Читать книгу Eiseni tänav - Teet Kallas - Страница 5

Natuke pärast kella kahte tuli Jüri Jürilaid.

„Meie panime poe kinni, mitte üks sai enam,” ütles ta.

Jüril oli ühtaegu lihtsameelne ja kaval nägu, natuke mopsis ja muutumatult punane, nagu põeks mees sarlakeid või oleks just saunalavalt tulnud. Või häbeneks midagi hullupööra. Ja kukehääl. Kuni kümnenda klassini, mille mõlemad pooleli jätsid, üks aasta varem, teine hiljem, mängisid ja laulsid mõlemad kooli estraadiansamblis „Kaerajaan”. Rein Kasemaa teadis paraku, et tal endalgi on siiamaani nohune, unistav ja kohmetu noorukihääl. See, mis sobis kunagi moe ja biitpundiga, hakkas argielus häirima, tegi teinekord meelepahagi. No mis see olgu — juba kakskümmend kuus kukil, aga hääl nagu murdeealisel. Tema isal oli olnud mehiselt vulgaarne, vägijookidest raspeldatud bariton või koguni bass.

Nüüd kohendas Jüri Jürilaid oma uut, punaseruudulist pintsakut. Seda polnud Rein Kasemaa ta seljas enne näinud.

„Ohoo, mis ma näen, sa päris moemees kohe,” ütles ta.

„Ah, mis,” lõi Jürka käega. Aga liigutusest, mis ta seejärel tegi, rühiseadmisest ja sammust võis aimata, et ta peab uut pintsakut küllalt oluliseks asjaks. „Komisjonis sattusin peale.” Siis silus Jürka oma tõrksat seitlisalku, erinevalt enamikust Eiseni tänava juuksetoonidest oli see kaunis tume, kastanpruun, nagu sellise varjundi kohta öeldakse, pistis käe portfelli ja tõstis lauale kaks pudelit tšehhi õlut.

„Tohoo,” venitas Rein Kasemaa üllatunult. Ta võttis puhvetist kristallist pokaalid. Need oli kinkinud vanaisa, kellassepp ja šveitser, viimasel ajal enamasti hipodroomimängur. Vanaisa oli senimaani veel täies elujõus, kolmandat korda abielus ja armastas Rein Kasemaad praalivalt, oma kitsipungast naiserootsu kiuste.

„Jah, näe, tuli üleeile väikeses koguses sisse,” kires Jüri Jürilaid, see kukeke. Oh, see kiidukukk armastas ikka hoobelda ja kiita saada, ometi oleks ta võinud tuua vähemalt neli pudelit, kui juba asja ette võttis. Rein Kasemaa ei ütelnud tšehhi õllest küll ära, seda sai nii harva maitsta.

Kunagine lapsepõlvesõber, koolivend ja orkestrisemu oli pärast naisest lahkuminekut hakanud sagedamini nende pool käima. Kui ta hoogu sattus, võis ta päris huvitavaid jutte rääkida. Ilmast, elust ja inimestest. Ta oli paljulugenud mees, see Jürka. Oma elu püüdis ta viimasel ajal kujutada niimoodi, nagu oleks hoopis tema ise naise minema ajanud. Rein Kasemaa teadis paraku liiga hästi, kuidas asi tegelikult oli. Aga mis sellest, Jürka rääkis põnevalt. Eks ikka see raamatulugemine ka, sellest pidi ju midagi külge jääma.

Nagu nüüdki.

„Ütle mulle, Rein, kuidas su Meeli seda sõnastab, kui palub näiteks klaasi vett?”

„Mis sa jamad, Jürka,” muigas Rein Kasemaa.

„Ei, ei, ma ei jama. Kuidas ta siis ütleb?”

„No nii ta ütlebki, et anna klaas vett!”

Jüri Jürilaid hakkas suure häälega naerma.

„Eks ole, ta lisab sinna juurde veel „palun, kallis” ka? Ei, vend, ei! Nii see ei ole, see ei saa niimoodi olla. Su armas Meeli ütleb hoopis niimoodi: sinu pärast võib su naine kas või janusse surra, aga seda, et sa mulle ühe tühise klaasitäie vett võiksid tuua, ei taipa sa ilmaski teha.”

Rein Kasemaa kuulas ja jahmus. Kas lausa niimoodi, ent kangesti tuttav tuli see käänuline jutt ette küll. Mis seal rääkidagi.

Jüri Jürilaid oli põnevusega ta näoilmet jälginud.

„Ega siis Meeli üksi! Nad kõik räägivad niimoodi!” kires ta. „Kuula edasi. Normaalses keeles öeldakse: tule siia. Naised ütlevad aga: kaua ma sind lõppude lõpuks ootama pean. Inimkeeli käib: kallis. Naistel: lollakas, teised võivad näha.”

Ei, Jürka pajatas tõega marudasti. Kui ta koridorikempsu läks, mõtles Rein Kasemaa, et kui räägiks pärast seda naljaviluks Meelile. Aga ei tea, viimati häälestub Meeli liialt Jürka vastu. Seda Žora lugu võiks talle küll rääkida. Kell oli kolm läbi. Meeli oli lubanud viie paiku koju jõuda. Viis või natuke hiljem.

Jüri Jürilaid tuli kempsust tagasi ja itsitas:

„See kraan on jälle lahti.”

Ta teadis kolonelilese janti.

„Keerasid kinni?”

„Ei, las jookseb,” mügistas Suure Peaga Jüri naerda. Niimoodi teda koolipõlves üksvahe hüüti, tollal hakkas ta selle peale silmapilk tönnima või kaklema, olenevalt jõudude vahekorrast. Nüüd oli koolivend õlletilgast kihevile läinud. Talle hakkas üldse kergesti pähe, võib-olla sellepärast tõigi ainult pudeli õlut nina peale.

Nüüd prantsatas ta hoogsalt tugitooli ja jätkas vestlust:

„Või võtame näiteks minu omagi, Reet Jürilaidu eksiilis.”

„Mille sees?”

„Eksiil, endine, noh.”

„Ah jah, muidugi.”

„Temal oli komme iga kord, kui tulemisega veidigi hiljaks jäin, pärida, et kus ma olin. Kus sa olid!? Kus sa olid, kus sa olid, kus sa olid … Pikapeale võib see roppu moodi ära tüüdata, usu mind. Mis sa arvad, Rein?”

Rein Kasemaa kehitas ebamääraselt õlgu. Tema teada oli küll pärijaks pooleks selles peres olnud Jürka ise, kui talle mõnikord harva sõna anti. Ära kaduma kippus üsna abielu algusest peale hoopis punapäine Reet. Aga noh, eks igamehel on õigus mõtelda oma elust ja minevikust just niimoodi, nagu talle meelepärasem ja lõhutavam tundub, ja keegi ei saa keelata inimesel endal nende asjade sisse uskumast. Pealegi rääkis Jürka tõega huvitavalt. Ega tea, äkki on tal siiski veel tšehhi õlut. Täitsa lahe rüübe, mis seal rääkidagi.

Näe, ja oligi veel. Kaval ja kiidumaias nägu peas, läks koolivend esikusse ja tõi ukse tagant uued pudelid välja. Rein Kasemaa polnud kade mees ja venitas pika üllatunud „ooooooo”.

„Kus sa olid, kus sa olid … Ei tea, mis see vastus talle juurde pidi andma? Noh, oletame, et astusin pooleks tunniks sinu poolt läbi, no mis häda mul seda seletama oli hakata? Või pidin ma sinu käest veel kirjaliku tõendi ka kaasa võtma? Eks ole. Rein?”

„Nonoh,” ühmas Rein Kasemaa õlut rüübates.

„Noh, ükskord oli niimoodi. Ma olin terve öö kodunt ära,” rääkis Suure Peaga Jürka. Luiskab, mõtles Rein Kasemaa laisalt. Aga kes seda teab, viimati ei valetagi. Viimati oligi ära. Kõik võib olla. Mis seal rääkidagi. „Hommikul toimus obligatoorne ülekuulamine …”

„Mis asi?”

„Möödapääsmatu.”

„Ah jah.”

„Kus sa olid, küsis Reet Jürilaid.”

„Eksiilis.”

„Ei, siis ta polnud veel eksiilis. Tema oli siis perekonna­akadeemia tegevliige või koguni president.” Nad naersid. Pagana Jürka, näe, kuidas oskas peenelt ütelda. Perekonna­akadeemia president. „Kui sa mulle ütled, kus sa olid, annan sulle andeks. Kui ei ütle, lähen ära oma ema, sinu ämma juurde.” Ka see tundus naljakas. Jürka tegi toredasti Reeda kõnemaneeri järele. „Minu vanu õnneks kodus polnud, tööl juba … noh, ma tõmbasin siis kopsud õhku täis ja kus põrutasin — ma olin litsides!”

„Ja Reet?”

„Ah Reet … No tema ütles, et kui nii, siis mine sauna, enne süüa ei saa, muust rääkimata.”

„Muud ei ütelnud midagi?”

„Esiteks virutas ühe kõrvakiilu ka ikka ära.”

Seegi oli päris lustakas. Pealegi kõlas päris tõepäraselt, sest Jüri sai abielu jooksul väga sageli kolki. Mis muusse puutus, oli ilmselt väike muinaslugu, aga mis seal ikka. Rein Kasemaa mäletamist mööda ei tohtinud Jürka oma punapäise teisepoole ees õieti sosistadagi. Nii kurjasti ja põhjalikult oli naine ta välja drillinud. Aga mine sa tea, ehk jätkus Jürkal mõnel harval korral, kui ta juba liiga meeleheitele oli viidud, ka natuke mehemeelt …

Mälestuste veerataja jõi õlut, muheles häbelikult ja ütles:

„Tegelikult olin ma sel ööl kainestusmajas. Mäletad küll, see kord.”

„Ah see …!”

Nad hakkasid naerma. Kell ligines jõudsalt neljale. Jüri märkas Rein Kasemaa pilku ja lausus:

„Ma lasen varsti jalga. Ema lubas lõunaks pikkapoissi teha. Tema pärib ju ka, et kus sa olid, kus sa olid … No kuula parem edasi. Ükskord, kui ma olin juba täiesti kõrini sellest idiootsest küsimusest, et kus sa olid, rääkisin Reedale loo ühest mehest, kes täpipealt sama küsimuse peale sünnipäevatordi puruks tulistas.”

„Mis lugu see siis on?”

„Ühest kibedast raamatust lugesin. Pealkiri on „Stiller”. Maru raamat, ausalt. No tead, üks mees oli seitse aastat kodunt ära, kuna tal võeti ükskord natist kinni ja pandi vägisi võõrleegioni sõdima. Tal kukkus see muide täitsa kogemata välja. Noh, sõdis neegrite ja muhameedlastega või kellega. Kes sealt koju ei kipuks, eks? Aga mees, tead, kartis, et naine hakkab pärima, et kus sa olid. Tema naine oli ka hirmus kange sihukest küsimust esitama. Oli kuidas oli, viimaks sai ta koju. Naine oli teda kogu aeg oodanud ja isegi truu olnud. Naise sünnipäev oli ka parajasti. Aga näe, naine ei saanud pidama, ikka pidi ta küsima, et kus sa olid. Siis see mees oma püstoli välja võttiski ja tordi puruks põmmutas.”

„Ära aja!”

„Kus ma ajan, niimoodi oli raamatus!”

„Nojah, kui just raamatus … Eestlane küll sihukese pisikese asja pärast paugutama ei hakkaks,” mõtiskles Rein Kasemaa kuuldavalt.

„Ah, eestlane …” rehmas Jüri käega. „Esiteks pole eesti mehel püstolit käepärast ja teiseks on ta ikka möku ka. Ta seletaks kohe pikalt ja laialt ära ja paluks sada korda vabandust.”

„Kas just seda,” õiendas Rein Kasemaa, „lihtsalt eestlane ei läheks nii kergelt tobedaks, et hakkaks torte tulistama. Noh, räägi edasi.”

„Nojah, kui ma selle loo Reedale ette kandsin, ei uskunud ka Reet mind sugugi. Siis käskisin tal raamatust vastavad leheküljed läbi lugeda. Ja seejärel tuua üks puuviljatort, noh, rubla neljakümnene, küsida minult, kus ma olin, ja vaadata, mis edasi saab.”

„No ja edasi?”

Jüri vaatas viivuks lakke.

„Ei aidanud … Torti ta ei toonud, selge see, ma oleksin võib-olla tuhatoosiga virutanud küll, aga … See pole peamine. Peamine on see, et siin ei aita miski, kulla mees. Ajastu on selline. Terve maailm on täis mehi, kes värisevad selle vihase küsimuse ees — kus sa olid … Vaata, Rein, nemad, naised … nad on oma õigust ja uhkust täis. Neile on juba mitukümmend aastat räägitud, et nad on meestest paremad. Nojah, kui nii võtta ja asja sisusse tungida, pole neil suurt millegagi uhkustada. Väheke teistmoodi kehaehitus ja kõik. See asi küljes, mida meestel pole. Aga mis siis saaks, kui mehed samal põhjusel uhkeks ja pirtsakaks läheksid, sest tegelikult on neil ju palju suurem tükk asja küljes, seda, mida naistel pole, he-hee … Eks ole, küll oleks ikka jama lahti, ma ütlen! Siia maailma ei sünniks siis enam ühtegi last juurde, muuseas ühtegi plikat kah, kes naiseks saades hakkaks kohe oma mehelt pärima: kus sa olid? miks sa nõusid puhtaks ei pesnud? miks sa niisugune luru oled? Hea küll, Rein, ma lähen nüüd koju.”

„Kuule, täitsa maru oli üle hulga aja juttu ajada,” arvas Rein Kasemaa sõpra esikusse saates. „Kui sa meie mutte juhtud nägema, siis ütle, et neil kummalgi pole vaja täna plika pärast siia tulla. Me jääme Meeliga koju. Ja ütle seda ka, et lasteaed on remondist väljas ja homsest alates jälle lahti. Ole täitsa, Jürka.”

„Saab tehtud. Ma astun nende poolt läbi.”

Jüri Jürilaid elas Eiseni 12, samas majas, kus oli sündinud ja kasvanud Meeli ning kus praegu ühiste seinte vahel elasid tema ning Rein Kasemaa ema, mõlemad lesed, mõlemad Marianni vanaemad. Harukordne juhtum, aga — miks ka mitte.