Читать книгу Eiseni tänav - Teet Kallas - Страница 6

Pärast Jüri lahkumist pikutas Rein Kasemaa jälle kušetil, tegi suitsu, laskis kergel õllevinel peast välja tuuritada, mõtles Jürka juttudele, võrdles neid oma elu ja kogemustega ning ootas Meelit.

Mis puutus Suure Peaga Jüri abielusse, siis teadis terve Eiseni tänav, et Reet laskis tema juurest jalga kellegi Kimbvere, vananeva tantsulõvi välimusega meesterätsepa juurde. Reet oli ta armuke olnud juba tükk aega, see Kimbvere ei peljanud isegi Jüri akna all „Žigulid” peatada ja Reeta oodata, viimaks aga tegi punapeale kõhu ette. Nii et kõik oli täiesti ühemõtteline. Kuigi — sedagi teadis Eiseni tänava rahvas rääkida — Jürka oleks nõus olnud isegi last omaks tunnistama, oli nutnud, palunud ja hädaldanud, et Reet mõistab ta oma lahkumisega surma. Saa nüüd sellest inimese elust, õnnest ja armastusest aru. Sihuke puder ja kapsad, et lööb hinge kinni. Ometi olid Reet ja Jüri hästi noorelt, juba kaheksateistkümneselt abiellunud. Reet polnud küll Eisenist ega siit kandistki, tema oli Maardu tüdruk. Mis seal rääkidagi.

Nii olid need asjad koolivennal. Aga nendel Meeliga oli küll kõik hästi. Isegi imelik, kui silmas pidada, et ümberringi oli inimestel nii palju tegu ja häda oma eluga. Ikka ja aina kuuled, et keegi on kellestki lahutanud, keegi on kellegi juurest ära läinud või koguni — keegi on oma teisepoole ära tapnud. Täitsa võimalik, viimases hingesegaduses võib sedagi juhtuda.

Jah, kui järele mõtelda, võiks kõigest sellest, kuidas nad Meeliga kokku said ja mis neist edasi sai ja kuidas nad elavad, kirjutada terve raamatu. Kui mitte muu mõttega, siis kas või teistele inimestele eeskujuks. Ilma naljata, aga ka ilma hooplemiseta. Küllap on neil lihtsalt vedanud.

Eks nende lugu oli omamoodi liigutav tõesti. Juba kolmeaastaselt mängisid nad ühes liivakastis. Mis sellest, et tükk maad tänavat vahel. Muide, Rein ei osanud tollal veel r-tähte, seega ka oma nime ütelda. Vähemalt niimoodi oli ema talle rääkinud. Pärast, kui ragiseva tähe selgeks sai, oli Meelit hakanud Meeriks hüüdma.

Siis tulid üks kool ja üks klass. Oleks istunud ühte pinkigi, aga seda ei tahetud hästi nagu lubada ja eks teised lapsed oleksid varsti narrima hakanud. Õrnas lapseeas on see teadagi kõva tragöödia. Aga Meeli koolikoti viis ta alati kohale ja tõi koju tagasi. Nukuteatrisse lubati neil õige pea, vist juba teises klassis minna omapead, ilma pabistavate vanemateta. Eks nende läbi sõbrunesid ju vanemadki — taatidel oli hea põhjus koos klaasi tõsta ja ilmaasju arutada, muttidel aga moe- ja köögi­uudiseid rääkida. Pärast seda, kui Meeli isa küllalt noore mehena mingisse verehaigusesse kustus, võttis Reinu ema värske lese, eluaegse koduperenaise enda juurde tekstiili­kombinaati tööle. Reinu ema oli siis brigadir …

Rein Kasemaale meeldis vahetevahel üksinda olles teatava heldimusega üht-teist meenutada. Eriti asju, mis puudutasid neid Meeliga. Niimoodi sirvivad inimesed tavaliselt perekonna­albumeid, kus igalt fotolt vaatavad vastu kas armsad või tõsised, igal juhul alati väärikad näod. Muidugi, niimoodi pildi peale jääda ei nõua vist kelleltki erilist pingutust. Üheks sekundi murdosaks suudab iga inimene ennast armsaks, tõsiseks või väärikaks sundida. Selles mõttes oli Rein Kasemaa enda arvates palju rikkam tavalisest albumilappajast. Nende lugu oli tõepoolest kogu aeg olnud armas ja tõsine lugu. Meeli Meeliks, arvatavasti pidi temas endaski midagi olema. Mitte iga poiss poleks sellise järjekindlusega ühest tüdrukust kinni hoidnud ja arvatavasti poleks ka mitte iga poissi nii tõsiselt hoitud. See teadmine andis Rein Kasemaale mõnel kehvemal hetkel lausa jõudu.

Umbes kaheksanda klassi esimese veerandi lõpul märkas Reinust poiss, et Meeli pole enam mitte ainult Meeli, vaid tüdruk. Ilus tüdruk. Küllap oli Meeli seda juba mõnda aega olnud, ent ühel heal päeval oskas poiss seda märgata. See jahmatas teda. Meeli oli ruttu kasvu täis kasvanud, naiselikult vormikaks muutunud, ta hiljuti rabedaisse ja nurgelistesse liigutustesse oli tekkinud sujuvust, pikaldasust, ahistavat salapära, silmadesse ja häälde mõistatuslikku naeru, narritavat kutset, varem märkamata jäänud soojust.

Aga poiss polnud selleks ajaks jõudnud häältki murda. Ta piinles ja häbenes. Avastus oli teda vapustanud. Kuidas Meeliga edasi olla, mida teha, mida, mida …? Ent Meeli suhtumises temasse ei muutunud midagi, ta oli rahulik ja kannatlik, otsekui oleks kõigest aru saanud, otsekui teda endale järele oodanud. Ja üsna ruttu sai Rein häälemurdepiinadest üle, kosus kaelast ja õlgadest, ja nii edasi, ja nii edasi, esimese habemeajamiseni välja, ning kui nüüd tõepoolest satuks ette mõni arusaaja inimene, ei häbeneks ta sugugi sellele jutustada, et neil kahel läks küll sootuks teistmoodi, kui neist asjadest on kombeks arvata, et mingi abstraktne sõprus noorte vahel ja kõik. Ühine vanarauakogumine ja muu jama. Igatahes mitte üle kahe musi terve keskkoolikursuse vältel. Üldse mitte niimoodi. Täpselt üheksanda klassi viimasel päeval, umbes kell kolm pärast lõunat olid nemad Meeliga nagu mees ja naine. Siinsamas, selles toas. Ja üleüldse mitte pabinas, vaid täiesti ühel nõul ja meelel.

Aga mine sa tea, kas selle tema jaoks põrutava faktiga enam kedagi üllatakski. Räägitakse, et praegused noored on hoopiski hakkajamad.

Rein Kasemaale tuli üks võõrsõna meelde. Aktseleratsioon. Varaküpsus.

Aga siis, tol isemoodi kevadpäeval oli Meeli pärast uhkelt ja naljakalt põrutanud:

„Soh, vähemalt on nüüd see probleem lahendatud, mis soost meist kumbki on. Nii pika tutvuse peale hakkaski sugu nagu ära kaduma …”

Nüüdki, aastaid hiljem, diivanil lesides ja suitsu tehes ajas see kuraasikas ütlemine naeru peale, pani Rein Kasemaa mõnusasti mühatama.

Eks ta ole, mõtles Rein Kasemaa edasi. Kui näiteks Suure Peaga Jürka jättis kooli pooleli ennekõike sellepärast, et kippus oma Maardu tüdrukuga võimalikult kiiresti abielluma, siis eks temagi tahtis olla nagu mehele kohane. Noh, abiellumine ei jooksnud kusagile, selles mõttes polnud tal tarvidust tormata. Aga ta tahtis elada nagu täiskasvanu, tahtis endale ja oma pruudile üht-teist lubada, kaua sa ikka vanemate käest kinoraha lunid, endal juba vurrud nina all, aga teiseks … Jah, vanamees oli selleks ajaks juba päris põhjalik joomamees. See seletab mõndagi. Ühesõnaga, koolile ütles ta hüvasti, koolile ja äkki väga lapsikutena tunduvatele klassivendadele, kellel muud juttu polnudki kui kontrolltööd, tantsupeod, probleemid, kas keegi Sirje või Malle ikka tuleb kohtamisele või mitte. Pealegi oli Rein Kasemaal kõigi kolme keele ja nende grammatikaga igavene tegu, ta oli nende tuupimisest hirmsasti väsinud. Muidugi, esialgu oli tal asjalik plaan oma haridus õhtukoolis lõpule viia, aga kus sa sellega, transporditöö kõrvale koolitarkus enam mahtuda ei tahtnud. Polnud kuigi reaalne pärast paarikümmet koormat õllekaste, mis mööda linna laiali veetud või laoruumis ülestikku laotud, veel õhtuti grammatika taha istuda. Ja ega ta viitsinudki enam tuupida, stiimul puudus. Mis seal kooliõpikutest, õige pea jättis ta ka trenniskäimise katki. Omamoodi kahju, kui nii võtta. Aga teisest küljest olid asjad varsti niimoodi, et Meeli kandis (pühapäeviti) ehtsa kivikesega kuldsõrmust ja nad käisid üsna tihedasti mitmes-setmes kohvikus aega viitmas. Sõid pirukat ja kooki, limpsisid kohvi ja natuke likööri, vaatasid teisi ja lasksid ennastki vaadata. Meeli oli koolitüdruk, tema töömees. Midagi selles oli. Mingi uus kvaliteet. Jah, omamoodi tore aeg, mis seal rääkidagi.

Aga siis meenus tema lahkumisõhtu enne sõjaväkke minekut. See oli pikem ja keerulisem meenutus, Rein Kasemaa koguni ohkas ärevalt, süütas uue sigareti ja asus lakke vaadates üht-teist taastama.

Pidu peeti laia joonega, nagu Kasemaadel omal ajal kombeks. Ikka siinsamas korteris, kus mujal. Oli palju süüa-juua, oli hulk sugulasi ja sõpru, kõik olid tema auks ilusasti riides ja hingeliselt vintis. Ja Meeli, tema oli äkki nii kirjeldamatult ilus, ta paljastatud kaelajoon nii pehme ja hele, et tema poole ei tohtinud vaadatagi. Hing kippus kinni jääma, suur enesehaletsus hingamist matma. Terve pika õhtu tundus Meeli kuidagi pirts ja mossakas, seda temaga, teistele, isegi Jürkale, naeratas ta pidevalt. Naeratas ja lõkerdas mõnikord valjusti naerda. See tegi Rein Kasemaale eriti haiget. Naerda poleks ta ju küll tohtinud. (Alles aasta pärast, kui Rein Kasemaa puhkusele sai, tunnistas Meeli, et oli pirts ja mossakas sellepärast, oli naernudki sellepärast, et ta meel oli „hirmus hale” olnud.) Nojah, siis see kuradi Boheemlane, muide, ainuke ilma lipsuta külaline, tea, kes teda küll kutsuski, kampsun lotakil õlgadel ja keegi mustajuukseline vamp kaenla all põrnitsemas, hakkas äkki mõnitama, et Reinuke, Reinuke, sinu elu on nüüd ju puhta pees, ükski normaalne tüdruk, eriti aga nii ilus tüdruk nagu Meeli, ja seda enam, et ta nimi on Meeli, Meeli meel on ju muutlik, ei kannata seda ootamisaega välja ja üldse, kui mitte keegi teine, siis kindla peale tema ise lööb Meeli üle nagu niuhti, tal on kõvasti mehelikku sarmi, mis sa arvad, Meeli? Nojah, eks see kuradi Boheemlane rääkis mingil määral tõtt kah, ta oli ise sõjaväe läbi teinud ja teadis seda asja liigagi hästi. Ning üldse, see musta peaga vamp oli tema naine, küll juba teine, aga ikkagi seaduslik. Ometi läks jutt väga südamesse, ta jõi ennast ahnelt purju ja hakkas lahinal nutma. Oh, kole lugu, mis seal rääkida, praegugi oli paha meenutada. Ega Meeli teda lohutama ei tulnud, ema ja vanaisa, need natuke proovisid, aga mees ulgus edasi ja pärast hakkas ema ka, tema oli vindise peaga õige nutualdis. Siis see kuradi Boheemlane tuli ise tagatuppa ja käskis endale vastu lõugu anda, kui tõesti enam miski muu ei aita. Rein Kasemaa talle vastu lõugu ei andnud, nuuskas nina tühjaks, naeratas hädiselt ja sai endast korraga võitu. Siis tulid sõjavägi ja kirjad ja lühike puhkus ja demopp ja pulmad ja siis sündis Mariann ja kõik oli nii, nagu inimeste vahel olema pidigi.

Nüüd hakkas kell viis saama ja müdinal jooksis sisse Mariann, keda poleks olemaski, kui Boheemlase kunagine ennustus oleks õigeks osutunud. Nagu kokkuräägitult, saabus ka naine (Meeli Kasemaa, endine Välling, kakskümmend kuus aastat vana, abielus, ühe lapse ema).

„Kas plika on süüa saanud, tere!” ütles Meeli.

„Ta just praegu tuli õuest,” sõnas Rein Kasemaa ennast istuma kergitades.

„Ohoo, härral on külalised käinud? Kas sa mulle ka tšehhikat jätsid? Mida see Jürka jälle luiskas? Tüdruk, kingad jalast!”

Meeli luikas nagu mingi uhke vaskpill, kahinal lendas seljast vihmamantel, varsti oli tüdruk söödetud, köök kraamitud, aga mitte niimoodi, et läigiks ja kiiskaks ega oleks sul kohta ega julgust astuda ega olla, vaid lihtsalt, mõnusalt, koduselt. Ja juba sörkis Rein Kasemaa hoovi solgipange tühjaks kallama ja juba küsis Mariann ennast naabri Liki juurde mängima ja sai käsu kell kaheksa kodus tagasi olla ja juba istus Meeli laua ääres, rüüpas kuuma kohvi ja jutustas:

„… tead sa jah, seal on kohe mitu meie kooli oma. Sagroti Sirje, tema on nüüd abielus tead küll selle kiilaspeaga, ah jah, Mäeotsaga! Siis on paralleeli Kersti ja Riina Paldrok ja … Kes siis veel, ah jah, Tammiku Maie on ka. Ära sa arva, ega see värk niisama tühitallamine olegi. Päris paras rividrill. Mine tea, kas sina sõjaväes nii palju seda saidki. Ma teen muidugi nalja, Rein. No nii, nüüd on minu kohviisu täis. Siis me tegime veel Eerika juures natuke õmblustööd ja minu meelest sai täitsa tippen-toppen … oota, ma aina räägin, aga sa pole ju veel näinudki …”

Valgesse paberisse mähitud kompsud käes, sammus Meeli magamistuppa. Enne tegi veel kurja häält:

„Vaata, et sa ei vaata.”

Oh, pole kodu ilma naiseta kodu ega midagi, mõtles Rein Kasemaa, kahekümne kuue aastane mees.

Magamistoast kostis riidekahinat. Ja Meeli hääl:

„Kuule, kuule, mees, mis asja sa neist padja alla torkasid?”

„Aga miks sa ise ära ei pannud?” hüüdis Rein Kasemaa vastu.

„Aga kui ei jõudnud? Tead sa, mine lükka välisuks sneprisse, äkki suvatseb mõni sisse astuda. Kohe näed sa midagi üpris efenni!”

Rein Kasemaa täitis käsu. Tuli suurde tuppa tagasi ja istus muiates tugitooli. Näis, näis, mida see „efenn” endast kujutab.

Õige pea kostis teisel pool ust rütmikat trummeldust, Meeli tegi seda sõrmenukkidega, aga kõlas nagu päris paraadtrumm, siis paiskus uks mürtsuga valla ja Meeli marssis, selg sirge ja kael uhkelt kenus, põlvi kõrgele pildudes ja sääri jäigalt hoides keset suurt tuba.

„Pam-pam, pam-pa-ramp-pa-ramp-pam-paa … Noh, kuis on?” luikas ta seejärel, puhkes vaskpillina naerma ja sirutas end üleni harali, üleni välja, iga sõrmeotski eri suunda kippumas, ja see oli riivatu, suurejooneline ning tore pilt. Meeli oli äkki nagu elukutseline mannekeen.

Rein Kasemaa püüdis tunnustavalt vilistada, aga ta suunurgad hakkasid ootamatult tukslema. Mis parata, jälle midagi, mille peale poleks osanud tulla, jälle uus kant elust ja oma naisest. Uus ja erutav tahk, mis seal rääkidagi.

Meelil oli seljas kärepunane kuldtressidega husaarikuub. Pikad jalad olid kängitsetud valgetesse, põlvesilmani ulatuvatesse saabastesse. Olid neil saabastel alles kõrged kontsad! Seelik oli samuti kiiskavalt valge, niipaljukest kui teda üldse oli. Sihuke ülimini ja harkis reite ümber niivõrd pingul, et joonistas välja pisemagi kumeruse ja lohu. Ime küll, et lõhki ei kärisenud.

„Siia alla käivad veel sukkpüksid ka, muidu külmeta ennast kohe sandiks,” naeris Meeli. „Ah jah, mütse me veel ei saanud. Aga need on vägevad, Rein! Vaat nii kõrged! Tutiga, ahaa!”

„Ah nii?” ühmas Rein Kasemaa.

Imelik, imelik … Meeli tundus silmapilguks täiesti võõras inimene olevat. See suurt kasvu pingul vormide, pikkade kastaniläikeliste juuste, pruunide silmade, isemeelse lõuateraviku ja armsa kaela joonega husaaritar oli siis tema naine. Vägagi imelik. Rein Kasemaa oli mõnikord varemgi oma tuttavaid ja lähedasi vaadates sellist iseäralikku võõrastust tundnud. Tavaliselt tekitas see kõhedust, nüüd aga lõbusat ärevust.

„Tead, nad ütlesid, et võib-olla lubatakse meid juba sõjaveteranide kokkutulekule. Sinna on küll vähe aega ja proove pole ka eriti palju tehtud, aga näis, näis, näis! Kuid spordihalli korvpalli­turniirile saame juba igatahes. Kui mitte kõik, siis viis-kuus inimest ikka.”

Rein Kasemaa naine oli hiljuti ajalehekuulutuse peale läinud trummarite kursusele ja täna siis paraadkostüümi kätte saanud.

Ja nüüd tuli Rein Kasemaale meelde, et uks oli snepris.

„Kuule, kuule, mees … Sa ju litsud mu niimoodi kutuks …”

Küllap sai nende kuldsete ja nurgeliste tressinööpidega Eerika pool vaeva nähtud. Nüüd lendas paar tükki ulaka kõrina saatel põrandale. Ja üllatunud mees avastas kohe husaarikuue alt paljad kuumavad rinnad. Siis niimoodi? Ta hakkas tahtmatult hingeldama, libistas käe alla ja kuulis summutatud naeruturtsatust.

Magamistuppa nad ei jõudnudki. Kuumad, niisked ja hingetud, armastasid nad teineteist siinsamas suures toas, avatud akna all, samal ajal kui väljast kostis üksiku mööduja tõttamatut astumist. Seina taga pani kolonelilesk Elisabeth Mikhoff, kellel oli fantastiliselt hea kuulmine, raadio mängima. Tükimat aega polnud see asi neil nii maruliselt käinud.

Pärast ütles Rein Kasemaa:

„Aga ise sa rääkisid, et ma viimasel ajal liiga palju …”

„Pssst!” Meeli pani talle näpu huultele. „Lõhkusid mul nööbid eest …”

„No kust mina võisin teada … Oi jeekim, tuleb välja, et sa lihtsalt võrgutasid mind? Saapad jalas, kõht paljas? Võrgutasid, jah?”

„Mhmm,” noogutas Meeli tähtsalt ja hakkas siis vaikselt naerma. „Midagi sa ka ei taipa, totu.”

„Miks ma ei taipa,” torises Rein Kasemaa. „Naised on salakavalad.”

„Muidugi, muidugi. Ah, Rein, kuidas sa siis aru ei saanud, et mina ka …”

Veel hiljem, raatsimata tõusta või midagi muuta, rääkisid nad muust. Meeli oma trummarite kursusest, Rein Kasemaa Žora uudistest ja tema riivatust käsust neile kahele. Meeli kihistas naerda. Väikese kõhkluse järel palus Rein Kasemaa naist, et too ütleks, kuidas ta sooviks klaasi vett. Palun too mulle klaas vett, vastas Meeli eriti imestamata. Rein Kasemaa pigistas heal meelel ta õlgu ja jutustas, mida Jürka sedapuhku pajatanud oli. Neil oli nii tore ja pühapäevane olla, täpselt nagu mesinädalate aegu. Mariannil oli veel voli tükk aega naabri juures mängida, aga siis hakkas plärisema uksekell — kurjalt ja ebaühtlaselt nagu purjus tülinorija.

„See kellarisu saab ükspäev sodiks löödud,” vihastas Rein Kasemaa.

Aga kell aina plärises. Pühapäev hakkas taanduma.

„Ärme teeme lahti, ära tee, eks?” sosistas Meeli.

Kell vakatas korraks, kogus otsekui jõudu ja lärmas siis edasi.

Meeli ohkas ja tõusis istuma.

„Oota, ma otsin need nööbid üles.”

Kui ta magamistuppa läks, valged saapad prinki ümber säärte, valge seeliku jupp ühemõtteliselt kortsus, punane kuub lohakil, rauge husaaritar, magatatud trummineiu, tundis Rein Kasemaa kahjutunnet, kahjutunnet ja pahameelt uksekella vastu.

„See on vist jälle see kuradi Boheemlane,” siunas Rein Kasemaa ja läks avama.