Читать книгу Kaevajad - Terry Pratchett - Страница 2

„Talv on kätte jõudnud,” lausus Masklin kindlalt. „Seda nimetatakse talveks.”

Kloostriülem Gurder kortsutas kulmu.

„Sa ei öelnud, et see selline on,” ütles ta. „Nii külm.”

„Kas see on teie meelest külm?” õiendas Morki-memm. „Külm? See pole midagi külm. Või see on teie meelest külm? Oodake, kuni tõeliselt külmaks läheb!” Masklin pani tähele, et Morki-memm tunneb sellest mõnu – Memm võttis hukatust alati mõnuga, see andis talle jõudu. „Siis alles läheb tõeliselt külmaks, kui… külmaks läheb. Siis tulevad tõelised öökülmad ja vesi tuleb taevast külmunud tükkidena alla!” Ta ajas selja võidukalt sirgu. „Mis te selle peale kostate? Ah?”

„Sa ei pea meiega rääkima nagu titadega,” ohkas Gurder. „Me ju oskame lugeda. Me teame, mis lumi on.”

„Jah,” ütles Dorcas. „Kaubamajas olid kaardid, kus olid pildid peal. Need ilmusid iga kord Jõululaada ajaks. Me teame, mis lumi on. See sätendab.”

„Ja siis tulevad punarinnad,” toetas Gurder.

„Ee… tegelikult pole see veel päris kõik…” proovis Masklin öelda.

Dorcas vehkis kätega, et ta vaikiks. „Ma arvan, et muretseda pole vaja,” lausus ta. „Me oleme end siin korralikult sisse seadnud, toiduvarud paistavad rahuldavad ja me teame, kust toitu juurde saada, kui vaja on. Kui kellelgi rohkem teemasid ei ole, siis kuulutame selle koosoleku vast lõppenuks?”

Kõik edenes hästi. Või siis vähemalt mitte väga halvasti.

Muidugi oli perekondade vahel ikka veel palju nääklemist ja tülisid, aga selline on noomide loomus. Just sellepärast moodustasidki nad Nõukogu, ja paistis, et sellest oli abi.

Noomidele meeldib vaielda. Nüüd andis Autojuhtide Nõukogu neile võimaluse vaielda nii, et nad üksteist selle juures peaaegu kunagi ei löönud.

Kummaline siiski – Kaubamajas olid osakondade suured suguvõsad kõike juhtinud. Nüüd olid suguvõsad kõik segamini, pealegi polnud karjääris osakondi. Kuid peaaegu vaistlikult armastasid noomid hierarhiat. Maailm oli alati olnud selgelt jagatud nendeks, kes teistele ütlesid, mida teha, ja nendeks, kes seda tegid. Niisiis kerkisid iseäralikul moel esile uued valitsejad.

Autojuhid.

Kõik sõltus sellest, kus sa Pika Sõidu ajal olid olnud. Kui sa kuulusid nende hulka, kes olid olnud kabiinis, siis olid sa Autojuht. Kõik ülejäänud olid Reisijad. Keegi ei rääkinud sellest eriti. See polnud ametlik asjakorraldus. Suurem osa noomidest uskus lihtsalt, et need, kes suudavad veoautoga nii kaugele sõita, teavad, mida teevad.

Autojuhtide elu ei olnud alati meelakkumine.

Möödunud aastal, enne Kaubamajja sattumist, oli Masklin pidanud päevad läbi jahti pidama. Nüüd pidas ta jahti ainult siis, kui tahtmine tekkis – noorematele Kaubamaja noomidele meeldis jahil käia, Autojuhil aga nähtavasti ei sobinud jahti pidada. Noomid kaevandasid kartuleid ja lähedalasuvalt viljapõllult oli saadud suur saak, kuigi masinad olid põllust juba üle käinud. Masklinile oleks rohkem meeldinud, kui nad oleksid endale ise toitu kasvatanud, aga noomidel ei õnnestunud seemneid karjääri kivikõvas pinnases kuidagi kasvama panna. Kuid nad said süüa, see oli peamine.

Masklin tundis, kuidas ümberringi tuhanded noomid oma elu elavad. Lapsi kasvatavad. End sisse seavad.

Ta kõmpis tagasi oma urgu, mis oli ühe igivana kuuri all. Mingi aja pärast jõudis ta otsusele ja võttis Asja seina sisse tehtud august välja.

Ükski Asja tuluke ei põlenud. Need põlesid ainult siis, kui ta oli elektrijuhtmete lähedal – siis läksid Asja tuled põlema ja ta sai rääkida. Karjääris olid mõned juhtmed ja Dorcas oli need tööle saanud, Masklin aga ei viinud Asja nende juurde: kõva musta kasti kõnemaneer tekitas Masklinis alati kõhedust.

Ta oli aga üsna kindel, et Asi kuuleb kõike.

„Läinud nädalal suri vana Torrit,” alustas Masklin mõne aja pärast. „Me olime natuke kurvad, aga lõppude lõpuks oli ta juba väga vana ja suri lihtsalt ära. Ma mõtlen seda, et keegi ei söönud teda enne ära ega sõitnud temast üle ega midagi sellist.”

Masklini väike hõim oli kunagi elanud tee ääres, künklikul maastikul, mis oli täis olendeid, kes ihkasid värsket noomiliha. Arusaam, et surra võib ka lihtsalt selle kätte, et sa enam ei ela, oli sealsetele noomidele täiesti uus.

„Niisiis me matsime ta kartulipõllu äärde, nii sügavale, et ader temani ei ulatu. Kaubamaja noomid ei ole matmise põhimõttest vist veel päris aru saanud. Nad arvavad, et Torrit hakkab võrseid ajama või midagi sellist. Nad vist ajavad selle seemnete muldapanekuga segamini. Muidugi, nad ei tea, kuidas midagi kasvatada. Nad ju elasid Kaubamajas. See kõik on neile uus. Nad kurdavad kogu aeg, et peavad maa seest tulnud toitu sööma, nende meelest pole see loomulik. Ja vihm on nende arust tulekustutussüsteem. Ma arvan, et nende meelest on maailm lihtsalt suurem kaubamaja. Mm…”

Ta vaatas tükk aega kuubikut, mis kuidagi ei reageerinud, ja otsis, mida veel öelda

„Igatahes on Morki-memm nüüd kõige vanem noom,” jätkas ta lõpuks. „Ja see tähendab, et tal on õigus kohale Nõukogus, kuigi ta on naine. Kloostriülem Gurder oli vastu, aga meie ütlesime, et olgu pealegi, mine ja ütle talle, aga ta ei tahtnud, nii et nüüd ongi Memm Nõukogus. Mm…”

Ta vahtis oma sõrmeküüsi. Asi oskas kuulata viisil, mis oli üsna heidutav.

„Kõik muretsevad talve pärast. Mm… Aga meil on suur hulk kartuleid varutud ja siin on üsna soe. Aga teistel on imelikud arusaamad. Nad räägivad, et kui Kaubamajas oli Jõululaada aeg, siis hakkas seal ringi hulkuma mingi elukas, keda hüütakse jõuluvanaks. Ma lihtsalt loodan, et see pole meile siia järele tulnud, muud midagi. Mm…”

Ta sügas kõrva.

„Kokkuvõttes on kõik hästi. Mm…”

Ta kummardus Asjale lähemale.

„Kas sa tead, mida see tähendab? Kui sa arvad, et kõik on hästi, siis on midagi, millest sa ei tea, halvasti. Mina ütlen niimoodi. Mm…”

Mustal kuubikul õnnestus kaastundlik välja näha.

„Kõik ütlevad, et ma muretsen liiga palju. Aga mina arvan, et liiga palju muretseda pole võimalik. Mm…”

Ta mõtles veel natuke.

„Mm… Praeguseks on uudistest vist kõik.” Ta tõstis Asja tagasi selle auku.

Ta oli mõelnud, kas rääkida Asjale ka oma vaidlusest Grimmaga, aga see oli, noh, isiklik teema.

See kõik oli raamatute lugemise pärast, need olid kõiges süüdi. Ta poleks tohtinud lasta Grimmal lugema õppida ja oma pead igasugu mõttetu kraamiga täita. Gurderil oli õigus – naistel kuumeneb aju tõesti üle, kui nad lugema hakkavad. Paistis, et Grimma aju oli viimastel päevadel kogu aeg kõrvetavkuum.

Masklin oli läinud Grimma juurde ja öelnud: näed, nüüd on kõik juba rahulikum, aeg on abielluda – Kaubamaja noomide kombel, nii, et kloostriülem pobiseb midagi ja kõik muu sinna juurde.

Aga Grimma ütles, et ta ei tea.

Selle peale ütles Masklin, et nii see ei käi: kui naisele öeldakse, et abiellume, siis tulebki seda teha.

Aga Grimma ütles, et enam mitte.

Masklin läks Morki-memmele kaebama. Tema meelest oleks Memmelt ikka võinud toetust loota. Memm oli väga suur traditsioonide pooldaja. Masklin ütles: Memm, Grimma ei tee, nagu ma ütlen.

Aga Memm ütles hoopis: Tubli tüdruk! Kahju, et minul ei tulnud pähe vastu hakata, kui ma ise tütrik olin.

Siis läks Masklin kurtma Gurderile, kes ütles, et jah, see on väga halb, tüdrukud peaksid tegema, mida öeldakse. Ja Masklin ütles, et väga hea, mine ja räägi Grimmale. Aga Gurder ütles: noh, ee… Grimma on hirmus tulise loomuga, võib-olla oleks parem see asi natukeseks sinnapaika jätta, pealegi praegu ajad ju muutuvad…

Ajad muutuvad. Jah, see oli igatahes tõsi. Masklin oli suuremale osale neist muutustest ise alguse pannud. Ta oli pidanud noomid uutmoodi mõtlema panema, et nad Kaubamajast lahkuksid. Muutused on vajalikud. Muutused on õiged. Masklin oli kogu hingest muutuste poolt.

Aga sugugi ei meeldinud talle see, et asjad samaks ei jää.

Tema oda oli nurgas seina najal. See tundus nii armetu… nüüd. Lihtsalt tükike ränikivi, mida hoidis varre küljes heinapallinööri kiud. Kaubamajast tulles olid noomid saage ja igasugu muid asju kaasa võtnud. Nüüd suutsid nad juba metalli töödelda.

Masklin vaatas oda tükk aega. Siis võttis ta selle kätte ja läks välja, et mõelda pikalt ja tõsiselt järele elu üle ja enda koha üle selles. Ehk, nagu teised oleksid öelnud, korralikult mossitada.

Vana karjäär asus künkanõlval. Karjääri kohal oli järsak, millest ülespoole jäi põldmarja- ja viirpuurägastik. Selle taga olid põllud.

Karjäärist allpool lookles kitsas tee kängus hekkide vahel, kuni jõudis peateele. Kaugemal oli raudtee – kaks pikka metallriba suurte puuprusside peal. Vahel sõitsid mööda raudteed mingid väga pikka veoautot meenutavad asjad, mis olid kokku ühendatud.

Raudtee mõttest ei olnud noomid veel päriselt aru saanud. Oli aga selge, et see on ohtlik, sest karjääri paistis selle ristumiskoht tavalise teega, ja alati, kui raudtee peal liikuv asi tuli, laskusid tee peale ette väravad.

Noomid teadsid, mille jaoks väravad on. Neid võis näha karjamaadel, seal ei lasknud need igasugu loomadel välja pääseda. Sellepärast tundus loogiline, et siin olid väravad selleks, et pikk koletis rööbastelt ei põgeneks ja mööda maanteid ringi kihutama ei hakkaks.

Edasi tulid jälle põllud, kruusaaugud – head kalastuskohad noomidele, kellele meeldis kala –, siis aga tuli lennujaam.

Masklin oli suvel tundide kaupa lennukeid jälginud. Ta pani tähele, et need sõitsid alguses maa peal, siis tõusid järsult üles nagu linnud, muutusid aina väiksemaks ja väiksemaks ning lõpuks kadusid.

See oli tema kõige suurem mure. Masklin istus algava vihma käes oma lemmikkivil ja hakkas selle üle muretsema. Viimasel ajal tegid talle muret nii paljud asjad, et ta pidi need üksteise otsa virna laduma, aga kõige all oli alati olemas see suur mure.

Nad peaksid minema sinna, kuhu lennukid lähevad. Niimoodi oli Asi talle öelnud, kui see temaga veel rääkis. Noomid olid tulnud taevast. Tegelikult veel kõrgemalt kui taevas, ja seda oli natuke raske mõista, sest taeva kohal saab ju ometi olla jälle ainult taevas. Ja nad peaksid tagasi minema. See oli… midagi e-tähega. Ettemääritus? Jah, ettemääritus. Kunagi olid noomidel olnud oma maailmad. Kuidagi olid nad aga siia sattunud ega pääsenud enam minema. Aga – see oli selle juures kõige murettekitavam – see laevaks nimetatud asi, see lennuk, mis lendas kusagil tõeliselt kõrgel taevas, tähtede vahel, oli seal kusagil veel alles. Esimesed noomid olid selle maha jätnud, nad tulid väiksema laevaga siia alla, see aga kukkus puruks ja nad ei pääsenud enam tagasi.

Ja Masklin oli ainus, kes sellest teadis.

Vana kloostriülem, see, kes oli olnud enne Gurderit, tema oli ka teadnud. Grimma ja Dorcas ja Gurder teadsid kõik natuke, aga nende mõtetel oli muudki tegemist, nad olid praktilise meelega noomid ja viimasel ajal oli vaja nii palju organiseerida.

Häda oli selles, et kõik seadsid end karjääris sisse, nagu jääksid siia pikemalt elama. Me teeme sellest oma väikese maailma, täpselt nagu oli Kaubamaja, mõistis Masklin. Enne arvasid nad, et lagi on taevas, nüüd aga usume, et taevas on lagi.

Me jäämegi siia ja…

Mööda teed tuli karjääri poole veoauto. See oli nii ebatavaline vaatepilt, et Masklin taipas korraga, et ta oli seda juba tükk aega vaadanud, ilma et oleks seda tegelikult näinud.

„Mitte kedagi ei olnud valves! Miks mitte kedagi valves ei olnud? Ma ütlesin, et alati peab keegi valves olema!”

Pool tosinat noomi sibasid läbi kuivava kanarbiku karjääri värava poole.

„Sacco kord oli,” pomises Angalo.

„Ei olnud midagi!” sisistas Sacco. „Mäletad, eile sa palusid mul ära vahetada, sest…”

„Mind ei huvita, kelle kord oli!” hüüdis Masklin. „Mitte kedagi polnud valves! Aga oleks pidanud olema! Õigus?”

„Anna andeks, Masklin.”

„Jah. Anna andeks, Masklin.”

Nad ronisid nõlvast üles ja surusid end kuiva rohutuusti taga vastu maad.

Veoauto kohta oli see auto väike. Üks inimene oli juba autost välja roninud ja toimetas midagi värava juures.

„See on maastikuauto,” lausus Angalo teadjalt. Ta oli Kaubamajas enne Pikka Sõitu lugenud kõike, mida ta sõidukite kohta leidis. Talle meeldisid sõidukid. „See pole tegelikult veoauto, see on rohkem selleks, et inimesi…”

„See inimene paneb midagi värava külge,” katkestas teda Masklin.

„Meie värava külge,” ütles Sacco halvakspanevalt.

„Natuke imelik,” tähendas Angalo. Mees kõndis aeglaselt ja mõtlikult nagu inimesed ikka tagasi auto juurde. Lõpuks auto tagurdas, keeras ringi ja sõitis mürinal minema.

„Sõitis nii kaugele ainult selleks, et värava peale mingi paber panna,” pomises Angalo, samal ajal kui kõik noomid end püsti ajasid. „Küll inimesed on ikka kummalised.”

Masklin kortsutas kulmu. Muidugi, inimesed on suured ja rumalad, kuid nad on ka kuidagi sihikindlad ning tundus, et neid juhitakse paberite abil. Kaubamajas ütles mingi paber, et Kaubamaja lõhutakse maha – ja tõepoolest, see lõhutigi maha. Paberitega inimesi ei saa usaldada.

Ta osutas roostes traatvõrgule, mida mööda osaval noomil oli lihtne üles ronida.

„Sacco,” ütles ta, „too see siis alla.”

Mitu miili eemal laperdas põõsa küljes teine paberitükk. Vihmapiisad langesid padinal selle päikesest pleekinud sõnadele ning leotasid paberi läbi, nii et see muutus raskeks ja vettinuks ja…

… rebenes lahti.

Paber latsatas rohule. Tuulehoog pani selle liikuma.