Читать книгу Kaevajad - Terry Pratchett - Страница 6

Öö tuli tegus…

Aita oli mitme tunni tee. Rühmad läksid välja rada valmis vaatama ja retke ette valmistama, hoides ühtlasi ka rebaste suhtes silmad lahti. Rebaseid ei nähtud viimasel ajal küll tihti – üksikut noomi võiks rebane küll tahta rünnata, aga kolmkümmend hästirelvastatud ja innukat jahimeest oli hoopis teistsugune pakkumine, ja rebane, kes kas või huvi üles näitaks, pidi olema väga rumal. Need vähesed rebased, kes karjääri lähedal elasid, pöörasid tavaliselt noomi nähes kiiresti otsa ringi. Neile oli selgeks saanud, et noomid toovad pahandusi.

Mõnele neist oli see õppetund olnud valus. Üsna varsti pärast noomide karjääri kolimist oli üks rebane sattunud paari ettevaatamatu marjakorjaja peale. Ta oli meeldivalt üllatunud ja pistis nad nahka. Veel enam üllatus ta aga samal õhtul, kui kakssada süngenäolist noomi tema uru üles otsisid, urusuu ette lõkke läitsid ja ta odadega surnuks torkasid, kui ta suitsust vesiste silmadega välja jooksis.

Masklin oli öelnud, et paljud loomad tahaksid noomilihaga maiustada. Aga nad peavad selgeks saama, et see on võitlus elu ja surma peale – kas meie või nemad. Ja nad peavad selgeks saama, et surma saavad alati nemad. Mitte ühelgi loomal ei tohi enam tekkida isu noomiliha järele. Need ajad on möödas.

Kassid olid palju arukamad – ükski kass ei tulnud karjääri lähedussegi.

„Muidugi pole selle kõige pärast võib-olla üldse mõtet muretseda,” lausus pabistav Angalo umbes koidu ajal. „Võibolla me ei peagi kuhugi kolima.”

„Täpselt siis, kui me hakkasime end siin koduselt tundma!” ütles Dorcas. „Aga ma arvan, et kui me korralikult vahti peame, saame me kõik viie minutiga liikuma. Ja kohe hommikul saame me hakata toiduvarusid aita viima. Seda võib niikuinii teha. Siis on need olemas, kui vaja peaks minema.”

Noomid käisid vahel lennujaama juures. Tee peale jäi prügimägi, mis oli peamiseks riide ja traadi hankimise kohaks, kaugemal asuvad vett täis kruusaaugud meelitasid aga neid, kellel jätkus kannatlikkust õngitsemiseks. Lennujaama juurde oli üsna meeldiv päeva tee, mis kulges suurelt jaolt mööda mägraradasid. Tuli ületada ka üks maantee – õigemini mindi läbi küll selle alt, sest mingil põhjusel olid just sinna, kus rada pidi teega ristuma, pandud torud. Oletatavasti olid mägrad need pannud. Igatahes kasutasid nad teealust tunnelit palju.

Masklin leidis Grimma vana kuuri all asuvast kooliurust, kirjutamistundi andmast. Tüdruk vaatas teda pahaselt, käskis lastel iseseisvalt jätkata – ja kas Nicco Pudukaubad tahaks ülejäänud õpilastele ka seda nalja rääkida, mille peale ta naeris? Ei? Siis jätkaku tööd – ning tuli välja koridori.

„Ma tulin lihtsalt läbi, et öelda, et me hakkame nüüd minema,” lausus Masklin, näperdades oma mütsi. „Suur hulk noome läheb prügimäe juurde, nii et sinnamaani saame me nendega koos. Ee…”

„Elekter…” ütles Grimma ebamääraselt.

„Mis?”

„Vanas aidas pole elektrit,” seletas Grimma. „Mäletad, mida see tähendas? Kui öösel kuu ei paistnud, ei olnud muud teha kui urus konutada. Ma ei taha seda aega tagasi.”

„Noh, võib-olla olime me selle tõttu paremad noomid,” pomises Masklin. „Meil polnud kõiki neid asju, mis meil täna on, aga meil oli…”

„Külm, hirm, rumalus ja nälg!” nähvas Grimma. „Sa tead isegi. Proovi Morki-memmele vanadest headest aegadest rääkida, küll sa siis näed, mida ta ütleb.”

„Me olime… koos,” ütles Masklin.

Grimma uuris oma käsi.

„Me olime lihtsalt ühevanused ja elasime samas urus,” ütles ta äraolevalt. Ta tõstis pilgu. „Aga nüüd on kõik teistmoodi! Näiteks… noh, võtame näiteks need konnad.”

Masklin vaatas talle midagi mõistmata osta. Ja nüüd ometi tundus ka Grimma ise kõhklevat.

„Ma lugesin nende kohta ühest raamatust,” jätkas ta. „Saad aru, on olemas üht koht. Selle nimi on… Lõunameerika. Ja seal on künkad, kus on palav ja kogu aeg sajab vihma, ja seal on metsades väga kõrged puud ja nende puude kõige ülemistel okstel on hiiglasuured lilled, mida nimetatakse bromeeliateks, ja nende sisse satub vesi ja moodustab seal väikesi tiike, ja seal on üks selline konn, kes koeb nendesse tiikidesse, ja kudust tulevad konnakullesed ja kasvavad jälle konnadeks, ja need väikesed konnad elavad kogu oma elu nende lillede sees kõrgel puuladvas ega tea midagi maapinnast ega sellest, mis kõik maailmas on, aga nüüd ma tean nendest, aga ma ei näe neid kunagi, ja nüüd tahad sina – ” ta ahmis korra õhku – „et ma tuleksin ja elaksin sinuga mingis urus ja peseksin sinu sokke!”

Masklin laskis selle lause uuesti oma peast läbi, lootes, et teisel korral saab sellest midagi sotti.

„Aga ma ei kanna sokke,” märkis ta.

See polnud ilmselt sobiv märkus. Grimma tonksas teda kõhtu.

„Masklin,” ütles ta, „sa oled hea noom ja omal moel üsna arukas, aga taevas ei ole mingeid vastuseid. Sa pead kahe jalaga maa peal seisma, mitte… mitte peaga õhus!”

Grimma pühkis minema ja pani ukse enda järel kinni.

Masklin tundis, kuidas kõrvad tulitama hakkavad.

„Ma saan mõlemat teha!” hüüdis ta tüdrukule järele. „Korraga!”

Ta mõtles natuke ja lisas: „Kõik teised saavad ka!”

Ta marssis mööda tunnelit minema. Või „omal moel üsna arukas”! Gurderil on õigus, naistele hariduse andmine ei ole hea mõte. Ma ei hakka kunagi naistest aru saama, mõtles Masklin. Isegi kui ma kümneaastaseks elan!