Читать книгу Heliseb-kõliseb - Teet Kallas - Страница 8

Õhtul kella üheksa paiku, kui kohutasin märkmikku sirvides telgis, kogunesid taevasse uued pilved: tuhmroosad, tuhmrohekad, tuhahallid. Jälgisin natuke aega pilvede liikumist ja nende rahutus kandus mingil kombel minussegi, ma tundsin kerget, kuid ärritavat pitsitust meelekohtades. Panin märkmiku telki ja ronisin telgist välja.

Lagendiku, metsa ja järve peale laskus esimene, väga õhuke hämarikuaimdus. Arg sinakas virvendus nihkus märkamatult rahuliku leegiga põlevale laagrilõkkele lähemale. Männitüved tõmbusid tumedaks ja sulasid ühte. Tuul taandus järve poole, libistas sellele pika säbrulise põgenemisjälje, kähistas kaugetes roostikes ja kadus. Telgiridade poolt ja puude alt kostis selgeid kõlavaid hääli.

Ninna tungisid mitmed lõhnad, mida ma varem polnud märganud. Selja taga lõhnas mustav telgiava, see oli kummimadratsite, puuvillatekkide, niiske telgiriide, hambapasta ja jalanõude mehelik ning proosaline lõhn; pea kohal lõhnasid männiokkad — lõhnasid teravalt ja täpselt, see lõhn ei sarnanenud põrmugi nendesamade okaste helde, magusa ja veidi liiderliku lõhnaga mõnel päikeselõõsasel südapäeval; ja lõkke lõhn, mis kirbena lagendiku keskelt minuni tuli, lõhn, mida pigem aimasin kui haistsin, seegi oli küllap täiesti kordumatu. Pole vist võimalikki, et kaks lõket saaksid täpselt ühtemoodi lõhnata, sest alati põleb neis midagi rohkem või vähem, mõni juurdelisatud kuuseoks, haavaront või riideräbal võib lõhna põhjalikult muuta. Mitte väga kaugelt tuli veel üks lõhn, see oli läheneva vihma, pika ja tasase öise tibutuse lõhn…

Heitsin pilgu käekellale, pugesin tagasi telki ja hakkasin ümber riietuma.

Kultuurimaja juurde sõitsime bussiga.

Kella kümne paiku oli puhkeõhtu täies hoos. Esimestes ridades istudes jälgisime gruppidevahelist viktoriini. Paremad võistkonnad said auhinnaks tordi. Pärast lühikest vaheaega ronis Marina lavale, viipas käega, sumin vaibus ja Marina hüüdis: „Seltsimehed! Ah, mis asja, — poisid-plikad! Meile — on — külla — sõitnud — raadio — brigaad!” Saalis plaksutati tormiliselt. „No nii — palun, Oskar!”

Oskar venis istumast üles. Ta lihava ja ripakil alahuulega profiil püsis hetke vastu valgust. Siis õõtsus Oskar kiirustamata lavaservani. Ta hoidis küünarnukke laiali ja tundus üsna ükskõikne mees olevat. Viitsimatult muiates pööras ta end küljetsi lava poole ja toetas suure kämbla selle äärele. See oli küllalt kõrge lava, ulatudes Oskarile, kes oli vaieldamatult kõige pikem mees saalis, vähemalt kaenla alla. Äkki — kuidas see toimus, ei jõudnud ma tähele panna — sähvatas Oskari loid ja lõdvana tundunud keha üles, ja samaaegselt lava taga sisselülitatud muusikaga, pläriseva, uhkeldava ja naljaka diksiländipala avataktidega seisis Oskar üleval, keset lava, käed õhku tõstetud nagu raskekaalu tõstjal pärast õnnestunud rekordsurumist. Diksiländ tinistas ja klõbistas, saal hakkas juubeldama, plaksutama, lava külgriiete tagant piilus korraks välja murelik Sassijaan, Oskar võttis hargilt mikrofoni, koputas selle pihta küünega. Muusika vaibus.

„Tere õhtust!” ütles Oskar mikrofoni suu juurde tõstes. Ja saal tardus. Vaatasin selja taha ja nägin rõõmsaid, naeruseid, tänulikke noori nägusid. „Tere õhtust,” kordas Oskar, ja see tuli kogu saalile ilmselt väga tuttav ette — nad teadsid ja tundsid Oskarit paljude viktoriinide, raadiomängude, lõbusate reportaažide, estraadisaadete, raadio- ja telekontsertide järgi. Oskari käre bariton oli saatnud neid noori puberteedieast küpsustunnistuseni, see hääl oli peaaegu nagu sümbol, ja nüüd äkki hüppas mees ise nende ette, tal oli karevillane kampsun seljas, see lotendas lohakalt ja marudasti, ta jalad olid harkis, mikrofon suures kämblas, näol aga mängles hooletu ja salapärane naeratus. Et mis siis ikka, hakkame aga jälle vaba aega veetma. Kellegi kõhevile aetud närv ei pidanud vastu ja saalist kostis kile, õnnelik, murtud hüüatus: „Hei, Oskar! Hopp!”

Pärast Oskari sissejuhatust, mis kestis viis minutit ja mida kaunistas lakkamatu naerulainetus saalist, tuli lavale ansambel. Seitse tütarlast asetusid veerandkaares mikrofonide ette. Neil olid seljas eresinised pluusikesed ja helehallid miniseelikud. Rõõm oli neid vaadata. Nad olid ujedad nagu metskitsed ja enesekindlad nagu pistrikud.

„Ilusad, kuradid,” sosistas Marina mulle kambajõmmina.

Ma noogutasin. Ka mind oli Oskari lavalehüppamisest saadik vallanud lustakas kärsitus. Olin unustanud ka ebamäärase ja näriva südamevalu, mida tekitas mõte minu enda eelseisvast esinemisest.

Fatme seisis äärmise sopranina. Ta oli ahtake ja vagane. Tal olid ilusad peened päevitumata sääred, kõhnad põlved, ta seelik liibus vastu vilajaid puusi ja kõhtu. Ning ta jalad olid peaaegu märkamatus, kuid pidevas liikumises, nii nagu kuuel ülejäänulgi (esimesel Aimel, Enel, Viktorial, teisel Aimel, Hellal, Reedal — ma olin nimed meelde jätnud, kuigi ei teadnud veel täpselt, kes on kes), — mõni põlvenõksatus, kontsanihutus, varbapõks. See liikumine reetis mingit tähendusrikast, salapärast sisemist elu, mis ühendas praegu neid kinolikult ilusaid, pühapäevaseid neidusid, sisemist elu, rütmi, tooni, helinat, mis neid kohe, paari-kolme silmapilgu pärast täiesti liitma ja üheks sulatama pidi. Tüdrukud vahetasid pilke, nähtamatu Sassijaan lülitas sisse magnetofoni „konserveeritud” saatemuusikaga, ja veerand tunni vältel püsis terve saal lihtsakoeliste, kuid väga helisevate, rütmikate, kaasakiskuvate, vahvate laulukeste kütkes.

…tõusis hommikul… küll sa oled kaunis… …et kogu maailm teaks, kuis armastan ma sind… …ei, oh, me ei ole Romeo ja Julia…

Seitse helisevat häält, seitse kütkestavat naeratust mahendasid mõttevaesed tekstid niisama mõnusaks nagu sõna „tere”. Iga närvikiud võttis meeldivalt turgutatuna vastu peamise: vette lastud süsihappegaasina tegutseva rütmi, mis oli ju lihtne ja banaalne, aga ka otsekohene ja aus nagu saunaleil. Igatahes! Mu kinganina toksis põrandat. Ma tundsin ennast suurepäraselt.

Muidugi säilitasin ma mõistliku ja tasakaaluka ilme. (Vähemalt loodan, et see mul õnnestus.) Selleks oli mul vägagi tõsine põhjus: ma jälgisin kogu etteaste ajal pidevalt Fatmed. Kuulsin selgesti ta häält teiste hulgast. Paar korda püüdsin kinni ta pilgu. Ta vaatas tõepoolest mind. Minus sündisid mitmesugused eelaimdused.

Ja üks imelik mõte.

Kui Reet, Hella, teine Aime, Viktoria, Ene, esimene Aime ja Fatme kontserdi lõppedes saali tulid ja õhetades istet võtsid, tundsin nende kõigi vastu suurt ja siirast õrnust. Olime nagu vanad head tuttavad. Nad istusid mu ümber, saalis tõmmati toole tantsu tarvis seina äärde, alatihti heideti meie suunas pilke, ma nõjatusin toolikorjule, mõlemal pool kaunid lauljatarid, — ma olin rõõmus. Ja selleks, mõtlesin ma, tarvitses vaid Tallinnast välja sõita, ilmaski poleks mul Tallinnas või Tartus tekkinud sellist olukorda, et minu ümber istuks tervelt seitse kaunitari ja paitaks mind säravate pilkudega, kuigi ma oleksin võinud neid kõiki varem tunda ja viisakalt tervitada kas või kümme aastat järgemööda!

„Ärge te siin parem lootkegi…” ütles Fatme äkki tasahääli. Tumedad ja mõistatuslikud silmad. Väikesed korrapärased, silmatorkavalt valged hambad kitsaste huulte taga. Ilus isekas lõuajoon.

Mu imelik mõte…

„Mida?” küsisin ma kurku puhtaks köhatades.

Ütlen lühidalt: selleks silmapilguks olin Fatmest juba väga tugevasti sisse võetud. Ta kuuma õhkav lähedus, ta kõrgelt paljad jalad tegid mind segaseks. Fatmel polnud raske sellest aru saada.

„Et te mind tantsuta jätaksite!” naeris tüdruk ja viskas jala sihinal üle põlve. Ta painduv kitsas selg toetus vastu mu toolileenile sirutatud käsivart. Nihutasin seda pisut ja puudutasin korraks ettevaatlikult tüdruku õlga. Ja kohe liibus see õlg tugevasti ja kannatamatult vastu mu kohmetut peopesa — küll ainult silmapilguks, ent siiski, ilma mingi kahtluseta! See liigutus lõi mulle pähe nagu vahuvein. (Nii on vist kombeks öelda?) Fatme nobe kontrolliv pilk ei lubanud mul enam kahelda. Niisiis tundsin ma seda, mida polnud ammugi tundnud, aga ons mõtet seda kirjeldada? Lühidalt: hakkasin kangesti lobisema.

„Fatme, kas te olete sündinud veebruarikuus?”

„Jah, olen küll, aga kust te seda teate?”

„Tean. See on astroloogia.”

„Oi! Kas te võiksite mulle horoskoobi teha?”

„Võib kah,” vastasin mina. „Aga… kunagi hiljem?! See on üsna aeganõudev töö. Te olete sündinud kuu alguses, kas pole nii?”

„Jeerum teid küll! Olen jah!” kiljatas Fatme.

„Neljandal?”

„Oi-oi, te ajate mulle hirmu nahka! Kuidas te seda küll teate?”

„Tean. Mina tean kõike,” ütlesin salatsedes.

Niisiis — varsti lülitas Sassijaan võimendusvõrku magnetofonilindi valitud tantsupaladega ja üsna pea liitusime me saalipõrandat täitva noortesummaga. Tangot tantsides otsisime taktitundeliselt teineteise põgusaid puudutusi, valsi ajal joonistasime teiste hulgas teed rajades põrandale mõned poognadki, pärast tvistisime hoolega.

Uusi moodsaid hüppetantse teadsin ma kehvasti, ent kui järjekord nendeni oli jõudnud, oli meil Fatmega tekkinud juba väga sundimatu vahekord. Ma ei tundnud peaaegu mingit piinlikkust, kui ta mind kortsuskulmu kamandas:

„Vasakuga, vasakuga, ikka veel vasakuga! Tõstke jalga kõrgemale, att, att! Jah, ikka teie, kellega ma siis veel räägin? Ja rahulikumalt, külmaverelisemalt, kallis sõber!”

Ta ise tantsis suurepäraselt. Ta väikesed vilajad jalad sähvisid aeg-ajalt nii kõrgele üles, et mina ei teadnud, kuhu oma silmad panna: kuhu aga vaatasin, igal pool oli Fatme, Fatme üles ja alla, Fatme vasakule ja paremale, mu silme ees oli valgete jalgade, heleda seelikuriba, mis oli napp nagu niudevöö, kirsipunase alusseeliku veiklemisest vapustav kaleidoskoop, innukalt rapsisid Fatme kõhnad käed, kordumatu elegantsiga pildus ta ülakeha taha, raskelt ja kuumalt tampis võimendaja tantsupulssi.

Kohmakalt kareldes, kätega pendeldades ja uljalt, kelmikalt, elunautivalt, seltskondlikult, sügavale peidetud kibestust mõista lastes, ühesõnaga — idiootlikult naeratades ning teatud kindlat lõõbitooni järele aimata püüdes alustasin juttu, mis varjamatult näitas mu ootamatu ogaraksmineku täit suurust, koguni grandioossust. See oligi olnud mu imelik mõte.

„Fatme, te olete minust üksteist aastat noorem… Ütelge, palun, kas teid häiriks selline pisiasi, kui teile, oletame, lähemal ajal abieluettepanek tehtaks? Oodake, oodake, ärge vastake midagi. Lepime kokku, et praegu räägin mina… Ah, mis ma ikka keerutan! Mul pole kaotada midagi. Niisiis, mis te mulle vastaksite, kui küsiksin praegu veidi vulgaarselt: kas teie süda ja käsi on vaba?”

Fatme vaatas mind tähelepanelikult. Ta kitsas nägu hüples üles ja alla, silmad aga püsisid mu kramplikult vabameelseks ilmestatud näol.

„Mine tea, mis ma vastaksin. Äkki tuleb selline tuju, et ütleksin — jah, no ja mis siis?” lausus ta peaaegu kurjalt.

Mul jäi hing kinni. Tundsin, et punastan. Siis ülpsasin pehme keelega:

„Fatme… Kui te vaid ütleksite… Jumal küll…”

Ma polnud viimase poole tosina aasta vältel pidanud pisematki abiellumisplaani. Kunagi olin ma juba abielus olnud, see periood mu elust, kui väljenduda luuleliselt, oli nagu kurb ja kohmakas Chopini klaveriprelüüdi õpilasettekanne, millest pole kellelgi mingit rõõmu. Ma ei armasta seda aega meenutada, see teeb mulle haiget. Mõnikord ei tule mul isegi oma kunagise naise eesnimi korrapealt meelde — see oli, muide, Eha. Olime kaks imelikku omaette õhkavat noort immest, kes kujutasid abielu ja ilmaelu ette niimoodi, et tuleb kangesti teineteist mõista, millegipärast ei mõistnud me teineteist aga sugugi ja viimastel kooselu kuudel me enam ei õhanud, vaid nohisesime omaette. Me pisikeses korteris oli talumatult jahe ja vaikne ning me mõlemad olime rahul, kui meid lahutati. Muidugi, enam polnud sel mingit tähtsust. Hiljem on mu elus olnud üsna mitu naist, tavaliselt olid nad suurekasvulised, mitte eriti ilusad, see-eest aga kuidagi soojalt rahulikud. Aga miskipärast polnud ma üldse sellisele mõttelegi tulnud, et võiksin veel kord abielluda. Nüüd keksisin Porkuni kultuurimajas tantsu, mille nimetustki ma ei teadnud, nailonsärk seljas ja lips ees, ma olin täiesti kaine ja rääkisin võhivõõrale lauljatarile jampslikke sõnu, keksisin, higistasin, punastasin, ning kõigevägevam olgu tunnistajaks, mul oli tõsi taga! Ma olin õnnelik! Oo õudust!

Kui muusika vakatas ja ma ettevaatlikult jalgu seades, et mitte Fatmele kanna peale astuda, meie kohtade poole liikusin, küsis Fatme pead pööramata ja nagu muuseas:

„Te ei mõelnud seda ometi tõsiselt?”

„Tõsiselt,” kinnitasin jonnaka leebusega.

Fatme vaikis. Istusime. Saalis kolistati toolidega. Naerdi. Räägiti. Liiguti uste vahet. Sisse ja välja.

„Pean tunnistama, et te suutsite isegi mind jahmatada,” ütles Fatme siis äkki oma kummalise, erutava, meeldesööbiva häälega väga valjult.

Fatme lükkas selja sirgeks, pea kuklasse ja vaatas otse enese ette. Märkasin, et ta ninaots oli pisut-pisut kongus. See meeldis mulle väga. Aga samas taipasin — alles nüüd! —, et olin tüdruku vist välja vihastanud. Mu süda hakkas väga valutama. Pöörasin pea mujale ja teesklesin muretut jõudeinimest. Varsti piidlesin Fatme poole. Tema oli aga juba alustanud mingit minule kauget ja mõistmatut keskustelu Oskariga.

Samal ajal astus Marina saali keskele ja teatas:

„No nii, poisid-tüdrukud! Aeg on nii kaugele jõudnud, et puhkame õige jalga ja tõmbame hinge. Oleme rääkinud? Meile on täna külla tulnud noor teadlane Kaaro Neem, kelle mõtteid ja seisukohti, samuti muljeid ümbermaailma­reisist Nõukogude uurimislaeval… Jenissei-III me kohe kuulemegi. Pärast võite teadlasele küsimusi esitada. No nii — palun, Kaaro!”