Читать книгу Elu varjatud rõõmud - Theodore Zeldin - Страница 5

Lucian Freud (1922–2001) pani portreed maalides tihti ette päikeseprillid ning vaatas modelli nägu ja keha paari meetri kauguselt, otsekui meremees, kes otsib silmapiirilt pilguga maad, või rännumees, kelle ees laiub läbitungimatu mets. Tema tähelepanu köitsid väiksemadki üksikasjad, tähtis oli iga rõivaese ja selle kude; mitte miski ei tundunud liiga üldine või vastupidi, muust esile tükkiv. Isegi mune maalides leidis ta, et kõik munad on üksteisest erinevad. Modell oli müsteerium, mõistatus, mis tuli lahendada. Mingeid kavandeid selle kohta, milliseks tema maal kujuneb, ta ei teinud. „Pildi maalimise mõte seisab selles, et te ei tea, mis juhtuma hakkab.” Päris kindlasti polnud Freudi eesmärgiks saavutada sarnasust. Selle asemel tahtis ta luua figuuri, mis oleks „häiriv, mille all ma mõtlen elavust”. Et mõjuda „elavana”, pidi portree „kaasama” ka neid, kes seda vaatavad, võimaldama neil ette kujutada, et lõuendil on midagi neist endist. Freudi jaoks oli modelli jälgimine vähem tähtis kui modelliks „olemine”. Kirjandusest rääkides meeldis romaangi talle eeskätt siis, kui ta seda lugedes peaaegu tundis, nagu oleks ta selle ise kirjutanud. Kas ta pidas silmas seda, et teiste inimeste portreteerimine on üks viis iseenda avastamiseks või teiseks indiviidiks saamiseks?

Näha ennast teistes

Kuigi ta möönis, et vaatajate šokeerimine võib nende tähelepanu pälvimiseks isegi vajalik olla, pidas ta tõe rääkimist alati huvitavamaks. Eelkõige tahtis ta teada tõde, „näha asju sellistena, nagu need tegelikult on”. Ent mis tõde see siis oli? Oma naise Caroline’i kohta, kellest Freud maalis mitu kuulsat portreed, ütles ta: „Ma ei tundnud Caroline’i kuigi hästi.” Kuidas on sel juhul üldse võimalik teist inimest või siis ennast hästi tunda? „Armunud olemine,” ütles Freud, „on täielik, absoluutne hõivatus, mille puhul teise inimese juures pakub teile huvi, häirib või meeldib kõik.” Kuid kellessegi armunud olles võib ju selles inimeses tohutult eksida?

Tõe rääkimisest saadav nauding

Kaks Freudi

Mõne portree lõpetamiseks kulus Lucian Freudil tihti aasta või rohkemgi, ta jälgis oma modelle „läbitungiva pilguga”, lõbustades neid ja lahutades nende meelt juttudega kõikvõimalikel teemadel, tehes mõnikord neist oma armukesed ning saades seeläbi neljateistkümne lapse isaks. Ta jälgis iga nende liigutust, kas siis, kui nad olid näljased, väsinud või purjus, otsides neis „sära”. Freudist viiskümmend aastat noorem naine, kellest ta maalis „Alastiportree”, on meenutanud, et tal tuli modellina poseerida seitse päeva nädalas, nii päeval kui ka öösel, ja seda terve aasta vältel; neist said armukesed, ning kui portree valmis sai, lõppes ka nende armulugu. Kuigi Lucian Freud alustas tihti vestlust lausega: „Rääkige mulle oma lapsepõlvest”, ning kuigi tema piltidel on sageli näha suguelundeid, oli tema eesmärk ja meetod teistsugune kui tema vanaisal, psühhoanalüüsile aluse pannud Sigmundil. Lucian Freud mitte ainult ei rääkinud oma modellidele väga palju iseendast ja püüdis maalida igasse pilti mingi nalja, vaid ta ka hoidus hinnangutest, rääkimata juba nõu andmisest, ning kui ta oli maali lõpetanud, lakkas ta kohe sellest mõtlemast. „Minu töö on puhtalt autobiograafiline. See räägib minust endast ja mind ümbritsevast. See on katse midagi jäädvustada.” Ent tema maalid kirjeldasid teda ennast ainult sel määral, mil määral ta pidas vajalikuks midagi märgata ja tähele panna. „Ma ei taha, et maal lähtuks minust. Ma tahan, et see lähtuks neist.” Tema sooviks ei olnud edasi anda mingit sõnumit, ta vältis sümboleid ja ilukõnet. „Mulle meeldib, kui inimesed väljendavad mu tööde kohta väga vastakaid arvamusi.”

See on üks neid ristmikke, kus puuduvad viidad mingis konkreetses suunas edasiminemiseks ning kuhu portreekunst 21. sajandil on jõudnud. Niipea kui inimestel tekivad mingid uued püüdlused, vajavad nad ka uut laadi portreesid. Keskajal, kui päritolu ja varanduslik seis olid inimeste jaoks tähtsamad kui nende anded, piisas ka lihtsalt vapist; portree ja portreteeritava füüsiline sarnasus polnud oluline. Ebasiiras ja lipitsev portree, millel inimest kujutati võimalikult rikka ja ilusana, leiutati selleks, et rahuldada janu kõrgema staatuse järele ja saada imetlusobjektiks. Igatsus surematuse järele annab tulemuseks kiretud koosolekusaali-portreed, mis meenutavad seinale riputamiseks mõeldud hauasambaid. Kui igas indiviidis nähakse psühholoogilist mõistatust, saab kunstnikust selle mõistatuse lahendaja, ning ta pälvib rohkem ülistust kui kujutatav indiviid. Vähem kui silmapilgu jooksul tehtud foto sobib neile, kes usuvad, et iga inimene võib olla huvitav, kuid ühtlasi ka seda, et kõik on suhteline ja vajadusel kõrvale heidetav.

Uut laadi portreed

Ebasiirus põlu all

Tänapäeval, mil ebasiirusesse ja pettusesse inimsuhetes suhtutakse halvasti, mil pole au sees valetavad poliitikud ja äritegelased ning rassism ja diskrimineerimine on pälvinud hukkamõistu, on inimese välimusel märksa väiksem tähtsus kui vanasti. Olukorras, kus ülimaks väärtuseks on saanud läbipaistvus ja ausus ning üha enam mõistetakse, et inimene on lõpmatult keeruline olend ning et ta ei tarvitse olla vähimalgi määral selline, millisena näib, peab portree väljendama palju rohkemat.

Ent paraku peab meil kõigil olema portree iseendast passis või ID-kaardil, dokumentidel, milles valitsus ütleb, mida ta meis tähtsaks peab. Miks ei lubata meil ise endale passe teha ja väljendada neis seda, millest me tahame, et teised seda meie puhul mõistaksid ja hindaksid? Miks me ei tohi lisada sellesse passi uusi lehekülgi ja pilte, kohtudes uute inimestega, kes rikastavad või muudavad meie arvamust oma kohast maailmas? Miks me ei või mõnda lehekülge välja lõigata, kui meie lootused surevad? Loomulikult jääb võimalus, et viime kellegi eksiarvamusele või valetame, või et meist saadakse valesti aru. Ent miks ei võiks meie autoportreelist passi võtta kui omaette kunstiteost, mis ütleb midagi meie illusioonide ja unistuste ning selle kohta, mis muidu silma ei torka? Miks me ei võiks ise valida passi kuju ning panna see pass karpi või raami, või lasta ta köita just nii, nagu meile ilus tundub? Miks ei tohi me ammutada inspiratsiooni maalikunstnik Wan Shou-chi’lt (1603–1652), kes kujundas muu hulgas ka mööblit, tootis portselani, tegutses puusepa, aedniku, templiremontija, luuletaja ja muusikuna ning kes jättis endast maha 34 autoportreed erinevas rõivastuses, et jäädvustada kõik oma erinevad ja rohked isiksused.

Teha endale ise pass

Kolmkümmend neli autoportreed

On võimalik välja mõelda pass, millest oleks rohkem kasu kui CV-st, mis pole muud kui eksitav kiitlemine ning millest on välja jäetud lootused ja hoiakud, mis võivad töö saamisel osutuda takistuseks. Pass võiks sisaldada rohkem informatsiooni kui nimekaart, mis üksnes fikseerib staatuse ja tõendab, et keegi kuulub mingile organisatsioonile, mis väärib rohkem austust kui nimekaardi valdaja. Kohustuslik välispass, monarhistliku despotismi jäänuk, kaotati Prantsuse revolutsiooni ajal, kuna seda peeti vabadust solvavaks; samal kombel toimiti hiljem paljudes riikides, nii et 19. sajandil tundsid inimesed uhkust selle üle, et neil puudub bürokraadi välja antud tunnistus, mis peaks inimese kohta ütlema rohkem kui tema enda sõnad. Isegi Napoleon III kuulutas, et kurjategijale pole pass mingiks takistuseks, samal ajal kui süütul inimesel paneb see tee kinni. Kuid Esimese maailmasõja aegne spiooniparanoia kutsus passid uuesti ellu ning need hakkasid järk-järgult uuesti täitma oma rolli kontrolli, mitte aga valgustuse tööriistana.

Pass sisenemiseks minu kujutlusse

Käesolevat raamatut võib võtta ka kui minu passi, mis laseb teil siseneda minu kujutlusse. Ma vajan teie külaskäiku, sest mu mõtted saavad toitu neilt, kelle tee minu omaga ristub; vastasel juhul oleksin ma pelgalt eelarvamuste mädasoo. Mu pass valmib selliste vestluste tulemusena, mis stimuleerivad mu harrastusi ja huvisid ning teavitavad mind teistsugustest olelusvormidest. Ma pakun teile oma passi põhjusel, et tahaksin näha teie oma. Maailm – see on see, mis tuleb ilmsiks, kui me kõik räägime üksteisele, mida me näeme, kui kõik meist suunavad maailmale oma nõrga valgusvihu.

Ent milleks paljastada oma tõelist olemust? Maailm on täis viisakaid, häbelikke, läbitungimatu ja mittemidagiütleva ilme ning kokkupigistatud huultega, pealiskaudseina näivaid autuid, aga ka ausaid inimesi, kellest on järjest raskem aru saada ning kes ühel või teisel põhjusel ei näita välja, mis nende sisemuses toimub. Paljud jätavad oma mõtted ja tunded ainult endale sellepärast, et nad ei teagi, mida tunnevad või mõtlevad. Paljud oleksid sõnakamad, kui nad oleksid kindlad, et leiavad endale õiged kuulajad. Paljusid on juba lapsena veendud selles, et nad peavad olema silmakirjalikud. Varjatud mõtted teiste inimeste peades ongi see suur pimedus, mis meid ümbritseb.

Kui uskuda Euroopa valgustusaja õpetust, on ebausk ja eelarvamused maailma tegeliku olemuse avastamisel peamiseks takistuseks, haridus ja seadusloome aga vahendiks, mille abil neid kaotada. Kuid endiselt on väga raske mõista, millised motiivid ja varjatud tähendus on selle taga, mida teised ütlevad ja tunnevad. See tihe pimedus ootab endiselt uut ja ambitsioonikamat valgustusaega.

Osa mõtteid sünnib surnult, sest mõistus ei saa piisavalt ergutust, et need adutava koju võtaksid. Tavaelu surve on nii ränk, et elamise kunsti põhiprobleeme püütakse igapäevavestluses vältida. Sellest, mis on kõige tähtsam, räägitakse tihti kõige vähem. Võitlust tsensuuri vastu pole võimalik võita, kuid enesetsensuur on veelgi kurikavalam. Inimesed on aegade algusest peale kasutanud mõtlemise vastu kontratseptiive, olgu siis teadlikult või ebateadlikult.

Meid ümbritsev suur pimedus

Ambitsioonikam valgustusaeg

Kontratseptiivid mõtlemise vastu

Kui mõtted jäetakse omapäi, tunnevad nad end üksikute ja ebatäiuslikena. Teiste jaoks omandavad nad tähenduse alles siis, kui neid suhtlemise kaudu väetatakse. Kogu ajaloo jooksul on keskendutud sellele, et sisendada eeldatavalt tühjadesse peadesse konventsionaalseid ideid, suutmata mõista, et ideede loomine on nagu armatsemine. Ideesid pole võimalik inimestesse lihtsalt sisse süstida. Igal indiviidil on tundlikkus ja mälu, mis annavad kuju sellele, mida nad endasse imevad. Ja seni, kuni ideed pole kohtunud paljude teistsuguste ideedega, ei tea nad, mida nad väärt on. Mõtetele, mida maailm oma peades peidab, on võimalik heita üksnes pealiskaudne pilk – valimiste ja rahvaküsitluste vahendusel. Neid inimesi, kelle ideedest kasvõi osa jõuab meediasse või raamatutesse, on tühine vähemus. Pihtimine, olgu siis kirikus või psühhiaatri juures, on rangelt isiklik. Rahvaste, ühiskonnaklasside ning inimrühmade harjumuste ja meelestatuse uurimine ei tarvitse tingimata paljastada seda, mis toimub mõne isemeelse üksikisiku peas. Ehk leidub mingi muu viis mõtete peidust väljatoomiseks?

Endamisi mõeldud mõtted on inimkonna üheks tähtsamaks varaks, sest need sisaldavad inimeste kogemusi. Suurt osa neist ei jagata teistega, kartusest, et need võivad solvata või haiget teha, või soovist säilitada privaatsust, ent ka suutmatusest esitada oma läbielatut teistele nii, et see oleks nende jaoks oluline. Ajaloos kirjapandu on üksnes jäämäe tipp. Liiga palju on neid inimesi, kes ei õpi iial päriselt tundma oma vanemaid või ei anna oma salajasemaid mõtteid edasi lastele ja pärast kahetsevad seda. Liiga paljud valitsused annavad salatsemises eeskuju, õigustades end mõttega, et kui nende motiivid või ebapädevus ilmsiks tulevad, järgneb kaos. Kõik valetamise kohta kirjutatud teaduslikud uurimused on ühel meelel selles, et kui inimesed valetamise lõpetavad, lagunevad ühiskondlikud suhted koost. Äri ja poliitika toetub üha enam pooltõdedele, rakendades tööle aina rohkem ja rohkem eksperte, et nood varjaksid sama palju, kui nad päevavalgele toovad. Isegi sport on valest läbi imbunud. Ning ka teaduses kohtab hulganisti väiteid, mille kohta puuduvad tõendid. Intiimsuhted eraelus lagunevad, kui tõde hakkab asendama teesklus. Salatsemine on hirmu vallaslaps. Kellel oleks julgust kinnitada, et me ei pea elama maailmas, mida hoiavad koos valed?

Maailm, mida hoiavad koos valed

Inimesed on hakanud tasapisi ja kõheldes välja roomama urust, mida nad nimetavad privaatsuseks, maalides endast portree kas sõnade või erinevat liiki muusika abil ning kuulutades internetis, et nad on olemas ning tahavad teada, kes neid ümbritsevas tohutus ruumis veel olemas on. Elektroonilistes sotsiaalvõrgustikes on nad keskendunud peamiselt lühikestele ja pealiskaudsetele vestlustele sadade „sõpradega”, kellega nad pole kordagi kohtunud. Rohkem kui sajast miljonist blogijast, kes kirjutavad sisuliselt lakkamatult omalaadseid autobiograafiaid, väidavad pooled, et väljaspool nende enda väikest kogukonda saadakse neist valesti aru. Nende, nagu ka autobiograafiate kirjutajate monoloogid ei suuda olla eneseväljenduse viimaseks sõnaks. Ja eneseväljendus ei saa olla viimane laps, kelle vabadus ilmale toob. Ma ei usu, et sisevaatlused on ainus tee enese kohta tõe teadasaamiseks.

Sõbrad, kellega pole kunagi kohtutud

Vabaduse viimane laps

Ideede sünd

Minu mõtted on reageering teiste mõtetele. Mõned neist miljoneist mõtteist, mis mulle pähe tulevad, külvavad mu mõistusse eoseid ning neist sünnivad uued mõtted. Ideed ei saa kunagi olla kindlad selles, kes on nende vanemad, kuna nad on lakkamatult vahelduvas paarisuhtes, flirdivad ja armatsevad, otsides õiget partnerit. Mulle teevad rõõmu hetked, mil teiste inimeste mõtted ei tule mulle pähe üksnes selleks, et paluda minu mälus vaikset kohakest, vaid näivad ka vajutavat mingile nupule mu peas, mis lülitab sisse valguse, et saaks nähtavaks mu seisukoht mingis konkreetses küsimuses, et see seisukoht selituks, seatuna kõrvuti vastupidise arvamusega, ning annaks tulemuseks mingi modifikatsiooni, mida ma varem polnud suutnud ette kujutada. Need hetked meeldivad mulle eeskätt seepärast, et loovad seose inimeste või ideede vahel, keda või mida oleks eelnevalt olnud võimatu kokku sobitada.

Ma ei raiska aega, et pusida üksi sajandeid vana mõistatuse „Kes ma olen?” kallal. Minu meelest on teised inimesed palju huvitavamad kui nood korduvad või ennast petvad meenutused, mida ma võiksin oma mälušahtist välja kaevata; või sildid, mis ma endale otsaette kleebin, üritades kindlaks teha oma niinimetatud identiteeti. „Kui saaksin teada, kes ma olen, pistaksin jooksu,” ütles Goethe. Minu hinnang on veel karmim – ma ei saagi ennast tunda. Kuigi enesetundmist on aegade algusest peale esile tõstetud kui asendamatut vahendit selleks, et elada edukat elu, jääb see mõiste endiselt määratlematuks. Need autoportreed, millest ma rääkisin eelmises peatükis, on näited sellest, kui ähmane kujutlus tekib inimesel iseendast, kui ta toetub vaid sisekaemusele. Päris kindlasti on olemas palju muid ja läbiproovimata viise endast rääkimiseks või kirjutamiseks, või maalimiseks ja skulptuuri loomiseks, enda filmimiseks, mis pole nartsissistlikud, ennastimetlevad ega kaldu nostalgiasse ja hädaldamisse. Portree- ja autoportreekunst ootab uut algust.