Читать книгу Ingmar Bergman. Jutustus armastusest, seksist ja truudusetusest - Thomas Sjöberg - Страница 5

1918. aasta suvel kestis veel esimene maailmasõda. Leidus juba märke, et sakslased hakkavad alla andma, kuid mitte keegi ei saanud veel kindlalt väita, et sõda jõuab lõpule. Ajalehed olid iga päev täis rindeteateid. 18. juuli Dagens Nyheteri esilehel domineeris pealkiri «Sakslased jätkavad pealetungi Reimsi ja Marne’i vahel. Muudel rinnetel muutusteta» ning ajalehes jutustati Prantsusmaa ägedast vastupealetungist ja sellest, et Marne’i jõest põhja pool Kirde-Prantsusmaal paiskasid sakslased liitlasväed tagasi.

Meedia andis ühtlasi ärevust tekitava pildi elanikkonna tervislikust seisundist Rootsis. Haparanda linnas oli puhkenud tüüfuseepideemia. Koolerajuhtumite arv oli tõusnud ja Fejani lähistel Stockholmist põhja pool asuvas saarestikus rajati karantiinilaager, et vastu võtta idast saabuvaid nakatunuid. Haigestunud oli üksteist inimest. Eriti suures ohus arvati olevat meeskonnad kolmel aurikul, Ångermanlandil, Runebergil ja Oscar II-l, mille ketikastist leiti Soome põgenikud. Nad olid armetus seisundis ja näljast kurnatud, põgenikud isoleeriti viivitamatult ja neid hakati põhjalikult arstlikult uurima.

Samal ajal asus rahvast ründama Hispaania haigus. 5. juulil avastati esimesed nakkusjuhtumid Malmös. Haiguse tõid sisse Saksamaalt saabunud reisijad, aga ka mees, kes oli tulnud Oslost, tolleaegse nimega Kristianiast, et külastada sugulasi Hyllinges. Viisteist tema lähedast haigestus surmavasse grippi.

Hispaania haigust oli seni peetud kooleraga võrreldes tühiseks tõveks. Kuu keskel teatati aga mitmest uuest juhtumist Nässjös ja mõne nädalaga oli gripp levinud üle kogu riigi. Saksa ristluslaeval Albatross, mida hoiti Oskarshamnis karantiinis, kahtlustati haigusjuhte kahel meeskonnaliikmel, kes olid saabunud puhkuselt Saksamaalt.

Haigus algas peavaluga, sellele järgnesid kiiresti palavik ja külmavärinad, nägu muutus tumedaks ja sinakaslillaks. Haige köhis verd ja jalad muutusid ajapikku mustaks. Kinod, teatrid ja muud avalikud asutused tuli sulgeda. Inimesed hakkasid kandma suumaske, neid manitseti, et nad ettevaatamatute aevastuste ja köhaga nakkust ei levitaks ning et nad ei sülitaks mitte põrandale, vaid erilistesse anumatesse.

Maailmasõda koos tohutute vägede liikumisega kogu mandril, mis oli kaevikutes valitsevate talumatute tingimustega juba miljonite noorte meeste vastupanuvõimet nõrgendanud, peeti asjaoluks, mis gripi nii ägedat levikut soodustas. Paari aasta kestel haigestus kogu maailmas Hispaania haigusesse 525 miljonit inimest. Neist 21 miljonit suri.

Merekaitseminister Erik Palmstierna, kes kirjeldas juba 1917. aastast alates oma päevikumärkmetes maailmasõja kulgu, kirjutas septembrikuus lossis peetud piduliku dinee, aktuaalse Ahvenamaa küsimuse ja soomlaste salaliku käitumise kõrval: «Hispaania haigus möllab kohutavalt. Vastik paanika! Rügemendid on halvatud», ja oktoobris märkis ta ärajäänud relvarahu, allveelaevade sõja jätkumise ja bolševikeohu vahel: «Hispaania haigus käib tõelise katkuna üle maa. Pikad surnute nimekirjad ajalehtedes. Rusutud meeleolu. Trammid lõhnavad karboli järele.»

Neil murelikel aegadel, kui Rootsit laastas surmatõbi, samal ajal, kui riigis nähti esimest naiste jalgpallimatši («22 noort ja kartmatut daami väikese nahkkera pärast võitluses elu ja surma peale,» kirjutas Dagens Nyheter); kui Strindbergi «Hemsö rahvast» tehti Carl Backlindi stsenaariumi järgi esimest korda film; kui Yngsjö mõrtsukas Per Nilsson oli Kristianstadi laatsaretis hinge vaakumas ja kui Stockholmi puukuuridesse hakati saabuvaks talveks juba juulis kütet varuma, sünnitas 28-aastane pastoriproua Uppsala akadeemilises haiglas oma teise poja, poisslapse, kes sai nimeks Ernst Ingmar.

Erik Bergman oli Valbo koguduses Gästriklandi maakonnas Forsbacka kiriku pastor ja juba viis aastat abielus endast veidi noorema Kariniga. 1914. aastal sündis neil poeg Dag. Sünnitus oli raske, see kestis poolteist ööpäeva. Poja ristis ema vanematekodus Erik Bergman ise ja pastor oli pidulikust hetkest nii haaratud, et luges meieisapalvet valesti.

Tema töös olid hiljuti toimunud väga suured muutused, kuid mitte halvemuse poole, vaid vastupidi. Temast võis edaspidi saada kiriku abiõpetaja ja tunduvalt kõrgemale palgale oleks siis lisandunud ka ihaldusväärne elukalliduse tõusu hüvitusprotsent. Kuid vaba ametikoht oli vaja kõigepealt ametlikult välja kuulutada ja Erik Bergman ei uskunud, et tal võiks siin mingi võimalus tekkida. Peapiiskop Nathan Söderblom lubas siiski tema kandidatuuri toetada ja pärast õnnestunud proovijutlust Jeesusest ning Jeeriko tölnerist Sakkeusest jäi Bergmanil kõigist koguduse häältest puudu vaid üks.

Samal ajal pakuti talle teenistuskohta Hedvig Eleonora koguduses Stockholmis. Ta pidas koos abikaasaga aru, millised võimalused neile seal avaneksid. Erik Bergman lootis, et ta saab rohkem õppida, oma ametis areneda. Karin Bergman, kes oli Sophiahemmetis väljaõppe saanud meditsiiniõde, tahtis sattuda avaramasse ja stimuleerivamasse keskkonda. Eriti tahtis ta aga minna lähemale oma emale Anna Åkerblomile, kes elas Uppsalas suures ja valgusküllases korteris Trädgårdsgatanil.

Kolimine toimus kõige raskemal kriisiajal ning unistus paremast ja rikkamast elust purunes juba saabudes. Korter aadressil Skeppargatan 27, mille nad Bergmani eelkäijalt üle võtsid, oli pime ja ebasõbralik. Kinnistu kena fassaad nägi küll külalislahke välja, kuid mulje lahtus tugevalt, kui liiguti läbi tänavapoolse maja sissepääsu üle hämara tagahoovi, kus jooksid ringi lihavad rotid, ja avati sünge viietoalise korteri uks hoovimaja teisel korrusel.

Majaomanik oli ebameeldiv mees – liigkasuvõtja, kes tahtis saada 3000 krooni üüri ja kes kasutas Erik Bergmani sõnutsi «valitsevat elamispinnapõuda alatult ära». Karin Bergman nuttis, kui korterisse esimest korda sisenes. Vee lähedusest – maja asus vaid kolme kvartali kaugusel Strandvägenist ja ilusa ilmaga võis vilksamisi näha järve sätendamas – oli vähe kasu. Erinevus Skeppargatani masendava olustiku ning kena ja päikselise preestrikodu vahel Forsbackas oli taevakõrgune. Võib-olla oli nutt aga seotud ka seisundiga, milles ta parajasti viibis.

Eelmise aasta sügisel oli Karin Bergman taas rasedaks jäänud. Ta veetis Erikuga kahekesi mõne nädala Öregrundis, sellal kui Dag vanaema juures elas. Populaarses kuurordis viibimise tulemus ei olnudki ehk nii väga ootamatu.

«Ma vist ei olegi tunda saanud nii rahulikku kooseluaega Erikuga pärast Dagi sünnile eelnenud kuid,» kirjutas Karin emale. «Ja küllap olen ma tänulik, et esimesed vaevalised aastad on läbi elatud. Kindlasti on raskusi veel ka ees – ma tean, et neid tuleb palju –, kuid tundsin nende nädalate kestel sellegipoolest, et oleme kõigis neis katsumustes kokku kasvanud. Erik oli nii armas ja hoolitsev, et olen iga päeva eest tänulik.»

Praegu, üheksa kuud hiljem, oli Karin Bergman läinud paariks nädalaks perekonna Våromsi suvilasse Duvnäsis, et pärast Stockholmi kolimist ja uue kodu kordaseadmist puhata. Kuid ta haigestus ja pidi Uppsalasse arsti juurde minema. Ta uriinist leiti valku, mis viitas kas kuseteede nakkusele või neeruvaagnapõletikule, ja abikaasa sõnutsi oli ta väga kurnatud.

Karin Bergman võeti akadeemilisse haiglasse sisse ja 13. juuli ennelõunal kell pool üksteist algasid tuhud. Tema arst professor Carl David Josephson oli ühtlasi obstreetika- ja günekoloogiadotsent, teisisõnu olid olemas parimad eeldused, et ta võiks oma patsiendi eest hästi hoolt kanda. Ta viibis pidevalt naise kõrval ja Erik Bergman mõistis, et olukord on väga tõsine. Josephson, kunstnik Ernst Josephsoni nõbu, oli Dagi ilmale aidanud, ja neli aastat hiljem, kui sündis tütar Margareta, oli ta samuti juures; teda peeti heaks perekonnasõbraks. Pika öö kestel oodates käis ta koos Erik Bergmaniga koridoris Karin Bergmani palati ukse taga vestlemas.

Veerand tundi pärast südaööd sündis Ingmar Bergman. Nabanöör oli 70 sentimeetrit pikk ja keerdunud kaks korda ümber kaela – see aga ei olnud midagi tavatut ega teinud lapsukesele viga.

Isale jäi see päev meelde säravalt kaunina, see oli «põhjamaine kesksuvine päev». 46 aastat hiljem üritas Ingmar Bergman seda oma mälestustes taastada:

Kui ma juulis 1918 sündisin, oli emal Hispaania haigus, mina olin raskes seisus ja hädaristimine toimus haiglas. Ühel päeval tuli vana perekonnaarst koduvisiidile, vaatas mind ja ütles: too on ju alatoitluse kätte suremas. Vanaema viis mu siis suvemajja Dalarnasse. Rongisõidu ajal, mis kestis tollal terve päeva, toitis ta mind vees leotatud küpsistega. Kui me kohale jõudsime, olin poolsurnud. Vanaemal õnnestus leida amm, lahke heledajuukseline tüdruk naaberkülast, mul hakkas küll parem, aga ma oksendasin ja mul olid pidevad kõhuvalud.

Nii algab raamat ja see ei ole sugugi halb sissejuhatus. Kuid kõige järgi otsustades on see dramatiseeritud järelkonstruktsioon. Haigusloost ilmneb, et Karin Bergmani tervis oli akadeemilisse haiglasse saabumisel 11. juuli õhtul kell seitse «märkusteta» ja et poisslapse füüsilisele seisundile vahetult pärast sündimist pandi hindeks «hea». Karin Bergman ja tema äsjasündinud poeg, kes kaalus 3430 grammi ja oli 53 sentimeetrit pikk, jäid obstreetrikakliinikusse peaaegu kaheks nädalaks, kuni nad 27. juulil välja kirjutati. Siis kaalus Ingmar Bergman 3700 grammi, saanud nähtavasti piisavalt toitu, et kehakaalus peaaegu 300 grammi juurde võtta. Sünnituste žurnaalis ei leidu mitte midagi, mis viitaks, et Ingmar Bergmaniga võis midagi korrast ära olla.

Ent tal oli õigus, et perekonda tabas ajapikku õudne gripp. Seda võib lugeda vähemalt isa biograafiast. Augustis sai Erik Bergman paar nädalat kauaoodatud puhkust pärast seda, kui oli suurlinnas veetnud terve palava suve, ja võis viimaks ometi koos naise ja lastega Dalarnas hinge tõmmata. Seda ta vähemasti lootis.

Kuid just sel ajal hakkas end näitama ohtlik ja tundmatu haigus, niinimetatud Hispaania haigus, mis oli sõja tagajärg. See levis epideemiliselt, ma haigestusin Duvnäsis, küllap tõin nakkuse Stockholmist endaga kaasa, ja lamasin nädal aega voodis. Kui me seejärel Stockholmi tagasi jõudsime, jäime kõik üksteise järel haigeks. Igal pool lamasid tõbised inimesed. Oktoobris ja novembris möllas haigus kohutavalt. Tohutu palju inimesi suri. Mäletan pühapäevi, kus pidasin Norra Kyrkogårdeni surnuaial ühe matuse teise järel, kuni saabus videvik. Kirikukellade helinat kostis pidevalt ja kui surnuaiast väljusin, tulid vastu matuserongkäigud. Kogu sügis oli vihmast rõske ja udune, iga päev hõljus Stockholmi kohal just nagu kollakas sumu.

Ingmar Bergman väidab oma mälestustes, et ta hädaristiti haiglas. Karin Bergmani haigusloos, päevikumärkmetes ega ka Erik Bergmani biograafias ei leidu aga mitte midagi, mis sellele viitaks. Vastupidi, Erik Bergman kirjutab, et nende teine poeg ristiti Duvnäsis 19. augustil, ja Karin Bergman kinnitab oma päevikus: «Mitte keegi ei ole tulnud meie Våromsi majja Duvnäsis nii vara kui Ingmar. Ta jõudis sinna kõigest 14-päevaselt ja ta ristiti ühel augustikuu õhtul päikeseloojangu ajal suure toa lillenurgas.»

Kuid see on tüüpiline pilt sellest, kuidas hiljem maailmakuulsaks saanud režissöör ja dramatist on otsustanud lavastada sündmusi oma elust ning teatud juhtudel neid isegi täiesti teiseks muuta. Ta ise on korduvalt tunnistanud oma kalduvust valetada ja seletanud, et see arenes välja juba lapseeas.

«Laterna magica» viimasel leheküljel kirjutab ta:

Otsisin ema salajasest päevikust välja juuli 1918. Seal on kirjas: «Olen viimased nädalad olnud liiga haige, et kirjutada. Erik on nüüd teist korda Hispaania haigusse jäänud. Meie poeg sündis pühapäeva hommikul, neljateistkümnendal juulil. Ta sai kohe kõrge palaviku ja raske kõhulahtisuse. Ta näeb välja nagu väike luukere, kellel on suur tulipunane nina. Ta keeldub kangekaelselt silmi avamast. Haiguse tõttu polnud mul paari päeva pärast enam üldse piima. Siis tehti talle siinsamas haiglas hädaristimine. Tema nimi on Ernst Ingmar. Ma [Karin Bergmani ema, autori märkus] võttis ta Våromsi kaasa, ta oli leidnud seal ühe amme. Ma’d vihastab Eriku võimetus meie praktilisi probleeme lahendada. Erik on vihane Ma peale meie eraellu sekkumise pärast. Mina laman siin jõuetuna ja olen viletsas seisus. Nutan vahel, kui olen üksi. Ma ütleb, et kui poiss sureb, võtab ta Dagi enda hoolde ja minul tuleb jälle tööle hakata. Ta tahab, et Erik ja mina võimalikult ruttu lahku läheksime, «enne kui ta oma hullus vihas mõne uue meeletuse välja mõtleb».

Kuid Karin Bergman ei kirjutanud oma salajases päevikus nii. Ainus, mida ta oma laste sündide kohta lühidalt üles märkis, on eesnimi, sünnikuupäev ja viide psalmile. Ja seepärast on teise poja kohta kirjas üksnes lakooniliselt: «Ernst Ingmar, sündinud 14. juulil 1918. Sv. Ps. 257:10.» Pealegi haigestus perekond Hispaania haigusesse alles pärast ristimist, nii palju kui võib oletada, ja äsjasündinu seisund oli niisiis ema haigusloost järeldades hea. Hispaania haigus tabas eeskätt muidu täiesti terveid 20- kuni 40-aastaseid mehi ja naisi. Nooremad kui viieaastased lapsed haigestusid millegipärast vaid erandjuhtudel ja oli lausa leitud imikuid elavana oma surnud ema rinnal.

Võib üksnes oletada, mispärast Ingmar Bergman oma raamatus niiviisi kirjutas. Kas ta valetas sihilikult? Vaevalt tal oli tarvidust seda teha. «Laterna magica» on kergete memuaaride žanris meistriteos ja ta tuleb selle juures suurepäraselt toime ka ilma väljamõeldud sündmusteta. Tema keel on mahlane, muhe ja kärmas. Ta liigub muretult ühelt ajaliselt perspektiivilt teisele, ta kaldub lihtsustama ja ei asu kunagi tõsisesse lähivõitlusse oma tundmustega. Ta jälgib oma elu eemalt, režissööritoolilt või kohalt parteris. Äpardumiste ülestunnistusi on palju ja need on värvikirevad, kuid neid on enamasti kirjeldatud publikut võita püüdvate hetkvõtetena – need ei jääks kunagi märkamatuks terapeudi teravale kõrvale. Kuid hävitustöö peale, mis petetud naiste ja mahajäetud laste näol temast järele jäi, ei mõtle ta kuigi tõsiselt. Jutustus on, nagu öeldud, meelt lahutav ja vastab seega peamistele püüdlustele kõigis tema tegudes – see peab olema lõbus, muidu publik ei tule.

Raamatus on kõigest 337 lehekülge – see on pisut iseäralik, et Bergmani või tema kirjastaja meelest ei pidanudki see paksem olema. Kuid suhteliselt väike maht tugevdab kujutluspilti mehest, kes pisut hajameelselt jagab ümbritsevale maailmale seda, mida peab nende jaoks piisavaks. See on hoolikalt koostatud valik kontrastirikastest sündmustest. Bergman oli kõigest 69-aastane, kui raamat 1987. aastal ilmus, ja täiesti võimalik, et ta ei olnud siis veel endasse süvitsi sukeldumiseks küps. Ja ennekõike ei olnud ta täielikuks aususeks küps. Aga see, et Bergmani kui inimest, Bergmani kui režissööri ja isegi Bergmani kui müüti omavahel segamini aetakse, on ilmselt kaua kestnud ja see on väga sügavale juurdunud. Täiesti võimalik, et isegi 20 aastat hiljem, aastal 2007 surivoodis olles ei oleks ta oma elu algust teistmoodi kirjeldanud.

Siiski on üks oletatav seletus, mispärast Ingmar Bergman oma sünnist nõnda jutustas: nimelt võis Karin Bergman kirjutada tõesti nii, nagu poeg väidab. Kuid seda lehekülge ei ole enam päevikus. Kui silmitseda hoolikalt päeviku traadiga köidetud selga, on näha, et sellest pole mitte üks, vaid lausa mitu lehte välja rebitud või lõigatud.

«Taas on vahele sattunud rikutud ja loetamatuks muutunud lehekülgi, kuid ma tahan need alles hoida, sest need räägivad omal viisil palju,» kirjutas ta Ernst Ingmari sünniga seonduvaid ülestähendusi tehes oma salajasse päevikusse. Karin Bergman oli end varem tsenseerinud, temas võitlesid tahe kirjutatut alles hoida ja tung seda hävitada. 1917 kirjutas ta:

Jälle on aasta möödas. Pikk aasta täis võitlust ja vaeva. Ma ei kirjutanud oma päevikusse ridagi. Ma kartsin tohutult kirjutada sinna midagi, mis tuleks ehk hiljem välja rebida, nii nagu juhtus eelmise lehega. Ma ei taha neid lehekülgi täita pikkade kurtmistega hädadest ja viletsustest, ma tahan, et siia jääks midagi sellest kogutud jõust, mida tunnen endas kasvamas pärast võideldud lahingut.

Mis juhtus sel juhul tema salajasest päevikust väljarebitud lehega – sellega, kus ta kirjeldab oma poega Ingmarit kui «väikest luukeret, kellel on suur tulipunane nina», kes sai kohe kõrge palaviku ja raske kõhulahtisuse ja kes «keeldub kangekaelselt silmi avamast»? Siin võib teha üksnes oletusi.

Vaevalt et maailmakuulsa režissööri sünni ja esimese elunädalaga seotud asjaolud praegu väga suurt tähtsust omavad, ent ometi on need paeluvalt müstilised ja paistab, et selleks need ka jäävad.