Читать книгу Ingmar Bergman. Jutustus armastusest, seksist ja truudusetusest - Thomas Sjöberg - Страница 4

Paljusid Ingmar Bergmani abikaasasid ja armukesi ei olnud enam sel ajal, need aga, kes olid kutsutud ja said tulla, kogunesid 17. augustil 2007 Fårö kirikusse.

Päikeseprillides Käbi Laretei, soojendav keep õlgadel, kepp toeks ja poeg saatjana kaasas. Üleni mustas Liv Ullmann, soengut hoidmas sama must juuksepael. Bibi Andersson, lühikeste juustega nagu tavaliselt, seljas must kraega jakk, mida kaunistas valge lehemuster. Mustas jakis ja valges pluusis Harriet Andersson.

Näis, et neil oli koos üpris õdus. Ja miks ka mitte? Nad kõik olid valitud režissööri Hall of Fame’i. Armukadedus oli juba ammu lahtunud ja vimm, kui seda oli, tegudes välja elatud. Tema mõju naistele oli selline. Kunstnikuvaim ja armastus toimisid alati ühendava sidemena ja nad kõik olid oma rolli hästi mänginud – neid, mida mees neile nii ametialaselt kui ka eraelus jagas. Oli kätte jõudnud viimane vaatus ja nad olid nüüd tulnud viimsele puhkusele saatma inimest, keda nad kõik olid armastanud, igaüks neist omamoodi ja erisugustel asjaoludel. Ja oli kena hilissuvine päev, ehkki küll tuulisevõitu, nagu see üksikutel meresaartel ikka on.

Liv Ullmann ja Bibi Andersson tulid sama taksoga. Vähe sellest, et nad olid juba aastakümneid sõbrannad, olid nad mõlemad ka jaganud voodit mehega, kellele nüüd austust avaldasid. Käbi Laretei, neljanda ja eelviimase abikaasa ning ühtlasi ainsa neist, kes veel elus oli, vahetas 1965. aasta suvel «Persona» võtete ajal välja uus armuke Liv Ullmann. Selle filmi teist peaosa mängis Bibi Andersson. Bergman pettis Lareteid ja Ullmanni naisega, kellele ta nüüd järgnes – oma viimase abikaasa Ingridiga. Harriet Andersson oli selles rollis teatud mõttes veteran. Tema tutvus Bergmaniga algas juba 1952. aastal.

Üks põhjus, mis neid kokku viis, oli see, et kõik need naised olid ka Bergmani karjääris osalised. Andersson, Andersson ja Ullmann olid kuulunud tema suurimate diivade hulka. Kontsertpianist Laretei oli andnud oma panuse mitme tema filmi muusikasse. Ja Ingrid Bergman, kelle maised jäänused kavatseti peagi kaunisse Ojamaa surnuaeda ümber matta, oli talle olnud suureks toeks aastakümnete kestel, eriti maapaos viibimise ajal Saksamaal pärast tähelepanu äratanud maksuprotsessi 1970. aastate keskel.

Nii kujunes Bergmani viimane maapealne hetk suurejooneliseks finaaliks, tõesti, see oli lausa filmilik – lakkamatult elamusi otsinud režissöör ümbritsetuna osaga nendest, kellele ta kunagi kõige kirglikumalt pühendus. Fellini või Scola tasemel režissöör oleks võinud sellest intriigist midagi tõeliselt head teha.

Ja siis muidugi lapsed. Kokku oli neid üheksa, kuid nad olid alati jäänud pisut tahaplaanile; ta ihaldas näha oma naisi õitsemas ja nood olid tema innu vältimatu tulemus.

Päev algas varakult. Juba kell pool kaheksa tõkestas koguduse köster kiriku lähima ümbruse, et kõrvalisi isikuid eemal hoida. Sellesse kõrvaliste isikute kampa loeti ka meedia esindajad, välja arvatud kaks Bergmani soositud fotograafi, kes olid valitud kõike jäädvustama. Üles oli seatud suur peotelk ja selle taha praktilised välitualetid tungivate vajaduste rahuldamiseks.

Umbes kakskümmend minutit pärast ühtteist saabus buss kutsutud külalistega ja kümme minutit hiljem jõudis kohale perekond. Nad peatusid kirikuväravate juures, et tervitada jumalateenistust pidavat vaimulikku Agneta Söderdahli. Punase juuksepahmakaga pastor ei olnud ainus värvilaik muidu kombekohaselt ühetoonilises massis. Erland Joseph-son võitles Parkinsoni tõvega ja teda sõidutas ringi Peter Stormare. Tema sõnakuulmatud jalad ei tahtnud kuidagi ratastooli jalatoel püsida ja käharad juuksed särasid hõbedaselt, kui ta pea kirikut ümbritseva müüri taga vilksatas.

Kell kaksteist helistati kelli ja tseremoonia keskaegses kirikus võis alata. Pastori matusekõne ning psalmid 391 («Vaid üksainus päev»), ja 277 («Võta nüüd kinni mu käest»). Seejärel «Sarabande» Bachi viiendast tšellosüidist, mille esitas solist Helena Larsson. Pastor laulis Ojamaa skaldi Gustaf Larssoni «Seiste resu» – «Viimast reisi».

Umbes poole tunni pärast avanesid kirikuväravad ja sealt kanti välja lihtne kirst, milles lamas režissöör, riietatud oma armsasse nahkjopesse ja sama armsatesse Adidase tossudesse. Kirst viidi avatud haua juurde ja lasti ettevaatlikult alla.

Nelikümmend viis minutit kestis külaliste hüvastijätt. Järjekord kasvas üpris pikaks. Need olid pisarsilmsed, kuid vaoshoitud stseenid, kuni jõudis kätte Peter Stormare kord. Ta astus koos oma abikaasa Toshimaga haua juurde, põlvitas, poetas käest punased roosid, nuuksatas, kattis suu käega, kummardas kangelt, pöördus perekonna poole, noogutas ja astus kõrvale.

See teatraalne hüvastijätt ärritas Börje Ahlstedti sedavõrd, et ta oli sunnitud kolm aastat hiljem oma memuaaride raamatus selle juurde tagasi pöörduma. Mõlemad näitlejad kuulusid Bergmani kõige ustavamate jumaldajate hulka, kuid režissööri haua juures andis etenduse Stormare.

«Oli selgelt näha, et ta tahtis Bergmani hauda emmata. Ma olen näitleja. Seepärast nägin teadlikkust igas Stormare žestis; ma võisin ette ära arvata, mida ta teeb. Mina ise otsustasin hetkel, kui viibisin Bergmani kirstu juures, sama teadlikult käituda täpselt vastupidiselt. Jätta kõrvale kõik ebaolulise, kuni järele ei jää peaaegu mitte midagi. Te võite minu otsust pidada protestiks Stormare-suguste näitlejate vastu. Poseerijate vastu. Ma tõstsin üheainsa sujuva liigutusega käe koos roosiga, poetasin selle alla ja lahkusin.»

Selline oli Bergmani lahkumine igavikku. Režissööri elu oli viimse hetkeni näitemäng, mis vääris intriigidest põimitud rahvusteatri näitelava. Rahvusteatri, mille juht ta kunagi oli.

Õdede Veronica Ralstoni ja Rose Britten Austini vanemad, Margareta Bergman ja tema mees Paul Britten Austin surid hiljuti kõigest üheaastase vahega ja nüüd oli kätte jõudnud kord mulda sängitada nende ema vend.

Veronica Ralstoni üllatas, et see oli matus nagu iga teinegi. Ta ootas suurejoonelisemat tseremooniat, kui mõelda sellele, kes lahkunu oli. Teisalt valitses siin tema arvates omalaadne sünnis mõõdukus. See sobis hästi kokku onu viimaste aastate tagasitõmbunud eluga. Ta küsis Daniel Bergmanilt, režissööri abielu viljalt Käbi Lareteiga, mispärast matusel ei lubatud kõnesid pidada, ja kuulis, et põhjuseks oli suur retooriliselt andekate näitlejate hulk kohalolijate seas, kes ei oleks sel juhul suutnud end talitseda. Võib-olla kardeti, et see tõmbab päeva kõige tähtsamalt isikult tähelepanu kõrvale.

Kui jõudis kätte õdede kord onuga hüvasti jätta, astusid nad haua juurde. Nad ei tulnud sinna mitte ainult suure roosisülemiga. Ralstonil oli kaasas ka väike hõbepeeker veega, mille oli õnnistanud dalai-laama Tenzin Gyatso. Ta oli algul kavatsenud vee koos peekriga hauda heita, kuid mõtles ümber, kui õde arvas, et see teeb oletatavasti liiga valju heli. Ta valas uriinivärvilise vedeliku lihtsalt alla. Talle meeldis käituda pisut teisiti, kui tava nõudis, ning Bergman oli tema energiat ja fantaasiat armastanud.

Pärast kogunesid kõik külalised Stora Gåsemora konverentsitallu mõnekümne kilomeetri kaugusel, kus neid ootasid Ojamaa kohalikud road ja muud hõrgutised: suitsutatud lambakints, lõhe, seafilee, marineeritud kana, juurviljahautis, punapeet kitsejuustuga, kohv ja kakao.

Tekib küsimus, kuidas Bergmani magu oleks seda kõike talunud. Küllap ta oleks kindla peale välja läinud ja valinud kakao.