Читать книгу Heliseb-kõliseb - Teet Kallas - Страница 5

„Kahju, et telekas täna õhtul „Horoskoopi”¹ pole,” ütles kellegi noor hääl, kui ma Rakveres bussist välja astusin.

Pead õlgade vahele tõmmates astusin vihma kätte. Sadu oli tihenenud. Kesklinna viiv tänav oli inimtühi. Sadas, muudkui sadas. Püksipõlved olid täiesti märjad. Rakveresse suhtusin ma umbusklikult, alati olin ma seal märjaks saanud. Kokku olin Rakveres olnud kolm korda. Viimati pritsis üks bensiinitsistern mind silmini pori täis. Ja mis „Horoskoobist” siin räägitakse, mõtlesin ma üle lompide hüpates ja kotiga vehkides, isegi minusugune võhik teab, et reedeti pole televiisoris mingit „Horoskoopi”. Ja äkki tundus mulle, et ma polnud näinud bussijaamas ühtki inimest, kes võinuks seda ütelda. Vaatasin üle õla tagasi ja see, mis ma nägin, sundis mind peatuma. Õigemini, ma ei näinud bussijaamas üldse kedagi või midagi. Buss, mis mind Tallinnast siia tõi, oli kadunud. Samuti ei näinud ma kogu tänava ulatuses ühtki inimest, kes olid minuga koos Rakverre sõitnud. Väga ebameeldiv tunne oli.

Vangutasin pead ja läksin edasi. Vihm tihenes. Nad oleksid võinud mulle auto vastu saata.

Varsti jõudsin peatänavale. Seal polnud näha kedagi peale ühe mustaks ligunenud hobuse kummiratastega vankri ees. Kõhklesin veidi ja pöörasin siis paremale, raudteejaama poole. Postihoone räästast tilkus mu varrukale raskeid roostekarva piisku. Läksin edasi, seisatasin, kõhklesin jälle, tänaval polnud ühtki inimest, kellelt oleksin võinud teed küsida, niisiis läksin muudkui otse, pöörasin siis hea õnne peale paremale ja olingi varsti kohal. Lugesin igaks juhuks läbi sildi kolmekorruselise kivihoone uksel, hõõrusin kingatallad vastu resti hoolega puhtaks, kuivatasin taskurätiga otsmikku, astusin sisse, uks langes raskelt paukudes mu selja taga kinni, ma läksin teisele korrusele, pöörasin vasakule ja ütlesin: „Tere!”

Mind võeti vastu rõõmsalt ja pealiskaudselt. Rajoonikomitee sekretär oli poisipea ja poisihäälega neiu, ta torkas mulle oma sitke käe pihku ja kadus kohe seejärel kuhugi ära. Vähe aja pärast keksles tuppa, kuhu mind jäeti, teine tüdruk, tema oli blond ja seda nägu, nagu jooks hommikuti rõõska koort. Ta ütles: „Oi, istuge siis ometi! Meil on siin, te vabandage meid…” ja kadus. Läks veel umbes nelikümmend viis sekundit, ja ma ei üllatunud enam üldse, kui kolmas tüdruk ust paugutades sisse lendas: „Ah, tere, teie oletegi siis teie? Eks ole, ilm on maruvilets? On ju, jah? Ju jah? Teate, tehke olemine mugavaks, jah? Me sõidame välja umbes tunni aja pärast…” See neiu kandis punast pearätti.

Siis jäin ma jälle omapead.

Mulle meeldis see operatiivstaabi moodi elamine-olemine päris hästi. Tasakesi muheldes astusin nagi juurde ja võtsin riideid vähemaks. Reisikoti panin nurka ja mantli riputasin nagisse. Siis tõmbasin ühe laua alt tooli lagedale, võtsin istet, pistsin sigareti huulte vahele, tõmbasin tikku ja tegin olemise mugavaks. Nii-nii-nii, ütlesin ma endamisi mõtlikult.

Siis märkasin enda ees laual värskeid ajalehti. Avasin rajoonilehe Punane Täht ja lugesin selle teiselt küljelt:

„Jätkuvad noorte suvepäevad looduslikult kauni Porkuni järve kaldal. Päeval peavad noored elluastujad tuliseid palliheitlusi, lõkkeõhtul aga kuulavad noore teadlase Kaaro Neeme muljeid viimasest teaduslikust ümbermaailma­ekspeditsioonist mootorlaeval Jenissei-III.” ²

Kaaro Neem, see olin mina. Silusin oma niiskeid püksipõlvi ja lugesin sõnumi veel kord tähelepanelikult läbi. Nii-nii-nii, ütlesin ma endamisi. Panin ajalehe kõrvale, kavatsedes seda hiljem endale mälestuseks küsida. Pean tunnistama, et sõnum meeldis mulle. Selline asjalik.

Uue ja hindava pilguga vaatasin ruumi, milles viibisin. Akna all seisis rohelise paberiga kaetud suur kirjutuslaud, selle kõrval nurgas klaasustega kappriiul. Siis veel paar väiksemat lauda, üheksa või kümme tavalist tooli, ühe riigijuhi portree seinal, ajalehtede kaustad. Suurel kirjutuslaual mitu tordikarpi. Laual, mille taga mina istusin, märkasin veel aukirjablankette. Lehvivate lippude, tammelehtede ja paraadilusas šriftis maalitud tähtedega. Mõtlesin just hakata üht sellist aukirja lähemalt uurima, kui sisenes keegi mees. Või õigemini — ma märkasin teda alles siis, kui ta oli juba jõudnud istuda ühele seinaäärsetest toolidest. Ta noogutas mulle, pani sõrmed kõhu peale risti ja hakkas minust mööda kuhugi ebamäärasesse punkti vahtima. Ma oleksin hea meelega selja taha vaadanud, võib-olla oli seal tõesti midagi huvitavat. Aga see poleks vist sobinud ja ma vaatasin viisakalt mehe poole. Ta oli umbes minuvanune. Ta nägu oli kuidagi munajalt ümmargune, tülpinud ja rahulik. Heledad juuksed, veidi niisked, olid korralikult üle pea kammitud. Seljas oli tal must nahkjopp — ja muud ma nagu ei osanudki tähele panna.

Ümara näoga mees vahtis muudkui tollesse ebamäärasesse punkti minu pea kohal ja mul oli tunne, et ta sisimas pugistas minu üle naerda.

„Jõudsite kohale… äpardusteta?” küsis mees äkki tasase häälega.

Midagi ebamugavat virvendas südame alt läbi, turja torkas üksik õel närviots. Häälekõla ja hea artikulatsioon ei sobinud mehe näiliselt lihtsameelse ümmarguse näoga. Ah, mõtlesin ma seepeale, asi nüüd — küllap on mõni kohalik asjamees, mis see minu asi on, et tal on niisugune hääl ja naasugune nägu. Ma võtsin ennast kokku.

„Tänan küsimast, jah, polnud viga,” vastasin seltskondliku hooletusega. „Kuidas siis siin linnakeses ka elatakse?”

Pidasin pausi ja teatasin siis naeratades: „Minul on küll jäänud mulje, et siin sajab vahetpidamata. Olen Rakveres neljandat korda ja minu meelest kestab see neetud sadu ülemullusest suvest saadik ühtesoodu.”

Mulle tundus, et ümmarguse näoga inimene muigas. Aga vist mitte, sest vähem kui sekundi pärast polnud ta näol pisematki naeruvirvendust, ta vahtis oma käsi ja keerutas aeglaselt pöidlaid.

„Pealegi, ah-ha-ha!” ütlesin neid pöidlaid seirates, „kui ma viimati Rein Olmarul külas käisin — see oli umbes kuu aja eest —, pritsis üks auto mind üleni poriseks!” Kõik oli täpselt õige, ma ei luisanud midagi, ma tundsin tõepoolest Rakvere teatri peanäitejuhti, kuid see ei tähendanud ju sugugi, et ma oleksin pidanud hooplema. Mitte ei saa aru, miks ma mõnikord nii idiootlikult käitun. Endal jalg sundimatult üle põlve, põlved märjad. Oh aeg küll.

Ümara näoga mees vaatles oma pöidlaid ja sõnas siis tõttamata ja vaikselt:

„Kõik võib olla. Aga eks mõnikord paistab päike ka provintsi kohal. Pealegi, kui nii võtta, asub Rakvere linnake looduslikult kaunis paigas,” (ma hammustasin huulde,) „siin asub näiteks ka kuulus linnamägi koos eksootiliste lossivaremetega. Nii et see on ju igati kohane ja kõlblik koht inimeste jaoks, kes sünnivad, kasvavad, armastavad, sigivad, surevad. Kirikukellad on siin sama kõlaga nagu igal pool mujalgi, vähemalt pole need teistest halvemad. Turu lähedal asub aga lasketiir, kus tühise tasu eest võib suuresti meelt lahutada. Te võite tulistada plekist jäneseid, lennukeid ja tuulikuid. Ja — klouni. Klouni, mu armsad!”

Küllap oli mu suu lahti vajunud. Algul pidasin seda juttu omalaadseks raskepäraseks huumoriks ja vedasin huuled püüdlikult muigele, siis aga taipasin, et see mees polnud normaalne. Mul hakkas paha.

„Muidugi, võite mind ka hulluks pidada,” ütles ümmarguse näoga mees soostuvalt.

Mu BT saatis tuhatoosist lae poole peeni siidjaid suitsusõlmi, sigaretiots tuhastus mu silme all — see oli midagi harjunut ja loomulikku. See oli nii tuttav ja teada, et ma kiindusin pilguga tuhatoosi. Aga teadmine, et viibin ühes ruumis hulluga, kes pole lihtsalt ebanormaalne, vaid ka osav mõtetelugeja, tegi mu enesetunde väga keeruliseks.

Väljas aga sadas, aina sadas, minu meelest sadas sellel laiuskraadil maailma loomise hetkest alates, miski ei suutnud mu arvamust muuta, akna taga põristas vihm vastu plekki, kihutas kõlinal mööda torusid alla, imbus pehmesse mulda, voolas loogeldes mööda omarajatud sänge ja sängikesi hoovidesse ja tänavaile, naabruses asuva koolistaadioni tellisevärvi jooksuradadele, vihm pesi valgeid tähti sinisel loosungil: „Tervitus suvepäevalistele”, mu mõttelõng läks korraks pisut sassi, sest olin ma ju ikkagi kutsutud külaline ja seepärast kõike natuke teisiti ette kujutanud.

Ma oleksin praegu tahtnud näha Marinat (nii tutvustas ennast poisipeaga rajoonikomitee sekretär), et… temalt midagi küsida.

„Marina tuleb varsti. Mina aga lähen kohe minema,” ütles ümmarguse näoga mees kohe. „Muide, me vestlesime siin sellest väikesest linnakesest. Ma loodan, et rääkisin teile õigust. Ega minagi seda asja täpselt tea. Ma pole kohalik.”

Nii-nii-nii, mõtlesin ma endamisi. Pole kohalik. Järelikult on ta… põgenenud hull!? Seega vaieldamatult ohtlik. Ma poleks pidanud Rakveresse tulema.

„Miks te ei suitseta, Neem?” (Ta teadis mu nime!) „BT on kvaliteetne mark, ma tean. Niimoodi tasapisi põleb ta lõpuni, kuni filtrini välja. Mina ise, muide, küll suitsumees polegi.”

Mina aga — mina mõtlesin millegipärast täikale ja sellele, kuidas ma puuduva kolme rubla ja kuueteistkümne kopika pärast ribaalbumist ja Aafrika kolooniate loomateemalistest markidest ilma jäin. Ühel margil, mäletasin seda selgesti, oli seisva isalõvi kujutis. Isalõvi selja taga peesitasid rahulikud ja mõnusad emalõvid. Armas unustamatu lapsepõlvemälestus.

„Marina tuleb varsti,” kordas ümmarguse näoga tüüp, osav mõtetelugeja, põgenenud hull. „Väljas, otse ukse ees seisab sinihall Volga. Te istute sinna sisse ja teid viiakse Porkunisse. Te näete seal hulka poisse ja plikasid, kes kõik on vihmast tüdinenud. Õhtul räägite neile juttu. On ju nii? No näete siis… Mina soovin teile õnne ja edu. Ka isiklikus elus. Teil oli vist plaanis homme hommikul Tallinna tagasi sõita?”

„Oli küll plaanis,” vastasin ruttu.

„Ma arvan, et te ei sõida homme koju.”

„Jah, aga miks?”

Esimest korda ilmus sellele kiretule näole mingi ilmestus. Ja see oli üllatavalt peen naeratus.

„Kui näen ma mõnda tulist graatsiat, kas on must loobumiseks raatsijat? Siis pea peal lookub vikerkaar ja vutlaris on pillerkaar…”

deklameeris mees selgelt ja irooniliselt.

On kirjutatud: „Välgusähvatusena tuli tema juurde vägev äratundmise tunne.” Minuga juhtus küll midagi sellist. Nende kohatute, kõhedate, absurdsete värsiridade lõppedes taipasin, et see mees polnud miski hull, kuigi ta… kuigi ta polnud ka normaalne inimene selle sõna kõige üldisemas tähenduses. Ja korraks näis mulle koguni, et ma sain kõigest aru. Aga ei. Ei saanud. Selge oli ainult see, et too inimene teadis üllatavalt palju, võib-olla teadis ta kõike minusse puutuvat, ja oli! — see oli kehv tunne, masendav äratundmine! Nüüd oleksin ma peaaegu eelistanud, et mees olekski olnud salakaval hullumeelne, tormaku siis pealegi kriisates mulle kahale, ma olen temast veidi pikem, võib-olla… Ah, ma muutusin närviliseks, rahutuks, pahaseks, tundsin end äralollitatuna, ma kohe pidin nüüd uue sigareti võtma, kuigi olen üldiselt tagasihoidlik suitsetaja. Tirisin tihedast pakist sigareti välja ja panin selle põlema, vaatasin siis üle laua —

Mees oli läinud.

Jah — tuba oli tühi.

Uks oli kindlalt suletud. Vaatasin kähku selja taha, aga loomulikult polnud ka seal kedagi. Väljas muudkui sadas. Raputasin pead. Siis märkasin kaht ebamäärast niisket jalajälge tooli ees, kus see munaümara näoga tüüp oli hetk tagasi istunud.

Samas lendas uks paukudes vaha.

„Sa sinine sarvik, et sa kolmeteist­kümneaastase ruuna unenägusid näeksid! Ära tee väljagi, Neem. Ma olen maruvihane. Sina, Neem, pole minuga harjunud, aga oleksid sa minu nahas, sõimaksid samuti. Mis ilm see küll on, ah? Juntsude pidupäevad lähevad poolest saadik… kuhukohta, kuhu, ma küsin? Küll sa tead, kuhu! Pane tähele, täna ei tule jälle lõkkeõhtust midagi välja. Peame aga muudkui taas sinna tolmusesse klubisse kolima. Kuule, sul hakkas siin vist maruigav?”

Sinatamine oli tore komsomolitava. Marina oli vahva tüdruk. Täitsa oma poiss.

„Võta sealt õite paar torti kaenlasse, ah? Ole nii kena!”

Võtsin kaks ümmargust tordikarpi näppu.

„Lähme nüüd alla ja viime need autosse,” ütles Marina ülejäänud karpe sülle ladudes. „Me paneme juntsud õhtul viktoriinitama, tordid on auhindadeks,” seletas ta. „Oi, kurivaim, kuule, inimeseloom, aga sul pole ju mantlit seljas! Pane tordid tagasi!”

Asetasin tordid toolile.

„Tüdrukud!” hõikas Marina koridori. „Tulge nüüd siva siia, kuulete! Rass-rass!” Tüdrukud, üks blond ja teine punase pearätiga, tõttasid tuppa, naeratasid mulle, võtsid tordikarbid õrnalt sülle, aukirjad kaenlasse ja jooksid Marina kannul koridori. Mantel üht varrukat pidi seljas, soni kusagil küünarnuki taha surutud, silkasin ma neile järele. Samas jooksis punase pearätiga neiu tuppa tagasi, haaras vaba käega, tordikarpe lõuaga toetades, ise toredasti tõsine, laualt rajoonilehe Punane Täht ja torkas selle mulle kaenlasse. Mina naeratasin pingutatult. Siis läksime lõplikult sellest toast välja.

Ukselt heitsin viimase pilgu tagasi: tooli ees oli kaks ebamäärase kujuga märga jälge. Need polnud enam suuremad kui lapse peopesa.

Raputasin veel kord pead ja tõttasin punase pearätiga neiu kannul mööda jahedaid koridore ja kõmisevaid treppe väljapääsu poole. Komistasin kaks või kolm korda, aga mis sellest, ma püüdsin olla energiline, heatujuline, ma olin suvepäevade külaline…

[1] „Horoskoop” — ETV ülipopulaarne levilaulusaade, milles esitati menukaid Lääne šlaagreid. Selles esinesid Uno Loop, Kalmer Tennosaar, Heli Lääts, Tiiu Varik, Helgi Sallo jt toonased staarid.

[2] Noorte suvepäevad — Lühike selgitus, et mitte teema juurde tagasi pöörduda. Rahvasuus nimetati juunikuus toimunud keskkooliealiste noorte suvelaagreid ENSV rajoonides ilmalikuks leeriks. Küllap oli ateistlikel kaalutlustel tõesti mingi roll säärase traditsiooni loomisel, rohkem peeti siiski silmas nn kommunistlikku kasvatust. Aga tegelikkuses kujunesid need uljasteks ja mölluküllasteks suhtlusväljadeks, millel polnud mingit pistmist võitleva ateismi või näiteks kommunismiehitaja moraaliga. Samasugune saatus ootas edaspidi ka komsomoli egiidi all loodud üliõpilaste (EÜE) ja koolilaste (EÕM) ehitusmalevaid.