööd kirjandusest rääkima?”

„Millest kahel eestlasel siis ikka veel rääkida?” vastas Hamburg. Ta oli natuke tõre.

„Tunnetest,” ütles Annela ja hammustas huulde. Olnuks nüüd nurga taga mõni „Tallinnfilmi” spetsialist koos varjatud kaameraga, oleks Pärnust saabunud talendi saatus otsustatud. Nii võrratult tuli tal välja etüüd teemal „Nüüd ütlesin midagi liigset”! Aga kinomehi polnud ja pealegi meeldis Hamburg tüdrukule tõesti.

„See on pikk jutt, mu rong ei saa nii kaua oodata,” lausus linnalähedane provintslane.

„Tahad, sõidan kaasa …?” sosistas neiu peaaegu kuulmatult. Taganes siis sammukese, kallutas pea viltu ja naeratas. „Ma tegin nalja. Ma saan aru küll … Olgu!” Ta avas otsustavalt oma valge ridiküli ja ulatas Hamburgile võtme. „Võta!”

„Ei saa aru,” heitus mees. Võib-olla polnudki see tüdruk rumal, võib-olla oli ta ainult sirgjooneline? Kas ma oma jahmatuses ise paraja tuhajuhanina ei mõju, mõtles ta.

„See on minu võti. Duplikaat, noh. Mu kallid vanemad sõitsid just üleeile kaheks nädalaks Bulgaariasse. Või kolmeks, mina nende asju nii täpselt ei tea. Mis seal Bulgaarias talvel küll tehakse, seda minu pea ei võta. Aga eks see ole nende enda asi. Nad ei tahtnud oma tuusikuid raisku lasta minna. Nüüd olen mina siin suures võõras linnas sama hästi kui ihuüksi. Ja tead, ma kardan. Eriti öösiti. Väljas karjuvad kassid ja pätid, ma ei saa magada.”

„Jaa-jaa, see on loomulik,” pomises Hamburg pisut tobedalt. Sai sõnasabast kinni, täpsustas: „See on muidugi kole. Aga Annela, mina ööbin tavaliselt teises rajoonis, ikka oma igavas Kapa-Kahalas. Muidu jääksin oma töökohast ilma.”

„Fuih, millised vihjed!” markeeris Annela pahameelt. Lisas siis asjalikult: „Ega ma iga öö ka karda. Mõnikord tuleb kohe uni. Ja üldse, ma räägin rohkem abstraktselt. Perspektiivis. Lihtsalt nagu sõbrale. Ega ma ei välista, et meie vahel ka midagi intiimset võib juhtuda. Ma pole silmakirjatseja tüüp. Aga las kõik tuleb omal ajal. Esialgu ütlen sulle lihtsalt kui sõbrale: mul pole siin Tallinnas veel kedagi. Mõistad? Astud sisse, lobiseme, kuulame muusikat. Kui mind hetkel pole, ei pea sa ukse taga passima. Asi on selles, et ma pean vist ka mingi töökoha vaatama … aga ega sellega kiiret ole. Ootad, keedad kohvi. Kohv on muuseas külmkapi kõrval suures plekkkarbis. Küll sa leiad.”

Hamburg vaatas tüdrukut. Ka tema oli oma pea viltu kallutanud. Ta vasak silm oli kissis. Tüdruk ei tundunud enam üldse rumal.

„Noh, mine juba …” sosistas Annela. „Mine, Toots … Toots Eduard Vilde filmist „Mäeküla piimamees”.”

Hamburg hakkas naerma. Samal ajal hakkas urrama veduri diiselmootor. Kergelt nagu nooruk hüppas Hamburg tamburisse. Annela haaras korraks tal varrukast, vaatas talle naeruste silmadega, ent väga tungivalt otsa ja jooksis siis eemale. Suudlused jäid ära, kõik toimus uljalt ja kaasaegselt, nagu oleks jaamahoone nurga taga tõepoolest seisnud mingit moodsat episoodi väntav filmigrupp. Naerdes eemaldus lumivalge figuur lumesattu ja sulas sellega kohe ühte. See oli täiuslik hetk, täis lumma ja ilu.

Nii otsustavalt ja isegi kuidagi stiilikalt käitus Annela esimest korda elus. Tõsi, ta lühikesse biograafiasse mahtus juba üht-teist, oli süütuid suudlusi kuursaali tulede paistel augustiöös, oli embusi ja oigeid vanematemaja mansarditoas, oli üks novellike Kabli rannas, esines kihutamisi isa autos, jätkus pisaraidki. Oli isegi üks abort. Mis seal ikka, juba varajasest mudilaspõlvest oli Annela harjunud oma tahtmised saama. Ta oli oma töökate ja kavalate vanemate ainuke laps.

Aga Tallinn oli ta täiesti segi paisanud. Talle tundus millegipärast, et Tallinnas ei sobigi teistmoodi käituda. Eriti siis, kui esivanemad viibivad Bulgaarias. Annela tahtis saada väga kuulsaks näitlejannaks või mannekeeniks. Arvatavasti käitusid nemad just niimoodi. Veel tahtis ta millegipärast Hamburgi. Mitte ainult sellepärast, et Hamburg meenutas uduselt kord üht, kord teist kodu- või välismaist näitlejat. Annela oli äärmiselt naiselik natuur, ta usaldas intuitsiooni. Intuitsioon ütles, et see Hamburg pole niisama lihtne linnalähedane provintslane ühtigi. Hamburgil pidi olema mingi saladus — või polnud õigust maailmas. Annela otsustas tulevikus selle saladuse välja uurida. Esialgu piisas sellestki, et tal oli nüüd saladusega boyfriend. Et ühel pealinnatüdrukul säärane peab olema, seejuures temast märksa vanem ja elukogenum, selles oli Annela veendunud. Ta oli selle kohta midagi lugenud. Või telekas näinud? Igatahes pidi nii olema. Et boyfriend kaugenes mingi tundmatu Kapa-Kahala suunas, sel polnud tähtsust. Ta arvestas selle mehega terveks igavikuks, vähemalt kuueks kuuks. Selleks ajaks pidi ta olema lõplikult Tallinnas sisse elanud. Olema kuulus näitleja või võrgutav mannekeen. Kui see aga ei peaks õnnestuma, siis vähemalt baaridaam. Vaat nii! Muide, kas see intelligentne boyfriend sai ikka aru, et Annela tegi nende kirjanike nimedega lihtsalt pisikest pulli? … Äkki jäi tüdruk seisma ja oigas kaeblikult.

„Mis mureks, kaunitar?” päris kohe nagu maa alt välja ilmunud meremees.

„Ma unustasin talle ju aadressi anda, lollakas!” vastas Annela vihaselt. „Ma ei näe teda enne kui kolme päeva pärast!”

„Tütarlaps võiks aadressi vabalt mulle usaldada,” arvas meremees.

Annela vaatas meremehe üle, too oli vastikult ilus, vastikult pikk, vastikult enesekindel.

„Sina mine heaga pepusse,” ütles Annela hõbedaselt ja hüppas kähku vabasse taksosse.

Töökalt podisev rongike, igas vagunis vaid kümmekond unist reisijat, rühkis aga läbi eeslinnade lõunakaarde. Hamburg istus oma vaguni keskpaigas ja püüdis lugeda „Mirabilia” sarja uut detektiivromaani. Aga vagunis oli lugemiseks liiga pime ja Hamburg pani raamatu varsti käest. Ta pilk peatus tuhmunud noalõikel vastaspingi seljatoel.

„OLIME SIIN JA PANIME TINA. FANTOOM JA ZORRO.”

Hamburg tundis selle teksti kohe ära. Esmakordselt oli ta seda vagunilektüüri lugenud umbes seitsme aasta eest üpris iseäralikel asjaoludel. Kas tõesti juba seitse aastat? Millegipärast polnud ta seda pinki vahepeal kordagi kohanud, kuigi oli sõitnud sadu otsi neis väikestes sisemaarongides. Nüüd hakkasid neid välja vahetama poolpehmete istmetega mugavamad rongid, nelja vaguni asemel oli juba kuus … Hamburg mõtles, kuidas sellesse ootamatusse taaskohtumisse suhtuda. Loomulikult eelistas ta häid endeid. Ta käejoon näitas pikka iga. Polnud mõtet muretseda. Ta ristas käed rinnale ja sulges silmad. Ta näis istudes tukkuvat.

Aga nii see polnud. Ta ei tukkunud rongides kunagi.