Читать книгу Kaevajad - Terry Pratchett - Страница 3

Gurder ronis neljakäpakil üle paberi, mille nad olid väravalt alla võtnud.

„Muidugi ma oskan seda lugeda,” ütles ta. „Ma saan kõigist sõnadest aru.”

„Räägi siis,” õhutas Masklin.

Gurder muutus kohmetuks. „Häda on mul sellega, mida laused tähendavad,” ütles ta. „Siin on kirjas… kuhu ma jäingi… täpselt, siin on kirjas, et karjäär avatakse uuesti. Mida see tähendab? See on ju juba avatud, iga tobu saab sellest aru. Lagedat maad on miilide kaupa.”

Ka teised noomid kogunesid paberi ümber. Nende uues elukohas oli tõesti lagedat maad miilide kaupa. See oligi selle juures kõige hirmsam. Kolmest küljest piirasid karjääri korralikud kõrged kaljuseinad, aga neljandas küljes… noh, noomidel oli tekkinud harjumus selles suunas mitte vaadata.

Seal oli liiga palju tühjust, mis jättis neile mulje, et nad on veel väiksemad ja väetimad, kui nad niigi olid.

Kuigi paberil öeldu mõte jäi segaseks, paistis see väga ebameeldiv.

„Karjäär on ju auk maa sees,” lausus Dorcas. „Auku ei saa uuesti avada, lahti teha, kui seda pole enne täis aetud. See on ju loogiline!”

„Karjäär on koht, kust saadakse kive ja kruusa ja liiva,” ütles Grimma. „Selle teevad inimesed. Nad kaevavad augu ja kasutavad materjali, noh, teede ja igasugu selliste asjade tegemiseks.”

„Kindlasti sa lugesid seda kuskilt,” tähendas Gurder hapult. Ta kahtlustas, et Grimmal puudub austus kõrgemalseisjate vastu. Lisaks oli uskumatult ärritav, et ta oskas kõigist oma sugupoole puudustest hoolimata paremini lugeda kui Gurder.

„Ja lugesingi,” vastas Grimma ja heitis pea kuklasse.

„Aga, saad aru, Grimma,” seletas Masklin kannatlikult, „siin ei ole enam kive. Sellepärast ongi siin tühi auk.”

„Õige tähelepanek!” lausus Gurder karmilt.

„Siis teevad nad augu suuremaks!” heitis Grimma. „Vaadake neid kaljusid seal –” kõik vaatasid kuulekalt „– need on kivist! Ja siin, näete –” kõik pead pöördusid allapoole, kus Grimma jalg kärsitult vastu paberit kopsis „– siin on kirjas, et kive võetakse magistraali pikenduse jaoks! See on tee! Ta teeb karjääri suuremaks! Meie karjääri! Siin on öeldud, et ta seda teeb!”

Tükiks ajaks võttis maad vaikus.

Siis küsis Dorcas: „Kes?”

„Korraldus! Ta on siia oma nime pannud,” ütles Grimma.

„Grimmal on õigus,” lausus Masklin. „Vaadake, siin on kirjas „… Korraldus: Avatakse uuesti…”

Noomid sahistasid jalgadega. Korraldus. See ei olnud kuigi heaendeline nimi. Korralduse-nimeliselt isikult võib kindlasti kõike oodata.

Gurder ajas end püsti ja pühkis oma rüü tolmust puhtaks.

„Lõppude lõpuks on see ainult paber,” ütles ta mornilt.

„Aga inimene tuli siia,” märkis Masklin. „Nad pole kunagi varem siin käinud.”

„Ei tea,” pomises Dorcas. „Sest noh, kõik need ehitised siin… Vanad töökojad. Ja uksed on ka sellised – ma mõtlen seda, et need on inimeste jaoks mõeldud. See on mind alati murelikuks teinud. Kus inimesed kord juba olnud on, sinna tulevad nad tavaliselt jälle. Nad kipuvad tagasi nagu kurivaimud.”

Jälle võttis maad tihe ja pingeline vaikus – selline, mis tekib siis, kui hulk rahvast mõtleb õnnetuid mõtteid.

„Kas sa tahad öelda,” lausus üks noom aeglaselt, „et me tulime nii kaugelt siia ja nägime nii palju vaeva, et me saaksime siin elada, aga nüüd võetakse see koht meilt ära?”

„Ma arvan, et me ei peaks kohe väga ärevusse sattuma…” hakkas Gurder ütlema.

„Meil on siin perekonnad,” pistis keegi vahele. Masklin taipas korraga, et seda oli öelnud Angalo. Ta oli kevadel abiellunud ühe neiuga del Ikatesside perekonnast ja neil oli juba kaks kena lapsukest – kaks kuud vanad ja juba rääkisid.

„Ja me pidime uuesti seemnete muldapanekut katsetama,” ütles keegi teine. „Meil läks terve igavik, et see plats suurte kuuride vahel puhtaks teha. Te kõik teate seda.”

Gurder tõstis anuvalt käe.

„Praegu pole veel midagi kindlat,” rahustas ta. „Me ei tohiks endast välja minna, kuni pole teada, mis toimuma hakkab.”

„Ja kas siis me võime endast välja minna?” küsis keegi hapult. Masklin tundis ära Nisodemuse, Kirjatarvete osakonna noomi, kes oli Gurderi isiklik abi. See noor noom ei olnud Masklinile kunagi meeldinud, Nisodemusele endale aga ei meeldinud üldse keegi, vähemalt tundus nii Masklinile.

„Minule pole, mm, selle koha hingus kunagi meeldinud, mm, ma teadsin, et siin tuleb pahandusi…” kaebas Nisodemus.

„No kuule, Nisodemus,” lausus Gurder. „Pole põhjust niimoodi hakata. Me korraldame Nõukogu istungi,” lisas ta. „Just seda me teeme.”

Kortsus ajaleht lebas teeserval. Vahel tuli tuulehoog ja tõukas seda edasi, samal ajal kui mõne tolli kaugusel kihutasid kõuemürinal mööda autod.

Tugevam tuuleiil haaras ajalehe täpselt samal hetkel, kui mööda kihutas iseäranis suur veoauto, vedades järel õhupööriseid. Ajaleht tõusis tee kohale, laotus laiali nagu puri ja kerkis tuulest kantuna.

Vana kontoriputka põranda all käis Karjääri Nõukogu istung.

Põrandaalune oli noome tuubil täis, väljajäänud tunglesid kontori läheduses.

„Kuulake,” ütles Angalo, „künkal, teisel pool kartulipõldu, on suur vana ait. Me võiksime sinna natuke varusid viia. Selle valmis seada, saate aru. Lihtsalt igaks juhuks. Siis on meil, kuhu minna, kui tõesti peaks midagi juhtuma.”

„Karjääri hoonetel ei ole põranda all ruume, ainult sööklal ja kontoril on,” lausus Dorcas süngelt. „Siin pole nagu Kaubamajas. Siin pole just palju peidukohti. Meil on kuure vaja. Kui inimesed tulevad, peame me lahkuma.”

„Järelikult oleks aita minek hea mõte,” kordas Angalo.

„Üks mees käib seal vahel traktoriga,” teadis Masklin.

„Me saame tema teelt eemale hoida. Pealegi,” lisas Angalo, lastes pilgul üle näguderea käia, „lähevad inimesed mingil ajal võib-olla jälle minema. Võib-olla nad võtavad niipalju kive kui vaja ja lähevad ära. Ja meie saame tagasi tulla. Me võime iga päev kellegi nende järel luurama saata.”

„Mulle tundub, et sa oled sellest aidast juba tükk aega mõelnud,” ütles Dorcas.

„Me rääkisime sellest Maskliniga, kui ühel päeval sealkandis jahil olime,” vastas Angalo. „Õigus, Masklin?”

„Mhh?” küsis Masklin tühjusse vahtides.

„Mäletad, me käisime seal ja ma ütlesin, et sellest kohast võiks kasu olla, ja sina olid nõus.”

„Mõhõh,” tegi Masklin.

„Seda küll, aga talv on tulekul, see, millest te ikka räägite,” lausus üks noom. „Teate küll. Külm. Kõik sätendab.”

„Punarinnad,” aitas keegi teine.

„Ja-jah,” ütles esimene noom ebakindlalt. „Need veel ka. Pole hea väljas liikuda, kui punarinnad ringi põristavad.”

„Punarindadel pole viga midagi,” pistis Morki-memm, kes oli korraks tukastanud. „Minu papa ütles, et punarind on hea söögipoolis, kui kätte saad.” Ta vaatas teisi uhkusest särades.

Sellel märkusel oli kõigi mõttelõngale samasugune mõju kui väga teravatel kääridel tavalisele lõngale. Viimaks lausus Gurder: „Mina ütlen ikkagi, et me ei tohiks praegu väga ärevusse sattuda. Me peaksime ootama ja usaldama Arnold Co (as. 1905) juhtnööre.”

Põranda all jäi vaikseks. Siis ütles Angalo väga tasa: „Sellest on küll kole palju abi.”

Jälle tekkis vaikus. Seekord aga oli see tihke, raske vaikus ning see muutus aina tihkemaks ja raskemaks ja ähvardavamaks nagu mäe kohale kogunev äikesepilv, kuni lõpuks on esimene välgusähvatus hoopis kergenduseks.

See tuligi.

„Mida sa ütlesid?” küsis Gurder aeglaselt.

„Ainult seda, mida kõik mõtlevad,” vastas Angalo. Paljud noomid vahtisid maha.

„Ja mida sa sellega mõtled?” nõudis Gurder.

„Kus see Arnold Co (as. 1905) siis on?” küsis Angalo. „Kas tema aitas meil Kaubamajast minema saada? Kuidas täpselt? Ta ei aidanudki!” Angalo hääl värises natuke, justkui kuulaks ta isegi oma sõnu jubedusega. „Meie tegime kõik. Me õppisime uusi asju. Me tegime kõik ise. Me õppisime raamatuid lugema, teie raamatuid, ja me saime uusi asju teada ja tegime kõik ise…”

Raevust kaame Gurder hüppas püsti. Nisodemus tema kõrval lõi endale käe suu peale, nagu oleks ta liiga jahmunud, et midagi öelda.

„Arnold Co (as. 1905) tuleb noomidega kõikjale kaasa!” karjus Gurder.

Angalo põrkas tagasi, kuid tema isa oli olnud üks sitkemaid noome Kaubamajas ja ka tema ei andnud kergesti alla.

„Te mõtlesite ta lihtsalt välja!” mühatas ta. „Ma ei ütle, et Kaubamajas polnud… midagi, aga see oli Kaubamajas, praegu aga oleme me siin ja saame loota ainult iseendale! Teil, Kirjatarvete osakonna omadel, oli Kaubamajas lihtsalt suur võim ja te ei taha seda käest lasta!”

Nüüd tõusis ka Masklin.

„Oodake nüüd üks hetk…” alustas ta.

„Nii et selles on asi, jah?” urises Gurder, tegemata Masklinit kuulmagi. „Täpselt sellised need Pudukaupade omad on! Te olete alati liiga uhked olnud! Liiga ennast täis! Me sõidame natuke maad veoautoga ja arvame kohe, et teame kõigest kõike! Võib-olla nüüd me saamegi, mille oleme ära teeninud!”

„… praegu pole selle jaoks õige aeg ega koht…” torkas Masklin vahele.

„See on lihtsalt tobe ähvardus! Miks sa ei suuda seda endale tunnistada, vana lollpea? Arnold Co’d ei ole olemas! Kasuta ükskord oma aju, mille Arnold Co on sulle andnud!”

„Kui te vait ei jää, löön ma teie pead kokku!”

Paistis, et sellest oli abi.

„Hüva,” jätkas Masklin juba tavalisema häälega. „Minu meelest oleks mõistlik, kui kõik läheksid ja teeksid edasi… mida iganes nad teevad. Niimoodi keerulisi otsuseid ei langetata. Me kõik peame natuke järele mõtlema.”

Noomid voorisid välja, tundes kergendust, et äike on möödas. Masklin kuulis, kuidas Gurder ja Angalo väljas edasi vaidlesid.

„Mitte teie kaks!” hüüdis ta.

„No kuule…” hakkas Gurder ütlema.

„Ei, nüüd kuulake teie, teie mõlemad!” nähvas Masklin. „Võimalik, et meil on suur probleem käega katsuda, aga teie hakkate vaidlema! Te peaksite targemad olema! Kas te ei saa aru, et te ajate noomid ärevile!”

„Aga see tuli ära öelda,” pomises Angalo.

„Praegu,” ütles Masklin rõhuga, „peaksime me sellele aidale veel kord pilgu peale heitma. Ma ei saa öelda, et mõte sinna kolimisest mulle meeldiks, aga on hea, kui meil on, kuhu minna. Pealegi annab see kõigile tegevust ja niimoodi ei jää neil muretsemiseks aega. Mis te ütlete?”

„Küllap vist,” ühmas Gurder vastu tahtmist. „Aga…”

„Ei mingeid agasid enam,” katkestas teda Masklin. „Te käitute nagu lollpead. Teised vaatavad teile alt üles, nii et te peate neile eeskujuks olema, kas kuulete?”

Noomid põrnitsesid teineteist vihaselt, kuid mõlemad noogutasid.

„Olgu siis,” ütles Masklin. „Nüüd läheme kõik välja, teised näevad, et te leppisite ära, ja nad ei muretse enam. Ja siis võime hakata plaane tegema.”

„Aga Arnold Co (as. 1905) on oluline!” ütles Gurder.

„Ilmselt küll,” heitis Masklin, kui nad välja päevavalguse kätte astusid. Tuul jäi vaiksemaks, jättes maha külma sügavsinise taeva.

„Ei ole siin mingit „ilmselt”,” porises Gurder.

„Kuula nüüd,” ütles Masklin, „ma ei tea, kas Arnold Co on olemas või kas ta oli Kaubamajas või elab ta lihtsalt meie peas või midagi sellist. Aga ma tean, et ta ei kuku lihtsalt taevast alla.”

Kui ta oli seda öelnud, vaatasid kõik kolm üles. Kaubamaja noomid judistasid end natuke – ikka veel nõudis omajagu julgust, et vaadata lõputusse taevasse, kui sa olid harjunud pea kohal nägema ilusaid sõbralikke põrandalaudu. Kuid Arnold Co’st rääkides oli kombeks üles vaadata. Kaubamajas olid üleval olnud Juhatus ja Raamatupidamine.

„Imelik, et sa nii ütlesid. Seal on midagi,” märkis Angalo.

Midagi valget ja enam-vähem ristkülikukujulist triivis aeglaselt läbi õhu ja muutus üha suuremaks.

„See on lihtsalt mingi paber,” ütles Gurder. „Tuul on prügimäelt midagi siia kandnud.”

Nüüd oli see juba täiesti kindlalt palju suurem ja keerles aeglaselt õhus, langedes karjääri poole.

„Ma arvan,” lausus Masklin aeglaselt, kui vari üle maa tema poole kihutas, „et me peaksime natuke eemale…”

See kukkus talle peale.

Muidugi oligi see kõigest paber, ajaleht. Aga noomid on väikesed ja ajaleht oli kukkunud kõrgelt, seepärast jätkus kokkupõrke jõust, et Masklin pikali lüüa.

Kuid üllatavamad olid sõnad, mida ta selili kukkudes nägi. Need olid „Arnold Co”.