Читать книгу Kujuneda sunnita. Mõistmaks Jaan Kaplinskit - Thomas Salumets - Страница 9
1
Rahutu mõttetark
ОглавлениеÜhe maailma
tuhka
pudenemas
teise maailma
värvidele
kroon
päevalillede peast
värisenud
hallahingus
vikatil
sirtsud
vait
kolm lammast
udus
tühi
pihlakas
kirjutada
kirjutada
midagi
midagi
muud[1.]
Jaan Kaplinski
... ma usun, et nüüd olen leppinud.[2.]
Jaan Kaplinski
Ei ole Jumalat / ei ole lavastajat, / ei ole dirigenti. / Maailm toimub ise, / näidend mängib ise / orkester mängib ise …[3.]
Jaan Kaplinski
Inimestel, kellele meeldivad rahulikkust õhkuvad isikud, on pealtnäha kerge samastuda Jaan Kaplinskiga ja tema luulega. Avalikkuse jaoks ei paku kirjaniku elukäik vähemalt pindmiselt eriti midagi, mis räägiks valust, mida ta on pidanud kannatama. Kuna Kaplinski edu ja tema luule üldine toon on tõrjunud ta mured suurelt osalt pealispinna alla, ei paista luuletaja avalikus kuvandis tema sisepinged ja võitlused eriti palju välja. Selle asemel, et olla vastuolus maailmaga enda ümber või tunda seesmist mässumeelt, paistab Kaplinski olevat enesega rahujalal, näiliselt rahumeelne mõttetark.
„Milline ta välja näeb?” küsis väljapaistev soomerootsi kirjanik Bo Carpelan vist 1985. aastal Soome raadio saates Jaan Kaplinski kohta. Vastus kõlas: „Nagu pühak.”[4.] „Ta on põhiliselt jumalike ilmutuste luuletaja,” kirjutas Dennis O’Driscoll Times Literary Supplement’is 18. oktoobril 1996. aastal, „kuid ilmutust ei saa teeselda ega tekitada, ning Kaplinski tõeseimad luuletused on need, mis panevad vastu kiusatusele seda teha. Sellistel kordadel on ta tõeline klassikalise hiina luuletaja taaskehastus, kes elab loodusega kooskõlas ning kirjutab kristalselt kauneid ja väga rahulikke luuletusi.”[5.]
Eestis põlistavad seda kuvandit nii Kaplinski antoloogilised luuletused kui ka sageli kooliõpikutes esinevad kommentaarid tema ja tema loomingu kohta. Sellistel hoiakutel on kaugeleulatuv ajalugu, mis viib tagasi 1960. aastate algusesse ning Kaplinski esinemiste juurde kas Tartu ülikooli kohvikus, mis toona oli eesti üliõpilaste, kirjanike ja haritlaste populaarseks kokkusaamiskohaks, või kolmapäevaõhtustel kirjanduslikel koosviibimistel, kus noored edukad autorid lugesid ette katkendeid oma töödest. Kaplinski teine naine Tiia Toomet meenutab:
„Kaplinski luuletused või vähemasti osa neist mõjusid mulle lausa maagiliselt. Polnud varem kohanud luulet, mis oleks nii hästi kokku kõlanud minu enda ebamääraste tunnete ja igatsustega kaugete aegade ja maailmade järele […] mäletan tema retsitatiivset-laulvat lugemisviisi ja kummalist veidi iroonilist naeratust.”[6.] Kaplinski mentor Ain Kaalep kirjeldas luuletajat ühes 1967. aastal ilmunud artiklis, kasutades sõna vates, mis tähendab tervendajat või spiritualisti.[7.] Just see kuvand ja luuletaja püüdlus „ületada lõhet inimese ja maailma vahel, eraviisilise ja avaliku olemise vahel” on toonud noorele Kaplinskile „tema põlvkonnas peaaegu rokkstaari kuulsuse”.[8.]
1960. aastatest alates on Kaplinskit vahelduvalt nimetatud meditatiivseks intellektuaaliks, müstikuks, paganaks, jutlustajaks, prohvetiks, šamaaniks, romantikuks ja kultuuride vahendajaks – kui mainida vaid mõnd rohkem levinud nimetust. Kui näiteks teised eesti kirjanikud pöördusid vastuseks kommunistlikele repressioonidele iroonia ja satiiri poole, siis Kaplinski luule, nagu täheldab Ivar Ivask, pakkus seesmise rahu imelist varjupaika.[9.] Nagu selgitas Kaplinski ise ühel Tartus 1983. aastal peetud loengul, oli tema eesmärgiks hoiduda pessimismist. Paljud tema kaaskirjanikud tegelesid nõukogude elu mustema poolega, ent Kaplinski paistis olevat otsustanud taastada selle, mida ta nimetab kaotsiläinud pühadustundeks. Ta väitis, et on oluline „uskuda, et midagi oleks püha, […] kindel, ja kui seda ei ole väljaspool, siis […] peab ta meis endas olema”.[10.] Avalikud etteasted nagu too Tartus või mõni teine Eesti Televisioonis, samuti esinemised mujal maailmas alates aastast 1986, mil Kaplinski sai esmakordselt loa reisida välismaale, üksnes toetavad seda pühaku aupaistet. Väga loetavas ja mainekas Kanada päevalehes Globe and Mail nimetas Stephen Godfrey Kaplinskit „tõrkuvaks prohvetiks”. Godfrey kirjutas Kaplinskist siis, kui luuletaja esindas endist Nõukogude Liitu Calgary olümpiamängude kunstifestivalil: „Kaplinski hallid juuksed ja kahvatu jume lasevad teda paista vanemana kui 46 aastat. Ta räägib vaiksel häälel heas inglise keeles ning tema olek on kord rahulik ja tasane, kord maailmast tüdinud [...]. Ta paistab olevat mees, kes on otsustanud leida rahu ja jääda eemale poliitilistest äärmustest.”[11.] Kaplinski esimene avalik esinemine Torontos tekitas umbes samasuguse vastukaja, seekord ühes eesti pagulases: „[...] käisin teda isiklikult kuulamas ja imetlemas [...]. Ta rääkis vaikselt ja mõjuvalt, nägi välja nagu vanaaegne prohvet, ja ta tõesti ongi rahuprohvet!”[12.] Kirjas Kaplinskile ütleb keegi õpetaja Inglismaalt: „Teie luuletused on nagu sõnumid paigast, kus asjad ja inimesed lihtsalt on ja kus sellest ei räägita.”[13.] Soome kirjanik ja ajakirjanik Maarit Niiniluoto on kõnelnud „Kaplinski rahulikust euroopalikust hoiakust” publiku ees esinedes.[14.] Alan Franks e Times’ist on samuti täheldanud Kaplinski „soliidset rahulikku hoiakut” intervjuu ajal, mille ta võttis Kaplinskilt enne ta luulelugemist 12. aprillil 1990 Londoni Moodsa Kunsti Instituudis.[15.] Just Kaplinski luule liminaalsust ja rahulikkust, selles kõnelevat tarkust, selgust ja viisi, kuidas tema luules põimuvad kokku tegelik maailm ja meditatiivne hoiak, on lugejad hakanud tema teostes hindama. „Ma tean, et see, mis tõmbas mind ligi tema töödes,” kirjutas ameerika luuletaja Sam Hamill, „oli viis, kuidas ta kombineerib sotsiaalpoliitilisi tähelepanekuid ning oma zen-budistlikku häält ja nägemust.”[16.]
Tugevast, süvenenud ja keskendunud isikust kõnelevad ka levinumad fotod Kaplinskist, näiteks foto tema teise inglise keelde tõlgitud luulekogumiku e Wandering Border (1987) tagakaanel. Sel fotol, mida kasutati ka luuletaja esimeses ingliskeelses luulekogus e Same Sea in Us All (1985), on Kaplinskil käed lõua all koos justkui palves või sügavalt mõttes olles. Ta silmad tunduvad olevat peaaegu kinni ja tema näoilme on rahulik. Kirjastaja valis just selle foto ja mitte teise, kus luuletaja hoiak on sundimatum ja rõõmsam. Üsna samasuguse foto Kaplinskist meditatiivses poosis on peaaegu kakskümmend aastat tagasi teinud soome fotograaf Pertti Nisonen ning see oli väljas 2003. aasta näitusel Helsingis.
Toonane Eesti Vabade Demokraatide sekretär Mare Lõhmus mäletab Kaplinskit Riigikogu liikmena (1992–1995) kui kedagi, kes alati jättis „kolleegidele väga rahuliku ja keskendunud inimese mulje. Ta ei kõrgendanud kunagi häält, võis olla nähtavalt nördinud, kuid mitte kunagi vihane [...]. Teda kuulates tekkis tunne, et ta paikneb veidi [kõrgemal] ülejäänud maailmast. Mitte suure ego tõttu, vaid sellepärast, et ta võttis maailma sellisena, nagu see on.”[17.]
Sissejuhatuses ingliskeelsele kogule e Same Sea in Us All kirjutab raamatu toimetaja: „Tänu oma budistlikule ettevalmistusele on Kaplinski eemaldunud dualistlikust maailmanägemisest ning valinud tasakaalule ja enesedistsipliinile toetuva „kesktee”, mis pakub vabadust, kus ei tegelda enesele eluõiguse võitmisega mingis kauges paradiisis, vaid paradiisi leidmisega eneses.”[18.] Sarnasel kombel on ka World Literature Today väljaandja Ivar Ivask märkinud, et Kaplinski luule, mis järgib „Whitmani, Claudeli ja Saint-John Perse’i traditsiooni”, on „ehk kõige meeldejäävam ja mõjuvam niisugustes pikkade vabavärssidena rulluvates ridades, mis väljendavad prohvetliku šamaani hoiakut”.[19.] Teisal on Ivask avastanud Kaplinski luules „valgust andvast meelerahust ja sisemisest tasakaalust kõnelevaid nägemusi”.[20.]
Kas ka Kaplinski ise näeb end sellisena? Ettekujutusele tema enesepildi kohta 1960. aastate lõpul ja 1970. aastate alguses viitab näiteks Gary Snyderiga. Nende kahe mehe kõigist erinevustest hoolimata – üks veetis suurema osa oma elust Ühendriikide läänerannikul ja Jaapanis, teine oli sunnitud püsima Nõukogude Eestis raudse eesriide taga – olid nad mitmel viisil tähelepanuväärselt lähedased selles, mis paelus nende uudishimu ja mõjus nende tunnetele. Hõimlus, mida võib eriti märgata nende mõlema sügavas seotuses loodusega, paistab sageli välja ka nende luules. See väljendub „„ökoloogilises teadlikkuses”, mida luule esitab” – kui laenata ühe kriitiku tabavat hinnangut Snyderi loomingule.[21.] Seega pole kuigi üllatav, et nende kirjavahetuse alguses 1969. aastal on Kaplinski Snyderile tunnistanud: „[...] me oleme kirja pannud peaaegu samu sõnu ja loonud peaaegu samu utoopiaid.”[22.] Snyderil on selgelt meeles nende „paralleelsed huvid”: mõlemaid tõmbas „budismi, looduse, šamanismi” ja pärismaiste kultuuride poole”.[23.] Kirjas Snyderile 27. jaanuarist 1971 kirjutab Kaplinski: „Ma olen üks teie väikesest neošamaanide hõimust”, vahendaja praeguse ja möödunu vahel, inimeste ja inimvälise maailma vahel.[24.] Veel 1981. aastal võib Kaplinski luules tajuda šamanismi mõju; ometi tundis ta ise, et eemaldub järjest enam luulelisest lausumisest ning liigub „konkreetsuse, lihtsuse ja meelerahu poole”.[25.] Ka Snyder „kandus eemale abstraktsioonidest”, retoorikast ja riimist ning lähenes oma luules üha enam tavakõnele.[26.]Kaplinski ise on seda „loomulikkust”, mida tema hilisem luule sageli taotleb, nimetanud „küllalt loomulikuks asjakäiguks”; see seostus tema elukogemuse ja seesmise arenguga.[27.] Justkui tahtes öelda, et lahusused on hajunud ning nende asemele on tekkinud rahustav ühtsus, kirjutab ta ühes oma luuletuses:
kõik ühes
üks kõiges
vaim kehas
keha vaimus
imelik tavalises
tavaline imelikus [28.]
„Kaplinski süsteem” (2011/2012), aastakümneid hiljem tehtud dokupoeetiline, kohati idülliline portree mehest, kes on kooskõlas nii iseenda kui ka oma sotsiaalse, keskkondliku ja intellektuaalse ümbrusega. Kuvand on küll tõene – ent siiski vaid osaliselt.
