Читать книгу Eiseni tänav - Teet Kallas - Страница 3

Ükskord sügise hakul, madalate pilvede ja seenevihmade aegu, ühel omasoodu kulgeval pühapäeval ostis Rein Kasemaa (kakskümmend kuus aastat vana, abielus, ühe lapse isa) Eiseni tänava selvepoest kaks purki hernesuppi, paki makarone, pool pätsi leiba, kakssada grammi lemmikvorsti, liitrise pudeli piima ja paki sigarette. Kaupluses oli vähe rahvast. Sellal, kui ta kraami kandekorvi tõstis, nägi ta omaaegset koolivenda (Jüri Jürilaid, kakskümmend seitse aastat vana, lahutatud, lastetu), kes töötas siinsamas laotöölisena. Jürkal oli seljas üsna uus ja puhas tumesinine kittel, sile ja hästi istuv, otsekui oleks seda viis minutit tagasi keha järgi kohendatud ja triigitud. Kitli rinnataskust paistis välja kolm pastapliiatsit — punane, sinine ja kolmevärviline. Milleks Jürkale nii palju pliiatseid? Aga noh, Jürka oli Jürka, ta oli alati natuke keks poiss olnud …

Rein Kasemaa läks kassa juurde. Ta andis ammu tuttavaks saanud näoga kahvatule ja rumalsiniste silmadega neiule, kes elas vist kusagil Kandle kandis, paar maja tänavaristist edasi, viierublalise (kassiiri nimi oli Eevi Nõges, üheksateist aastat vana, vallaline, lastetu), ja niikaua, kuni talle raha hoolikalt tagasi loeti, vaatas Rein Kasemaa kaupluse seinale riputatud väikest värvitrükis hoiatusplakatit. See oli jämedajooneline karikatuur ja kujutas ilge sulinäoga tüüpi, kes hiivas ohmult kodanikult prisket rahataskut sisse. Teksti polnud, pilt oli niigi selge. Siis torkas Rein Kasemaa kopikad taskusse ja astus tänavale, kus ta oli sündinud, kasvanud, meheks saanud. Selvekaupluse eest, väikesest mõhnast tänavasillutises oli tema kodumaja alumise trepimademeni sada üheksakümmend kolm meetrit ehk kolmsada kaheksakümmend kuus tavalist sammu. Sinna, üle Kandle ristmiku, selle kahekordse kollakaspruuni majani (mõnikord roheliseni või tumepruunini, millist värvi majavalitsuses parajasti leidus), mis seisis vaguralt ja tõsiselt, otsekui oma pikaealist ülesannet teades, nagu mingi igavikuosa sümbol selle keskhommiku seenevihmas teiste omataoliste pikaealiste puuhoonete reas Eiseni tänaval. Ainuke uusehitus Rein Kasemaa elu jooksul oli toosama kandiline, avarate akendega, standardse raudbetoon­karkassiga selvepood, ent seegi oli valminud suhteliselt ammu, igatahes mitu head aastat tagasi, jõudnud kohaneda, luituda, pruunistuda, rohetuda, tuhmuda ja juba ammu ei käinud Rein Kasemaal poodi minnes või sealt tulles südame alt läbi sentimentaalset torget, mis oleks leinanud vaarikavõssa ja piimanõgestesse mähkunud vanu laokeldreid, tema lapsepõlve džungleid, preeriaid, tondilosse, vaimustust poisihinges ja kriimustusi poisisäärtel.

Eiseni tänav oli vaikne ja otsekui kinnise loomuga. See oli suhteliselt eakas tänav südalinna naabruses. Umbes nelikümmend viis aastat tagasi oli ta enam-vähem lõplikult välja kujunenud, endalt viimased ehitustellingud heitnud, tõsinenud, tardunud. Tol ajal peeti seda küllalt heaks tänavaks, siin oli mõnusaid kahe-kolmetoalisi, sekka ka suuremaid kortereid, gaasi ja keskkütet ei osatud siis nii väga tahtagi, tänaval elasid insenerid, raamatupidajad, vabrikute eestöölised, peentislerid, mitu pillimeest ja üks klaverihäälestaja, rätsepad, väiksemate poodide omanikud, laevamehhaanikud, mõned vähetuntud nimega näitlejad, kolm-neli närvilist ajakirjanikku ja tükimat aega ka keegi brünett poolatar Anka, kes pidas oma „salongi”. Et seda külastasid enamasti kaugemate tänavate härrad või siis vene emigrandid, ei tehtud asjast juttu ega tüli, Ankast ei räägitudki, kuni poolatar sai ühel päeval kas vanaks või rikkaks, igatahes kolis ta kahel veoautol minema. Paari-kolme maja ette tekkisid aja jooksul soliidselt läikivad BMW-d või lükatava puldankatusega, saledad, natuke hurdakoera meenutavad DKW-d. Algul neid uudistati, ent harjuti kiiresti. Autod sobisid Eiseni tänavale hästi ja andsid talle kaalu juurde. Koloniaal­kaupluses kohtusid viisakad, vähese jutuga prouad, noored ja vanad, mingi veidra kokkusattumuse tõttu enamikus blondid; Joh. Kirschbaumi (hiljem Juhan Kirsipuu) keldrilokaali astusid vahetevahel kannu õlut või klaasikest kangemat võtma mehed, noored ja vanad, samuti enamikus heledat verd. Ei Rosbergi koloniaalpoes ega Kirsipuu keldris viidetud pikalt aega. Lähikonnas, paar põiktänavat eemal, kolisesid kandilised trammid, peibutasid silma mitmete esindusäride vaateaknad ja tegi vitaalset rüma üks suuremat sorti restoran. Kui kellassepp Voldemar Laarmann, hinnatud meister ja rahulik õllesõber, Virumaal venda abistades paar parema käe sõrme sae alla oli jätnud, anti talle kui ümbruskonnas tuntud mehele, kel alati jätkus lustilist juttu ja lahedat meelt, ning kellel oli mingi tabamatu väline sarnasus kindral Laidoneriga, sellessamas restoranis uksehoidja koht. Umbes samal ajal sündis Laarmannide pere esimene ja ainuke laps, tütar Virve, kes oli isegi Eiseni tänava kohta erakordselt heledapäine, lausa plaatinablond. Tüdruk torkas silma oma elava loomuga, lippas lõkerdades ringi, juuksetutt valendamas nagu jõulupuu kard. Kui saabus aeg, hakkas käima kavalere Kadriorust ja taga Koplistki, aga siis tuli siitsamast Eiseni ja Kunileiu nurgalt Roland Kasemaa, korpusest demopitud vanemseersant, hiljem vaheldusrikkalt metallitööline, laadija, lihunik, autojuht, mehaanik, elektrik, trossivalmistaja, lahtiste käte ja kaalutleva pilguga mees, väikest viisi hangeldaja, laisk, nutikas ja viinamaias Roland Kasemaa. Kõik käis omasoodu, sõda oli juba ammu seljataha jäänud, linnas koristati varemeid, kõigest oli nappus, paar päeva enne lapse sündimist seisis Virve Kasemaa mitu tundi suhkrusabas, kuni tal halb hakkas ja ta ära minestas. Rein Kasemaa sündis maailma hädise ja lootusetu vigina saatel, ta oli veel kaua kidur ja kõverjalgne laps, heleblond, nagu ta sündides oli, selliseks ta jäigi, ka siis, kui ta kosus, kasvas, kui temast asja sai ja ta toekaks noormeheks sirgus, ja nüüd seisis ta siin selvepoe ees, viivuks hajevil, enda meelest ei mõtelnud ta mitte kui midagi, igatahes kõige vähem Eiseni tänavale, ta oleks väga imestanud ja oma umbusklikul moel muianud, kui keegi oleks talle öelnud midagi sellist, et just need üürikesed hajameelsed viivud, mil inimene asja ees, teist taga seisatab ja jumal teab kuhu vahtima jääb, ongi need hoomamatud ja möödapääsmatud, mille vältel ta ümbrusega ühte sulab, sellega üheks saab, et koos nõrga ja meeldivalt varasügise järele lõhnava vihmaga imbub kodutänav selsamal hetkel temast läbi nagu mingi raadiolaine, nagu mingi infrakiirgus, ja et niimoodi toimub see iga päev, aina rohkem ja rohkem ja rohkem. Ning kui Rein Kasemaa pilk korraks riivas veidra rohelise tornikupliga maja, mis seisis seal eemal üsna tema maja vastas, ei tulnud talle mingil juhul pähe, et sedasama näiliselt täiesti otstarbetut ning iluta torni olid vaadanud ka tema vanaisa ja isa, tema vanaema ja ema, kusjuures neil oli arvatavasti olnud — jah, vanaisal kindlasti — mõni mõistlik seletuski, milleks see torn seal pleekis ja vettis. Rein Kasemaa seda ei teadnud või siis ei mäletanud, aga sel polnud tähtsust, torn lihtsalt oli olemas ja kõik, see oli niisama lihtne nagu seegi, et tema, Rein Kasemaa, oli kolmas põlvkond oma väikesest suguvõsast siin muutumatul Eiseni tänaval, ja kodus ootas oma klaasi piima ja õuelaskmist kolme ja poole aastane Mariann, neljas põlvkond, ja kui Rein Kasemaa nüüd pead raputas, ei taibanud ta isegi, miks ta seda tegi, viivu pärast aga oli selle unustanud. Korraks tundus, nagu oleks natuke jahe või siis natuke kurb hakanud.

Tänav oli inimtühi. Majad seisid tummalt. Kaks rida korralikke ja üsna nägusaid puuhooneid. Kergemeelse vahtra­kirevusega, mis möllas teisel pool tänava lõpetanud tühermaad, vanarauaks veetud kitsarööpmelise raudtee muldriku taga, polnud Eisenil enam asja. Ning polnud asja ka Rein Kasemaa selja taha jääva lastepargi, koolihoone ja hotelliga, samuti ka mitte paralleelselt kulgeva suure tänavaga, kus lakkamatult voorisid saledad kollased trammid, küll südalinna poole, küll tööstusmaastiku vahele kõrgele paekaldale. Nende müra summutasid sootumaks tänavaäärsed esindusmajad koos hoovipealsete pisematega, pesukodade ja küttekuuridega, puuriitade ja prügikastidega, hobukastanite ja sirelipuhmadega. Eiseni tänav oli natuke üle kilomeetri pikk hea heli­isolatsiooniga kompaktne puuehitus.

Kui Rein Kasemaa oli jõudnud oma maja (nr. 33) välistrepini, astus ülejärgmisest majast (nr. 37) välja väheldane kena figuuriga naine. Rein Kasemaa silmitses viivuks naise talitsetud astumist, seda, kuidas ta kaunilt üle tänava kõndis. Naisel oli tõesti säärane kõnnak, et jäi mulje, nagu oleks ta seda kusagil spetsiaalselt õppimas käinud. Tal olid saledad sääred, musta vihmavarju ning musta mantli taustal siras hoolikalt seatud heleblond soeng.

Rein Kasemaa teadis seda naist. See oli lastearst (Viivika Laanelo-Mitt, kolmkümmend kaks aastat vana, lahutatud, lastetu), kes oli käinud temaga ühes koolis, loomulikult mitu klassi eespool.

Lastearst läks mööda Kunileiu tänavat trammipeatuse poole. Või tööle. Või poodi. Või kinno. Või staadionile. Või kohtumisele. See polnud Rein Kasemaa asi.

Tema läks koju. Purgid ja pudel kõlksatasid plastikaatkotis.