Читать книгу Heliseb-kõliseb - Teet Kallas - Страница 7

Ülejäänud osa pärastlõunast möödus toredasti. Külla tulid Tallinna spordikooli poisid, kes olid siinsamas lähedal laagris. Neid oli paar tosinat tõsist jõnglast D ja C vanuseklassist. Algul demonstreerisid nad sulgpallimängu — sellest ei tulnud tugeva tuule tõttu küll suurt midagi välja. Pärast korraldasid nad suvepäevalistega jalgpallimatsi, mis lõppes sõbraliku viigiga. Võistluse käigus sai Korelli palliga vastu külge, mina vastu kõrva ja ühel lauluneiul, kes meie lähedal seisis, kõrvetas lõkkest väljakaranud sädemeke jakikäisesse augu.

Pärast jalgpalli läksime õhtusöögile. Suvepäevalised tormasid kärarikaste salkadena metsa vahele, meie, laagri juhtkond ja külalised, läksime mõne aja pärast tõttamata järele. Mul oli hea, isegi pisut ülev meeleolu, ma oleksin tahtnud midagi ilusat ütelda. Kui üks lauljatest äkki minu juurde tuli, mul julgesti käe alt kinni võttis ja ütles, et ta pole terve oma pika elu jooksul veel ühelgi teaduste kandidaadil käevangus olnud, nii naljakas kui see ka pole, ja et kas me ei võiks muuhulgas ka tuttavaks saada, siis ma vist lausa punastasin heameelest.

„Minu nimi on Fatme,” ütles tütarlaps tõsiselt.

Ma natuke pelgasin tema poole vaadata, hoidsin aga muudkui jäigalt ja ettevaatlikult oma käsivart, mida puudutasid tütarlapse pisikesed energilised sõrmed.

Jah, ning eriti erutavalt mõjus mulle tütarlapse hääl. Kui ma aga nüüd prooviksin seda kirjeldada, oleks see naiivne ja tulutu ettevõtmine. Nendin üksnes, et hääle peamine võlu peitus viguris, et see mõjus otsekui veidi-veidi külmasaanult ning korises kuidagi… noh, kummaliselt, kusjuures tegelikult polnud see raasugi külmetunud ega kõrisenud arvatavasti üldse. Algul tundus tämber mulle madalana, kui aga nägin tüdrukut õhtul laval sopranitereas äärmisena seismas, muutusin ma täiesti nõutuks. See oli vastuolulisi mõtteid ja tundeid sisendav hääl. Jah — peab ütlema, et Fatme hääl lõi mu enesetunde silmapilkselt segi.

Nii-nii-nii. Seda pean ma ka veel lisama, et mulle avaldas suurt muljet ka uue tuttava nimi. Isiklikult minu jaoks oli see esmakordne juhtum kohata põhjamaist tütarlast nimega Fatme.

„Minu nimi on…” alustasin ma, tütarlaps aga katkestas mind:

„Ärge mind nii piiratuks ka ikka pidage. Et teie eesnimi on Kaaro, teavad väga paljud peale minugi. Nii et oleme tuttavad?”

Nende sõnade ja pika üleõlapilgu saatel, mis mu hingamise meeldivalt sügavaks muutsid, tõttas Fatme oma sõbrataride juurde tagasi.

Ta meeldis mulle.

„Minu nimi on Kolja, aga te võite hüüda mind lihtsalt Nikolai Ivanovitšiks,” itsitas Korelli mind ribide vahele tonksates. „Ah, Neem? Sa lööd ju mu sümpaatia üle?”

„Põrgulik segadus küll,” tähendasin sügavamõtteliselt. Kuno kergitas üllatunult vasakut kulmu. Ta ei saanud minust täpselt aru. Ega ma ise ka ei saanud.

„Korelli, Korelli, passi peale, Fatmest oled sa ilma,” ilkus Oskar.

„Jah, et mis nüüd meie, palaganirahvas,” lisas Sassijaan omalt poolt.

Õhtust söödi puldanist varikatuse all pikkade laudade taga. Meie, laagri juhtkond ja külalised, istusime veidi eemal. Meie ette asetati taldrikud riisipudru ja kastmega, nihutati ligemale soola- ning pipratopse ja sooviti head isu. Võtsin mütsi peast, silusin hoolega juukseid ja istusin tagasihoidlikult pika pingi servale.

Sain just kahvli kätte võtta, kui keegi mu kõrvale istus. Tõmbusin koomale ja pomisesin: „Oh, palun!”

Fatme naeratas, mõõtes mind nobeda ja hindava pilguga.

„Ma tulin teie juurde. Ega te pahaks ei pane?”

„Oh, palun…”

Korelli, kes istus laua otsas, kallutas oma kauni pea viltu, kergitas vasakut kulmu ja oli võrdlemisi südantlõhestav. Paljud tütarlapsed jälgisid teda varjamatu vaimustusega, kogu vabariik tundis ju Korellit ja tema habet, samuti küsimärgina üleskergitatud kulmu, üksnes Fatmed jättis virtuoosne karikaturist, populaarne raadio- ja TV-esineja, galantne boheemlane sel hetkel täiesti külmaks. Teda huvitas noor bioloog, ja ta ei püüdnudki oma huvi varjata. Mulle meeldib inimeste siirus ja avameelsus väga.

„Teate, ma olen kohe päris näljane,” usaldas Fatme mulle sosinal. „Ma ei tea, millest see tuleb. See ringsõit on mulle hundiisu teinud.”

Vaeseke, mõtlesin mina. Nõnda kõhn kael, nõnda kõhnad käed, nõnda kahvatu nägu. Ainult suured pruunid silmad ongi teist, Fatme, järele jäänud, mõtlesin ma.

„Kaaro,” hõikas Sassijaan üle laua, „ole ettevaatlik. See plika on krutskeid täis. Me hüüame teda Patsaaniks!”

Minu meelest polnud Fatmes midagi poisilikku. Ta sõi langetatud päi kiiresti ja ilusasti putru ega teinud Sassijaanist väljagi.

„Kas te lubaksite mulle pipart?” palus Fatme.

Ma tõttasin tema soovi täitma.

„Mulle nii meeldib, kui kastmes on nõks pipart,” ütles Fatme.

„Näe, Korelli, Fatme tahab pipart,” ütles Oskar ükskõikselt.

„Mis nüüd meie…” ohkas Korelli.

„…palaganirahvas,” lisas Sassijaan.

Ha-ha-ha-ha-haa, naersid kõik kolm.

„Poisid, minu meelest lähete te pisut liiale,” arvasin mina.

„Ah, ärge tehke nendest lihtsalt väljagi, nad juba on sellised,” sosistas Fatme. Ta mälus suutäie ilusasti läbi, neelatas korralikult ja osatas äkki kolmikut valju, kõlava häälega: „Mis nüü-üüd mee-e-e-i-e, palaganirahvas! Olete aga jah ühed kirmesetolad, hädaakrobaadid, suss-žonglöörid! Ha-ha-ha-ha-haa!”

Ülejäänud kuus tütarlast pistsid naerma, mina muigasin samuti, Fatme vaatas vihaselt ja võidukalt ringi, kolmik pööritas silmi, korrapidajad tõid lauale magustoidu.

Osavalt ploomikive välja sülitades rääkis Fatme mulle poolsosinal:

„Ja nii sõidamegi me juba kolmandat päeva ringi. Eks ole, nagu mustlased? Esineme, sööme ja sõidame jälle edasi. Teate, ma pole selle aja jooksul veel kordagi korralikult välja magada saanud. Mullu oli see ringreis palju toredam, siis olid ilusad ilmad. Nüüd aga aina sajab. Kas pole hirmus? Kuidas see tuju rikub! Paaris laagris pidime lausa vihmasajus esinema — olge lahked! Jeerum küll, suvepäevad või midagi — vahelduv pilvitus pideva vihmaga. Istu muudkui hommikust õhtuni telgis, mängi kaarte ja… Kas mul pole õigus? Homme hommikul sõidame me Pärnumaale. Kas te tulete ka kaasa?”

Olin Marinaga varem kokku leppinud, et hommikul viiakse mind sinihalli Volgaga Rakverre tagasi, kust esimese bussiga kohe koju sõidan. Pidin esmaspäeval ajakirjale „Horisont” üle andma artikli „DNH rakuvälisest sünteesist”. Sellest oli valmis umbes pool. Veel hetk tagasi polnud mul mõttes oma plaani muuta: olen sõnapidaja inimene. Nüüd aga vastasin õhinal ja veendunult: „Muidugi sõidan, kui aga teil midagi selle vastu pole.”

„Kui mul midagi selle vastu oleks,” lausus Fatme kuidagi eriliselt, „siis käituksin ma teistmoodi.”

„Nii-nii?” ütlesin mina.

„Kas oleme rääkinud?”

„Oleme rääkinud… Fatme.”