Читать книгу Elu varjatud rõõmud - Theodore Zeldin - Страница 3

1858. aastal, olles kahekümne kolme aastane, lahkus üks Iraani üliõpilane oma kodust Sultanabadis, sest ta ei tahtnud abielluda. Vanemad avaldasid talle survet, kuid tema ütles, et kui end juba noorena siduda, tähendaks see, et „ma veedan kogu oma ülejäänud elu ühes ja samas kohas ega saa maailma kohta mitte midagi teada”. Võtnud endaga kaasa üksnes kolm leivapätsi ja kandes suviseid riideid, kõndis too noormees põhja poole, olemata päris kindel, kuhu ta läheb. Lõpuks jõudis ta Venemaale. Ta läks aina edasi ja läbis kaheksateistkümne aasta jooksul suurema osa Euroopa riikidest, USA, Jaapani, Hiina, India ja Egiptuse. Üheksal korral ühines ta Mekasse suundunud palveränduritega. „Ükski puue maailmas pole hullem kui harimatus,” kirjutas ta oma päevikusse.

„Ükski puue maailmas pole hullem kui harimatus.”

Võib leiduda seljakotirändureid, kes on läbinud needsamad vahemaad, kuid kes neist on õppinud ära peaaegu iga maa keele, kus ta on viibinud, nagu seda tegi Hajj Sayyah, ja teeninud endale ülalpidamist tõlgina? Kuigi tal polnud ei raha, ei soovituskirju ega mõjukat perekonda, kes oleks teda toetanud, pääses ta Vene tsaari, paavsti, Kreeka ja Belgia kuninga, Bismarcki ning Garibaldi vastuvõtule ja kohtus korduvalt USA presidendi Ulysses Grantiga. Temast sai esimene Iraani päritolu Ameerika kodanik. Ta tõestas, mida on võimalik saavutada leebuse, viisakuse ja tagasihoidlikkusega. Teda võeti kõikjal hästi vastu. Ainult üks kord, Napolis, rünnati teda. Ja ühel korral solvati – seda tegi sealne Osmanite riigi konsul, kes ütles: „Ta on iraanlane, kuidas me saame teda uskuda?” Kuid pärast, kui konsul oli Hajj Sayyahi paremini tundma õppinud, palus ta tema käest vabandust. Ta sai sõbraks isegi Napoli taskuvarastega, ning nood võimaldasid tal elada tasuta majas, kus nad algajaid taskuvargaid välja õpetasid. Ta ei tundnud nende vastu mingit vimma, üksnes küsis endalt: „Kuidas on võimalik, et inimsoo hulgas valitsevad nii suured erinevused? Kuidas saab inimene olla nii alatu, või vastupidi, nii üllas?”

Kuidas saada inimeseks, keda võetakse kõikjal hästi vastu

Hajj Sayyahi rahuldamatu uudishimu sundis teda käima mitte ainult iga linna muuseumis, vaid ka sealsetes koolides, raamatukogudes, kirikutes, vabrikutes, botaanikaaedades, loomaaedades, vanglates, teatrites. Kui temalt küsiti, kes ta on, vastas ta: „Jumala looming ja selles linnas võõras.” Tema lemmikvanasõna oli: „Ärge rääkige kellelegi, kui palju teil vara on, kuhu te teel olete või milline on teie religioon.” Talle meeldis olla „tavaline inimene”, kes oli võimeline avastama, kui tavatud on kõik tavalised inimesed. „Kui ma oleksin kuningas, ei näeks ma kunagi asju sel kombel, sest kuningad ei saa olla vaeste ühiskonnas. Kuninga otstarve on näidata rahvale oma väärikat kuju, kuid vaeste otstarve on näha inimesi sellistena, nagu nad on. Nad liiguvad vabalt ringi ega tunne hirmu. Mitte keegi ei pane neid tähele, kuid nemad näevad kõike ja kõiki.”

Mida saab näha „tavaline inimene”?

Inimesed olid Hajj Sayyahi vastu väga lahked, nad kutsusid teda oma koju, teatrisse ja väljasõitudele, sest nii vastasid nad tema huvile nende vastu. Ta ei kiitnud heaks mitte kõike. Belgia kuningaga kohtudes kritiseeris ta avalikult relvade tootmist. Ta tähendas üles vaesuse ja rõhumise kohta käivad kibedad nurinad. Kuid Pariisis kirjutas ta: „Siin naudivad inimesed vabadust. Nad räägivad just seda, mida tahavad rääkida. Keegi ei sega end teiste inimeste asjadesse. … Kurbus muudab elu lühikeseks. Neis inimestes ei ole kurbust, nad nagu ei saakski surra.”

Teenimatud raskused ja koledused

Kui Hajj Sayyah lõpuks Iraani naasis, võttis ta ette hoopis teistsuguse seikluse, minnes poliitikasse, et leida poliitilisi lahendusi inimsoo hädadele. Protestides teenimatute „raskuste ja koleduste vastu, mida oleks võimatu taluda isegi loomadel, inimestest rääkimata, ning mis saavad osaks samasugustele vaestele, õnnetutele ja harimatutele Pärsia alamatele nagu mina”, ühines ta liikumisega, mis võitles korruptsiooni ning väära valitsemise vastu ja viis 1905. aastal revolutsioonini tema riigis. Ta oli tegev kõige mõjukamas salajases ja ühiskondlikku muutust ettevalmistavas ürituses, ta pandi vangi ja saadeti maale pagendusse, ning kui näis, et tema elu on ohus, varjus ta viieks kuuks USA saatkonda. Pärast revolutsiooni, kui ta pälvis oma tarkuse ja tagasihoidlikkuse eest laialdase imetluse, hakati teda kutsuma humanistliku liikumise varjatud ettekuulutajaks. Sõna „humanistlik” pärsiakeelseks tõlkevasteks on adamijat. Hajj Sayyah oli „inimlikkuse vennaskonna” (ashab-e adamijat) eestvõitleja. Kuid selgus, et poliitika on tema ideaalide saavutamiseks liialt täis intriige ja vaenu, ja poliitika kaudu pole neid siiani saavutatud. Teisest küljest otsivad üksiküritajad tavaliselt vaid ajutisi lahendusi, lükates edasi päeva, mil hullusärk, mida pooldavad ranged institutsioonid, neile selga tõmmatakse. Kas on ka muid teid, mida mööda minna?

Vastand karjäärile

Hajj Sayyahi kaheksateist aastat väldanud teekond oli seiklus, mis on vastand karjäärile. Ta erines sellistest seiklejatest nagu Cortés, kes otsis endale kuningriiki, kasutades tavalisi relvi, jõudu ja pettust, või Kolumbus, kes himustas muinasjutulist India kulda. Ta ei sarnanenud milleski piraatide ega kurtisaanide ega palgasõdurite ega California kullaotsijatega, keda on ikka peetud arhetüüpseteks seiklejateks; samuti ei kehti tema kohta Prantsuse Akadeemia seikleja definitsioon 1823. aastast: varanduse või staatuseta isik, kes elab intriigide varal. Alles viimasel ajal on kellegi seiklejaks nimetamine lakanud olemast solvang ja selle asemel peetakse silmas idealisti, kes otsib midagi sellist, mida ühiskond pole suuteline pakkuma; kuid sageli on see tähendanud üksnes ebamäärast igatsust millegi eksootilise või seni kogematu järele, või primitiivse lihtsuse taotlust, või põlgust maiste ambitsioonide vastu, või üldse ambitsioonidest loobumist, järgides luuletaja Rimbaud’ maksiimi „eesmärgid on tühised”. Seiklejavaimu võiks tõlgendada kui põgenemist, või sügavalt isiklikku saavutust, või mingit tehnoloogilist triumfi, näiteks reisi Kuule.

Seiklejavaim

Peaaegu täpselt sajand pärast seda, kui Hajj Sayyah asus pikale teekonnale, lahkus kodust ja astus Prantsuse võõrleegioni üheksateistkümneaastane britt Simon Murray, kelle tema tütarlaps oli maha jätnud ning kes oli tüdinud oma tööst Manchesteri rauasulatustehases. Ta tahtis endale tõestada, et väärib paremat saatust ning et tal on piisavalt jõudu, et taluda äärmist julmust ning sõda. Tema tasuks oli enesekindlus. Ta kirjutas silmatorkavaid kirjanduslikke võimeid ilmutades raamatu sellest, kuidas ta tuli toime jõhkruse ja kõrbe ohtudega; raamat osutus nii haaravaks, et selle põhjal vändati film. Seejärel siirdus ta ärisse, juhtis suuri korporatsioone ja sai väga rikkaks. Ent sellest polnud tema jaoks küllalt. Kuuekümnendates eluaastates ilmutas ta taas nooruslikku trotsi, siirdudes üksi ja jala Antarktikasse. Kuid tema seiklused olid pigem kantud traditsioonist teha midagi sellepärast, et see on raske ja tundub väljakutsena. Nad oli elule täienduseks, umbes nagu sport, põgenemine elu halluse eest, kuid nad ei muutnud elu. Nad olid tähtsad tema jaoks, kuid teiste tavaelu jätkus nii nagu ennegi. On võimalikud ka teist laadi seiklused.

Põgenemine elu halluse eest

Kui ma oleksin teiega kohtunud 16. sajandil, oleksin teile öelnud: „Meie aja suur seiklus on uute mandrite ja uute ookeanide avastamine. Lõpetagem virisemine oma hädade üle ja otsigem erutavamaid eesmärke. Tulge Ameerikasse. Ja pärast seda uurigem läbi kogu maailm. Pole võimalik mõelda, et oleme ka tegelikult elanud, kuni me pole näinud tervet inimsoo kodu.”

Erutavaim eesmärk

Sajand hiljem oleksin ma teile öelnud, et meie aja suur seiklus on teadus. Teadus tõestab varsti, et selle taga, mida me ei näe ega kuule ega saa puudutada, on teine, veel hämmastavam maailm. Ükski asi pole selline, nagu ta välja näeb. Avastagem looduse seadusi – võib arvata, et need osutuvad palju-palju põnevamaks kui võlufantaasiad.

Võlufantaasiad

18. sajandil tähendas suur seiklus võimalust, et saabub täiesti uus võrdsuse ajastu. Tulge, ja ühinegem võitluses avaliku ja salajase türannia vastu. Kukutagem despoodid ja kuulutagem kõik inimesed vabaks. Püüdkem tagada, et igal inimesel oleks õigus püüelda ükskõik millise saavutuse poole, kuitahes vaesed nende vanemad ka poleks.

On ka selliseid seiklusi, mis on eksisteerinud aja algusest peale. Üks taolisi on eesmärgistatud ja vähem enesekeskse olemise otsing, ning just sellele on keskendunud religioonid ja ideoloogiad. Teine, sama iidne, kuid kuni oma hiljutise taassünnini unustusse vajunud seiklus sisaldab eneses katset leida viise, kuidas elada kooskõlas kõigi maakera elusolendite ja taimede, mere ja maastikuga, kuivõrd nemad on pidevas uuenemises. Kolmas seiklus on iluotsing ja ilu avastamine selle mitmesugustes vormides, näidates, et kujutlusvõimel pole piire.

Igaüks neist seiklustest jääb piisavalt köitvaks, et siduda inimest endaga kogu tema eluajaks, kuid sestpeale, kui need võimalikuks said, on vaimne silmapiir tunduvalt avardunud. Arusaam nii tohutust universumist kui ka selle tillukestest osakestest on täielikult teisenenud. Teistsugused on ka mehed ja naised, sest neid on muutnud haridus ja informatsioon ning kogemused ja ootused, mida varem olemaski polnud. Maailma ilmub üha rohkem uut laadi inimesi. Paljusid neist ei rahulda enam elatise teenimise nimel rabelemine, mille puhul nad saavad kasutada vaid murdosa oma andest, ning tehes seda viisil, mis leiutati kunagi väga ammu märksa alandlikumate olendite jaoks. Kõik nad on saanud väljaõppe, et olla mingi kitsa valdkonna spetsialist; neil on oskused, mis võivad anda sügavat rahuldust, kuid samas ka kujutlusvõimet piirata. „Elu mõte” ei ole enam nii selge, nagu see kunagi arvati olevat. Iial varem pole nii paljud inimesed tundnud ebakindlust, mõeldes sellest, mis võiks olla nende laiem elueesmärk väljaspool igapäevaaskeldusi ja öiseid rõõme. Varasemad kindlad veendumused ähvardavad kokku variseda, jättes kõik üksi iseendaga. Paljude inimeste veendumused ongi kokku varisenud ja nad on alasti.

Uut laadi inimene

Mulle ei meeldi varjata oma alastust laenatud või kulunud rõivastega. Ma tahaksin teada, millised võiksid olla alternatiivid „alternatiivsele eluviisile” ja „oravarattast põgenemisele”. Utoopiad ja düstoopiad pole kuhugi viinud, niisiis, kuhu veel minna, kui inimene ei suuda enam uskuda helge tuleviku saabumisse ning on väsinud hukatuse- ja meeleheiteprohvetitest? Ideoloogiad, mis kunagi kiirgasid lootust, on nüüdseks oma sära kaotanud. Progress on jätnud liiga paljud inimesed teeveerde; liiga palju on neid, kes ei tea, kuidas seal oma kohta leida; ja liiga paljud kahtlevad, kas see teegi on õige. Külluses võib leida uusi seadusi, uusi struktuure, uusi teooriaid, uusi kiirravimeetodeid haigete hingede tarvis, ja ometi kannatab arvutu hulk inimesi frustratsiooni all.

Saada progressi poolt teeveerde jäetud

Ning loomulikult pole puudust litsentsiga ja litsentsita ekspertidest, kes annavad nõu selle kohta, kuidas mööda loovida kõikidest kaljudest ja madalikest, olgu need siis tõelised või kujutluslikud. On olemas tohutu hulk võtteid ja vahendeid, et abistada kuitahes hüljatud või hädas olevaid inimesi, et nad saaksid õnnelikuks või rikkaks või edukaks või kelleks tahes. Juba kohtab äärmiselt laia valikut ärilahendustest, poliitilistest programmidest ja psühholoogilistest teraapiatest. Nii et puudub vajadus leiutada veel üht valemit, et võimaldada teil saada seda, mida te tahate. Muuseas, enamik inimesi ei saa iial oma tahtmist. Väga paljud inimesed ei teagi, mida nad tahavad. Mõni inimene võiks soovida hoopis uut laadi rõõme, kui ta vaid teaks, et need on olemas.

Täiesti uut laadi rõõmude leidmine

Kui inimestelt võetakse nende kindlad tõekspidamised, tormavad nad otsekohe otsima uusi kindlaid tõekspidamisi, et äsja kaotatuid asendada. Kui pole enam võimalik jätkata selle tegemist, mida kogu aeg on tehtud, ja kui näiteks kindel karjäär koos edutamisega ning tagatud pension muutuvad ebareaalseks unelmaks, saab valdavaks igatsus turvatunde järele. Kuid minu jaoks ei ole kuigi põnev pühendada end sellele, et hoida käigus ja parandada vigaseid institutsioone, mis lagunevad samasuguse järjekindlusega nagu vana auto, kui on ilmne, et need langevad varem või hiljem järjekordsesse kriisi.

Ebareaalne unelm kindlast karjäärist

Ma ei soovi kulutada mulle elamiseks antud aega nagu segaduses turist, keda ümbritsevad võõrad, puhates eimillestki, pimeduses, et siis, kui puhkus lõpeb, seista järjekorda ja oodata järjekordset jäätiseportsu-suurust annust õnne. Ma tean väga hästi, et olen maitsnud liiga vähe toite, pidanud liiga vähe ameteid, uurinud liiga ebalevalt mind ümbritsevat teadmistemäge, armastanud liiga väheseid inimesi, tundnud liiga vähe rahvaid ja käinud liiga vähestes kohtades. Olen elanud ainult osaliselt ning mu ainus motivatsioon selle raamatu kirjutamiseks on see, et ma tahaksin selgemalt mõista, milline võiks olla täiuslik elu. Kas ma elan täiel rinnal või üksnes eksisteerin, kui teen aina ühtesid ja samu žeste, hingan sisse ja välja, järgin päevaplaani, mille teised on minu jaoks valmis kirjutanud, ja sõites iga päev oma büroosse ja tagasi koju? Või peaksin mingis mõttes uuesti iseendaks saama ja mitte teiste pilli järgi tantsima, mitte laskma neil minu meelt lahutada, vaid kirjutama ise laulu, mis innustaks teisi, mitte laskma end lõbustada, vaid olema ise muusa?

Milline võiks olla täiuslik elu

Selle asemel et otsida nišši, milles end turvaliselt tunda, selle asemel et piinata end küsimustega, milles seisneb minu tõeline kutsumus või anne, sean endale eesmärgiks saada aimu – kasvõi pisutki – sellest, mida oleks mul võimalik inimolendina kogeda. Seda, mida ma ei suuda kogeda isiklikult, tahaksin ette kujutada, saades tuttavaks nendega, kes on käinud seal, kus mina pole. Selle asemel et tarduda, kuna ma ei suuda otsustada kõikide minu ees avanevate valikute vahel, ning mitte jättes tähelepanuta seda, mis näib minu jaoks kauge või hoomamatu, sean endale eelduseks, et mulle pakuvad huvi kõikide kogemused. Kadunud hing on see, kelle jaoks teiste mõtted on mõistatus ning keda keegi ei kuula.

Kadunud hinged

Meie aja suur seiklus on Maa elanike avastamine. Kuigi klasside ja kategooriate kohta, kuhu inimesi on võimalik suurema või väiksema vaevaga paigutada, on palju räägitud, jäävad seitsme miljardi ainulise indiviidi sügavamad mõtted ja keerulised tunded üldiselt varjatuks. Tillukesed erinevused kogemustes ja hoiakutes, mis eristavad neid statistilisest „keskmisest inimesest”, moodustavad nende elu olemuse ja needuse, mis nii köidab kui ka peletab eemale ning teeb neist just need isikud, kes nad on. Ent kuigi inimesed ütlevad, et neid huvitavad eelkõige teised inimesed, ei tunne nad üksteist kuigivõrd. Liiga tihti on nad arvamisel, et nende iseloomust või kavatsustest saadakse valesti aru ning pealiskaudsetest tähelepanekutest tehakse valesid järeldusi.

Mis on kõige varjatum osa elust

Seda seiklust võib alustada, asudes uurima kolme hüljatud paika, ja kõigepealt seda osa elust, mis on kõige varjatum. Ma näen, kuidas eraelu kerkib varjust ja asetub tähelepanu keskmesse, tõugates avaliku elu kõrvale. Selle asemel et tunda maniakaalset huvi organisatsioonide hierarhia ja reeglite ja määruste vastu, eelistan ma uurida järelmeid, mis tulenevad intiimsetest inimestevahelistest suhetest ning määravad järjest enam elu kvaliteeti. Praegu, mil perekondlike sidemete aluseks on aina vähem varandus ning sugulastevahelised konfliktid pole enam nii verised, mil tõeliste hingekaaslaste otsimine muutub üha valdavamaks ja raskemaks, on eraelust saanud mingi uut laadi energiaallikas, mis kehtestab uued prioriteedid. Kuivõrd inimestel on väljaspool oma naabruskonda üha rohkem tutvusi, on mitmesugused muud laadi suhted – nii lühi- kui ka pikaajalised – inimkontaktide maastiku ümber kujundanud.

Vastastikune mõju kahe isiku vahel, kelle puhul on tekkinud tunnetel põhinev, vaimne või kultuuriline side, annab tulemuseks uue muutuste käivitaja. Taoline duo ehk paar on sama oluline mõjutegur kui üksikindiviid või irratsionaalne rahvasumm. Inimeste ees on rohkem valikuid kui vaid omaenese jõul toimetulemine ja kollektiivne olelusvõitlus. Kahe inimese vahelisel suhtel on praegu elus kesksem koht kui eales varem, samuti on seda hakatud pidama paljude erakordsete saavutuste allikaks mitmesugustes eluvaldkondades. Need olid muistsed hiinlased, kes kirjutasid sõna „inimlikkus” (rèn) kahte inimest tähistava hieroglüüfiga, olles mõistnud, et inimlikkuse olemus seisneb suhtlemises. Intiimsus on mikroskoop, mis toob nähtavale seninähtamatu universumi, mida varjab hierarhiakultuur ja teesklus. Kuigi paljud inimesed võivad üritada meeleheitlikult kaitsta oma privaatsust, tahavad nad samal ajal, et neid peetaks eriliseks. Taoliste varjatud ihade konflikt on välja kujundanud uue käitumismalli – soovi end üleni kinni katta, ning puhutise vastupandamatu tungi kõik katted seljast heita ja saada nähtud just sellisena, nagu tegelikult ollakse.

Uus muutuste käivitaja

Seninähtamatu universum

Teiseks kavatsen ma ületada kõige kohutavama tõkke, mis inimesi eraldab – surma. Mulle tundub, et inimesed elavad sama palju minevikus kui olevikus, olles kammitsetud ammustest aegadest pärit tõekspidamistest ja kommetest, ehkki nad sageli ise ei tea seda. Vaesus ei tähenda üksnes rahapuudust, vaid ka seda, et omatakse üksnes mälestusi. Meie aja ainulaadsus seisneb selles, et maailm on mälestuste poolest rikkam kui kunagi varem, mälestusi on rohkem, kui traditsioonilistel ühiskondadel on neid eales tarvis läinud, kuid samas kasutab seesama maailm neid väga vähe. Tohutu mälestustelaegas alles ootab, et tema sisu kõikidele teatavaks saaks. Mitte kunagi varem pole olemas olnud nii palju õpetlasi, raamatuid, muuseume, arhiive ja meeneid minevikust, mis äratavad ellu kõik tsivilisatsioonid, mis kunagi on eksisteerinud. Eales varem pole saanud elavaks nii suur osa minevikust. Lisaks on televisioon oma moonutuste ja liialdustega viinud selle paljudesse kodudesse. Tänapäeval on võimalik ammutada teavet kõikide inimeste, mitte ainult meie otseste esivanemate kohta. Liiati, kuigi varem peeti kaasaegsuse sünonüümiks elamist olevikus ja vabanemist möödunu painest, kasutades selleks mineviku tõrjumist ja unustamist, on vanad traditsioonid ilmutanud sellist elujõudu, mida poleks osanud oodata. Kui me liidaksime teiste inimeste mälestused enda omadega, teiseneks meie ettekujutus sellest, mida on elu jooksul võimalik korda saata. Uus vaade minevikule lubab meil ka tulevikku uut moodi ette kujutada. Ajalugu ei ole surnukirst, kust pole pääsu. Otse vastupidi, see on vabanemine, kimp võtmeid, mis avavad uksed kohtadesse, mille olemasolust pole meil varem aimugi olnud.

Vaese omandiks on ainult tema mälestused

Ajalugu ei ole surnukirst, kust pole pääsu

Minu arvates on igal indiviidil oma ajaloofilosoofia – kuigi seda nimetatakse harva nii kõlava nimega –, mis selgitab neile, miks sündmused, mida nad pole võimelised kontrollima, neid endaga kaasa tõmbavad – tegu võib olla majanduslike vapustuste, revolutsiooni ja vasturevolutsiooni tsüklite, mingi vaimse jõu, erakordsete inimeste mõju või isiklike traumade tagajärgedega. Enamik inimesi on mähkinud end filosoofiate võrgustikku, mille osised pärinevad erinevatest sajanditest ning igaüks neist osistest on kokku pandud teistest veidi erineva mustri järgi. Vaimne hoiak ja suhtumine, mille need inimesed on omaks võtnud, võib elult saadud hoopide mõjul pisut muutuda, kuid vanade hoiakute tükid jäävad pealispinna all peaaegu alati alles. Mitte miski ei piira inimest rohkem kui need päritud veendumused selle kohta, mis on võimalik ja mis mitte. Kuid ajalugu ei tuleks vaadelda lõpliku otsuse langetajana selle üle, mida mehed ja naised ja lapsed on võimelised tegema. Otse vastupidi, ajalugu on hulk lõpetamata katseid, vales kohas ära pööramisi, tähelepanuta jäänud leiutisi; tühisedki vahejuhtumid ajaloos võivad olla andnud sündmustele suuna, mida oleks kindla peale saanud vältida. Pealegi ei piisa lapsepõlvemälestustest või esivanemate saavutustest, et anda põhjendatud hinnangut kellegi saatusele. On võimalik omandada ka teistsuguseid mälestusi.

Veendumused selle kohta, mis tundub olevat võimatu

Kolmandaks heidan ma inimsoole pilgu teistsugusest vaatenurgast, suunates oma tähelepanu eemale inimeste traditsioonilistest ambitsioonidest, võitudest sõjas ja harmoonilisest kooselust rahu ajal. Sõjad, milles tapetakse ja hävitatakse, on lakanud olemast hiilgavad ja kuulsusrikkad, milleks neid kunagi peeti. Edu, mille poole peaksid justkui püüdlema kõik, on tööga üha raskem saavutada, ning jõukus ja rahuldus, mis saadakse sportlikest võitudest, on vaid nõrgaks lohutuseks. Rahu näikse paraku olevat peaaegu saavutamatu. Inimesed pole kunagi olnud suutelised saavutama kooskõla väga pikaks ajaks, ei oma kaasinimeste ega looduse ega üleloomulike jõududega, isegi mitte siis, kui nad kinnitavad, et järgivad tarkade nõuandeid, kes kuulutavad vennalikku armastust. Üksmeelele jõudmine on üha raskem, seda põhjustel, mis selguvad järgmistest peatükkidest. Ma olen asunud otsima mingit uut suhtumist eriarvamustesse, uut oskust, uusi viise, mis võimaldaksid eriarvamusi paremini ära kasutada. Selle asemel et keskenduda sellele, mida on üksikindiviididel või rahvastel või inimrühmadel ühist, asun vaatlema lugematuid väikesi erinevusi – tihti näiliselt tühiseid –, mis eespool mainitud kategooriaid üksteisest eristavad, ja uurin, kuidas seni kasutuna tundunu võiks kasu tuua.

Uus suhtumine eriarvamustesse

Loomulikult pole ühelgi inimesel võimalik tunda seitset miljardit ülejäänud inimest, kuid see arv ei tohiks tunduda kohutavam kui mitme miljardi võrra suurem hulk paljale silmale nähtamatuid neuroneid või molekule, millega tegelevad teadlased, mida on sama raske mõista, ning mille saladused, mis järjest ilmsiks tulevad, muudavad arusaama maailmast. Asumine teele, millel pole lõppu, lootmatagi saada vastuseid kõigile küsimustele, on alati olnud märksa silmaringi avardavam kui liikumine mingis kindlas suunas, sest see annab vabaduse eksida kõrvalteedele, mis võivad anda põnevamaid leide kui kindlale eesmärgile jõudmine. Inimsoo suured seiklused võtsid ette need vähesed otsusekindlad indiviidid, kes olid ülejäänutega peaaegu kõiges eriarvamusel. Me saame näha, kas nende kogemustest kasusaamine võiks osutuda raskemaks kui reis Kuule.

Reis ilma kindla sihita

Inimesed ei sünni vabana. Ükski meist ei sünni vabana hirmust võõraste ja tundmatu ees. Kuid ajalukku pole üles tähendatud mitte üksnes terror ja alistumine, vaid ka ohu trotsimine, mille ajendiks on eeskätt olnud uudishimu. Uudishimu on mu kompass, üllatus mu jõuallikas ja igavus minu jaoks mürk. Uudishimu on minu jaoks parim teadaolev väljapääs kõigist neist mitut laadi hirmudest, mis muudavad päeva ööks; uudishimu murendab probleemid mikroskoopilisteks osakesteks, millest igaühest saab mitte hirmu-, vaid imetlusobjekt. Üllatusest tunnen ma rõõmu sellepärast, et see segab omavahel võimaliku ja võimatu ning tõestab mõnikord, et vastandid ei tarvitse olla vaenlased. Igavus on väsinu oie ja kannatamatu karjatus ning too läbilõikav heli, mille toob kuuldavale surev lootus. Ma kirjutasin selle raamatu, et üritada hoida lootus elavana, kuid pidades silmas mitte valelootust ning mitte sellist, mida mõnitavad skeptikud, küünikud ja koomikud. Kas on võimalik, et elu ei ole enam lühikest aega põlev küünal või idioodi räägitud jutt, millel pole mingit tähendust?

Kuhu võib uudishimu välja viia?

Umbes sada miljardit elu on olnud lühikest aega põlevad küünlad, mis kustusid, kui mõni erand välja arvata, täielikku unustusse. See on kõige täpsem oletuslik arv inimeste hulga kohta, alates nende ilmumisest maakerale. Loomulikult lahkusid paljud neist siitilmast, olles veendunud, et nende eksistents jätkub ühes teises maailmas. Praegu õnnestub paljudel inimestel elada „meie” maailmas tunduvalt kauem, kuid selles, kui paljut nad elust kogevad ning kui suurel osal oma elust nad teisi valgustavad, on erinevused tähelepanuväärsed. Mida on tänapäeval võimalik teha, et mitte olla lühikest aega põlev küünal?

Mida tähendab olla idioot?

Idioodil on nüüd võimalus rääkida mõni lugu, mida keegi pole varem kuulnud. Idiootideks nimetati inimesi – siis, kui see sõna leiutati – lihtsalt sellepärast, et neid ei peetud ühiskonnas asendamatuteks ning nad ei kuulunud avalikel kogunemistel esinevate kõnepidajate hulka, mis tähendas, et neid peeti üksikindiviidideks. Seda mõõdupuuks võttes on tänapäeval enamik meist idioodid. Lisaks nimetati inimesi idiootideks mitte põhjusel, et nad oleksid olnud rumalad, vaid sellepärast, et nad olid harimatud või võhiklikud. Tänapäeval on suurem osa teadmistest arusaamiseks liiga keeruline, mistõttu ka selles mõttes tuleb meil end idiootideks tunnistada. Kõik, kelle puhul ühiskondlikuks barjääriks nende ja teiste inimeste vahel on nende omast erinev sissetulek või haridustase, või kultuurilised eelistused ja suhtlemisviisid, millel nende jaoks puudub tähendus, või väga kitsalt erialased kutseoskused, on muutumas üksteise suhtes järjest võõramaks – nad võivad ju omada tehnilisi suhtlemisvahendeid, kuid kuidagi ei saa öelda, et nad üksteist hindaksid või üksteisele meeldiksid. Seega üritan ma välja uurida, millist laadi vestlused võiksid vabastada meid meie isoleerituse idiootsusest.

Milline on mõtestatud elu?

Elu omandab tähenduse siis, kui asutakse võitlema kimbatusega, millest pole veel pääseteed leitud. 18. ja 19. sajandi vahetusel, kui vana, monarhiline valitsemisvorm hakkas tööstuslike ja poliitiliste revolutsioonide surve all murenema, leiutasid meie esivanemad uue viisi maailma nägemiseks – valgustusajastu ja romantism rahuldasid vajadust hämmastumise järele ning sütitasid uuesti vaimustuse, vähemalt korraks. Kuid tänapäeval, reaktsioonina sellele, et tehnoloogia on vanad harjumused pea peale pööranud ja usaldus kunagi kõigutamatuiks peetud institutsioonide suhtes on kadunud, puudub emotsionaalne või mõistuslik barjäär, mis meid eelöelduga kaasnevate vapustuste eest kaitseks. Mistõttu on meil täielik vabadus mõelda sellest, mis laadi seiklusi, mis möödanikus oleksid olnud mõeldamatud, saaksin mina või saaksite teie ette võtta tänapäeval. Millised võiksid olla need uued prioriteedid, millest me hakkame lähtuma oma eraelus? Kui me pole suutnud rikkaks saada, siis mis võiks olla varalise jõukuse asendaja? Kui religioossed veendumused lähevad omavahel vastuollu, siis millised võimalused peale siseheitluse ja kahtlemise meile veel jäävad? Kas on olemas alternatiivi mässule, kui selgub, et vabadust on liiga vähe? Kui ei jätku piisavalt huvitavaid ameteid, siis on ehk võimalik leiutada mingeid uusi töötamise viise? Kui suhe valmistab pettumust, siis kuidas saaks veel kiindumust säilitada ja edasi arendada? Mida oleks kõrva taha panna institutsioonide kokkuvarisemisest? Kui määramatust on nii palju, siis mis võiks asendada ambitsioone?

Mis võiks uuesti läita vaimustuse?

Minu sooviks ei ole esineda eksimatu autoriteedina ja dikteerida teile, mida te peaksite tegema või uskuma. Pigem tahaksin ma teada saada, mida te usute, mida usuvad või on uskunud teised inimesed, milline näib maailm neile, ja mis võiks juhtuda, kui inimesed saaksid rohkem teada sellest, mis toimub teiste inimeste peas. Pole mingit mõtet murda pead selle üle, mida hakata peale oma eluga, kui me ei tea, mida on teinud teised, seistes silmitsi sellesama küsimusega, ja mis tulemuseni nad on jõudnud. Kui ma veenaksin teid mõtlema nii nagu mina, vähendaks see kasu, mida ma saaksin teie kuulamisest, ning igal juhul oleks see mõttetu, sest niipea kui mõni idee jõuab teise mõistusse, teiseneb see peaaegu alati.

Mis toimub teiste inimeste peas?

Ma saan täiesti aru, et viimane asi, mida paljud inimesed võiksid endale soovida, on retk tundmatusse; et elu sisaldab stressi, mida on raske taluda; ning et eemaldumine argimürast või mõistuse vaikimisele sundimine ja leppimise harjutamine näivad parimate kaitsevahenditena. Tõepoolest, maailm on sageli kohutav, tülgastav ja traagiline, ent samas ka ilus. Ma tahaksin teada, kas üksikindiviid suudaks muuta seda maailma pisutki vähem tülgastavaks ja veidigi ilusamaks, või on ta sunnitud kuulutama, et selline asi on võimatu. Olen väga teadlik sellest, et suur osa minevikus tehtud katsetest leida lahendusi, mis sobiksid kõigile, on andnud ebasoovitavaid ja puhuti lausa katastroofilisi tulemusi, ning et püüd pettumise asemel motiveerida end uusi suundi otsima on sõnades kergemini teostatav kui tegudes. Ma tean, kui tulutuks on osutunud paljud katsed vähendada inimkonna näivalt väljajuurimatut julmust, kuid samas olen ma saanud pidevalt uut energiat inimeste leidlikkusest, nende võimest välja murda iseenda tekitatud kaosest ning sellest, et kogu aeg avastatakse seni teadmata imesid ja võimalusi, mis puudutavad nii inimesi kui ka looduskeskkonda.

Leida pettumise asemel uus motivatsioon

Niisiis, selle asemel et vaielda selle üle, kas olukord muutub paremaks või halvemaks, mille puhul on õiged mõlemad variandid, eelistan kulutada oma aja endas ande leidmisele, mis laseks mul avaldada tänu maailmale, et see üldse talub minu olemasolu; ilmselt peaks see anne olema midagi niisugust, mida maailmas seni ei eksisteeri. Nimetan seda oma aardejahiks. Kõik mu raamatu peatükid on katse leida mingeid juhtlõngu.

Juhtlõngade otsimine