Читать книгу Elu varjatud rõõmud - Theodore Zeldin - Страница 4

Mis võiks olla inimese tegevuse eesmärgiks tänapäeval, kui mitte arvestada eksamitel läbisaamist, karjääri alustamist, ideaalse partneri leidmist, armastava perekonna loomist ja tegelemist rahuldust pakkuvate hobidega? Kas võiks olla veel mingeid ambitsioone, mis võiksid viia uutesse suundadesse ja korvata pettumusi, mis rikuvad ära ka kõige paremad plaanid?

Omaaegne kuulus hiinlane Mao Ch’i Ling ronis mööda eduredelit üles ja sai avalikuks teenistujaks, kellest peeti lugu ja kes ühtlasi pälvis tunnustust dramaturgi, luuletaja, maalikunstniku ja muusikuna. Hoolimata paljudest saavutustest tundus talle, et tema elu on raisatud. Tema põneva eksistentsi hulka kuulusid kümme aastat, mille ta pühendas enda arvates väärtuslikule üritusele, relvastatud võitlusele võõramaalastest sissetungijate vastu. Paljud tema sõbrad ja sugulased hukkusid selles sõjas, tema aga maskeeris end ja kasutas erinevaid varjunimesid, et vältida vahistamist ja hukkamist, kasutades enda peitmiseks kõige kummalisemaid pelgupaiku. Lõpuks ta väsis lakkamatust ringireisimisest ja vajas meeleheitlikult puhkust. Siis asus ta toetama valitsust, kellest ta lugu ei pidanud, ning põlgas end selle eest. Ta elas kõrge vanuseni, kuid see ei tundunud talle kuigi kiiduväärt saavutusena. Ta ei suutnud endas maha suruda tunnet, et „ma pole elanud voorusliku inimese elu … Ma ei suutnud anda mingit tõelist panust … Mu tühjadel sõnadel puudus eesmärk … Mu süda on täis valu”. Ta käskis oma järeltulijatel hävitada kogu oma luulelooming ja säilitada vaid kümnendik neist raamatuist, mis ta oli kirjutanud. Halastamatu nekroloog, mille ta kirjutas endale ise, lõppes sõnadega: „Tema elu oli elatud asjatult.”

Mitte suuta anda tõelist panust

Kui Mao Ch’i Ling (1627–1716) elaks tänapäeval, kas ta jõuaks siis sama pessimistlikule järeldusele, hoolimata sellest, et tema käsutuses oleksid kõik meditsiini ja tehnoloogia saavutused, ühiskonna teenindav osa, meelelahutustööstus ja heaoluriik? Kas terapeudid ja nõustajad suudaksid ta tema melanhooliast vabastada? Kas kindlustusagendid suudaksid teda veenda, et tema mured on tühised võrreldes katastroofidega, mida tal seni on õnnestunud vältida ja mille eest nad suudaksid teda kaitsta? Kas arvuti avaks tema jaoks rahvusvahelised võimalused ning kas spämmikirjad võiksid innustada teda oma libiidot taastama? Kas tema süda muutuks kergemaks, kui ta kirjutaks välja tšeki, mis leevendaks kannatusi kaugetel maadel, kuhu reisimine on liiga ebamugav? Kas ta tunneks rõõmu võimalusest iga nelja aasta järel oma hääletussedel valimiskasti lasta, et kutselised poliitikud saaksid üritada muuta maailma paremaks paigaks, millega temasugused filosoofid pole seni tähelepanuväärse järjekindlusega hakkama saanud? Või rahulduks ta mingi teist laadi surematuse omandamisega, töötades andmebaasidega mõnes turundusfirmas, tähendades üles iga sooritatud ostu?

Melanhoolia

Libiido

Kaasaegsus

Võib olla, et vaatamata kõigile kaasaja saavutustele on praegu varasemast rohkem selliseid inimesi, kes tunnevad, et nende elu on raisatud. Tõsi, nad on õppinud rääkima oma suurimatest muredest, selle asemel et korrata sõnu, mida võimulolijad neil öelda käsivad. Mao Ch’i Lingi autoportreeline nekroloog oli sama söakas kui kergeratsaväe rünnak Tennyssoni samanimelises luuletuses või mõni muu sõjaline aktsioon, mille tulemuseks on ründajate hukkumine. Tegelikult oli see tema „maine enesetapp”. Kui mõni tähelepanuväärne erand kõrvale jätta, kujutas enamik enne teda kirjutatud elulugusid lihtsalt hagiograafiaid, mis tõstsid inimesed kangelaste ja pühakute staatusesse, maalisid neist pildi kui vooruse kehastusest ja järgimist väärivast eeskujust, jättes samas tähelepanuta nende inimlikud puudused. Või siis olid kuivad loetelud tõusust karjääriredelil, milles kujutati elu kui sündmuste jada, mille vahele on lükitud anekdootlikud juhtumised. Mao Ch’i Ling seevastu kuulus väikese rühma kirjanike hulka, kes kerkisid 16. ja 17. sajandi paiku nii Hiinas kui ka Euroopas esile peaaegu üheaegselt ja kirjutasid hoopis teist laadi autobiograafiaid, milles peeti oluliseks tähendusliku elu otsinguid ja meenutati halastamatu otsekohesusega oma nõrkusi, selle asemel et näidata end pühaku kandidaadina. Need inimesed uurisid individuaalsuse tähendust ja sellega seonduvaid raskusi. Tänu neile oli võimalik heita kiirpilk sellele, mida üksikisik omaette olles mõtles, mis toimus nende peas siis, kui nad ei etendanud seda rolli, mille etendamist ühiskond neilt ootas. Nad võimaldasid näha ainult osa tõest, ja mitte kunagi ei saa olla päris kindel selles, milline võiks olla kogu tõde. Kuid kui tahta teada saada, millised pürgimused on väärt, et neid edasi arendada, siis tuleb kasuks, kui kuulata tunnistusi neilt, kel on olnud pürgimusi ning kes on üritanud neid kirjeldada.

Teist laadi autobiograafiad

Raske on leida ülestähendusi tavaliste inimeste sügavamate tunnete kohta, nagu ka jälgi nende mõtetest, mis on liiga ohtlikud või valu tekitavad, et neid teistega jagada. Autobiograafiad on nagu üksik kaktus, mis õitseb mingis ootamatus kohas keset teeskluse kõrbe ja ilmub vaid lühikeseks ajaks, et siis jälle kaduda, täpselt samuti nagu kordamööda ilmuvad ja vahelduvad ohjeldamatuse ja puritaanluse ajajärgud. Autobiograafiad jäävad endistviisi tillukesteks kirjandusteosteks perioodist, mil tuli tingimusteta olla truu oma hõimule, klannile või armeele, ajast, mil üksikisikut peeti üksnes nende koosluste tähtsusetuks osaks. Kulus hulk aega, enne kui indiviidi elusse hakati suhtuma kui iseseisvasse jõudu, nii nagu möödusid sajandid, kuni mõisteti, et aatom on esmane energiaallikas.

Kaktus teeskluse kõrbes

Aususe moevoolud

Varsti pärast Mao Ch’i Lingi surma muutus Hiina poliitiline kliima ja kahe sajandi vältel autobiograafiaid peaaegu ei kirjutatudki; nii jäi see kuni üliõpilaste ülestõusuni 4. mail 1919, mis oli üks tähtsamaid revolutsioone Hiina ajaloos ja omal kombel läänemaailma 1968. aasta maipäevade ettekuulutaja. Nüüd äkki sai autobiograafiate kirjutamisest laialt levinud harrastus. Elulood said uue vomi, mis põhines viisil, kuidas keelt räägiti; loobuti klassikalistest konventsioonidest, ja nii sai võimalikuks rääkida asjadest, millest varem polnud räägitud, ning kirjapandu muutus ühtlasi ka arusaadavamaks. Muistsete väljendusvormide türanniale tegi järsu lõpu Hu Shi (1891–1962) manifest; Hu Shi oli Hiina kultuurilise taassünni vaimne juht. Öelge, mida te tahate öelda, väljendage omaenda mõtteid, ärge kopeerige varem elanuid, loobuge klišeedest, heitke kõrvale melanhoolia, väljendage oma vahetuid tundeid. Hu Shi kutsus oma kaasaegseid üles autobiograafiaid kirjutama, andes selles ise eeskuju. 1920. ja 1930. aastatel jättis iga Hiina kirjanik, olgu kuulus või mitte, endast maha mingis vormis eluloo.

Väärib märkimist, et neist kõige tähelepanuväärsema autoriks on üks naine. Chen Hengzhe (1890–1976), kes oli omandanud hariduse Vassari kolledžis ja Chicagos ning kellest sai Pekingi ülikooli esimene naisprofessor, avaldas autobiograafilisel ainesel põhineva lühijutu, mis oli kõnekeelne, kirjutatud esimeses isikus, ning mille tegelased – tudengid – suhtlesid omavahel vabalt, jättes mainimata, millisest ühiskonnaklassist, geograafilisest piirkonnast või perekonnast nad pärit on; nii vabastasid nad end traditsioonilisest liigitamisest tütardeks, emadeks ja abielunaisteks. Tema tegelasi oli võimalik üksteisest eristada üksnes selle järgi, mida nad rääkisid. Chen Hengzhe eesmärgiks oli „kujutada inimtundeid, mis tekivad inimestevahelise suhtluse käigus”. Oma teosega ületas ta kaugelt kõik varasemad sellelaadsed katsed. Kaua seisis ta vastu survele abielluda, ja kui ta lõpuks kolmekümneaastasena naituski, ilmutas ta avalikult kahtlust, kas see oli ikka õige tegu. Iseendast kirjutamine muutus mässuvahendiks. Ent see kestis vaid paar aastakümmet, kuni valitsus, keda pani muretsema, et inimesed mõtlevad oma peaga, sundis nad taas vaikima.

Liigitamine tütardeks, emadeks ja naisteks

Autobiograafia kui mässuvahend

Läks vaja erandlikke tingimusi, et inimestel oleks võimalik end avalikult väljendada ja enda jaoks teistsugust elu ette kujutada. Lühikest aega oli see nii olnud 10. sajandi Jaapanis, kui aristokraatlikud naised said korraks nautida majanduslikku iseseisvust, elades omaenda majades ja oma meestest eraldi ning kasutasid vaba aega, mida oli külluses, et mõtiskleda meestele omaste puuduste üle. Meie ajaarvamise 905. aastal hakkasid Jaapani naised kasutama jaapani silptähestikku ja mitte hiina hireoglüüfe – mis oli ametlik kiri –, ning jäädvustasid oma tunded päevikutes ja autobiograafiates. Üks tähelepanuväärsemaid neist naistest, keda tuntakse Michisuna ema nime all, oli – nagu ka Mao Chi’ Ling pärast teda – arvamisel, et ta oli elanud „tühja elu”, saatmata korda midagi olulist; ta lihtsalt „elas, heitis magama, tõusis üles, ja nii möödus kogu päev, koidust kuni ehani”. Ta leidis, et on mõtet kirjeldada, mida tähendab olla „mitte keegi” … naine, kes on abielus kõrgel positsioonil oleva mehega”. Ta jäädvustaski oma elu, ilmutades seejuures hiilgavat kirjaniku- ja poeediannet, luues meelega vapustava alternatiivi väljamõeldud armastuslugudele, mida ta põlgas, nimetades neid „fiktsioonideks”. Tema raamat rääkis kurbusest ja kannatustest, ja seda võiks nimetada bluesiks. Oma mehe kohta kirjutas ta: „Meie südamed ei sulanud teineteisesse, mistõttu me kaugenesime veelgi.” Tema abikaasa, kes tal üha harvem külas käis, kuna tal oli vastavalt toona käibivale tavale ka teisi naisi ja konkubiine, küsis ühel taolistest visiitidest: „Kas ma olen midagi valesti teinud?” Michisuna ema kirjutas: „Ma läksin nii endast välja, et ei suutnud midagi vastata.” Ta ei suutnud üldse midagi teha, peale sellest kirjutamise. Ent ta eksis, kui pidas ennast eikellekski; tema raamatust selgub, et ta oli kõike muud kui eikeegi. Ja ometi kulus veel kümme sajandit, enne kui meeste ja naiste vahelised suhted hakkasid teisenema, ning see teisenemine jätkub.

Olla mitte keegi

„Kas ma olen midagi valesti teinud?”

Mõnikord satuvad oma sisekaemust uurivad inimesed hämmingusse, sest tagasihoidlikkuse asemel näevad nad edevust. Keskajal andis sisehääl endast kuuldavalt märku peamiselt Lähis-Idas, kus kirjutati valmis rohkem kui tuhat araabiakeelset autobiograafiat (nagu hiljuti on kindlaks tehtud). Üht koraani lauset võeti kui üleskutset inimestele neid kirjutada. „Ja kiituseks teie Jumalale, rääkige” arvati tähendavat, et on soovitatav jumalat tänada, isegi valuliste kogemuste eest, milles on alati õppetund. Tulemuseks oli erakordselt mitmekesine kogum apoloogiaid, teooriaid, ideaale, kirjeldusi tunnetega seotud ja vaimsetest konfliktidest, mis oli teravas vastuolus pühakute elulugudega, millega rahuldati eurooplaste maitset. Eriti torkab silma üks autobiograafia kirjutanu, kes näib olevat olnud keskendunud ainult iseendale ja kannab seetõttu karistust ülbuse eest. Egiptlane Jalal al-Din al-Suyuti (1445–1505) võttis endale õiguse otsustada ise oma elu üle, seades avalikult kahtluse alla kõikide teiste, sealhulgas ka oma isa arvamuse. „Mulle pole võrdset, mitte keegi pole omandanud nii palju tarkusi kui mina.” Ta avaldas umbes 600 raamatut ja artiklit kõikvõimalikel teemadel, välja arvatud matemaatika (mida ta pidas „oma loomusega sobimatuks”). Jalal al-Din al-Suyuti arvas, et oma õpetatuse tõttu on ta võimeline ijtihadiks, mis tähendab õigust avaldada oma isiklikku arvamust ja selgitada religioossete õpetuste nüansse; lisaks nõudis ta, et teda tunnistataks kui mujaddidi – usu uuendajat. Talle tekkis palju järgijaid, kes vajasid argumenteeritud selgitusi, et otsustada arusaamatuks jäänud kohtade üle ususeadustes, kuid Jalal al-Din al-Suyuti vihastas oma kolleegid välja, nimetades neid temaga tekkinud lahkarvamuste korral võhikuteks ja rumalateks. Tema autobiograafia 17. peatükk kannab pealkirja: „Kuidas Issand mind vaenlaste minu vastu häälestamisega õnnistas ja mu ühe võhiku [konkureeriva õpetlase] valesüüdistuse läbi proovile pani”. Lõpuks said „vaenlased” tema peale nii vihaseks, et heitsid ta koos riietega tiiki, ning ta pääses napilt surmast. Seejärel loobus ta õpetamisest ja hakkas mälestusi kirjutama, suutmata näha ennast teiste pilgu läbi, kuid jättes tulevastele põlvedele päranduseks dramaatilise mustvalge, Dürerit meenutava pildi akadeemilisest rivaalitsemisest ja protestides isegi oma mälestustes haridustaseme jätkuva langemise vastu. Egiptus pidi ootama 20. sajandini, mil autobiograafiline žanr taas tärkas ning sellele andis uue vormi pime kirjanik, ajaloolane ja haridusminister Taha Hussain (1889–1973), kelle meistriteos, Ühe egiptlase lapsepõlv sai mitte ainult kirjanduslikuks verstapostiks ja kõikides koolides kohustuslikuks lugemisvaraks, vaid julgustas ka tervet hulka inimesi – nii mehi kui naisi – isiklikke mälestusi kirja panema.

Karistus ülbuse eest

Akadeemiline rivaalitsemine

Mis jääb välja ütlemata?

Laste surm

Mõistagi võib autobiograafiaid kirjutada selleks, et kustutada valu tekitavaid mälestusi. 17. sajandil elanud Itaalia playboy Banarasidas, Agrast pärit kaupmehe poeg, püüdis jätta endast muljet, et ta on avameelne. Ta väitis end teadvat, et raiskab oma elu ning et see ei valmista talle muret. „Ma hõljusin maa ja taeva vahel, rikkudes õhku nagu kaameli peeretus.” Ta kirjeldab oma puudusi kahetsemata, öeldes enda kohta: „Ta ei suuda vääratele tegudele vastu panna … ning uurib andunult siivutut kirjandust.” Ükski tema „nappidest headest omadustest … pole täiuslik ega vaba rikutusest.” Ent samas kerkivad temas esile sügavad tunded, kui ta meenutab, et kõik tema üheksa last surid, jättes vanematest „järele vaid tüvekontsud, nagu juhtub puudega pärast lehtede langemist”. Sellest lühikesest fraasist ilmneb, et Banarasidase uljus varjab endas meeleheidet. Ilma oma lasteta tundis ta tõepoolest, et on eikeegi.

Kaasajal on isiklike ihade ja pettumuse kaudse väljavalamise peamiseks vormiks saanud romaan. Ent miks öeldakse, et kõigis meis on peidus romaan, aga mitte autobiograafia? Margaret Cavendish (1623–1673) oli arvatavasti esimene inimene, kes tõestas, kui palju on võimalik saavutada, rääkides ära nii oma eluloo kui ka unistused sellest, kuidas ta oleks tahtnud elada. „Miks on see daam oma elust kirjutanud?” küsib ta. „Sest ma olen sama ambitsioonikas kui on, või võiksid olla, kõik naised, mis tähendab, et kuigi ma ei saa olla Henry V või Charles II, sooviksin ma ometi olla Margaret I, ja kuigi mul pole ei võimu ega aega ega võimalust vallutada maailma, nagu tegid seda Aleksander Suur ja Caesar, siis selle asemel et olla kellegi armastatu, kuivõrd Fortuuna ja saatusejumalannad pole mulle sellist inimest andnud, olen ma loonud omaenda maailma, mida, ma loodan, ei panda mulle süüks, sest sellega saab hakkama igaüks.” Niisiis täiendas ta oma autobiograafiat, lisades sellele väljamõeldud elu; tulemuseks oli The Description of the New World, called the Blazing World, omalaadne utoopia, mille raames autoril on võimalik teha seda, mida ta soovib. Ning sellele raamatule lisandus veel Observations upon Experimental Philosophy, millega Margaret Cavendish pälvis teadlasemaine ning ka kutse astuda Kuningliku Seltsi1 liikmeks. Ning kõige selle juures kirjutab ta, et on tegelikult üpris „häbelik”. Ta kardab vajuda unustusse. Cavendish ütleb, et kirjutab oma rõõmuks, kuid ihkab samas meeleheitlikult kuulsaks saada. Ta ei taha elada asjatult. Mida oleks võinud Mao Ch’i Ling mõelda asjatult elamisest, kui ta oleks kuulnud kõiki neid paljusid vapraid inimesi muretsemas, et nad on elanud asjatult?

Hirm vajuda unustusse

Meeleheite leevendamine

Lõuna-Aafrika Vabariigis apartheidi perioodil elanud Dugmore Boetie (1926–1966) tõestas, et autobiograafiast võib olla kasu meeleheite leevendamisel. Temast sai peaaegu kuulsus, kui ta kirjeldas, kuidas oli mõrvanud oma ema, kaotanud sõjaväes teenides jala ning kuidas teda seitseteist korda vangi pandi, kõikvõimalike kuritegude eest, millest ta rõõmsalt jutustas. Ta ütles end olevat tundnud uhkust, et oli enesekindel suli, keda „stimuleerisid tühja kõhu tekitatavad vitamiinid. Miks mitte enda üle uhkust tunda?”. Paraku selgus, et tema seiklused olid välja mõeldud. Dugmore Boetie väitis, et tal pole olnud mingit perekonda, ent kui ta kopsuvähki põdevana haiglas surivoodil lebas, tulid teda vaatama arvukad sugulased. Nad ütlesid, et oma jala oli ta kaotanud kaheksa-aastaselt mingi nakkuse läbi, et ta pole kunagi armees teeninud ning vanglas oli ta ainult üks kord. Lõpuks tunnistas ta ka ise, et tema autobiograafiat oli ajendanud „viha politseinikest kubiseva” riigi vastu. Kirjutatu aitas tal unustada oma kannatused, asendades need enda väljamõeldud rõõmudega; tema „leiutatud” vägitükid olid meetodina sama tõhusad kui kõik muu, mis aitab temasugustel rahatutel inimestel ellu jääda. Ainsana oli tema kirjutatus tõsi see, et ta oli vaene. Ning ta lõpetas sõnadega: „Suurim patt on iseendale valetamine.” Võimalik, et see on ka kõige laiemalt levinud patt.

Iseendale valetamine kui suurim patt

Võõramaalastelt saadav innustus

Pole midagi raskemat kui oma elule hinnangut anda. Kuivõrd teisiti võinuks Mao Ch’i Ling vaadata oma elule, kui ta oleks teadnud, et teistes maades elavad inimesed, kes mõtlevad samuti nagu tema? Ta elas ajal, mil pedantsus oli Hiinas ihaldusväärne eristumise tunnus, ning ta vihkas seda. Ta tundis, et on selle vastu jõuetu. Ta põlgas bürokraate, kes jätsid meelde klassikute öeldu ja demonstreerisid oma teadmisi, kirjutades „kaheksajalgseid esseesid”. Ta vajas julgustust ja seda oleks isegi leidunud, kuid temal jäi see saamata; tänapäeval on võimalused suuremad. Võõramaalaste innustus on teisitimõtlejatel aidanud korduvalt vastu pidada, vastasel juhul oleks isoleeritus nad meeleheitele viinud. Mao Ch’i Ling oleks tundnud end paremini, kui tal oleks olnud võimalik lugeda, mida viis aastat enne tema surma kirjutati populaarses Londoni ajakirjas Spectator, millel oli temaga ühine vaenlane. Ajakirja toimetaja Addisoni (1672–1719) meelest on pedant inimene, kes pole suuteline rääkima muust kui raamatutest, mida ta on lugenud, ning kes „ei oska mõelda millestki, mis jääb väljapoole tema kutseala või eluviisi”. Kes teab, vahest oleks tekkinud Mao Ch’i Lingil koguni kiusatus muuta oma arvamust iseendast, kui tal oleks olnud võimalik vestelda rõõmsameelse Saksa matemaatiku, filosoofi ja diplomaadi Gottfried Leibnitziga (1646–1716), kes oli Hiinast äärmiselt huvitatud ning kes väitis, et Euroopal oleks konfutsianistlikust tsivilisatsioonist palju õppida. Kellegi elu võib tema kodumaal tunduda kasutu, kuid mujal võidakse seda näha hoopis teises valguses.

Näida välismaal teistsugune

Julgete mõtlejate koondumine

Mida väärtustavad järgmised põlvkonnad

Mao Ch’i Ling oli üks neist, kes valitsuse tekitatud kaoses ja korruptsioonis pettununa otsis viise, kuidas tuua igapäevaellu rohkem fantaasiat ja kirge, mis ulatuksid kaugemale isiklikest ambitsioonidest, tühjadest rituaalidest ja mõttetutest vaidlustest. Kuid ta ei teadnud, et Inglismaal käib kodusõda ning et seal peeti küsitavaks peaaegu kõike, mis puudutas poliitikat ja religiooni; kõik see toimus umbes samal ajal kui Uuendamise Seltsi (Fu-she) Hiinas olid kogunenud julged mõtlejad, et panna paika uued prioriteedid. Samuti jäi tal teadmata, et valgustusaeg Euroopas paneb varsti kahtluse alla vanad dogmad ja avab uued teaduslikud perspektiivid, seda ajal, mil Hiinas jõudu koguv Tõenditel Põhineva Õppimise liikumine nõudis rangemat ajaloolist põhjendatust kõigis teadusvaldkondades, et asendada metafüüsilised spekulatsioonid ja otsida selle asemel uudseid lahendusi kõlbelistele, ühiskondlikele ja praktilistele probleemidele. Ja eeskätt ei suutnud ta ettegi kujutada, et tema avameelseid mälestusi elu jooksul kogetust, mis oli mitmekesisem kui enamikul inimestel, võiksid väärtustada järgnevad põlvkonnad, kes polnud nõus sellega, et ta oli elanud asjatut elu.

Raisatud elu elanud inimene mõtleb ainult ise-endast ja juurdleb ainult oma kahtluste üle. Kuid praegu puudub vajadus omaenda aega ja ruumi lõksu jääda. Kui erinevaid elusid omavahel kõrvutada, siis muutub inimese arusaam neist. Ma tahan rohkemat kui see, et inimesed räägivad oma lugu, asudes traditsioonilisele pihtimuslikule teele, mida juba niigi tallavad autobiograafiad, suulised pärimused ja mitmesugused teraapiad. Mind huvitab rohkem see, kuidas indiviidid mõjutavad üksteist selle kaudu, mida nad räägivad, ning kuidas neis tekib vastupanu kuuldu kaudu muutumisele. Mida siiramad on inimestevahelised vestlused, seda suurem on tõenäosus, et nad jõuavad tõdemuseni, mis varem tundus neile võimatuna. Esimest korda ajaloos on meil võimalus kuulda üksteist rääkimas suure vahemaa tagant, mis tähendab, et me võime leida endale liitlasi sealt, kus varem arvasime olevat ainult võõrad, ning kui juhtub, väheneb kiusatus näha iseendas üksnes ohvrit. Kui suhted erinevate elude vahel tekitavad üllatusi, millest hakkab koosnema tulevik, siis ei tarvitse täituda sünge ennustus, et alanud sajandi peamine epideemia saab olema „kliiniline depressioon”.

Võõrad, liitlased ja ohvrid

„Ärge lugege ajalooraamatuid, ainult elulugusid, sest neis on teooriast vaba elu.” Nii ütles Disraeli (1804–1881), romaanikirjanik ja peaminister, kuid ta pidi teadma, et elulugudes on sama palju väljamõeldut kui ajaloos, nii teadlikku kui tahtmatut. Elulugudel pole tähendust ilma ajaloota, mis loob iga elu ümber maastiku. Ja elulugudel pole väärtust, kui pole autobiograafiaid, mis on peegliks, mis näitavad, millisena üks mees või naine end ette kujutab. Kriitikud osutavad sellele, mis on ühes autobiograafias vale, ja meelitajad näevad igal ajastul eri voorusi, kuid kõik indiviidid jäävad mingil määral mõistatuseks. Lugematul arvul on selliseid autobiograafiaid, mida kunagi ei avaldata või ei panda kirja ning mis eksisteerivad üksnes kujutluses; samas leidub lihtsustatud autobiograafiaid, mis viivad lugeja eksiteele. Näiteks teatab üks vähem tähtsate kuulsuste tutvustamisele spetsialiseerunud ajakiri oma lugejatele, et tutvustatavad on „spirituaalsed”, kuivõrd nad „uurivad oma sisemist mina”, „autentsed”, sest „ei muretse selle üle, mida teised inimesed nende kohta arvavad või mõtlevad”, „sensuaalsed”, sest nad teavad, mis teeb neid ihaldusväärseks ja järgivad seda, ning „sensatsioonilised”, kuna teevad iseendale komplimente ja „avaldavad endale armastust”. Sedasorti doktriin on välja arendatud üksildase inimese jaoks, kes on õigustatud hoiduma suhtlusest ükskõik mille või kellega, mistõttu ta suudab jääda igavesti muutumatuks.

Üksildane inimene

Iga elu on nagu eksperiment

Ent samas on võimalik näha iga elu ka kui eksperimenti, mis sisaldab veel vastuseta küsimusi ja mõndagi huvitavat nende jaoks, kelle võime imestada inimliku rumaluse mitmekesisuse ja ettearvamatuse üle pole veel lõplikult kadunud. Selle nurga alt vaadatuna on elu raisatud siis, kui eksperimendi käigus avastatu üle ei mõelda kunagi järele, kui seda ei jagata ning jäädakse teadmatusse sellest, millisena näib väljasettinu, kui seda kõrvutada teiste eludega erinevates maades ja erinevatel sajanditel. Käesolev raamat on minu viis meenutada tühikuid mu enda elus ja mõelda sellest, mida mul oleks olnud võimalik teisiti teha. Kui selle tagajärjel mõni lugeja leiab innustust mõelda tagasi omaenda kogemusele ja teeb seda nii, et sünnivad mõtted, mis muidu oleksid jäänud sündimata, siis ehk polegi mu elu täielikult raisatud olnud. Suur osa kunstist moodustada paari tugineb oskusele avastada iseendas midagi, mida anda teistele, ja arendada samas tundlikkust, et olla suuteline teistelt midagi vastu saama.