Читать книгу Kujuneda sunnita. Mõistmaks Jaan Kaplinskit - Thomas Salumets - Страница 6

Kogu elu on põhiliselt üks ja seesama ning sa peaksid olema avatud, et seda maitsta, enne kui läbematult küsida: „Mida see tähendab?”^[1.]

Arne Naess

Vaid jäädes avatuks lõpututele ootamatutele võimalustele, mis ületavad isiklikku kujutlusvõimet ja suutlikkust ette kavandada, võib inimene tõepoolest rahuldada oma vabadusevajaduse.^[2.]

Thomas Merton

Nüüd juba peaaegu pool sajandit, alates Hruštšovi sulaaja lõpust kuni Nõukogude okupatsiooni järgse iseseisvuseni, on Eesti kultuurimaastikul silma paistnud Jaan Kaplinski. Koolilapsed õpivad pähe tema luuletusi, üliõpilased valivad tema loomingut oma esseede ja lõputööde teemaks. Nobeli kirjanduspreemia kandidaadina ning paljusid väljapaistvaid auhindu ja tähtsaid tunnustusi pälvinuna on ta eestlaste jaoks elav klassik. Ta on üks parimatest nii oma ametivendade kui teiste maade lugejate silmis. Ometi on vähe teada tollest luule taga olevast inimesest, tema mõtlemapanevatest seisukohtadest, tema tundeelust, püüdlustest ja vaevadest.

Kasutades nii avaldamata kui avaldatud allikaid, vaatleb see raamat Kaplinski elu ja tööd. Pilk heidetakse ka sellele keerukale kultuurilisele ja poliitilisele ümbrusele, kus Kaplinski sündis. Ent raamatu „Kujuneda sunnita” esmane eesmärk on sillutada teed Kaplinski sisemaastikujuurde. Sellest juhindudes püütakse monograafias valgustada Kaplinski käitumise vähem nähtavaid dimensioone ning jälgida mõnesid tema kõige tähtsamaid inimsuhteid, valikuid ja huvisid nii isiklikus kui avalikus elus. Nõnda tulevad nähtavale seesuguse inimese ja luuletaja kontuurid, kes valab täiesti uude vormi meie sissejuurdunud arvamused identiteedist, kultuurist ja loodusest, et siduda inimese kujunemist „sundimatusega” – mitte-eristava, intuitiivse ja loomuliku avanemisega. Just selles valguses uuribki „Kujuneda sunnita” piiranguid ja võimalusi, mida Kaplinski ebakonventsionaalne vaatenurk nii tema enda kui teiste jaoks esile toob. Seda tehes püüab raamat lugejatele pakkuda Kaplinski maailmanägemise ja maailmasobitumise kõige iseloomulikumaid väljendusi, alates „lihtsusetaotlusest” kui esteetilisest mõjuvahendist ja tema loomingu aluspõhjast, kuni arusaamani sõltuvusest kui sotsiaalse küpsuse märgist ning kuni kriitikani, mis puudutab dissidentlust ja selle mõttekust reaktsioonina totalitaarsele valitsusvormile. Üheskoos näitavad need kaheksa peatükki meile hõlmavat, ent siiski mitte pealetükkivat nägemust, mis tõotab jätkusuutlikumat eluviisi ja samal ajal ka rikkamat inimisiksust. Mida vähem me ilma oma loomingulist impulssi piiramata maailma sekkume, leiab selles raamatus kujutatud Kaplinski, seda rikkamaks me inimestena kujuneme.