Читать книгу Kes tõttab öisele rongile - Teet Kallas - Страница 4

Tsentri ja Mustamäe vahele kiilus end madal ja vaikne Lilleküla. Nagu talveõhtuti ikka, oli aedlinnas väga pime ja väga vaikne. Raagus õunapuudes rabistas tuul. Teravad lumevihurid rabistasid vastu kasvuhoonete klaasi. Kusagil hakkas, asja ees, teist taga, haukuma hüsteeriline peni. Iluaiad olid paksu lumevaiba all. Armastuse ja hoolega ehitatud eramute omapära jäi talvepimeduse varju. Elektrit tarvitati siin linnajaos kokkuhoidlikult — igas majas kumas vaid üks aken, äärmisel juhul ehk kaks. Ainult üks maja säras täistuledes. Jäi mulje, nagu toimuks seal pidu. Aga ei. Majast ei kostnud muusikatki, rääkimata rõõmsast jutukõmast. See valgest silikaatkivist kahekordne elamu polnud halvem ega parem teistest, ei eriti suur ega kaugeltki tilluke. Selles oli viis tuba, rääkimata kõrvalruumidest. Tähtsaim neist oli vannituba. Tõeline kõigi mugavustega puhtusetempel, kus ei puudunud miski, isegi dušikabiin mitte. Majaehitajal oli kunagi õnnestunud oma vee­kommunikatsioonid linna soojavee­trassiga ühendada. See tähendas ta naisele väga palju.

Tiina Rekk armastas veeprotseduure. Ta lausa jumaldas neid. Duši all käis ta võimaluse korral kaks korda päevas, vannis vähemalt üle päeva. Kaks korda nädalas külastas ta „Tööjõureservide” siseujulat, suved aga veetis enamasti Paralepa lahes või Mustas meres. Mees nimetas teda lüüriliselt näkikeseks. Tõsi küll, liiale ta sellega ei läinud, ta oli karge inimene. Karge ja eakavõitu. Aga sellest polnud midagi, viimasel ajal olidki vanad mehed moes. Tiina suhtus abikaasasse hästi. Mees oli töökas. Ta oli mõistev. Tal olid head närvid. Ta oli tubli mees, vaimse töö reavõitleja. Hetkel viibis ta komandeeringus. Ta nimi oli Voldemar.

Tuled särasid kõigis ruumides seepärast, et Tiina oli midagi otsinud. Vist lemmikpastakat? Aga mis tähtsust sel enam. Nüüd seisis ta duši all ja ümises laulda. Ta oli kahekümne nelja aastane — juba! kõigest! Ta oli ilus. Talle oli seda räägitud. Ta oli ennast ise peeglist uurinud. Tal polnud põhjust endas kahelda. Möödunud suvel oli tema fotoportree kaunistanud ühe ajakirja tagakaant, sinna aga, nagu teada, igaüks ei satu. Ka keha oli tal tipp-topp. Ka seda oli talle öeldud. Mõne detailiga oli looja ehk liialegi läinud. Rinnapartii võinuks vähem lopsakas olla, sest renessanss oli ammu lõppenud. Aga seda arvas Tiina rohkem enesekriitika korras.

Ta silmad olid suured, helesinised ja tundusid natuke rumalatena. Aga naisel ei tohigi liiga tark pilk olla. Oma varjamatult naiivse vaatega oli Tiina osanud nii mõnegi ohtlikuks pöörava situatsiooni juba eos tühistada. Tal oli suurevõitu, meelas ning alatihti ilmeid vahetav suu. Seda võis nimetada ka tujukaks. Tiinal oli täiesti ükskõik. Hetkel oli tal hea tuju. Pikad tumepruunid juuksed voogasid üle näo ja kaela, Tiina väänles veejoa all ning laulis.

Sule silmad, kui ma tulen! Kui ei tule, siis ma suren!

See laul polnud targem ega lollim sadadest endasugustest. Ühe töökaaslase mees tegi sihukestega aeg-ajalt raha, kirjutades noid tosina kaupa vähempopulaarsetele ansamblitele. Või kes teda teadis, ta võis ka hoobelda. Tiinale see mees eriti ei meeldinud. Nende vahel polnud kunagi tekkinud salapäraseid pilgupingeid, mida Tiina oli õppinud nii loomulikuks pidama, et nende puudumine mitte ainult ei hämmastanud, vaid isegi riivas teda. Mis laulukesse puutus, siis seisnes selle väärtus ennekõike asjaolus, et Tiina oli selle nüüdsama ja siinsamas duši all välja mõtelnud. Tiina oli nutikas ja elurõõmus, lõbus ja võluv, ta polnud elus veel midagi olulist kaotanud. Või kui oligi, ei tahtnud ta sellest vähimatki mäletada. Võitnud oli ta aga väga palju. Kui nii võtta, siis koguni duši ning vanniga individuaalmaja. Aga niimoodi mõtelda tähendas pahatahtlik olla. Tiina võidud olid tulnud niisama lihtsalt ning loomulikult nagu hommikune päikesetõus. Ta pidas seda kõike ülimalt loomulikuks. Uued rõõmud, uued võidud kangastusid horisondil, puhusid talle läbi veepladina paljutõotavaid fanfaare, panid ta laulma laulukesi, mille ta kohemaid ära unustas, et jälle uusi lõõritama hakata. Kahe rinna vahel plinkis tilluke kuldristike, naise ainus kehakate sel hügieenitunnil. Ristike väreles elamise lihtsast rõõmust, ristike hüples mingite ähmaste, ent paljutõotavate tulevikumiraažide taktis, et seejärel tuksuda kaasa uuele rütmile, uuele laulule, mis sündis siin duši all niisama lihtsalt, nagu kookonist saab liblikas. Liblikas ei küsi, kust ta tuli, kuhu läheb.

Silmad kinni, juuksed pahmakana poolel näol, väänas Tiina oma ilmekad huuled mingisse blaseerunud grimassi, punnitas ümara kõhu ette, upitas küünarnukid õieli ning hakkas häälele karedust andes rockirütmis möirgama:

Mida sa vaatad, võõras mees? Kas pole mina nüüd sinu ees? Mida mõtled, võõras, nüüd veel? Tee siis seda, mida teeb üks meeeeeeeees!

Tiina oli majas üksi. Ta võis endale kõike lubada. Ta võis olla nii lapsik, kui tahtis. Ometi kohkus ta viimasest kähinast isegi, jäi vakka, kuulatas veepladinat, imestas oma imelikku tuju, muigas, raputas pead, muutus taas malbeks näkikeseks ning sukeldus vaiksesse kümblus­müsteeriumisse. Aga viimane improvisatsioon jäi millegipärast meelde. Tema meelest oli selles midagi.

Kes ta siis oli, see kümblev Tiina, kas estraadi­lauljatar, poetess või koguni kompositsiooni­saladusi tundev noorik, nagu neid tänapäeval aeg-ajalt isegi keskkooli­tüdrukute seas ette tuleb? Ei see, teine ega kolmas. Ekslikult võis teda pidada lihtsalt üheks meie päevade nooreks väike­kodanlaseks, sest mitmed märgid (muretu ellusuhtumine, üleolev hoiak energia kokkuhoidu, viietoaline eramu, kuldristike rindade vahel, sagedased vee­protseduurid, mõttelagedad laulukesed) näisid lausa seda rõhutavat. Paraku pole aeg enam nii üheselt lihtne, et kõike ainult väliste märkide järgi klassifitseerida. Pigem võime juba ammu uhkuse ning hämminguga kinnitada, et meie aeg on niivõrd komplitseeritud, et väikekodanlane hakkab ka väliste näitajate osas jänni jääma. Tänapäeval elab nii mõnigi põhimõtteline ja paadunud väikekodanlane, kes ei loe ilukirjandust ja mõtleb enamasti ainult hoiuarvest või Tšehhi kristallist, hoopiski kehvemates tingimustes kui mõni tööeesrindlane või tagasihoidlik kultuuriväärtuste looja. See on tähelepanuväärne ajamärk. Protsess jätkub. Muidugi, kahjuks esineb veel ka tööeesrindlasi, kes ei taha kuidagi ilukirjandusega tutvuda … Mis aga Tiina Rekisse puutus, siis polnud tema ei enda ega teiste arvates isegi mitte potentsiaalne väikekodanlane ega isegi mitte usuliste eelarvamuste all kannatav noor inimene, kuigi ta kümbles Soomest pärineva defitsiitse kahhelseina foonil ja kandis kaelas kõrge prooviga kuldristikest. Tiina oli kõrgema haridusega ajakirjanik, ajalehe „Reibas Sõna” korrespondent ja täitis kohusetruult mitmeid ühiskondlikke ülesandeid. Keskkütte, sooja vee ning muude hüvedega maja aga, mille seinte vahel ta ennast nii hästi tundis, oli ehitatud armastava abikaasa Voldemari isiklike säästude ning kuldsete käte abil umbes siis, kui Tiina võis olla kaheteistkümneaastane. Armastust ei saa süüposti seada. Kui ta märkas, et oli hakanud tasasele leskmehele meeldima, oli juba hilja vastu punnida. Voldemar oli küll vaikne, ent väga visa. Ta oli nimekas raadiomees. Tema spordireportaaže hindas kogu vabariik. Ja üldse meeldisid Tiinale vanemad mehed märksa rohkem kui lohaka diktsiooni, määrdunud teksaste ja pidetu pilguga eakaaslased. Peale selle jumaldas Tiina seda, kui mehed olid geniaalsed. Noorte poiste puhul ei saa sellest kunagi aru, kui tegu pole just tippsportlase või rockikuningaga. Aga kui geniaalselt oskas V. Rekk mikrofoni sosistada: „Niisiis, seis on üks-üks, aga kui kauaks?” Algul võttis see külma judinad turjale. Tõsi, nüüd pidi Tiina endale tunnistama, et abikaasa kitsalt erialase geniaalsusega oli ta kuidagi liigagi kiiresti harjuda jõudnud. Viimasel ajal jättis see isegi nõks tuimaks. Geniaalne küll, aga pidevalt komandeeringus. Ja kasvult kah mitte lausa vägilane. Ning näonahk kuidagi kahtlaselt kollakas … Aga ei, need olid inetud, need olid alatud mõtted, need tõrjus Tiina endast vihaselt eemale.

Vesi sulises. Tiina oli vaikseks jäänud. Tiina mõtles. Kui Agatha Christie töötas enamasti vannis istudes, siis Tiina Rekk töötas tihtipeale duši all seistes. Erinevalt kuulsast inglannast ei saanud ta seejuures kirjatarbeid pruukida. Ta lihtsalt mõtles. Algul lause, siis teine, siis kolmas — ja oligi materjal valmis mõeldud. Kirja võis selle hiljem panna. Kui aega sai. Kui tuju tuli. Kui tähtaeg kummitama hakkas.

Vesi sulises. Materjal valmis.

„SISUKALT JA PROBLEEMI­KÜLLA­SELT,” mõtles Tiina Rekk. Vasakusse kõrva sattus vett, ta keksis natuke aega ühel jalal. Kõrva tühjaks raputanud, mõtles ta ümber. See pealkiri ei kõlvanud. See oli mage stamp. Pealkiri pidi olema võimalikult geniaalne. Infouputuse all ägav lugeja ei heida pilkugi materjalile, millel on mage pealkiri. Nii arvas ka „Reipa Sõna” peatoimetaja. Tiina oli aus naisterahvas, geeniuseks ta ennast ei pidanud. Naised ei tohigi geniaalsed olla, neile piisab võimekusest. Vähemastki. Aitab, kui oled nutikas. „HÜVASTI, PIMEDAD AKNAD,” mõtles Tiina Rekk ja jäi rahule. Pealkiri oli nüüd olemas. Raudselt! Edasi läks kõik lobedasti: „Mitmeid aastaid jäid talveõhtutel pimedaks tehase „Retort” klubi aknad. Põhjendusi loomulikult jätkus. Puudus kvalifitseeritud klubijuhataja, riknesid kütteseadmed, valitses käegalöömise meeleolu.” Tiina kortsutas kulmu. Vesi solises. Materjal oli senimaani piisavalt printsipiaalne ja meeldis talle. „Aga sel aastal on kõik muutunud. Pärast põhimõttelist parteikoosolekut remonditi klubiruumid, uuendati loosungeid, osteti inventari ja kutsuti tööle noor spetsialist Aigi Humal. Lühikese ajaga suutis Aigi enda ümber koondada entusiastide aktiivi. Lausa fantastiline, kuhu küll ei jõua A. Humal üheainsa õhtu vältel! Ta külastab kõikide ringide tööd ja innustab teisi. Toimuvad põnevad üritused: diskoõhtud, tantsuõhtud noortele ja keskealistele, temaatilised ballid, tantsu­viktoriinid ja nii edasi. Üks värvusdisko oli ühendatud kirjanik Oskar Kruusi poeesiaõhtuga. Edu ületas lootusi! Loodi koguni operetiring, mida koos Aigiga juhendab kogenud lavastaja Uku Grenz. Esimese avaliku esinemisena oli ringil kavas Lehàri operett „Nahkhiir”. Pimedate akende aeg on möödas. Tehase direktori kt. A. Rusi arvamus: „Oleme esimene tehas vabariigis, kes on suutnud lavastada nii nõudlikku žanri nagu „Nahkhiir”. Minu sooviks oleks, et järgmisena lavastataks „Savoy ball”. Ka plaanitäitmine pole oluliselt halvenenud. Toetan igati!”” Tiina mõtles järele, asendas Lehàri Straussiga, kuigi polnud ka selles päris kindel. Helilooja tuli pärast ENE-st täpsustada. Täpsustada tuli ka direktori sõnavõttu, see kõlas natuke harjumatult. Jäid veel fotode allkirjad. „Klubihoone aknad talveõhtul. Lõbusas diskohoos. Episood operetist „Nahkhiir”. Osades: Uku Grenz ja Aigi Humal.”

Oligi päevatöö praktiliselt tehtud! Tiina keeras vee maksimumile, heitis pea selga, sulges silmad ja hakkas laulma.

Mida sa vaatad, võõras mees? Kas pole mina nüüd sinu ees? Mida mõtled, võõras, nüüd veel? Tee siis seda, mida teeb üks meeeeeeees!!!

„Ei, prouake! Komnoor nii madalale ei lange!”

Tiina muigas. Imelikke asju võib veevulinast kuulda. Temaga juhtus see nüüd esimest korda, aga paljureisinud Voldemar teadis rääkida, et mitmetunnise lennusõidu ajal võib monotoonne mootorimüra tekitada kõikvõimalikke kuulmis­hallutsinatsioone. Tiina ringutas, silitas hellalt oma suuri rindu ja vastas hallutsi­natsioonile õpetlikult:

„Me kõik oleme komnoored.”

„Meid eraldab mu klassiraev!” vastas hallutsinatsioon aega raiskamata. Tiina avas silmad ja kivistus.

See polnud hallutsinatsioon. See oligi võõras mees. Ta seisis vannitoa uksel, väike, vihane, nurgeline, imelikult riides. Ta pilk ei tõotanud head. Kõige ohtlikum, et selles polnud seksuaalset erutustki. Ometi oli Tiinal selge, et tegu on maniaki või koguni mõrtsukaga. Jälle, jälle oli ta välisukse lukustamata jätnud. Nüüd seisis Tiina veesirmi all, suutmata kättki liigutada. Polnud häbi ega hirmugi. Hirm tuli tükk aega hiljem. Nüüd tundis ta ennast mingi veejoa alla paigutatud skulptuurina, mille võib ümber lükata iga huligaan, millega võib inetusi teha iga maniakk. Isegi ta silmad olid kuidagi kivistunud. Igatahes ei näinud ta suurt midagi. Või oli see vanniaur, mis segas sissetungijat täpsemalt nägemast? Ainult sonimüts, vatikuub ja silmad. Mõne aja pärast eristasid ta kivistunud kõrvad siiski läbi veekohina kilavat tenorit. Tiinale tundus algul, et sissetungija on samuti (eneseõigustuseks? rituaalitäiteks? mõnituseks?) laulma hakanud, aga varsti sai ta aru, et teda sõimati. Tiina oli mõnikord varemgi sõimata saanud, niimoodi aga mitte kunagi. See oli erakordne stiil.

„Mittetöised tulud! Spekulandid! Ideed on reedetud! Manifesti vaja! See maja rekvireerida! Kakskümmend kaks null null! Siia tuleb avio­kirjaoskamatuse vastu võitlemise staap! Jäisele platsile, poodiumile isend kahhelkambrist! Töörahva õiglaskarm tribunal! Põlg saatku sind! Vannikesed! Dušikesed! Porgandpaljad pursui­prouakesed! Kodanluse kõnts ja sete! Seda ajal, mil kogu maailma sepitsejad! Mille eest võitlesid taadid ja velled! Avaldan põlgust, kannan maha!”

Vägeval, looduse poolt kõmisevate saalide ja hiigelväljakute jaoks loodud kimatenoril oli vannitoas nii kitsas, et juba esimese röögatuse järel lendas klaasriiulilt maha šampoonipudel. Karjatuste ja needmiste sekka kostis edaspidi regulaarselt purunevate nipsasjade klirinat. Viimasena kukkus põrandale riiul ise. Tiinal oli tunne, et see kõik sünnib teises ajas, kellegi teisega, aga samas ikkagi temaga ja et halastust ei ole. Kuigi see sissetungija oli vaieldamatult üliohtlik, käitus ta hullumeelse kohta vägagi asjalikult. Pärast viimast röögatust ja viimast klaasiklirinat sülitas ta põrandale ning ütles karmilt:

„Purune, kipselevantide tsitadell!”

Nüüd läheb siis lahti, mõtles kivistunud Tiina. Ta püüdis suud paotada, püüdis naeratada, kas paluvalt või liiderlikult või ükskõik kuidas, aga kivihuuled ei allunud tahtele. Kinnisui, läbi hammaste, läbi kurgunaha püüdis ta siiski enda kaitseks sõna võtta.

„Ärge arvake, mina pole kõigega nõus! Võtke kõik, mis tahate! Mina ei poolda ka eraomandit, ausõna! Mu sõrmus on köögis suhkrutoosis! Tehke minuga, mida aga soovite! Ainult ärge tapke! Ma olen ju veel nii noor …”

Vatikuues külaline ei saanud midagi kuulda. Palve jäi hääletuks, vesi kohises kõrvulukustavalt. Mees põrnitses Tiinat.

„Mina ei tapa. Mina ei vägista. Mina ei röövi. Mina ei maga paljaste prouakestega nende buduaares roosa lambivarju paistel,” teatas ta valju häälega. „Mina võitlen! Mu jõud on mu sõnas ja tahtes!” sosistas ta hingeldades. „Mind reedetakse igal sammul, aga mina ei alistu!”

Imelik küll, ta oli Tiina kaebusi siiski kuulnud. Aga ta jutt nii nii segane, ta pilk nii jube, et Tiina uskus: veel hetk, siis tuleb päästev minestus ja ta kukub. Kukub, kuhu juhtub, aga mis siis. Ent kivikujud ei kuku kuigi lihtsalt. Tuli edasi seista. Aga siis pöördus sissetungija vastu kõiki ootusi minekule. Veel korraks vaatas ta üle õla.

„Ja mida te laulate, daamike duši all? Mida? Amoraalseid laulukesi! Lääne mõju! „Saaremaa valssi” tuleb vabal ajal laulda või siis „Katjušat”!”

Ütles — kadus. Haihtus aurupilve, paugutas ükshaaval uksi, jättis järele ainult veekohina. Vesi uhtus Tiina jäika ihu, kananahale tõmbunud liikmeid. Vesi oli nüüd taas tema liitlane, vesi äratas ta lõpuks kivikrambist.

Ta astus aeglaselt vannist välja, sulges aeglaselt kraanid, kuulatas tükk aega vaikust, kahinaid, torustikukorinaid, koristas siis kohmetute kätega suuremad klaasikillud pühkmepange, mõtles järele ja hiilis kikivarvul kööki. Suhkrutoos oli alles. Sõrmus selle sees samuti. Ainult sõrme see hetkel ei mahtunud. Sõrm oli ikka veel kivine.

Siis hakkas Tiina naerma. Algul nagu kõheldes, nutuselt siis aga kerkivas helistikus, üha rõkkavamalt. Ta oli elus, terve, puutumatu! Ta alasti ja märg keha oli jäänud rüvetamata. See oli ilmselt õnn, arusaamatu vedamine, seletamatu lahendus. Maailmas oli veel palju saladuslikku. Ta naeris seni, kuni hakkas luksuma. Siis vajus ta taburetile ja surus küüned märgadesse juustesse. Ta märkas alles nüüd, et terve köögipõrand oli täis ta ilusaid märgi jälgi. Aga head polnud selles midagi. Kui nii võtta, oli sündmuses isegi midagi solvavat. Tiinale meenus üks ta lemmikraamatuid — Pierre Louys’ „Aphrodite”. See oli poeetiline hümn kurtisaanide raskest elust iidses Aleksandria linnas. Loomulikult ei soovinud ta olla kurtisaan, ent kibedust tekitas mõte, et tol kaugel kirglikul ajal poleks ükski nooruk niimoodi kümbleva kaunitari juurest lahkunud, olgu ta hellik õukonnaskulptor või toores meresõitja.

Ta tõmbas hommikumantli selga, lukustas hoolega välisukse, tõmbas kõikidele akendele paksud kardinad ette, läks telefoni juurde ja vajus mõttesse. Kellele sel tunnil helistada, kust lohutust leida?

Kui ta viimaks numbrit valima asus, ründas teda uus naeruhoog. Rumal ja põhjendamatu, nagu ta ka ise mõistis. Mis parata, küllap oli see lihtsalt hilinenud hüsteeriahoog.

„Reipa Sõna” peatoimetajal oli kolm asetäitjat. Energilisim neist oli Raik Daume. Ta istus oma kabinetis. Ta oli sel õhtul valvetoimetaja. Ta töötas. Kirjutusmasin tärises pausideta, piip suitses, kohv auras. Suure Pressihoone teises tiivas pulseeris trükikoda. Seal valmisid mitmed homsed ajalehed. Põrand Daume taldade all vibreeris vaevumärgatavalt. See innustas teda. Ta vaatas lakke ja kortsutas kulmu. Ta mõtles. Ta näol oli sel hetkel väga sügav ja väga kinnine ilme. Ta oli riiklik inimene. Ta mõtles paatost pelgamata sellele, kuidas vabariigi pressiaparaat selsamal õhtutunnil toimib, tegutseb, oma funktsiooni täidab, et anda poolteisele miljonile kodanikule tarvilikku eelhäälestust terveks järgmiseks päevaks. See oli huvitav mõttekäik, mis sest, et natuke konarlik. Daumel polnud vähimatki põhjust ennast alahinnata. Ta polnud kaugeltki tühiseim lüli selles lõputult korduvas infoimes.

Taas hakkas masin tärisema. Daume kirjutas:

„EESRINDLIKUS KAUPLUSES.”

Daume jämedad mehesõrmed lendlesid mesilase elegantsusega klahvilt klahvile. Ta valdas vabalt kümnesõrmesüsteemi. Sõnad jõudsid alati mõtetest ette. Rutiin ennetas alati sõnu. Daume heitus pisut. Rutiini ta ei austanud. Ta hakkas habet sügama ja aknast välja vahtima. Tal olid loomingulised kõhklused. Aken oli lai, panoraam talvine. Üksikud lumehelbed kihutasid tillukeste meteooridena oma teed. Oli see kujund? Kui jah, siis mitte Daume jaoks. Tema ampluaa oli maisem ja kargem. Korraks tegi tuul aknapraos dekadentlikku häält. Daume näksis habemekarva ja hakkas rutiini vastu võitlema. Ta teadis: need tuhanded tuled, mis talveõhtus põlesid, tähendasid ennekõike seda, et linn elas oma elu, puhkas, lõõgastus, et koguda jõudu uueks hommikuks, avada ajaleht ja lugeda: „Eesrindlikus kaupluses.” Et kogu linn ja vabariik on tema loominguga hästi kursis, selles Daume ei kahelnud. Mis parata, just seetõttu tuli tal teadmiseks võtta, et tegu oli kultuurse, hellitatud ja tujuka linnaga, lugemishimulise vabariigiga, need ootasid oma ajakirjanduselt uudsust, põnevust ja isegi andekust. Daume ohkas. Polnud kerge olla hea ajakirjanik. Aga olema pidi. Ta võttis enese kokku, võitis tahtejõu ja ande ühispingutusega rutiini, tõmbas igava pealkirja maha, sikutas habet ja kirjutas asemele hea pealkirja. Nii pidigi juhtuma. Daume oli tõeline professionaal.

„SALADUS ON LIHTNE: NAERATAGEM!”

Edasine oli juba vilumuse asi, seda enam, et loo maht oli Daumele täpipealt ette teada. Ning ta kirjutas ühest Mustamäe linnaosa „ABC-st”, mis „väliselt millegi poolest oma arhitektuuri­vendadest ei erine, aga ometi tunneb ostja ennast siin palju hubasemalt kui mujal. Milles siis küsimus?” — päris vilunud ajakirjanik rõhutatud retoorikaga. Ja vastas kindlalt: „Selles, et kaupluses töötab internatsionaalne noorte­kollektiiv T. Karjagina juhatusel. Kauplus täidab alati plaani ja kaebusi pole peaaegu üldse.”

Kui oli jäänud veel üheksa rida ruumi, läitis Daume kustunud piibu ja kirjutas üheainsa pika masinavalanguga valmis ulja finaali.

„Selles paljurahvuselises kollektiivis valitseb üksmeelne ja sõbralik õhkkond. Peale otseste tööülesannete täitmise ollakse aktiivsed ka ühiskondlikus elus ja õpingute vallas. Kassiirid Eha Arg ja Vera Hrabraja on aktiivsed rahvamalevlased, kaubatundja Laima Ozolina kireks on kudumine, kaupluse juhataja käib eesti keele kursustel ja dresseerib võluvat kutsikat, kassiir Jete Loit aga mängib tennist. Hommikuti kohtutakse taas oma kollektiivis, mille kirjutamata seaduseks on saanud teha oma tööd naeratuse saatel. Astuge sisse, lugupeetud ostja!”

Siis kirjutas Daume allkirja: R. Sepp.

See oli Daume pseudonüüm puhuks, mil polnud tegu just erilise šedöövriga. Üldse sobis see nimi hästi linnateemaga. Muuseas oli Daume tõesti fantastiliselt töökas žurnalist. Ta võinuks kihlveo peale või elulise vajaduse korral tavalise tööpäeva jooksul servast servani valmis kirjutada umbes kaks täisformaadis ajalehte, kaasa arvatud erinevate prognoosidega ilmateated kummagi sabas. Mitmel põhjusel oli tal aastate jooksul tekkinud umbes tosin pseudonüümi. Põllumajandust, maateemat ja loodust käsitles ta tavaliselt kui R. Küla. Sporti valgustas ta R. Karika nime all. Kultuuri ja kirjandust R. Poognana. Ja nii edasi. Mõnikord avaldas ta üht-teist ka venekeelsetes ajalehtedes, seal esines ta R. Kuznetskina. Ainult siis, kui mõni lugu, näiteks õnnestunud artikkel moraali ja eetika teemal edu ja elevust eeldas, kirjutas ta alla oma kodanikunime. Nii et Daume ei jahtinud liigset au ja kuulsust. Ilma nendeta oli palju lihtsam argielu elada, aga ka endale ootamatuid väljaminekuid lubada. Naine ei teadnud pooligi ta pseudonüümidest. Daume ei tahtnud tekitada ka tarbetut kadedust vähem võimekate kolleegide hulgas. Ahne mees ta polnud, ja kui mõnikord oligi, siis hakkas sellele madalale tundele ausalt vastu. Aga ükskord paljude aastate eest, mil ta veel noor, rõõsk ja aateline oli, mil ta vahetpidamata kippus eluraskustele alla jääma, sööbis talle teravalt meelde ühe aruka mehe mõttekäik: kuule poiss, ideed on pühad ja aated ausad, aga ära sa asju ikka segi ka aja. Kuni meie ühiskonnas kehtib raharinglus, siis tuleb sellest osa võtta. Mees, kellel pole igaks juhuks sada rubla taskus, polegi õige mees, vaid väike kahjur. Ta pole valmis kodumaa raharinglusele kaasa aitama. Võttis aega, enne kui Daume taipas, et tegu polnud mitte ainult banaalse elutõe, vaid lausa käitumismiinimumiga. Läks veel aega, ja siis sai temast energiline ja elegantne mees.

R. Sepa kaastöö näpus, tõttas ta koridori. See oli tühi ja piimjalt hele. Pooled uksed olid valla, pooled lukustatud. Sel kellaajal näis ajakirjandusmasin tegutsevat peaaegu iseseisvalt, ilma inimese abi või sekkumiseta. Mõned üksikud konutajad (autojuht, käskjalg, paar korrektorit, üks vanapapi, kes kirjutas lühisõnumeid esperantistidest ja näis siin lausa elavat) mõjusid juhuslike logelejatena. Ainult Daume, tema kuulus päris kindlasti siia. Nagu kapten laevas, nagu keeruka raali programmijuht kõndis ta koridoris, riiklik ilme näol, riiklik kõma sammudes. Karmi komandöripilguga vaatas ta avatud ustest sisse. Korrektuuritoast vahtisid vastu kaks ehmunud plikat. Küllap olid nad kedagi klatsinud, tööaega itsitamise peale raisanud.

„Hoogu juurde, hoogu juurde.” ütles Daume neile isaliku rangusega.

Koputamata astus ta sekretariaati, jäi Priimani längus selja taha seisma, uuris natuke aega maketti ja tonksas seda küünega.

„Seesamune … see lugu siin tuleb välja vahetada.” ütles ta murelikult.

„Jah, aga …”

Priiman tõstis oma kollaka ja vaevatud pilgu. Ta särgikrae oli liiga avar ja lipsusõlm võidunud. Priiman kannatas mingite maohaavade käes. Üldse hakkas ta vanaks jääma, see toimetuse raudvara.

„Jah, tead, seff arvas ka, et see lugu on … noh, vaieldav. Homme peame nõu.”

„Ta sõidab homme ära,” ohkas Priiman. „Aga mis see minu asi on. Anna siia.”

Priiman oli nii vana kala, et Daumel polnud mõtet isegi markeerida mingit häiritust. Ta andis Sepa kaastöö üle. Priiman hakkas ridu üle lugema. See oli tema õigus. Daume ootas viisakalt. Loomulikult klappis ridade arv ideaalselt. Nii asendus tarbetult teravatooniline repliik „Pikad järjekorrad taarapunktis — on see üks loodus­seadusi?” lühireportaažiga tublist noorte­kollektiivist kaupluses „ABC”.

Koridoris tuli vastu Külli, üks ennist itsitanud korrektoreist, samm tippiv ja tähtis nagu ehtsal naisajakirjanikud. Ära sa märgi, mõtles Daume, ise alles korrektuuriplika, aga vaata kui terane! Ilmet ja tempot muutmata näpistas Daume tüdrukuga kohakuti jõudes teda naljatlevalt rinnast, mis lausa kutsuvalt kikitas sviitri alt vastu. Külli ahhetas, punastas, sosistas:

„Jumal küll, kas teil häbi ei ole, seltsimees Daume, keset koridori niimoodi käituda, ise veel peatoimetaja asetäitja!”

„Mh-m, mh-m,” noogutas Daume muiates ja jätkas oma teed. Lollike veel, mõtles ta isalikult. Aga kohe samas kostis selja tagant hele naeruturtsatus.

Nii et polnudki eriti lollike. Jah, tema võib veel kaugele jõuda, mõtles Daume. Aga siis kuulis ta oma kabinetist telefonihelinat. Ta läks üle mõõdukale sörgile. Kõht ja lõualott rappusid, peenraha tärises taskus, aga parata polnud midagi — sel kellaajal oli igal telefoni­helinal riiklik kõla.

„… niisiis, noored spordisõbrad, me jätkame oma reportaaži üleliiduliselt telekonkursilt „Lustakad matšid”. Sedapuhku on meie mikrofon üsna kaugel, meie suure ja avara kodumaa teises servas, kui nii tohib öelda … Nimelt asume me Tšeljabinski linnas. Seetõttu ei näe te otseülekannet, vaid videolindistust, mille ma teile siit kaasa toon … Need aga, kes raadioaparaatide juures viibivad, võivad meile kohe praegu kaasa elada ja pöialtki hoida. Sest tänane päev on suurpäev meie koolispordis. Poolfinaali on jõudnud tublid õppurid Juurust. Nad kõik on vanema astme pioneerid ja õppetöö eesrindlased. Praegu on neil käsil matš kohaliku 36. keskkooli võistkonnaga. Seis on … Aga sellest hiljem. Kõlaski vile, algas uus etapp! Kahju, lausa kahju, et pole võimalik sõnadega edasi anda selle omapärase noortemängu tegelikku võlu. See on sisult õpetlik ja vormilt lõbus teatevõistlus, mis arendab igakülgselt füüsilisi oskusi ja nõuab suurt taibukust … Hetkel peaks Juuru esindus vist nagu juhtima, aga kõige napimalt, paraku ei kajasta tabloo veel konkreetset tulemust … Nagu kuulete, on koduseinad siberlastele suureks toetuseks … Hetkel toimub … oot-oot … mis seal toimub? Seal toimub ratsasõit … ütleme otse, galopp! Ei, mitte hobustel, noored sõbrad, hobusega oskab igaüks ratsutada … Galopp toimub palli turjal … Jah, te kuulsite õigesti, galopeeritakse korvpallil istudes … See pole sugugi niisama lihtne … Eks katsuge ise palli seljas ratsutada … Proovisin minagi … Ei, ilma eritreeninguta ei tule midagi välja … Niisiis, hetkel juhib tubli nooruk Juurust … vaatame kavalehte … Julo … Ei, see tähendab, Ülo Ülemäe … ei, vabandust, number kuue all võistleb hoopis tubli tütarlaps Tšeljabinskist Jelena … Tšernõhh … Me jätkame oma reportaaži mõne minuti pärast …”

Voldemar Rekk lülitas mikrofoni välja ja seiskas maki. Ta näole ilmus nutune grimass, siis aevastas ta mitu korda järjest. Voldemar Reki suur ja tundlik nösunina oli siin jäises Siberis külma saanud. See eretas kahvatus ning nukras albiinonäos nii uljalt, nii väljakutsuvalt, et üks elurõõmus kolleeg Moldaaviast sai asjast täiesti omamoodi aru — tuli talle põueplaskust külmarohtu pakkuma. Rekk oli aga praktiliselt karsklane. Nina kuivaks pühkinud, vaatas reporter melanhoolselt väljakul ning tribüünidel toimuvat möllu, silmitses jäika žüriid ja vangutas kõrgelaubalist pead. Võib-olla oli ta siiski loodud millegi muu, millegi ülevama jaoks, nagu sisendas talle ta nooruke naine? Vist esimest korda elus tundis Voldemar Rekk äkki oma kitsa eriala suhtes väikest vastumeelsust. Ta esitas endale koguni paar kahtlase väärtusega küsimust. Nimelt: miks pean ma kalli riigiraha eest siin suures Siberi linnas viibima, on see tõesti hädavajalik? Ja miks peavad lapsed palli seljas ratsutama, selle asemel et seda korvi pilduda? Mida see kõik kokku peaks tähendama, mõtles ta kurvalt. Kes me oleme, kust me tuleme, kuhu läheme, lisas ta lootusetult.

Koju tahaks, sosistas ta häbelikult. Ja vaatas kähku ringi. Aga kes võis aimata pisikest sisemässu vagura Baltikumi reporteri hingesopis? Keda see huvitas? Naaberkabiinides istusid kolleegid üle terve riigi, kes rääkis, kes igavles. Keegi ei teadnud, mida mõtlevad nemad. Näe, usbekk rüüpas termosest kuuma teed. Voldemar Rekk taltus. Ta oli heasüdamlik, rahulik ja töökas mees. Tavaliselt ei piinanud teda mingid retoorilised küsimused. Ta suhtus maailma keerukaisse ilminguisse spordireporteri sisemise rahuga. Kui midagi toimus, ju see siis millekski tarvilik oli. Kaasa arvatud kolossaalne mäng „Lustakad matšid”. Kaasa arvatud see, et tema siin Siberis viibis. Hea seegi, et uus aasta sai kodus vastu võetud. Selline on spordireporteri elu!

Ega ma ometi vanaks hakka jääma, ega ometi romantika kutsele kurdiks pole muutumas? Ja üldse, tuleb ennast kokku võtta ning sellest matšist ka „Reipale Sõnale” sisukas joonealune kirjutada. Siis saab need tellitud kiudplaadid välja osta ning kuuri vaheseinad ümber ehitada. Veel tuleb homme siinsetes poodides vaadata drellipuure, samuti mingit nipet-näpet Tiinale. Hea oleks, kui saaks odavalt mingi karunaha … Või mammutikihva. Veel tuleb küsida, mida siberlased nohu puhul ette võtavad. Ja üldse, pea püsti, vanapoiss! Elame veel!

Heitmeeleolu sai ravida ainult tööga. Mis muud, kui mikrofon käima.

„Enne järgmist ala … on seis siis … üks-üks!”

Tiina tõmbas teki lõuani. Huuled torssis kui lapsel, vaatas ta, kuidas Daume riietus. Daumel oli suur karvane kõht. Tiina mõtles, kuidas sellesse suhtuda. Daume mõistis ta pilku üheselt. Ta ajas samuti huuled prunti ja ütles:

„Kiisu-kiisu.”

„Ära muutu labaseks, Daume,” tähendas Tiina haigutades. „See ei sobi sulle.”

Daume oli natuke üllatunud. Enda meelest sobis tilluke annus labast bravuuri talle küllaltki hästi. See ei lasknud delikaatsetel asjadel liigtõsiseks muutuda. Aga ta ei hakanud vaidlema. Ta sidus lipsu ette ja kummardus Tiinat põsele suudlema. See ei saanud olla labane, see oli puhas ja karge žest.

„Nii need mehed on,” nurises Tiina. „Selle asemel et daami lohutada või näiteks Vivaldi plaati kuulata … Miks sa ei taha minuga Vivaldi plaati kuulata? Võib-olla ma kardan, Daume.”

Daume vaatas kella ja lausus pehmelt, nii pehmelt, kui oskas:

„Vivaldi … Muidugi Vivaldi … Aga leht ootab. Leht ei või ju ometi selle … selle …”

„Ütle aga julgesti välja,” soovitas Tiina ja sulges ühe silma.

„Selle väikese ja küllaltki meeldiva uvertüüri pärast …”

Tiina sulges nüüd ka teise silma. Avas siis järsult mõlemad: see oli nagu tilluke helesinine plahvatus.

„Selle väikese seksi pärast, millele sa juba ammu pretendeerisid,” naeris ta helisevalt ja julmalt. Nagu ei peaks tema juhtunut millekski, nagu puutuks see ainult Daumesse.

Daume kirtsutas nina ja ütles:

„Päh.”

„See on kõik?”

„Ei ole,” torises Daume. „Kas sa ladina keelt oskad? O tempora, o mores, ütlen ma sulle siiralt. Mis banaalsed otseütlemised siin olgu!”

„Seks pole banaalne sõna,” vaidles Tiina asjalikult. „See on sama igapäevane ja tähtis sõna nagu näiteks leib, vesi või päike. Seda teavad isegi koolilapsed, Daume! Seksi vajavad isegi valvetoimetajad … Mis aga meie kordumatusse ajalehte puutub, siis ära pabista. See ilmub igal juhul. Ajalehed ilmuvad muide täiesti iseseisvalt, kas sina siis seda ei tea?”

Daume teadis. Tiina tsiteeris tema enda sõnu, mida ta oli siinsamas buduaariks nimetatud toas pool tundi tagasi rääkinud. Nüüd teeskles ta moepärast kõhklust. Aga hing kippus minema. Ta polnud sugugi paadunud abielurikkuja, ta tundis Tiina kaugelviibiva abikaasa vastu isegi varjatud põlvkonna­solidaarsust. Tema, Daume, polnud sedapuhku asja algataja. Nüüd algatasid asju uue ja tundmatu põlvkonna naised. Daume noorus oli möödunud märksa kesisemates oludes, võõrasse voodisse pääsemiseks pidi sageli ette kandma terve oma eluloo, unustamata seejuures lätlasest vanaisa. Nüüd tahtis ta siit minema. Ta polnud selle maja lõhnadega veel harjunud. Temalgi oli oma väärikus. Ta küsis:

„Ah jah, muide. Sul oli mingi mure, kui sa mulle nii ootamatult helistasid? Sellest sa nagu rääkida ei jõudnudki …”

Tiina pööritas moepärast silmi ja osatas:

„Ah ikka tõesti ootamatult? Vaene ülemus, šokeerisin su terveks eluks ära. Sa ootasid mu kutset vähemalt sada aastat! Või kaks. Mis seal vahet. Ära hakka vaidlema, küll ma tean … Ma olen naine, ma tunnetan kõiki neid asju teisiti! Aga see … ah soo, jah, ma olin ehmunud küll. Tead, ma unustasin ukse lukustamata ja siis tuli üks hull mind siia hirmutama. Täitsa nagu õudusfilm! Mina seisin duši all, tema sõimas mu läbi ja läks minema.”

„Duši all?” küsis Daume, vaatas kahtlevalt Tiina poole, muutus siis aga hajameelseks. Tallegi meenus midagi ebamugavat. „Hull, ütled sa?”

„No kes ta muu ikka oli … Aga nüüd olen ma sellest täiesti üle saanud. Jama! Muide, kui vana sa oled, Daume?”

Tiina hääl muutus taas peibutavaks. Ta paljas käsi puges graatsiliselt õõtsudes teki alt välja.

„Kolm aastat sinu omast noorem.” vastas Daume tahtmatu jõhkrusega, surus käed püksitaskusse, välgutas silmi, õõtsutas end kandadel.

„Nelikümmend neli …” Tiina vaatas Daumet pika pilguga. Puhkes taas naerma. „Ah, mis seal vahet. Tead sa, ega sul ole vigagi! Ära sa ainult mingeid järeldusi tegema hakka. Minu Rekk on püha inimene, teda ei saagi tegelikult petta. Tema on eriline! Ta mõistab mind. Ja üldse, tal on oreool ümber pea. Ma olen ise mitu korda näinud. Hea küll, eks sa mine siis pealegi, ainult jäta mulle paar sigaretti.”

Daume kinkis talle terve paki.

„Oo? Ohoo?” Tiina välgutas silmi. Nüüd olid need põhjatud kui saatus. Tiina mõtles järele ja ütles:

„Muide, Raik Daume, sa oled geenius.”

Hädavaevu suutis Daume sisemist võpatust varjata. Nii ohtlikuks polnud ta küll tahtnud asjadel lasta pöörduda. Aga Tiina veeris juba võõrkeelt:

„Camel Filters … Turkish & Domestic Blend Cigarettes … Choice Quality …”

Tiina ei märganudki, millal Daume maskuliinne ja isalik muhelus hapuks tõmbus, millal ta habe väärikalt kikki kerkis. Kust võis Tiina aimata, et oli osatanud värsket hingekriimu.

Üksi jäänud, pani ta plaadi mängima. Vivaldi see siiski polnud, aitas Amanda Learistki. Ta kuulas maagiliselt madalat naishäält ja hakkas sirvima narmendavat raamatut, mis otsekui juhuslikult oli käeulatusse jäänud.

See raamat oli ainus, mille ta sünnikodust kaasa oli võtnud. Keegi kodustest ei mäletanud, mil moel oli see Osvald Toominga juttude, mehhanisaatori käsiraamatute ja „Nõukogude Naise” aastakäikude sekka sattunud. Traktoristist isa oli seda raamatut põlanud, lüpsjast ema häbenedes läbi lugenud. Vanemad vennad, samuti tulevased mehhanisaatorid, olid seda lugedes ilkunud ja naernud. Mõnikord laenasid seda naabrid seal igavas kolkakülas, karedate käte ja karge ellusuhtumisega maainimesed. Iialgi ei arutanud nad selle raamatu sisu. Kui jõudis kätte aeg ja Tiina linnakoolidesse kadus, võttis ta raamatu kaasa. Tema oli ainuke, kes seda mõista ja hinnata oskas. Jah, loomulikult oli tegu Pierre Louys’ „Aphroditega”.

Ta luges:

„Tekkis vaikus. Orjatar tõstis käed ja kummardus maani.

Kurtisaan jätkas:

„Ta on kui purpurõis, täis mett ja lõhnu.”

„Ta on kui merekoletis, elav ja pehme, mis ärkab öösi.”

„Ta on niiske koobas, igisoe ase, varjupaik, kus inimene puhkab oma rännakul surma poole.”

Maaslamaja sosistas väga tasa:

„Ta on kohutav. Ta on Meduusa nägu.””

Tiina meel muutus haledaks. Tal hakkas häbi ja kõhe. Mitu minutit lamas ta liikumatult ja põlgas iseennast ja oma käsitamatut keha. Veel mõtles ta sünnikodule. Viimati käis ta seal septembris — õunu toomas. Ta mõtles oma emale. Ta ema oli noorem kui ta abikaasa Voldemar Rekk. Aga tundus muldvanana — nagu alati. Miks? Tiina ei teadnud. Mõtted sünnikodule ja vanematele tegid ta meele raskeks. Ta oleks parema meelega tahtnud, et teda ei seoks selle kauge kolkaga miski. Mõnikord uskus ta, et seda kõike pole kunagi olnudki. Et ta on alati elanud siin selles suures linnas, selles avaras eramajas. Aga siingi olid omad hädad. Tiina ei osanud kuigi hästi keldris asuva keskkütteseadmega ringi käia, majas oli jahe. Majas hulkusid huligaanid. Majas oli käinud Daume. Tiina ei tahtnud enam uskuda, et ta ise oli Daume kohale kutsunud. Tal oli omamoodi õnnelik natuur, hirmud ja ebameeldivused ei suutnud teda kaua rusuda.

Tavaliselt tunni või kaks. Kõige raskematel juhtudel kolm ööpäeva.

Natuke nutnud, istus ta laua taha ja hakkas masinal tippima. Töö laabus. Ainult üks mure veel jäigi — see pagana paks Daume tundus ikka veel geniaalne olevat.