Читать книгу Heliseb-kõliseb - Teet Kallas - Страница 10

Tubli kolmveerand tundi pärast südaööd koguneti bussi. Tulid Ene, Viktoria ja Hella, tulid Aimed ja Reet. Nurga tagant ilmusid välja Oskar ja Kuno, ronisid sisse ja täitsid külma, niiskete akende, metallkülgede ja -käepidemete järele lõhnava bussi sooja sisutu loba ning diskreetse konjakiaroomiga.

Tuli Sassijaan akordioniga, vaatas murelikult sisse, tõstis pilli ettevaatlikult eesistmele, ronis ise järele ja sosistas midagi Korellile.

„Loomulikult,” ütles Kuno. Õige pea levis ka Sassijaani poolt delikaatset mõrkjat lõhna.

„Kas Kaaro on tulnud?” küsis Sassijaan Korellilt vaikselt. Piibusüütamisega tegelev Kuno seletas talle midagi kokkusurutud hammaste vahelt, Sassijaan mühatas.

Tulid Marina, laagriülem, instruktorineiud ja paar energilist noormeest rajoonikomiteest.

„Noh, kas liigume?” küsis Sassijaan. „Tüdrukud, kas kõik on kohal? Väike Aime…? Reet… On vist? On siis kõik või ei ole? Keegi võiks minna vaatama, kus Kaaro on. Aga Patsaani pole ju ka! Na-na-naa! Kuidas ma kohe ei taibanud? Ma nagu tundsin kogu aeg, et midagi on valesti. Tema vadistamist pole kuulda. Na-na-naa — selge pilt.”

„Las tulevad jala, kes neid oskab otsida,” soovitas keegi tüdrukuist.

„Mis me siis teeme?” närveeris Sassijaan.

„Paneme minema,” ühmas Oskar. „Jaak, lükka hääled sisse.”

Bussijuht käivitas mootori ja lülitas laetule välja. Nüüd oli bussis täiesti pime. Väljas, klubi valgustatud ukse ees, liikusid suvepäevalised. Paariti või mitmekaupa pöörasid nad metsateele. Uksed sulgusid, mootor kõrgendas toone, köhatas, sai ühtlased tuurid peale ja buss nõksatas paigalt. „Oh saatus, saatus, esimene vaatus,” laulis Korelli ja kaebas siis: „Mind suruti täna täiesti tagaplaanile. Kogu selle aja, mil teie musitseerisite, istusin mina meeste tualeti vastas ja portreteerisin neljakümmend nelja inimest, samal ajal kui mu hing, kui mu hing igatses põhikutsumuse järele!” Ta tiris taskust välja suupilli ning löristas sellel ülevalt alla ja alt üles. „Weltmeister!” Buss manööverdas kultuurimaja õuel, Korelli teatas: „Beethoven!” ja mängiski mõned taktid Viiendast sümfooniast. „Ah?” päris ta siis kohe kiidumaialt.

„Ta-ta-ta-taa!” põristas Oskar ähvardavalt järele.

„Ah-ah-ah-haa!” siutsatasid tütarlapsed, need olid vist Ene ja esimene Aime.

Korelli jätkas, nii hästi-halvasti kui tal see välja kukkus. Kahele naishäälele tulid lisaks veel kolmas, neljas, viies.

Buss oli teeotsale pöördunud, tuled valgustasid kitsast, lõikudest säravat külateed ja tunnelina tumedaid puudevarje selle ümber. Suupill ja sopranid ning aldid laulsid heatujuliselt sünget saatusesümfooniat. Klubiakende valgusekuma langes juba tagaaknasse. Äkki hüüdis Fatme:

„Jessas-jeerrrum! Pidage kinni! Jaak, kuuled, pane buss kohe seisma!”

Kõik jäid korrapealt vait, vaatasid ühekorraga tagasi, ma lükkasin nagis rippuvad kleidid eemale. Fatme hüppas püsti.

„Mu kingakott jäi sinna!” teatas ta erutatult. „Jumal küll — mu kingakott jäi sinna!”

Ma tõusin sõnatult püsti. Kummargil, et mitte pead vastu lage ära lüüa, ja kikivarvul, et mitte võõrastel varvastel tallata, rühkisin otsustavalt eesukse poole.

„Ah, Patsaan, Patsaan!” pahandas Sassijaan pimedusest.

„Fatme! Ja sa olid kogu aeg siin! Ah? Oh!” See oli loomulikult Korelli.

„Kurjavaimu plika,” ütles Oskar.

Just siis sain ma äkki aru, mis oli neis kolmes mehes nii määravalt ühist. Neil kõigil oli hääl ära.

„Oh seda Fatmed, oh seda Patsaani!” naersid ja noomisid sõbratarid. „Seda ta oskab!”

Astusin välja, vihmatibutuse kätte. Lõin selja sirgu ja kiirustasin klubiukse suunas. Tajusin enda turjal umbes kuutteistkümmend silmapaari.

„Seal, kus me istusime, pingi kõrval!” helises Fatme kordumatu hääl mulle järele. Sellise häälega juba elus hätta ei jää ega kaotsi ei lähe. Oh, Fatme!

Kahe minuti pärast olin tagasi, kingakott hellalt näpus. Reipalt pugesin ma tagumise pingi poole. Võtsin istet, vaatasin ja panin imeks — Fatmed enam polnudki akna all nurgas.

„Jäta sinnasamasse,” kostis ta hääl kohe kusagilt eestpoolt.

Nii-nii-nii, mõtlesin ma.

Kuno pillimängu ja tüdrukute laulutralli saatel jõudsime laagrisse tagasi. Selle ajaga surusin endas mehiselt maha lühikese, ent ägeda südamevalu.

Astusime välja.

Lagendikul, heleda lõkke ümber liikus, seisis või tantsiskles kümneid suvepäevalisi. Ma hingasin sisse öist õhku ja vihmavinet. Lõõritades, kilgates ja naerdes põgenesid lauljatarid puude vahele. Üks hääl kostis üle teiste — oh, Fatme!

„Marina,” ütlesin ma, „ma sõidan homme nendega kaasa.”

„Ahah,” ütles Marina. „Anna siis pärast oma komandeering minu kätte — ma saadan selle ise Tallinna.”

See jutt oli siis räägitud.

Ma läksin ümber riietuma.

Kümne-kaheteistkümne minuti pärast kogunesime ühte mahukasse telki, mis asus suuremast liikumisest ja valjematest häältest natuke eemal, noorte mehekõrguste pihlakate ja sarapuude vahel. Telk oli seespoolt polsterdatud madratsite, patjade ning rullikeeratud tekkidega, keskel seisis paar puhta paberiga kaetud tühja makaronikasti, võileivad ja üks tühi kruus peal.

Jopi pikka korisevat lukku lahti tõmmates vaatasin hindavalt ringi. Külalised ja võõrustajad istusid sõbraliku perena läbisegi.

„Hubaselt elame, seltsimehed,” ütlesin ma ja ronisin käpuli laskudes telginurga poole, kus silmasin üht vaba kohta, üht samblakollast kõrge kaelusega kampsunit ning tumepruune silmi. Oh, Fatme!

Eesmärgini jõudnud, naeratasin kohmetult. Mina olen mõnikord kange kohmetuma.

Kohe ulatas Korelli mulle kruusi, mis äsja oli tühjana kastikesel seisnud. Nüüd oli see pilgeni täis. Panin selle huulile ja maitsesin pisut. Siis andsin kruusi Fatmele. Ta vaatas mulle otse silma, ammu polnud üks noor naine mind niimoodi vaadanud. See oli uuriv, hindav, tõsine, kallis pilk. Silmi minult pööramata rüüpas Fatme kaks-kolm lonksukest.

„Miks sina nii vähe jõid?” küsis ta pärast minult umbusklikult.

Naeratasin süüdlaslikult.

„Ei taha,” vastasin tasakesi. Fatme mõistis seda vist kuidagi viltu, igatahes ta ilme muutus, ja ma selgitasin: „Ma ei joo tavaliselt peaaegu üldse. Mõnikord… õige vähe.” Mõtlesin järele ja lisasin: „Kunagi tudengipõlves, siis küll. Sageli läksin ka liiale. Kuritarvitasin. Oh-jah, küll siis sai ikka pidusid peetud! Ausõna!”

See oli mu hell koht. Üsna sageli pidin ennast õigustama. Ma polnud sugugi mingi aatekarsklane. Aga katsuge seltskonnas selgitada, et ei võta pitsi või teist noh… niisama, ilma aateta, lihtmoel, et ei taha ja kõik — nii, nagu mõnele teisele inimesele näiteks ei meeldi tomatit süüa. Teile vastatakse kohe, et lapsejutt, et püüa kurge kirvega, et räägi seda oma vanaemale, et mis sa õige tuled tõmbama. Sellepärast olingi välja mõelnud vihjed kuritahtlikule liialdamisele ülikoolipäevil. See kõlas väga usutavalt ja inimesed, kes mind tudengipäevil ei tundnud, hakkasid mind austama kui kõva iseloomuga meest.

Tegelikult polnud ma veel kordagi nimetamisväärselt purjus olnud.

Fatme vaatas mind ikka veel kuidagi kahtlevalt.

Õnneks tundsin ma paljusid joogimarke ja nimetusi. Mul oli hea haistmine ja üsna korralik mälu. Sageli pidas see meeles ka igasugust lausa tarbetut pudi-padi, näiteks traktoriosade nimetusi või mõne neljanda suurusjärgu botaaniku sünnidaatumit…

„Ei tea, kust nad küll selle Moldaavia konjaki välja on ehmatanud?” küsisin vilunud mehena Korelli poole pöördudes. Ja Fatmel, nagu märkasin, hakkas kohe kergem.

Aeg läks, läks jõudsalt ja toredalt. Vestlesime igasugustest asjadest. Kuno Korelli mängis suupillil — seekord suupillipalasid. Kruus liikus ringi. Arusaamatuste vältimiseks tõstsin selle iga kord huulte juurde ja koguni mekkisin paaril korral. Pean ütlema, et üllatavalt tore oli.

„Ah! Oh! Lapsed! Aga Oskar ju täna ei laulnudki! Mina olen vinti jäämas ja tahan, et Oskar laulaks meile kõigile „Roose”! Te ei tea, millest te ilma jääte, kui te seda ei kuule, ah, oh, voh!”

Oskar, kes lösutas omaette, tusaselt muheldes, jõudsalt konjakit juues, vaatas Korellit pika unise pilguga. „Ah, keri…”

„Oh armas Oskar, laula sa, laula sa-a…!”

„Kas ta võtab vedu?” küsisin Fatmelt.

Fatme noogutas. Ta silmad läikisid rahutult. Ta vaatas vilksti siia, vilksti sinna, nilpsas huuli, kibrutas selget laupa. Siis leidiski ta rahutus korraks lahenduse. Ta käsutas sallimatult:

„Pole siin mingit pikka palumist! Lase käia, Oss! Roosid! Meie toetame! Eks, tüdrukud?”

Kohe samas krimpsutas ta millegipärast nina. Oh, Fatme! Oh, Patsaan!

Läkski nii, nagu Fatme ütles. Pika palumise peale Oskar soostus. Kuno tõstis Weltmeisteri huultele. Tüdrukud hakkasid ümisema. Oskari silmad tõmbusid pilukile, tugev alahuul pingule, ja ta hakkas tõepoolest laulma.

„Tuhat roosi tõid sa mulle,” laulis Oskar, ja ma tundsin hämmeldusega, kuidas minuga midagi imelikku sündis. Mu meel läks paugupealt härdaks ja süda hakkas mesivalusalt tuikama.

See oli üks neist šlaagritest, mis torkavad silma erakordselt tobedate sõnade poolest. Tõid sa mulle tuhat roosi, veelgi rohkem, kui ma lootsin — otsekui lootnuks lüüriline minategelane oma jumaldajalt saada näiteks üheksasada roosiõit. Aga ometi paiskas Oskari kärisev hääl mu silmapilkselt nagu kohmaka mardika isikliku sala­sentimentaalsuse magusabitusse seliliasendisse.

Vaid hädapärast suud paotades laulis Oskar, üksainus õnnehetk, ta silmad olid kissis, ta näol oli varjamatu, seetõttu isegi kuidagi kütkestav jõhkrus, seda leevendas õige pisuke annus mõistvat nukrust, tuhat roosi, tuhat roosi, veelgi rohkem, kui ma lootsin, lollid sõnad, Oskar irvitas nende üle, ja kõiges selles oli ühtekokku ometi mingi seletamatu oskarlik nõks, kordumatu oskarinipp, ja see sundis meid kõiki teda hardunult kuulama.

„Braavo, Oss, sa oled ju väike geenius! Ah! Oh!” juubeldas Korelli.

Võõrustajad plaksutasid. Tüdrukud vaatasid tähtsalt ringi: niisugune ta on, see meie Oskar.

Oskarile ulatati kruus.

Siis laulsid tüdrukud mitu laulu.

…ärkas hommikul, tõmbas selga kleidi… …et kogu maailm teaks, kuis armastan ma sind… …soojas ja sumedas suveöös lõputa kostab nüüd šeik šeik šeik… …häid naisi võetakse, häid naisi jäetakse… …korraks vaid sain ma olla sinuga… …oi aegu kauneid neid, oi aegu kaugeid neid…

Seejärel laulis Marina ühe mustlasromansi.

…в да-али бесконечной твои страстный поцелуи… 1

See romanss tegi meid pisut metsikuks.

„O when the saints go marching,” pruuskas Oskar. Kastid lükati eemale ja laagriülem, vaikne muhe inimene, kargas vuhinal püsti ja hakkas keha väänates tantsima. Fatme vaatas teda, ta sõõrmed hakkasid värelema, ta kiunatas heast meelest, sööstis siis samuti püsti: o when the saints! kraaksusime, kähisesime, huilgasime me käsi kokku pekstes; Fatme väänles, viskus ette ja taha, ta keha oli otsekui kontideta; vaatasin teda, mu oimud huugasid ja lõid juubeldavalt pilli, ma laulsin: I want to be… Veri tormas mööda mu keha, punased ja valged libled kihutasid võidu nagu mootorrattad Pirita ringrajal, mu lihased surisesid, silme ette kirgastus mingi pilt, oli nagu džungel, öised lõkked, higist läikivad mustjad kehad, see kõik oleks nagu minu endaga kunagi juba olnud — oo pühakud, nüüd marssigem! Lärm tõusis kõrvulukustavaks, mingi kulminatsioon pidi nüüd tulema, tundus, et kohe rebenevad puruks suure telgi presentküljed, need ei pea rahulike eestlaste rahulikule lõbutsemisele enam vastu, närvid olid piitsvel, silmad kiiskasid, jah, kohe pidi tulema mingi lahendus, tuligi, see tuli Fatme poolt: ta kriiskas äkki pikalt, valjult, uhkelt, meeletult! Naerdes ja hingeldades, puhkides ja luksatades vajusime oma kohtadele. Oma käitumisest üllatatud laagriülem, keskkooli direktor ja ametiühingu liige, muutus väga häbelikuks.

Fatme vajus hingeldades mu kõrvale lamama. Ta vaatas üksisilmi minu poole.

„Näe, lukk läks katki,” ütles ta mõne aja pärast ja nihutas end ühele puusale. Sinakashallide džiinide küljelõhikust paistis heleroosa pesu.

„Homme katsume ära parandada,” pomisesin ma silmi mujale pöörates.

„Ah, jäta,” sosistas Fatme kurjalt, haaras mu käest kinni, ma kukkusin ta peale nagu puunott, kitsad tulised huuled liibusid minu omade vastu, väikesed teravad hambad näksisid mind, orav, mõtlesin ma millegipärast.

„Ärge te arvake, ega ma ei maganudki, ma olen üleni ärkvel, ma olen valvas, ma näen kõike,” pobises Korelli kinnisilmi, kui ma uimasena, oimetuna ja õnnelikuna ennast istuma ajasin. Fatme jäi lamama.

Tüdrukud tegid, nagu poleks midagi olnud. Sassijaan vestles Marinaga. Laagriülem sõi isukalt võileiba. Oskar vahtis tühja kruusi enda ees.

„Tead, ma olen vist purjus,” ütles Fatme silmi avamata. „Peaksin vist magama. Vii mind magama.”

Me ronisime palavast ning täissuitsetatud telgist välja. Keegi ei pööranud meile erilist tähelepanu. Fatme läks ees. Telgiukse kõrval istuv Hella küsis tasa: „Kas te viite Fatme magama?” — „Jah,” sosistasin mina. — „Siis on hästi,” ütles Hella.

Väljas oli veel üsna pime. Kell võis olla umbes pool kolm. Fatme ulatas oma kingad mu kätte.

„Need saavad märjaks,” ütles ta. Läksin ees ja tõrjusin oksi, et need Fatme nägu ei riivaks. Mõningase otsimise järel leidsin laagriülema telgi üles. Telgi ees põimus Fatme kogu kehaga minu vastu. Me suudlesime.

„Ma olen nii rumal ja pealegi nii kirglik,” sosistas ta kaeblikult. Oh, Fatme!

Pugesime väikesesse telki. Siin oli jahe ja puhas õhk, kuna telgiava oli kogu aeg poolirvakil olnud. Fatme heitis minu asemele.

„Puhh, nii palav on! Võta mind riidest lahti, palun.”

„On sul tõesti palav?” sosistasin ma.

„Muidugi on. Ma lämbun kohe ära. Võta mind kiiresti riidest lahti.”

Kohmetute sõrmedega kiskusin tal kampsuni üle pea. Siis asusin kitsaid veerandtoobiseid ära võtma. Kuigi tõmbelukk oli katki läinud, edenes asi aeglaselt. Ka minul oli nüüd väga palav.

„Kuule-kuule, ega siis mõlemaid,” riidles Fatme ja kergitas laisalt jalgu. Panin ta riided hoolikalt kokku ja asetasin need oma reisikoti peale.

„Pluus kah, paluks teid!” ütles Fatme.

Võtsin tal ka pluusi seljast.

„Noh?” ütles Fatme seejärel ja keeras mu kuumava pea kahe kõhna käega enda poole. Minut või kaks lebasin ta poolpaljal rinnal, nina vastu tema kaela surutud. Ta külg ja puus kõrvetasid mind, see oli sitke, siugjas, tõepoolest otsekui kontideta keha. Ma ei julgenud ennast hästi liigutada, kartes Fatmele oma lukkude ja pannaldega haiget teha. Siis ohkas Fatme, lükkas mu tasakesi eemale, esimest korda julgesin tema suunas piiluda. Telgis oli pime, hädavaevu eraldasin ta nägu. Kummimadratsi kähisedes tõmbas Fatme jalad konksu. Võtsin julguse kokku ja libistasin käe üle ta kaela, jättes selle siis lebama väikesele kõvale rinnale. Nimetissõrme küüs takerdus rinnahoidja siidja kiu taha, Fatme tõstis mu käe eemale ja haigutas pikalt ning häälekalt nagu laps.

„Aaah, mis see küll on, ma olen nii väsinud,” ütles ta ja puges kolme ülestikku asetatud teki alla. Viieteistkümne või kahekümne sekundi pärast magas ta juba sügavat und.

Istusin mõnda aega ta kõrval. Muljusin sõrmedega tuikavaid meelekohti, suutmata esialgu kõige vähematki mõelda. Oh Fatme, Fatme, Fatme! Siis võtsin sigareti ja läksin välja, nööpides telgiava enda järel hoolikalt kinni.

[1] …lõputus kauguses… sinu kirglik suudlus… (Vene k.)