Читать книгу Eiseni tänav - Teet Kallas - Страница 7

Uksel oli tõesti see kuradi Boheemlane, Rein Kasemaa ema onupoeg Ivo Pint (kolmkümmend viis aastat vana, kolm korda lahutatud, ühe lapse isa). Ta polnudki eriti purjus.

„Tere õhtupoolikut, sugulane,” ütles ta viisakalt, nagu polekski tema see olnud, kes uksekellaga märulit tegi. „Ausalt, ega ma siis meelega tulnud. Lihtsalt olukord kujunes selliseks. Kas lubad hetkeks?”

„Mis sinuga ikka teha,” sõnas Rein Kasemaa. „Mine istu.”

Ise läks ta otse läbi köögi magamistuppa. Meeli tõmbas parajasti sviitrit selga. Husaarivarustus lebas nukralt voodil.

„Noh, mis me teeme?”

„Eks ma keedan uue laari kohvi,” lausus Meeli ükskõikselt.

„Kaigast ja külma vett talle,” pomises Rein Kasemaa ja astus suurde tuppa. Pani ukse enda järel hoolikalt kinni ja ütles:

„Meeli lubas kohvi keeta.”

See kuradi Boheemlane oli (loomulikult!) pudeli konjakit lauale pannud.

„No küll on kena. Te nagu oleksite mind suure igatsusega oodanud,” käristas ta nüüd oma tavalise, jõhkra ja noriva häälega, mida ise nimetas Louis Armstrongi sametiseks kähinaks.

Ivo Pint, see nende suguvõsa valge vares ja kuradi Boheemlane (viimasel ajal suure tähega!), tõlkija ja vabakutseline või mis, oli suur inetu mees, üleni lohmakas, kandiline, tuskategev. Tal oli pealagi kiilas, ent juuksed selja peal pikad nagu hipil, habe tokerdas ja oli alati kuidagi räämas, alahuul oli põlglikult pikal ning silmaalused kottis. Ivo Pint oli püsitu hulgus. Ei saanud Rein Kasemaa aru, mida need naised temas küll leidsid, kes temasse armusid või, taga hullemaks, temaga abiellusid. Või küllap ta natuke aimas. Ta oli mõnel korral selle peale mõtelnud. Ivo Pint oli neid mehi, kes tõmbasid oma pahelisuse ja viltuvedava saatusega. On suur hulk naisi, kes kohe ei saa teisiti kui selliste meeste poole tormata, et neid päästa, ümber teha, paika panna, omaks tunnistada. Korralikud inimesed tunduvad sellistele naistele igavad.

Imelik jah, kuidas aeg kõike muudab. Kui Rein Kasemaa veel väike poiss oli, elas Ivo Pint mõned koolitalved nende pool. Kuidas poiss teda jumaldas, seda onu Ivot! Nüüd oli ta see kuradi Boheemlane ja ajas juba oma ilmumisega ta närvi.

Meeli keetiski kohvi. Seejärel istusid nad kolmekesi laua taha ja ajasid juttu. Rein Kasemaa seiras salamahti Meelit. Naine istus, kodune seelik ontlikult põlvini tõmmatud, ja kuulas viisaka hajameelsusega. Tal oli puhas ja lihtsameelne ilme nagu süütul tüdrukul. Neid naisi küll, mis seal rääkidagi.

Ivo Pint aga pajatas kähiseva häälega oma kurba lugu.

„Proo! Sina ju, Meeli, võtad? Rein on lapsest saadik nännipunn ja kooner olnud, temaga ma ei räägigi. Räuh! Pagan jah, ega ma siis teie poole tulnud. Ma läksin ju jälle oma noorepõlvepruuti kosima. Te vist ei tea, et tema on nüüd ka lahutatud, no, ma mõtlesin, et kas pole kena kokkusattumus ja et miks mitte juhust kasutada. Varajases nooruses, kui ma veel Eiseni vahet seerisin, oli meil love story ja kõik, mis selles eas on, aga me ep saand abiellu … elu tegi oma jõhkraid nalju, musta huumorit ja viis mind ootamatult armee­teenistusse, tiiap, mis siss oless ollu, kui me õkva abiellu oless heitnu.”

Või see kõik Kasemaadele uudiseks oli. Iga kord, kui Ivo Pint neile külla sadas, oli ta eelnevalt käinud 37-ndas majas. Tema noorusarmastuse nimi oli Viivika Laanelo-Mitt.

„Joome nüüd üks konjakipiisk. Näe, see Rein ei võta jälle. Mis siis ikka, seda rohkem mulle jääb. Kui aus olla, siis tunnengi ennast häbiväärselt kainena. Sündmuste taustal mõttetult kaine ja abitu. Räuh. Vaat siis jah. Teie olete mul siin ju klassiõde-venda, imekaunis noorpaar, armastus elu esimesest teadlikust hetkest, esimesest ühisest liivakoogist peale … Esimesest liivakoogist peale leivad ühes kapis, häh-hää. Eks mina olen ka tahtnud oma kooliõega abielluda, ehkki asi pole nii stiilipuhas, mina olin temast kaks klassi ees. Täna käisin siis viimast katset tegemas.”