Читать книгу Kujuneda sunnita. Mõistmaks Jaan Kaplinskit - Thomas Salumets - Страница 8

Lähimatele sõpradele ei tulnud Jaan Kaplinski tähelend üllatusena. Nad on Kaplinskit kirjeldanud kui tõelist, isegi stereotüüpset luuletajat: ekstsentrilist, ülitundlikku, väga intelligentset ja erudeeritut, vaimustuvat, kuid samal ajal ka aldist mornidele meeleoludele; kui segase peretaustaga vabamõtlejat, kes on sageli rahalistes raskustes, kelle inimsuhted on sageli tormilised ning kes satub kergesti vastuollu ühiskondlike konventsioonidega ja ühiskonnaga üldse; ta on „raamatutark”, nagu keegi on öelnud, „kuid ekslik elus”.^[12.] „Mulle oli kohe esimesest luuletusest selge, et see on üks hea luuletaja,” ütleb Kaplinski mentor ja õpetaja Ain Kaalep teatud uhkusega ühes intervjuus, kus ta meenutab toonast varaküpset teismelist.^[13.]

Ja tõepoolest, juba 1965. aastal, mil Kaplinski oli alles kahekümne nelja aastane, ent katsetanud luulekirjutamisega juba peaaegu kümme aastat – tema esimene avaldatud luuletus kannab aastanumbrit 1956 –, teenis ta ära tähtsamate eesti väljaannete tähelepanu, nii et teda nimetati ühena noortest paljutõotavatest kirjanikest. Tema debüütkogu „Jäljed allikal” (1964) arvustati sellistes eesti ajalehtedes nagu Edasi või Sirp ja Vasar enamasti soodsalt, samuti kirjandusajakirjades Looming ning Keel ja Kirjandus. „Intelligentne”, „sügavmõtteline”, „märkimismida kasutati Kaplinski varajase loomingu kirjeldamisel, ning vaid mõne aastaga omandas ta maine kui üks paljulubavamaid viimase aja noori eesti luuletajaid.^[14.]

1967. aastaks oli Kaplinski avaldanud veel kaks luulekogu, „Kalad punuvad pesi” (1966) ning „Tolmust ja värvidest” (1967). Viimati nimetatu on pidanud vastu ajaproovile ning jäänud Eestis Kaplinski kõige populaarsemaks luuleraamatuks. Kogu nimiluuletusest on saanud kahekümnenda sajandi eesti kirjandusklassika ning just selle luuletuse eest teenis Kaplinski mõningatest vaidlustest hoolimata maineka Juhan Liivi luuleauhinna. Vaidlusi tekitas ühe Nõukogude Eesti ajalehe veergudel ilmunud artikli sõnul luuletaja suhteline noorus.^[15.] Kaplinski oli vaid paar kuud enne seda saanud kahekümne seitsme aastaseks. Sellise kriitika taga aimusid looritatult poliitilised kaalutlused. Kogu „Tolmust ja värvidest” tavatu vormikeerukus pani kriitikud kulme kergitama, nii nagu ka selle sürrealistlikud kujundid, religioossed allusioonid ning osutused kaugetele paikadele, ajaloolistele isikutele ja sündmustele. Viimati mainitud tekitasid kommunistliku partei tõsimeelsetes ideoloogides ja ametnikes erilist hämmeldust. Nad oleksid soovinud näha tihedamat seost kohaliku nõukogude eluga, nagu ka sotsialistliku realismi õpetuse järgimist, mis määratles kultuuriilminguid kommunistliku partei tööriistadena. Nende arusaamade järgi oli kirjanduse eesmärk marksistlik-leninliku õpetuse juurutamine, seda eriti noore põlvkonna puhul. Sellise ülalt juhitud poliitilise suunitluse puudumist peeti nõukogude inimestele ohtlikuks ning see ei olnud riigi huvides.

Tegelikult oli Kaplinski juba 1950. aastate lõpust peale kirjutanud KGB valvsa pilgu all. Et ta oli küüditatu poeg, käis läbi inimestega, keda ametnikud pidasid kahtlasteks, oli suhteliselt avameelne, et tal oli eriti noorema põlvkonna seas järgijaid ja ka kontakte Läänes – kõik see muutis Kaplinskile luulepreemia andmise vastuoluliseks. Samal ajal ei soovinud partei tõrjuda põranda alla sellist paljutõotavat ja populaarset noort autorit ja intellektuaali nagu Kaplinski.^[16.]

Kuna Kaplinski hakkas luuletajana esile kerkima Eesti nn kuldsetel kuuekümnendatel, siis hakati teda märkama ka Läänes; esmalt tegid seda peamiselt pagulaseestlased Rootsis, Kanadas ja Ameerika Ühendriikides. 1968. aastal kirjutas väljapaistva ameerika rahvusvahelise ajakirja World Literature Today (tollal Books Abroad) peatoimetaja Ivar Ivask: „Oma teise luulekoguga [„Tolmust ja värvidest”] on Jaan Kaplinski end selgelt kinnistanud kõige originaalsema ja põnevama noore luuletajana [...], kes tänapäeva Nõukogude Eestis kirjutab. Tema huvitav luule ärataks kahtlemata laialdast rahvusvahelist tähelepanu, kui seda tõlgitaks mõnda tähtsamasse Lääne keelde.”^[17.]

Tänu kriitikute heakskiidule ja eriti kaaskirjanike õhutusele järgnes peagi veel mitu luulekogu. 1972. aastal ilmus „Valge joon Võrumaa kohale: 54 luuletust 1967–1968”, mille varasem pealkiri oli olnud „Konkreetsed maastikud”. Käies sammu oma kasvava huviga hiina ja jaapani luule vastu, on Kaplinski seda kogu nimetanud ka oma esimeseks „idamaiseks” luulekoguks.^[18.] Oma märksa tihkema, tegelikult üsna minimalistliku vormiga erines see märgatavalt Kaplinski varasemast luulest. Kirjutatud ka vähem assotsiatiivses stiilis, keskendub see kogu palju enam just lihtsatele konkreetsetele igapäevastele asjadele.

Kaplinski järgmised tähtsamad raamatud ilmuvad tema Tallinnaperioodil. 1973. aastal, varsti pärast seda, kui tema naine võeti üliõpilasena vastu Tallinnas asuvasse Eesti (Riiklikku) Kunstiinstituuti, otsustas pere kolida pealinna, Tiia Toometi kodulinna. Maarja, Kaplinski füüsilise puudega tütar esimesest abielust, jäi Tartusse vanaema juurde. Nora Kaplinski jäigi oma pojatütre põhiliseks hooldajaks, kuni tütarlaps sai viieteistkümneaastaseks. Mõlemad pojad, Ott-Siim (kes sündis 1970. aastal) ja Lauris (sündinud 1971), kolisid koos vanematega Tallinna. Seal sai Kaplinskist vaevatud „kirjanik-lapsehoidja” – nagu ta seda ise kirjeldab –, kes vaatas laste järele, sellal kui Tiia Toomet viibis õpingutel kunstiinstituudis.^[19.] Et pere sissetulekut suurendada, töötas Kaplinski samal ajal Tallinna botaanikaaias ning avaldas esseesid ja muud proosat, sealhulgas lasteraamatuid, ja kaks luulekogu: „Ma vaatasin päikese aknasse: luulet [1958–1972]” (1976) ning aasta hiljem, 1977. aastal „Uute kivide kasvamine [luuletused 1956–1974]”, mis sai inspiratsiooni leedu kirjaniku Jonas Mekase luulest.^[20.]

Selleks ajaks oli ka poeemi „Hinge tagasitulek” käsikiri trükivalmis. „Hinge tagasitulekus” saavad Kaplinski enese sõnul kokku mitu teemat: šamanistlik teekond leidmaks kaotsiläinud hinge, siis Tallinna kolimisega seotud isiklik kriis, mis äärepealt oleks lõpetanud tema abielu, ja ka eesti koloniaalajaloo vari ning soov põgeneda üksindusse.^[21.] Ajavahemikus 1972–1975 loodud poeem ilmus trükis alles 1990. aastal, sest Kaplinski keeldus vastu tulemast tsensuuri nõudmistele kõrvaldada poeemist religioossed viited.

Kaplinski ise peab oma luuleloomingu tipuks kogu „Õhtu toob tagasi kõik” (1985).^[22.]See on omamoodi poeetilises vormis päevik, mis sisaldab ka Li Bo, Bo Carpelani ja Sappho luule tõlkeid, samuti vanade eesti rahvalaulude tekste.^[23.] Kogus „Õhtu toob tagasi kõik” jätkab Kaplinski rõhutatult minimalistlikus ja aina rohkem metafoorideta stiilis, mis sai omaseks ka tema hilisemale luulele.^[24.]

Luuleraamatule „Õhtu toob tagasi kõik” eelnesid kogud „Raske on kergeks saada” (1982), mida autor ise on nimetanud „väga isiklikuks”, ja „Tule tagasi helmemänd” (1984).^[25.] Jaanuarist 1983 kuni novembrini 1988 töötas Kaplinski Tartu Ülikooli väliskirjanduse kateedri juures, pidades loenguid Euroopa kultuuriloost. Sel perioodil avaldas ta 1986. aastal valikkogu „Käoraamat”. Kogu sisaldab valikut luuletustest, mis on kirjutatud kahekümne viie aasta jooksul – ajavahemikul 1956–1980.

Umbkaudu samal ajal, 1980ndate hakul, algasid Kaplinski jaoks ka laiema rahvusvahelise tuntuse aastad, alul Põhja-Euroopas, seejärel Põhja-Ameerikas ja mujalgi. Soomes ilmus tema loomingust kaks tõlget: varem avaldamata esseekogu Olemisen avara hiljaisuus: Esseitä ihmisesta, luonnosta, runoudesta (Olemise avar vaikus: esseid inimesest, loodusest, luulest) ning seejärel 1984. aastal luuleraamat Sama meri kaikissa meissä (Seesama meri meis kõigis). Soome kirjanikke paelus Kaplinski loomingus ning sillutas teed tema populaarsusele ennekõike kirjaniku huvi looduse ning hiina ja jaapani luule vastu, aga samuti tema kriitiline suhtumine Lääne-Euroopa üldtunnustatud kultuurikeskustesse.^[26.] 1982. aastal kirjutas Kaplinski ühele oma pikaajalistest kirjasõpradest Ameerika Ühendriikides: „Olen kuidagi üle ilma levinud – raamat tuleb Rootsis, teine Soomes, kolmas Tšehhis.”^[27.]

Kui Kaplinski sai 30. detsembril 1984. aastal kätte eksemplari oma esimesest inglise keeles ilmunud luuleraamatust e Same Sea in Us All (Seesama meri meis kõigis), ütles ta oma kaastõlkijale Sam Hamillile: „Väheke ebaameerikalik, korralik ja täis väärikust. Mõtlen selle kujunduslikku külge. Parem on vaid minu luuletuste suur soomekeelne väljaanne. Kui raamat mul viimaks käes, tundsin suurt rahuldust. Olin õnnelik.”^[28.] Kirjutades kogumikust e Same Sea in Us All, mis sisaldab luuletusi ajavahemikus 1967–1982 ilmunud viiest originaalkogust, märgib kirjandusajakiri Bloomsbury Review: „Igal leheküljel leidub mõni üllatus, mõni särav pilguheit maailma igapäevaelule, mida me kõik jagame.”^[29.] Small Press’i arvustuses kirjutab Doris Grumbach: „See on kogu, mida südames kanda, ikka ja jälle lugeda, ning need lihtsad, ent peenekoelised luuletused tungivad teile tasapisi hinge.”^[30.]

1986. aastal kutsuti Kaplinski luuleõhtule Soome Oulusse. Esmakordselt elus lubati tal sõita väljapoole Nõukogude Liidu piire ja Varssavi pakti maid – varem oli ta seitsmekümnendate keskel viibinud vaid korra Poolas ja Tšehhoslovakkias. Järgnes terve rida reise, enamasti luulelugemistele. Kaplinski käis 1988. aastal Kölni hansapäevadel Saksamaal ja seejärel paljudes teistes maades, mida ta ihkas näha: Norras, Rootsis, Inglismaal, Kreekas, Prantsusmaal ja isegi Hiinas.

Mõnevõrra iroonilistel asjaoludel sai Kaplinski esimene reis üle Atlandi ookeani samuti teoks 1988. aastal – aasta pärast esimest avalikku massidemonstratsiooni Nõukogude võimu vastu Eestis. Jaan Kaplinskile saadetud kutse peamine korraldaja oli kanada kirjanik Trevor Carolan, 1988. aasta Calgary taliolümpia kirjandusfestivali koordinaator. Carolan tahtis, et Kaplinski esindaks mängudel Nõukogude Liitu. Mingis mõttes oli see vastuoluline otsus. Märksa põhjendatumaks valikuks näis olevat Jevgeni Jevtušenko, ent nõuandva grupi mõned nooremad liikmed toetasid Carolani. Saamata Kaplinskilt kutsele vastust, kirjutas Carolan isegi Kremli tollasele kommunistliku partei peasekretärile Gorbatšovile. Kanada organisaatorid, kelle käe all Carolan töötas, hakkasid kartma, et Kaplinski kutsumine mängudele seab ohtu suhted Nõukogude Liiduga ning tahtsid selle algatuse nurjata. Oli aga juba liiga hilja. 19. märtsil 1987. aastal saabus telegramm: „Saan tulla Calgary kunstifestivalile – Jaan Kaplinski.”

Olümpiamängudel teenis Kaplinski ära publiku heakskiidu. Trevor Carolan kirjutas selle kohta: „Jaanist [...] sai kogu festivali lemmik. Inimesi saabus koguni kaugelt New Yorgist ja San Franciscost, et teda kuulda ja temaga kohtuda [...]. Pärast tema toimetamist Vancouverisse üsna mitteametlikul kombel, autoga ja öösel, kaasas sõbralikud luuletajad ja eestlased, luges ta oma luuletusi sealses tuntud boheemlikus Jazz-clubis [...], klubi oli lõhkemiseni tulvil huvilistest, kes kõik tahtsid teda kuulata. Nüüdseks on muidugi see tema lugu ilmunud ajalehtedes rannikust rannikuni. Vancouveri Gastowni pimedatel tänavatel, klubist väljaspool, tungles samuti rahvast ja nõnda tuli üles riputada valjuhääldajad, et oma luulet lugevat Kaplinskit ka seal kuulda oleks.”^[31.]

Kui Kaplinski koju tagasi saabus, arutlesid eestlased parajasti selle üle, kas kuulutada end sõltumatuks Nõukogude Liidust – ja see saigi tõeks 1991. aastal. Kaplinski valiti Eesti parlamendi (Riigikogu) liikmeks ning ta jäi selleks ajavahemikul 1992–1995.

1996. aasta Nobeli kirjandusauhinna kandidaadi staatus, esitatud üks Kaplinski rahvusvahelise tuntuse mõõdupuudest. Kaplinski oli parajasti Vancouveri Briti Columbia ülikooli külalislektor, kui Nobeli komitee saatis talle kutse osaleda Stockholmi tseremoonial. Kaplinski oma värskeima kogu „Mitu suve ja kevadet” (1995).

Kuna Kaplinski rahvusvaheline tuntus sellega veelgi kasvas, kutsus Elie Wiesel, Rumeenia päritolu kirjanik ja 1986. aasta Nobeli rahu-dusse Académie Universelle des Cultures. Ühenduse liikmed, nende seas näiteks Salman Rushdie, Margaret Atwood, Umberto Eco, Julia Kristeva ja Toni Morrison, kohtusid Pariisis Louvre’i muuseumis, et „teha ettepanekuid”, nagu oli kirjas akadeemia võrguleheküljel, „kuidas tegutseda sallimatuse, ksenofoobia, rassismi, antisemitismi, naiste diskrimineerimise vastu ning kuidas võidelda vaesuse, rumaluse ja mõnede eluvormide kavatsusliku hävitamise vastu”. Kaplinski kuulus sellesse väga tuntud ja kõrgelt austatud akadeemiasse kuni selle tegevuse lõpuni 2000. aastate keskel.

Kui Eesti taastas 1991. aastal oma iseseisvuse, otsisid välismaised ajakirjanikud üles ka eesti „Voltaire’i” (nagu Kaplinski kohta oli öelnud üks prantsuse reporter), et pärida tema arvamust mitmesugustes eesti ajalugu, poliitikat ja kultuuri puudutavates küsimustes.^[32.] Aastate jooksul on Kaplinski saanud mitmeid auhindu ja aumärke, nii kodumaiseid kui rahvusvahelisi. Nende seas on Jenny ja Antti Wihuri Sihtasutuse auhind (Soome, 1995) ja Balti Assamblee kirjandusauhind, mis omistati Kaplinskile 1997. aastal nii tema luulekogu „Mitu suve ja kevadet” kui ka raamatu „Jää ja Titanic” (1995) eest – viimane on esseistlik mõtiskelu meie ülbusest ja antropotsentrilisest maailmavaatest. 2001. aasta Vilenica kirjandusfestivalil Ljubljanas omistati Kaplinskile Vilenica rahvusvaheline kirjandusauhind ning 2003. aastal pälvis ta oma prantsuse keelde tõlgitud luulekogumiku Le désir de la poussière (Tolmu igatsus) eest Max Jacobi auhinna. Samal aastal sai Kaplinskist tema kodulinna Tartu aukodanik. 2004. aastal autasustati teda Soome Lõvi 1. järgu rüütliristiga (Suomen Leijonan ritarikunnan 1. luokan ritarimerkki) – Eesti põhjapoolse naaberriigi kõrgeima välismaalastele antava aumärgiga. 2012. aastal, nelikümauhinna esmakordset saamist pälvis Kaplinski selle auhinna teist korda, mis on üsna erandlik.

Ehkki Kaplinski ei reisi enam nii palju nagu 1990. aastatel, osaleb ta ikka veel regulaarselt Euroopa kultuurilistel tähtsündmustel ning teda on kutsutud paljudele kirjandusfestivalidele ja raamatulaatadele sellistes maades nagu Saksamaa, Rootsi, Suurbritannia, Soome, Ameerika Ühendriigid ja Kanada. Ta on olnud külalislektoriks mitmetes maailma ülikoolides, eriti olulised on siinkohal ehk Tampere ülikool Soomes ja Briti Columbia ülikool Vancouveris Kanadas. Kaplinski on olnud ka n-ö akadeemiline külaliskirjanik, näiteks Aberystwythi ülikooli juures Wales’is. 2003. aasta septembris avati Helsingis Kaplinski portreede fotonäitus.

Inglise keelde tõlgituna on Kaplinskilt ilmunud mitu kogumikku: e Same Sea in Us All (1985/1990), e Wandering Border (1987/1992), I Am the Spring in Tartu (1991), rough the Forest (1996) ja Evening Brings Everything Back (2004). Tema luulet saab lugeda veel mitmes keeles, sealhulgas islandi, hollandi, vene, rootsi, tšehhi ning üsna hiljuti tõlgituna ka leedu, jaapani, prantsuse, ungari ja hispaania keeles.

Lisaks mitmetele autobiograafilistele tekstidele, libretodele ja luulevalimikele, millest hiljutisemad on „Sõnad sõnatusse” (2005), „Vaikus saab värvideks” (2006) ja „Teiselpool järve” (2008), on Kaplinski avaldanud ka rea populaarseid lasteraamatuid. Esimene neist, „Kuhu need värvid jäävad”, ilmus 1975. aastal. Teiste seast võiks nimetada selliseid raamatuid nagu „Kes mida sööb, kes keda sööb” (1977), „Udujutt” (1977), „Jänes” (1980), „Jalgrataste talveuni” (1987), „Kaks päikest” (2005), „Põhjatuul ja lõunatuul”(2006) ja „Õhtu on õunapuu” (2007).

Ajakirjas Estonian Literary Magazine on Kaplinski luulekogust, mis kannab pealkirja „Kirjutatud. Valitud luuletused” ja mis ilmus aastal 2004, kirjutatud nõnda: „Jaan Kaplinski on umbes nelikümmend aastat kujundanud eesti luulet. Kogu, mis ilmus veidi aega enne luuletaja 60. sünnipäeva, sisaldab peaaegu kõiki ta luuletusi [...], enam kui 700 teksti.”^[33.]

Kaplinski on samal ajal ka viljakas esseist. Tema esseed on välja antud kogumikus „Kõik on ime” ning need annavad tunnistust Kaplinski tähtsusest proosakirjanikuna ja tema laialdasest huvideringist. Kaplinskit huvitav temaatika ulatub muistsete põlisrahvaste mõtte- ja tegevusharjumustest kuni globaliseerumise ja keskkonnaprobleemideni, religioossest ja intellektuaalsest traditsioonist kuni tänapäevase tarbijamentaliteedini, ning Idale omasest maailmatajust kuni kolonialismini ja tema enese kirjatööde taustaks oleva kultuurini. Kogumik sisaldab nelikümmend viis teksti enam kui kolmekümneaastasest ajavahemikust, aastatest 1968–2002. Ent „Kõik on ime” hõlmab vaid väikese osa Kaplinski kirjutistest. Lisaks arvukatele tõlgetele ning paljudele teistele pisematele kaastöödele kunstide valdkonnas ja mujalgi on Kaplinski sulest ilmunud sadu kirjutisi ajalehtedes, enamasti eesti, soome ja rootsi, kuid mõnel korral ka saksa ja inglise väljaannetes. Ta on kirjutanud näiteks suhtest poliitika ja müstitsismi vahel, lihtsustatud hinnangutest eesti koloniaalsele minevikule kui ohvri ja ohverdatu loole, globaliseerumisest kui elimineerivast ja monopoliseerivast protsessist, kunstist kui ideoloogia instrumendist, lingvistilistest märkidest kui domineerimise vahendist ning muusikast kui keelte piire ületavast kunstivormist.

Tänaseks on Kaplinski enam kui kolmekümne raamatu autor, tuli öö” (1990) luuletaja lapsepõlvele sõjajärgses Tartus, „Isale” (2003) jutustus Kaplinski suhetest tema väidetavalt kõige mõjukama õpetaja Uku Masinguga. Viimati mainitud raamat ilmus 2009. aastal ka tõlkes inglise keelde. Hiljuti avaldas Kaplinski koguni sissejuhatava ülevaate astronoomia ajaloost „Teispool sinist taevast” (2009), mis viitab luuletaja ammusele huvile täppisteaduste vastu – ehk „tema näiliselt küllastumatule intellektuaalsele uudishimule”.^[34.]

Ent Kaplinski kirjanikukuulsus tugineb siiski ennekõike tema luulele. Seega tundub väga sobiv, et 2011. aastal, mil tähistatakse tema 70. sünnipäeva, ilmub inglise keeles Selected Poems (kirjastuselt Bloodaxe Books). See sisaldab tekste, mis ingliskeelses tõlkes pole siiani olnud kättesaadavad, ning ka valikut Kaplinski kogudest e Same Sea in Us All (1985), e Wandering Border (1987), rough the Forest (1991) ja Evening Brings Everything Back (2004).