Читать книгу Kaevajad - Terry Pratchett - Страница 5

Kui Masklin tagasi jõudis, tülitsesid Gurder ja Angalo nii mis särtsus.

Masklin ei üritanudki vahele minna. Ta pani lihtsalt Asja maha, istus ise selle kõrvale ja jäi vaatama.

Naljakas, kuidas kõik vajavad vaidlemist. Kogu saladus, nagu Masklin oli tähele pannud, seisnes selles, et ei tohi kuulata, mida teine ütleb.

Selleolid Gurder ja Angalo tõeliselt selgeks saanud. Ainuke häda oli selles, et kumbki neist ei olnud päris kindel, kas tal on ikka õigus, ja kummaline on see, et kui keegi pole päris kindel, et tal on õigus, üritab ta vaielda teistest palju valjema häälega, justkui üritaks ta veenda peamiselt iseennast. Gurder ei olnud kindel, täiesti kindel, et Arnold Co (as. 1905) on tõesti olemas, Angalo ei olnud aga kindel, et teda pole.

Viimaks märkas Angalo Masklinit.

„Ütle talle, Masklin,” palus ta. „Ta tahab minna ja Pojapoeg 39 üles otsida!”

„Tahad või? Kust me sinu meelest teda otsima peaksime?” küsis Masklin Gurderilt.

„Lennujaamast,” vastas Gurder. „Sa tead isegi. Ta ju läheb lendama. Lennukiga. Täpselt niimoodi.”

„Aga me teame, kuidas lennujaamas on!” hüüdis Angalo. „Ma olen mitu korda päris aia lähedal käinud! Seal käivad inimesed päev läbi sisse ja välja! Pojapoeg 39 näeb välja täpselt samasugune kui nemad! Võib-olla on ta juba läinud. Ta võib praegu juba seal mahla sees olla! Sõnu, mis taevast alla kukuvad, ei saa uskuda!” Ta pöördus jälle Masklini poole. „Masklin on kindel poiss,” ütles ta, „tema ütleb sulle. Ütle talle, Masklin,” kordas ta. „Ja sina, Gurder, kuula nüüd. Masklin oskab mõelda. Sellisel ajal…”

„Lähme lennujaama,” lausus Masklin.

„Nägid!” ütles Angalo. „Ma ju ütlesin, Masklin pole mõni selline, kes… misasja?”

„Lähme lennujaama ja vaatame.”

Angalo maigutas tummalt suud.

„Aga… aga…” kogeles ta.

„Kindlasti tasub vähemalt proovida,” ütles Masklin.

„Aga see kõik on ainult kokkusattumus!” hüüdis Angalo.

Masklin kehitas õlgu. „Siis tuleme tagasi. Ma ei ütlegi, et me kõik peaksime minema. Ainult mõned meist.”

„Aga mis siis, kui sel ajal midagi juhtub, kui me ära oleme?”

„Siis juhtub see niikuinii. Meid on tuhandeid. Noomide viimine vanasse aita pole keeruline, kui seda vaja on. Ega see pole Pikk Sõit.”

Angalo kõhkles.

„Siis lähen mina,” teatas ta. „Lihtsalt selleks, et tõestada, kui… kui ebausklikud te olete.”

„Väga hea,” ütles Masklin.

„Muidugi ainult juhul, kui Gurder ka tuleb,” lisas Angalo.

„Mida?” pahvatas Gurder.

„Noh, sina oled ju kloostriülem,” ütles Angalo sarkastiliselt. „Kui me tahame Pojapoeg 39-ga rääkida, siis peaksid seda tegema just sina. Ma mõtlen seda, et arvatavasti ei taha ta kedagi teist kuulata.”

„Ahaa!” hüüdis Gurder. „Sa arvad, et ma ei tule! Aga ma tuleksin juba ainult selle pärast, et näha, mis näo sa…”

„See on siis selge,” lausus Masklin rahulikult. „Ja nüüd oleks meil parem hakata teed eriti hoolikalt silmas pidama. Ja me peaksime mõned rühmad vanasse aita saatma. Ja hea oleks vaadata, kui palju kraami noomid suudavad kaasa võtta. Lihtsalt igaks juhuks.”

Grimma ootas Masklinit väljas. Ta ei olnud rõõmus.

„Ma tunnen sind,” ütles ta. „Ma tean küll, selline ilme on sul näol siis, kui sa tahad panna teised tegema midagi sellist, mida nad teha ei taha. Mis sul plaanis on?”

Nad astusid ühe roostetanud laineplekitahvli varju. Masklin heitis vahel pilgu taevasse. Hommikul oli ta arvanud, et taevas on lihtsalt sinine asi, kus teinekord on pilved. Nüüd teadis ta, et see on täis sõnu ja nähtamatuid pilte ja seal vuhisevad ringi masinad. Miks see küll nii on, et mida rohkem sa teada saad, seda vähem sa tegelikult tead?

Lõpuks ütles ta: „Ma ei saa öelda. Ma pole isegi päris kindel.”

„See on kuidagi Asjaga seotud, eks?”

„Jah. Kuule, kui ma peaksin, ee… natuke pikemaks ära jääma…”

Grimma pani käed puusa. „Tead, ma pole loll!” nähvas ta. „Või et Pojapoeg 39 läheb mahla sisse, no tõepoolest! Ma olen läbi lugenud peaaegu kõik raamatud, mis me Kaubamajast kaasa tõime. Florida on, noh, üks koht. Täpselt nagu karjäär. Arvatavasti isegi veel suurem. Ja see on kaugel. Selleks, et sinna jõuda, tuleb üle väga laia vee minna.”

„Ma arvan, et see võib olla veel kaugemal, kui me Pika Sõidu ajal tulime,” lausus Masklin vaikselt. „Ma tean, sest ühel päeval, kui me lennujaama vaatamas käisime, nägin ma teisel pool tee ääres vett. Paistis, et see ulatus lõputult kaugele.”

„Ma ju ütlesin,” pistis Grimma rahulolevalt. „Ilmselt on see ookean.”

„Seal oli üks silt,” jätkas Masklin. „Ma ei mäleta kõike, mis seal kirjas oli, sest ma ei oska nii hästi lugeda kui sina. Üks neist sõnadest oli vist res… er… vuaar.”

„Näed siis!”

„Aga proovida tuleb.” Masklin kortsutas kulmu. „On ainult üks koht, kus me võime end julgelt tunda, ja see on meie kodu,” ütles ta. „Muidu peame me igavesti põgenema.”

„Noh, minule see ei meeldi,” teatas Grimma.

„Aga sa ise ütlesid, et põgeneda ei meeldi sulle ka,” lausus Masklin. „Kolmandat võimalust ju pole. Las ma lihtsalt teen proovi. Kui see õnneks ei lähe, tuleme me tagasi.”

„Aga mis siis, kui midagi viltu läheb? Mis siis, kui sa tagasi ei tule? Siis on minul…” Grimma jäi ebalema.

„Jah?” küsis Masklin lootusrikkalt.

„Siin on minul hirmus raske noomidele kõike seletada,” lõpetas tüdruk kindlalt. „Lennujaama minek on rumal mõte. Ma ei taha sellega mingit tegemist teha.”

„Oh.” Masklin paistis pettunud, kuid trotslik. „Noh, ma lähen ikkagi. Anna andeks.”