Читать книгу Ingmar Bergman. Jutustus armastusest, seksist ja truudusetusest - Thomas Sjöberg - Страница 7

«Mitte kellegagi teist, lastest, ei ole meil olnud nii palju vaeva ja muret kui Ingmariga,» kirjutas Erik Bergman tütrele Margaretale tema 19. sünnipäeval 1941. See kirjeldab tabavalt, millised olid vanemate suhted algul teismeeas ja pärast täiskasvanud pojaga. Pastori karmid sõnad neutraliseerivad veidi ka seda, mida ta ütles Ingmari kohta samas kirjas mõned read eespool. Ta räägib seal temast kui armsast, rõõmsast ja sõbralikust lapsest, keda kõik armastavad ja kelle vastu ei ole võimalik range olla.

Nüüd aga niisiis vaev ja mure. Ingmar Bergman oli kergesti mõjutatav ja ägeda loomuga, ta hingeline tasakaal oli häiritud. Ta võis mingil hetkel olla karm ja tundetu ning kohe seejärel leebe, õrn ja abitu nagu lapsuke.

Optimistlikku pilti on kerge mõista. Ingmar Bergman oli kõige järgi otsustades võluv, ehkki küll pisut iseäralik laps. Ta mängis õe nukkudega ja koos ehitasid nad midagi nukuteatri sarnast, kuhu olid võetud tegelased Margareta nukumajast. Ingmar Bergman võttis õelt peaaegu et vägisi üle väikese näitelava – see oli hilisemale maailmakuulsale režissöörile esimene. Nad lavastasid ise näidendeid ja Ingmar Bergman saatis vanaemale kinkekaardi, mis andis õiguse sissepääsuks Selma Lagerlöfi näidendi «Udusulis linnupoeg» esietendusele, kasutades ühtlasi juhust ning tänades teda ka diaskoobi eest. «Olen avastanud, et sellest saab välja võluda lausa hämmastavaid efekte,» kirjutas ta Anna Åkerblomile 1928. aasta jõulude ajal. Palju aastaid hiljem kirjutas Erik Bergman tütrele: «Kas mäletate, kuidas te kahekesi teatrit mängisite ja Poisu oli lavastaja? Te alustasite vist nukuteatriga, kui ma õigesti mäletan. Kas te ei etendanud mitte «Linnupoega»? Ja kui toredad stseenid teil olid!» Nostalgia koduse idüllilise pildi järele on täiesti äratuntav.

Kui pastor oli koos poegadega Stockholmis üksi, kirjutas ta abikaasale: «Poiste käsi käib hästi, nad on head ja korralikud lapsed. Ma püüan leida nende jaoks nii palju aega kui vähegi võimalik.» Ta jutustab Verner von Heidenstami «Karoliinide» ettelugemisest, kinos ja kondiitriäris käimisest.

Ingmar Bergman oli juba väiksest peast tundnud huvi klaverimängu vastu ja vanemad pidasid nüüd aru, kas mitte hakata talle tunde võtma. «Akadeemias on pooletunnise muusikatunni hind 75 ööri. Ma rääkisin Erikuga, et peaksime laskma Poisul proovida. Kui ta teeb edusamme ja on visa, siis võib ju edaspidi jätkata juba kõrgema kvalifikatsiooniga õpetaja juures. [–] Eks näis, kas Poisul jätkub entusiasmi,» kirjutas Karin Bergman emale.

Entusiasmi ei jätkunud. Poja huvi jahtus, kui asi muutus tõsiseks. Ta õppis küll partituuri lugema ja 1932. aasta kirjast ema Karinile ilmneb, et 14-aastane Ingmar Bergman oli temalt saanud klaverinoote. « … see oli toredaim sünnipäevakink, mis ma kunagi saanud olen. Kas ema kujutab ette, et olen ära õppinud juba kaks rasket pala: koori Weberi «Preciosast» ja jahimeeste koori Weberi «Nõidkütist» (kohutavalt raske tükk)? Ja praegu õpin ma pulmakoori «Lohengrinist» (hiiglama raske).»

Vanemas eas meenutab ta aga klaveritunde kui «lõputult tüütuid, üksluiseid, pealesunnitud ja tolmuseid.» Talle olid tõeliselt südamelähedased hoopis teater, ooper ja kino – see oli vähenõudlik vaba aja veetmise viis, mida tema eakaaslaste seas harva esines. Kümneaastaselt käis ta korrapäraselt kuninglikus ooperiteatris. Selleks ergutas teda isa Erik, kes talle pileteid hankis, ja ta käis kuninglikus draamateatris «Suur-Klasi ja Väike-Klasi» vaatamas.

Ingmar Bergman püüdis emale meeldida. Ta kirjutas, kui palavalt ta soovib, et ema oleks taas terve, sest igatsus tema järele oli tohutu. Kirjas, mida kaunistas vähemalt üheksa punast «Musi!», kirjutab ta: «Palun emalt armu, et ma varem ei kirjutanud, aga mul kulus ju aega, et see tore kiri emale valmis nokitseda. PS. Poisu mõtleb sageli emast.»

Ja kes saaks jätta kiitmata kümneaastast poissi, kes kirjutab oma isale nii:

Armas Isa! Kuidas Isa käsi käib? Kas pole tore lastest eemal olla? Ma kuulsin, et olete üürinud paadi ja käite Botnia lahel sõudmas. Ma oleksin väga tahtnud kaasas olla. Kas Isal midagi õnge otsa ka on jäänud? Ehk on Isa püüdnud mõne suure hai? Allveelaev oli väga vahva. Aga «80 päevaga ümber maailma» on mul veel lugemata, sest ma ei tea, kuhu Ema selle pani. Ma oskan nüüd jalgrattaga sõita. Ja ma olen juba mitu korda jaamateel sõitmas käinud.

Ühel kevadel elasid Erik ja Ingmar Bergman koos Söderhamni linnahotellis. Neil oli seal tore, nad õppisid saksa keelt ja matemaatikat, käisid huvireisidel ja kinos, vaatasid taani koomikute duot Majakas ja Järelhaagis. «Mida võiks Poisu veel tahta,» kirjutas Erik Karin Bergmanile.

1930. aasta suvel olid kõik lapsed Duvnäsis vanaema juures. Samal ajal korraldati Djurgårdsbrunnsvikeni lahe põhjakaldal suur Stockholmi näitus. Seal oli väljas parim, mida Rootsis moodsa disaini, kodukäsitöö ja tarbekunsti vallas leida võis, ning 12-aastane Ingmar Bergman igatses näitusele minna. Seda oodates lõbustas ta end grammofoni ja filmirullidega, mida ta oma lihtsa projektoriga vaatas.

Õe Margareta sünnipäevaks korraldas Ingmar Bergman üllatuse. Anna Åkerblom oli lapselapsest vaimustatud ja tema üle uhke, ta kirjutas tütrele:

Poisu kirjutab sulle üllatusest, mille ta Nitti sünnipäevaks korraldas. Nukkudega lavastatud stseenid! Kulissid joonistas ja värvis I. Bergman. Suurejoonelised valgusefektid ja päikesetõusud lavastas I. Bergman kodus leiduvate lampide abil. Haldjate, päkapikkude ja kuradite kostüümid on valmistatud M. Hellgreni ateljees.

Kui näis, et Ingmar Bergman pakub oma vanematele lugematuid rõõmuhetki, siis vennaga olid lood nii ja naa. Dag käis viimases klassis ja tuli korralikult toime ainetega, millele jaksas energiat kulutada. Ema Karini sõnutsi oli ta usaldusväärse ja siira loomusega, kuid väliselt range ja reserveeritud. Ja poiss oli nats või nagu ema kirjas Thomasele põgusalt mainib – ta suhtles temaga ikka veel aeg-ajalt –, «natsionaalsotsialismi lastehaigusest nakatunud».

Dag Bergmani käitumine oli ninakas. Enne oma 18. sünnipäeva 23. oktoobril 1932 kirjutas Dag emale, kui väga ta ärritus, kui luges Svenska Dagbladetist isa ülemuse, kirikhärra Josef Källanderi kirjutist. Kuninglikus draamateatris oli äsja toimunud Pulizeri preemia laureaadi, Ameerika dramatisti Marc Connelly näidendi «The Green Pastures» («Rohetavad aasad») esietendus. See tekitas ägedaid diskussioone ajakirjanduses ja väiksema massirahutuse kuninglikus teatris. Kui džässihelide saatel etendati stseeni patusest Babülonist ja lavale ilmus näitleja Håkan Westergren, loopis kümmekond noort natsi lava poole mängukuule ja mädasid tomateid ning heitsid saali publiku hulka lendlehti. Tekkis suur mürgel ja kohale kutsuti politsei.

Protest oli suunatud peamiselt näidendi religioonikriitiliste torgete ja selle vastu, et etendus, mis õigupoolest oli vanast testamendist pärinev stseenide jada, lähtus eeskätt sünnipäraste afroameeriklaste perspektiivist. Broadwayl mängisid kõiki rolle mustanahalised ja Rootsis olid mõned näitlejad meigitud mustaks. Dag Bergman vappus vihast:

Mind ärritas praegu väga etendust «Rohetavad aasad» käsitlev kirikhärra Källanderi kirjutis Svenska Dagbladetis. Pärast seda epistlit ei taha ma temaga enam tegemist teha. Tal ei ole õigust nõuda, et üks natsionaalsotsialist peaks ilmutama imetlustunde märke isiku vastu, kes lausa «[loetamatu koht] koorma all». See vana mees, pastor ja haritud lääne-eurooplane tuleb meile rääkima, kui haaravalt kaunis ja harras see neegrivõrgutustoode on. […] Jube vaadata, kuidas meie niinimetatud kultuur oma loojangule läheneb.

Ta kirjutas ka, et oli Stockholmi Natsionaalsotsialistliku Partei noorteosakonna sekretär ja kassiir ning tegi natsionaalsotsialistidele energilist propagandat. Tema koolis olid nad nüüd kaheksakesi, üks neist oli suvel «meie õpetuse omaks võtnud» proselüüt. Ta oli kirjale alla kirjutanud «Ema laps Dag» ja joonistanud kõrvale haakristi. Natside kurikuulsat sümbolit svastikat käis ta öösiti salaja ka linnas joonistamas, õe Margareta Bergmani sõnutsi oli politsei ta paar korda kinni võtnud. Ja Smådalarö asulas Stockholmist lõunas, kus Bergmanite perekond suvilat üüris, maalis ta haakristi ka mingi juudi rahvusest direktori eramule.

Ingmar Bergman liigitas oma isa Erik Bergmani poliitilise kuuluvuse järgi ultraparempoolsete hulka ja too ei olnud Rootsi pastorkonnas omataoliste seas sugugi ainus. Paljudest tema kolleegidest said 1930. aastatel mitmesuguste natsionaalsotsialistlike ja paremäärmuslike organisatsioonide liikmed. Kaks tolleaegset kiriklikku võimukandjat, piiskop Manfred Björkquist ja peapiiskop Erling Eidem avaldasid poolehoidu natsidele ja mõlemad kuulusid ka Erik Bergmani suhtlusringkonda. Tema kodused kasvatusmeetodid tuginesid enamalt jaolt niisugustele mõistetele nagu patt, ülestunnistus, karistus, andeksand ja halastus – selles oli oma seesmine loogika, millega lapsed leppisid ja mida nad arvasid mõistvat, kirjutab Ingmar Bergman «Laterna magicas». «Võib-olla aitas see seik kaasa, et me natsismi pikemalt mõtlemata omaks võtsime.» Ta ise laskis end mõni aasta hiljem sinisilmselt kaasa haarata Hitleri esteetikast ja väärtuskriteeriumidest.

Pärast gümnaasiumi lõpetamist läks Dag Bergman Uppsalasse, et alustada filosoofiaõpinguid, ja seal leidis tema natsionaalsotsialistlik ind veelgi toitu. 1940 valiti ta Heimdali konservatiivse poliitilise üliõpilasühingu esimeheks. Ta pidas seda suurepäraseks võimaluseks, et anda «ürituse nimel oma panus», samas oli see samm edasises karjääris, sest «tegutsemine selle ühingu esimehena näikse Stockholmis olevat üpris hinnatud kogemus», kirjutas ta emale. Ta pani ka kokku küllaltki mahuka haldusõigust käsitleva kirjutise ja uuris põhjalikumalt välismaalaste komisjoni tegevust, mille ülesanne oli «kontrollida sisserännet Rootsi ja jälgida siin elutsevaid välismaalasi» – see valdkond muutus tema hinnangul järjest päevakajalisemaks.

Dag Bergman saatis emale «väikese brošüüri, mis ilmus möödunud esmaspäeval ja on äratanud üpris suurt tähelepanu nii siin linnas kui ka üleriiklikus ajakirjanduses». Brošüür, mida ta mainis, kandis pealkirja «Rootsi liin» ja üks selle koostajatest oli parempoolsete vaadetega Arvid Fredborg, kes kuulus nii Heimdali ühingusse kui ka riiklikku üliõpilasklubisse, pronatsliku Rootsi Rahvusliidu allosakonda. Fredborg oli ühtlasi üks 1939. aasta veebruaris toimunud niinimetatud Bollhusmöteti initsiaatoritest. See oli Uppsala üliõpilasenamuse protestlik meeleavaldus vastuseks Rootsi otsusele vastu võtta kümme haritud juudi põgenikku natslikult Saksamaalt – neid arvati ohustavat üliõpilaste tulevast tööturgu.

Dag Bergmanile jättis pamfleti sõnum sümpaatse mulje. See kritiseeris Rootsi kaitsejõudude relvastuse vähendamist ja nõudis kirjanikele vaba Põhjalat, mis tähendas seda, et Saksa okupatsioon Norras ja Venemaa surve Soomele tuli lõpetada. Kuid ehkki kirjutis astus välja nii natsismi kui ka kommunismi vastu, pooldasid selle koostajad rassihügieeni ja antisemitismi ideed. Nad tahtsid näha «arukat rassipoliitikat» ja selgeks klaarida «alaväärtuslike elementide soojätkamise probleemi, mis näitab end välja eeskätt meie vaimuhaiglates ja nõrgamõistuslike hooldusasutustes». «Katse tuua meie riiki tööjõuna suurel hulgal juudi põgenikke on põhjustanud tugevat ärritust ja see tekitaks ka tulevikus konflikte. Immigratsiooniprobleem sõltub täielikult rahvastikuküsimusest. Meie kohus on kanda hoolt, et vajadust immigratsiooni järele ei tekiks. [–] Kuid kas on võimalik muuta nii komplitseeritud protsessi, nagu seda on rahvastiku arendamine? Saksamaa näide silme ees, söandame sellele vastata jaatavalt,» kirjutati brošüüris.

Isa ja venna poliitilisel meelsusel on tähtis osa, kui otsime seletust, miks Ingmar Bergman samuti natsismist vaimustus, kui ta 1936. aasta suvel Saksamaal käis.

1930. aastate algul, kui Karin Bergman tundis rõõmu vanema poja huumorimeelest ja südamesoojusest, kuid muretses samas tema järsu ja kinnise välise külje pärast, oli noorem poeg puhas silmarõõm. Ingmar avab maailmale oma süle, ta suhtleb kõikidega päikseliselt ja rõõmsalt, kirjutas ta Thomasele.

Ta armastab muusikat rohkem kui ükskõik mida muud maailmas ja kui vähegi võimalik, püüab ta aega leida, et käia ooperiteatris või kontserdil. Tal on rikas sisemine maailm ja ta hoiab seda kõigele kaunile alati avatuna. Mõnikord tuleb ta minu juurde ja küsib: «Ema, kas me ei võiks korraks maha istuda ja rääkida kõigest sellest, mis meile meeldib?» Ja kui meil siis aega on, räägib ta kaua muusikast, teatrist, maalidest, raamatutest, inimestest – jah, kõigest! Thomas, ta on sinu moodi, see on imetlusväärne!

Ja tütar Margareta, tema on «heledate juustega, pikk, sale ja säravate siniste silmadega, unistav ja vahel südamlik, muidu aga elav ja vilgas». Karin Bergmani sõnutsi oli see kümneaastane tüdruk suuteline andma rohkem armastust ja õrnust kui ükskõik kes teine. Tütrel oli ustav ja puhas süda, millest oli emale rasketel hetkedel abi. «See on minu maailm,» kirjutas ta, «kauneim, mis selles on.»

Tundus, et kiriklas valitses lõpuks ometi idüll. Erik ja Karin Bergman olid külalislahked, laste sõbrad olid alati teretulnud. Nad küpsetasid kaminas õunu, mängisid teatrit, jõid teed, lugesid valjult ette. Suviti viibis perekond vaheldumisi Duvnäsis, kuhu Karin Bergman alati igatses, ning Smådalarös keset merd ja meretuuli, kus meeldis kõige rohkem mehele.

Nii püüdsid nad säilitada pilti õnnelikust kodust, nii paistab see välja perekonnaliikmete kirjavahetusest. Milline õnnistus, kui see oleks tõesti nii olnud. Kuid pastori perekonda mõjutasid keskkond ja sotsiaalne surve ning sellesse kujutluspilti hakkasid pikkamisi seestpoolt tekkima mõrad.

Palmgreni segakool Skeppargatani ja Kommendörsgatani nurgal oli Põhjalas omataoliste hulgas esimene. Kooli asutaja Karl Edvard Palmgreni koolielu korralduspõhimõtteid peeti moodsaks. Poisid ja tüdrukud elasid kodus koos, neid kasvatati koos ja järelikult pidid nad koos ka koolis käima, arvas ta. Palmgren teadis, et see võib mõistagi tekitada soovimatuid olukordi, ja kuna vooruslikkust väärtustati kõrgelt, oli kurtisaanlus igas vormis keelatud.

Koolikohustusse suhtuti seal ka demokraatlikumalt, teisisõnu tasusid vähem jõukad õpilased väiksemat õppemaksu. Käsitöö moraalset mõju peeti tugevaks ja iseloomu kujundavaks. Palmgren püüdis laste andeid igakülgselt ja harmooniliselt arendada, kasutades selleks kõige sobivamaid koolitusvõtteid. Ta oli sihiks võtnud vabaneda tavapärasest keskendumisest tuupimisele ning pööras suurt rõhku joonistamisele, käsitööle, voolimisele, raamatuköitmisele, paberivoltimisele ja korvipunumisele – tegevustele, mis pidid õpilastes arendama hoolikust ning «harjutama kätt, teritama silma ja tugevdama keha». Käsitöö õpetas tema arvates lastele ja noortele korra- ja kodutunnet.

Lühidalt öeldes oli Palmgreni segakool paljuski teistmoodi kui muud õppeasutused. Ingmar Bergman pandi sellesse kooli aastal 1928 ja võib ette kujutada, et tunniplaan oli niisuguse loominguliste kalduvustega poisi jaoks nagu loodud. Kuid seda, mida kooli juhtkond pidas nüüdisaegseks pedagoogikaks, koges Bergman hoopis teisiti ja «Laterna magicas» ei anna ta koolile armu. Akende taga sadas alatasa. Klassiruumis valitses poolhämarus. Oli tunda märgade kingade, musta aluspesu, higi ja uriini lõhna. Kool oli järelevalveasutus ja klass oli sõjaeelse ühiskonna miniatuurpeegel. Seal valitsesid laiskus, ükskõiksus, oportunism, pugemine ja ülbitsemine. Õpetamismeetodid ei olnud moodsad, nagu kujutas endale ette Palmgren, vaid need rajanesid põhiliselt karistamisel, premeerimisel ja musta südametunnistuse kivistamisel. Trööstitut argipäeva iseloomustasid õppimata jäänud koolitükid, petmine, spikerdamine, pugemine, allasurutud raev ja kõikvõimalik sigatsemine. Paljud õpetajad olid natsionaalsotsialistid ning direktor Henning Håkanson oli «pugejalik võimuahne inimene ja tuntud šlikerdaja misjoniühingus». Ta suri 93-aastasena 1985, pääsedes äärepealt sellest, et lugeda, mida vana õpilase memuaariraamatus tema kohta oli kirjutatud. Kuid juba 1944, seitse aastat pärast seda, kui Bergman gümnaasiumi lõpetas, nägi direktor filmi «Raev», mis põhines Bergmani stsenaariumil ja mille lausa saatanliku ladina keele õpetaja Caligula prototüübiks oli olnud üks õpetajatest. Håkansson kirjutas pärast esilinastust Aftonbladetisse vastukajaks artikli, milles väitis, et tema mäletamist mööda ei olnud Bergman õpetajaskonnaga pingelistes suhetes.

Härra Bergmani väide, et kogu ta kooliaeg oli üksnes põrgu, üllatab mind. Ma mäletan hästi, et nii ta ise, tema vend kui ka isa olid kooliga väga rahul. Pärast kooli lõpetamist on ka Ingmar Bergman käinud kooli jõulupidudel rõõmsa ja reipana, kõige järgi otsustades tundmata vähimatki vaenu ei kooli ega õpetajate vastu. Küllap on lood siiski vastupidi. Hea Ingmar oli probleemne poiss, laisk, kuid üpris andekas, ja on mõistetav, et sellise loomusega lapsel on raske end igapäevaselt korraldatud õppetööga kohandada. Niisugune kool ei pruugi sobida unistavatele boheemlastele, vaid pigem normaalseks loodud tööinimestele.

Bergman vastas mõni päev hiljem samas ajalehes:

Kõigepealt sellest «12-aastasest põrgust» (muide, see on jube väljend. Seda ei kasutanud mina, vaid see, kes mind intervjueeris. Ma ütlesin oma mäletamist mööda lihtsalt kurat ja see on hoopis midagi muud). Jah! Ma olin väga laisk poiss ja oma laiskuse pärast ülimalt hirmul, sest tegelesin kooli asemel teatriga; seepärast, et vihkasin kellaaegadest kinnipidamist, hommikuti tõusmist, koduste ülesannete tegemist, vaikselt paigalistumist, kooliasjade tassimist, vahetunde, kontrolltööde kirjutamist, ränki küsitlusi… lühidalt ja keerutamata öeldes: ma vihkasin kooli põhimõtteliselt, vihkasin kooli kui süsteemi ja asutust. Mulle polnud niisiis vastumeelne mitte lihtsalt mu enda kool, vaid kool kui selline. Nagu ma selles õnnetus intervjuus selgelt märkisin, ei olnud see kool minu arusaamist mööda halvem ega parem teistest samaks otstarbeks ette nähtud asutustest. Minu austatud koolidirektor kirjutab ka (üpris teravalt): «Kool ei pruugi sobida unistavatele boheemlastele, vaid pigem normaalseks loodud tööinimestele.» Kuhu need vaesed boheemlased siis minema peavad? «Kas õpilaskond tuleks ära jagada: sina oled boheemlane, sina tööinimene, sina boheemlane jne? Jätame boheemlased välja.» On õpetajaid, kes jäävad igavesti meelde. Õpetajaid, kellest peetakse lugu, ja õpetajaid, keda ei sallita. Minu austatud direktor kuulus ja kuulub (minu puhul) jätkuvalt esimesse kategooriasse. Ja mul on aimdus, et mu armastatud direktor ei ole filmi veel näinud. Me peaksime seda ehk koos vaatama minema!»

Võib-olla kasvas Bergmani vimm Håkanssoni vastu sedamööda, kuidas ta ise vanemaks jäi. Direktor pole «Laterna magicas» mitte ainult pugejalik võimuahne inimene ja tuntud šlikerdaja, vaid ta peab ka meeleldi hommikupalvusi, «tema ilane jutlus koosnes sentimentaalsest halinast, kuidas Jeesus küll kurvastaks, kui ta just täna Palmgreni segakooli külastaks, või pildus tuld ja tõrva poliitika, liikluse ja džässikultuuri epideemilise leviku aadressil.»

Seda, kuidas Bergman oma kooliaega suhtus, saab välja lugeda kirjadest, mida ta emale kirjutas. 1932, üks päev enne ema nimepäeva 2. augustil kirjutab poeg ülevaatlikult, kuidas tal läheb. Ta käis kontserdil Hedvig Eleonora kirikus, «kus esinesid Marianne Mörner, onu Erling ja kapellmeister, kellel oli mingisugune vene nimi, mulle meelde ei jäänud, ja kirikukoor Gustav Adolfi juhtimisel (mitte selle, kes surnud on – tema perekonnanimi on hoopis Eriksson)». Ta jutustas, et tsirkus Palmgrenis, nagu «kooli õigusega kutsutakse», toimub järgmisel päeval pidu, ja et tal on kavas minna kinno mõnd «põnevat ja head filmi» vaatama.

Ja ta kirjutas koolitööst: «Mõtle, täna oli meil seitse (7) tundi, see on ju lausa kohutav, aga viimase tunni ajal, kella 3 ja 4 vahel, magasid kõik magusasti pärast päevaseid vaimseid pingutusi.» Järgmisel leheküljel oli joonistus, mis kandis nime «Minu koolipäev kuues pildis. Joonistanud tsirkus Palmgreni jünger.» Esimene pilt kujutab äratuskella tekstiga «Kell seitse. Unenäo lõpp.» Teine pilt: poiss on teel kooli – «Kohutavad südametunnistuse piinad tegemata kodutööde pärast Sibyllegatanil.» Kolmas pilt kujutab klassiruumi, õpetaja Norman puurib pilguga poissi: «Katastroof enne söögivahetundi.» Pilt neli: söögivahetunni ajal loetakse ajalehte, toimub arutelu. Õpetaja on natsionaalsotsialist ja väidab, et «Rohetavad aasad» on halb näidend, mille peale õpilane Ingmar vastab «EI ole!» Viies pilt, pärast söögivahetundi – maruilm, sähvivad välgud ja sõna KOHUTAV! Viimane pilt: poiss tuubib, suur küsimärk pea kohal, ja tekst «Kodutööd!!! Kodutööd!!! Töörohke päeva lõpp» inimesekõrguse raamatuvirna kõrval.

Teine kord räägib ta, et ei saa kahjuks pikalt kirjutada, ehkki vihma sajab, sest klassis oli nüüd alanud geograafia tund ja tal on vaja läbi võtta 7–8 lehekülge Väike-Aasiat. «Eile tegi Nilsson minuga harjutusi, aga ma ei leidnud, et selles midagi eriti meeldivat oleks. [–] Täna ei saa ju ujuma minna ka. Kurb, aga tõsi. Nii et mul ei jää muud üle, kui aga taimi kleepida.»

Pastorikodus hoidis Erik Bergman poja õppimisel rangelt silma peal, tema lugemisvarasse kuulusid muu hulgas sellised raamatud nagu Elisabeth Kuylenstierna-Wensteri koolitüdrukutejutt «Üheksa kaaslast», millel Ingmar Bergmani arvates ei olnud viga, Sigfrid Siwertzi «Mälari piraadid», mis talle meeldis, ja Stormor i Dalomi teosed, mida ta pidas suurepärasteks. «Ja me kirjutame geograafilisi nimesid – see on mu meelest väga vahva.»

1933. aasta sügissemestri ajal kirjutab Ingmar Bergman vanaemale: «Jah, nüüd oleme taas linnas, käin tuuplas, kinos ja ooperiteatris ning teen kõike toredat. Õhtud muutuvad nüüd järjest pimedamaks ja igal sellisel õhtul läbi pargi kõndides mõtlen, kui kentsakas, et sügissemester on taas alanud. Mis siis terve suve jooksul õieti tehtud sai? Kuhu see suvi kadus?» paneb ta imeks, kuid arvab, et kool on kõigest hoolimata üpris meeldiv asutus: «Seal saame sõpradega kokku, tundide ajal on lõbus, teeme õpetajate arvel nalja jne.» Ta kirjutas, et kodus läheb kõik oma tavalist rada, «ainult siis, kui millegagi hakkama saan, võib vahel tekkida pahandusi».

Perekond oli soetanud akvaariumi kuldkaladega. Kuid poiss ei söandanud kalu juurde osta, sest kartis, et need võivad «otsad anda ja siis tuleb korraga välja, et olen nad ära keetnud või praadinud või külmutanud või uputanud või jumal teab, mismoodi veel neile lõpu peale teinud. Ja ema eksimatute dogmade vastu on ohtlik patustada, sest siis võin põlu alla sattuda.»

Karin Bergmani arusaamist mööda pühendas poeg koolile aega nii vähe kui võimalik ja ta kavatses proovida uut võtet, selle asemel et teda pidevalt õppima sundida. Ema laskis poisil «lõpuni endale kindlaks jääda», et näha, mis juhtub, kirjutas ta Anna Åkerblomile jaanuaris 1934. Ingmar Bergman oli ergas, elav ja tundis kõige vastu huvi. «Praegu on tal raadiomaania ja ta tõmbab juhtmeid oma toast Nitti tuppa, et seal saaks tema aparaadist raadiosaateid kuulata. Kaks korda nädalas peab ta oma rehkendusi ette näitama, ma olen selle niiviisi sättinud, ja siis on tal ju muidugi lugemine, aga muidu elab ta oma elu vabalt ja ilma koduse õppimise kohustuseta. Eks näis, mis sellest välja tuleb! Noorele inimesele on kasulik ise tagajärgede eest vastutada!»

Palmgreni segakooli argipäev oli täis tegevust. Õpilased käisid muuseumides, reisisid Ojamaale ja Uppsalasse, kuulasid külla kutsutud kõnemeeste esinemisi, pidasid vehklemisvõistlusi ja meisterdasid metallitöötundides valgusteid, mis auditooriumisaali üles riputati. Nad suusatasid Dalarnas ja elasid spordibaasis, käisid Sundbornis, Tällbergis ja Korsnäsis. Nad asutasid aruteluklubi, et pidada väitlusi teaduslikel ja üldkultuurilistel teemadel. Kool võitis jäähokiturniiri, mille korraldas Rootsi Jäähokiliit.

Kooli Margareta seltsis toimusid iga 14 päeva järel õmblusõhtud, «tüdrukud olid õhinas ja täis tööindu, nad valmistasid rõivaid, mis anti üle Margareta korjandusele kuninglikus lossis. Seejärel jagavad diakonissid neid rõivaid Stockholmi koguduste vaestele», nagu kirjutatakse ühes aastaaruandes. Suviti elasid tüdrukud Västra Edsviki aedlinnas kosutavat elu värskes õhus – nad suplesid, õppisid ujuma, mängisid, tegid sporti, jalutasid ja käisid paadiga sõitmas. Nad olid abiks koristamisel, lauakatmisel, toidu serveerimisel ja köögitöödel. Nad lõid kaasa õmblustöödel, pesu pesemisel ja triikimisel.

Poisid aga sõitsid kevadel kooli iga-aastasele tundramatkale. Nad asusid laagrisse kaunis Åredaleni orus, kust avanes vaade hiigelkõrgele Åreskutani mäele, millele nad järgmisel päeval tõusid. Renfjälleti harjalt imetlesid nad Lõuna-Jämtlandi tundramassiivi, Åreskutanilt silmitsesid nad tundraharju läänes, «kus Armfeldti karoliinid võitlesid kunagi millegi hullemaga kui moskoviidid, nimelt tormi, pakase ja vastaliste mässuga.» Tee, kus tuli üles ronides mängu panna kogu jõud, läbiti alla tulles vaid mõne minutiga. Nad käisid Storlienis, tõusid Skurdali mäeharjale ja proovisid slaalominõlvalt laskumist – suusatamistehnikat õpetas neile leitnant Alexander de Roubetz. Kokkuvõtlikult öeldes tutvusid nad hiiglaslike inimtühjade tundraavarustega ja said tunda enda tühisust. Välikaplan, jämtlandlane Sven Wikström pidas iga päev palvust, et pakkuda õpilastele vaimutoitu.

Küllap ei ole võimalik leida juurdunud sugupoolemallide järgimist veelgi ilmsemal kujul ja vaevalt küll saab Palmgreni segakooli seega pidada kuigi moodsaks. Poisse karastati karoliinide eeskujul ja tüdrukud õppisid kõike vajalikku, et tulevaste koduperenaise kohustustega toime tulla.

Bioloogiaklassis said õpilased põhjalikult tundma õppida mitmesuguseid esemeid, mis tekitasid kindlasti paljudes okserefleksi. Koolile oli ostetud kümme putukapreparaati, havi, tuvi seedekanal, inimaju, paeluss, kuus härjasilmapreparaati, tibu arengumudel munas, sealoote arengumudel ning šimpansi ja rohepärdiku kolju.

1932. aasta klassifotol seisavad teismeeas poisid, kes näevad välja kolmekümneaastastena. Kõigil on seljas ülikond nagu nende isadel, mõnel lisandub sellele vest, mõnel taskurätik rinnataskus. Tüdrukud on oma emade moodi. Ingmar Bergman jätab üpris hajameelse mulje, just nagu viibiks ta hoopis teises maailmas, kaugel kooli seinte vahelt väljas.

Kui bioloogiaklass kohutas oma detailirikkusega, siis teismeeas noore jaoks leidus võimalusi avastada ka sama valdkonna meeldivamaid aspekte. Ingmar Bergman kandis selle eest isikupärasel viisil hoolt. Nooruki huviobjekt kandis nime Anna Lindberg, kes oli temaealine klassikaaslane, keda ta «Laterna magicas» üpris ebameeldivate sõnadega kirjeldab. Ta oli inetu, suurt kasvu ja paks tüdruk, tal olid suured rinnad, halb rüht, tohutud puusad ja õõtsuv taguots. Juuksed oli tuhkblondid, külje pealt lahku kammitud nagu poisil endalgi, ja lühikeseks lõigatud. Käed olid nurgelised, sõrmed lühikesed ja paksud, ta riietus halvasti. Tal oli tüdruku ja lasteseebi lõhn. Kuid ta oli nutikas, hakkaja ja lahke. Ja meeleldi kõigeks valmis. Nad olid sarnased, kaks üksildast ja iseäralikku kuju, kes endale koolikollektiivis kohta ei leidnud.

Bergman ei olnud täiesti kogenematu, kuid ta suhted oma seksuaalsusega olid keerulised. Kõik algas sündmusest, mida ei saa nimetada muuks kui puhtaks vägivallaks. Vägivallatseja oli Bergmanite perekonnatuttav, keskealine lesk Alla Petréus. Ingmar Bergman ise oli kaheksa- või üheksa-aastane. Petréus võttis aktiivselt osa kiriku tööst ja kiriklas ajutiselt puhkenud epideemia tõttu pidi noor Ingmar elama mõne nädala tädi Alla suures juugendstiilis korteris Strandvägenil. Bergman kirjeldab teda tavapärasel mahlakal kombel ja tädi iseloomustus sarnaneb sellega, mille ta klassiõe Anna Lindbergi kohta andis. Tädi Alla oli mehelik, ta kandis pakse prille ja naeris nii, et suunurkadest nõrgus sülge.

Tema hääl oli sügav ja ta lõhnas eksootiliselt. Tal oli ilus jume, soojad pruunid silmad ja pehmed käed, mis asusid peagi uurima poisi intiimseid kehaosi.

Ühel õhtul pidi Bergman vanni minema. Toatüdruk lasi vanni täis ja nooruk astus sooja vette. Siis tuli vannituppa tädi Alla, seljas roheline supelmantel, mille ta kohe ära võttis. Ta tuli ihualasti vanni Ingmari kõrvale ja pesi ta selga. Siis võttis ta poisi käe, pistis selle oma reite vahele ja surus oma üska. Teise käega haaras ta nooruki peenisest, mis, nagu ta kirjutab, reageeris «hämmastunult ja loiult». Bergman näib detailide kirjeldamist nautivat. Ta jutustab, kuidas tädi Alla eesnaha ettevaatlikult tagasi tõmbas ja nühkis maha selle alla kogunenud valge olluse. «See kõik oli väga meeldiv ja üldse mitte pelutav. Ta hoidis mind oma tugevate pehmete reite vahel kinni ja ma lasin end vastu punnimata ja hirmu tundmata tugeva, peaaegu valu tekitava naudingu poole hellitada.» Sündmus ei tekitanud niisiis isegi täiskasvanud memuaarikirjutajale nähtavasti mitte vähimatki muret. Mälestus seksuaalsest debüüdist säilis mälus ja ta meenutas vannistseeni kui häbelikku, kuid naudingurikast ja alatasa korduvat kinoetendust. Nii sündis onanist Bergman ning oma seksuaalsuse avastamine kujunes tal mõistetamatuks, vaenulikuks ja piinarikkaks. Meditsiiniraamatust luges ta, et masturbatsiooni nimetatakse eneserüvetuseks – see toob endaga kaasa igasuguseid kohutavaid haigussümptomeid ja selle vastu tuleb kõigi vahenditega võidelda. Kuid ta jätkas enda rahuldamist samamoodi nagu paljud teised noorukid, naudinguga segatud hirmu adudes. Häbiväärne tegevus pidi jääma saladuseks ja siin kusagil hakkas kasvama vahemüür tema tõelise ja salajase elu vahel, muutudes peagi ületamatuks, kirjutab Bergman «Laterna magicas». Ta oli kõhn, käis pea norus, oli kergesti ärrituv ja pidevalt turris, sõimles ja karjus, teenis halbu hindeid ja «arvukalt kõrvakiile». Ta otsis pelgupaika kirjandusest, eeskätt Strindbergi «Abielu» novellidest, ent ka kinost ja kuninglikust draamateatrist.

Kuid tagasi Anna Lindbergi juurde. Tädi Allaga juhtunust oli möödunud mõni aasta ja suhted klassikaaslasega arenesid kombekate õhtueineteni mõlema vanematekodus, kuni ühel päeval muutusid need saamatuteks, algul täies riietuses seksuaalseteks katsetusteks. Aluspüksid tõmbas Anna siiski jalast, poiss võttis ta süütuse ja tüdruk kohutas teda väitega, et ta saab nüüd lapse; arvatavasti ei olnud see tõsi.

Nad nägid teineteist esimest korda alasti siis, kui olid juba üle poole aasta koos olnud. Kas Ingmar Bergman armastas teda? Ei. Ta kasutas Anna Lindbergi ära, kuid samas ka häbenes teda. Ta solvas ja lõi tüdrukut, kui pastorikodu surve väljapääsu nõudis. Anna lõi teda vastu ja nad leppisid taas. Tema elus – seal, kus ta elas ja hingas, kirjutab Bergman, ei olnud armastust. Kirjad, mida Ingmar Bergman oma vanematele kirjutas ja nendelt sai, olid täis vastastikust õrnust ja kiindumust hoolimata sellest, et Karin Bergmani päevikud kirjeldavad peagi nende suhet hoopis teisest küljest, kuid nooruk oli armastuse maitse unustanud. Ta ei armastanud mitte kedagi ega mitte midagi, Anna Lindbergi mitte põrmugi ja kõige vähem veel iseennast.

Niisugust puberteedikriisi, kui nii võib öelda, nimetab Marianne Höök oma Bergmani biograafias aastaid kestnud verevarjutuseks. Nooruk elas ihade ja hajusate süümepiinade vines ning mässis end lõputusse valedevõrku, mis süü- ja häbitunnet veelgi lisasid. See, mida ta väljaspool koduseinu koges, sobis halvasti kokku vanemate reeglistikuga.

Eemaletõrjutuse tunne tugevnes suvevaheaja kestel veelgi. Kui teised noored suplesid, mängisid tennist, kuulasid džässi, sõitsid mootorpaadiga ja tantsisid, seisis Ingmar Bergman kõrval ja vaatas pealt.

Ingmar Bergmani leeritas 1934. aasta suvistelaupäeval tema isa. Ta oli pastori üks kõige armsamaid ja ärksaimaid leerilapsi ning Erik Bergman otsustas rääkida 12-aastasest Jeesusest, kes kasvas üles tarkuses ning armus jumala ja inimeste ees. Ta soovis, et pojale jääks sel viisil hea mälestus tolleaegsest isast. «Ingmari leeritamine oli meie viimane pidu Sophiahemmeti kiriklas. Mulle jääb see suvistepüha alatiseks meelde kui tavatult helge ja õnnis päev meie kõigi jaoks.»

Erik Bergman igatses kirikuõpetaja ametikohta, soovitatavalt Stockholmist väljas. Kuid Karin Bergman laitis maha plaani naasta maale pastoraati ja manitses teda kannatlik olema. Võimalus avanes, kui Hedvig Eleonora koguduse kirikuõpetaja Josef Källander 1933. aasta mais ametist lahkus ja Erik Bergman proovijutlusele kutsuti.

Bergman sai kirikuõpetaja valimistel ülekaaluka häälteenamuse ja näis juba, et asi on otsustatud. Kuid usuasjade minister Arthur Engberg oli lubanud ametikoha Gustaf Ankarile, Gustav Vasa koguduse abiõpetajale, keda oli soovitanud piiskop. Bergmani enda koguduse esindajad taotlesid nii ministrilt kui ka kuningalt endalt Bergmani ametisse nimetamist. Asi läks arutusele lossinõukogus, kus Engberg jäi kindlaks, et koha peab saama Ankar, kuningas aga ei nõustunud ja otsustamine lükati edasi. Kuningas helistas nõupärimiseks peapiiskop Erling Eidemile ja sai vastuseks: «Minu mõistus ütleb, et koha peab saama Ankar, kes on vana, aga südames olen Bergmani poolt.» Asi lükati lossinõukogus veel kord edasi. Engberg sepitses intriigi. Ta kavatses oodata seni, kuni kuningas Rivierasse sõidab, ja siis Ankari ametissenimetamise läbi suruda.

Erik ja Karin Bergman sõitsid vahepeal Söderhamni, et pinevusest ja kuulujuttudest pääseda. Reedel, 12. jaanuaril 1934, kui nad parajasti hotelli hommikueinelauas istusid, tuli teener ja teatas, et kirikhärra Bergmanile on telefonikõne ajakirjanik Märta Lindqvistilt Svenska Dagbladetist. Too jutustas, et tänasel lossinõukogu istungil otsustati ihaldusväärne töökoht talle anda. Kuningas oli justiitsministri toel Arthur Engbergi viimaks sundinud ametisse nimetamisele alla kirjutama.

Õnnitlusi muudkui voogas hotelli ja telefonid olid kuumad. Bergman tähistas rõõmsat päeva küünalde süütamisega väikesel jõulukuusel oma toas ja 84. psalmi lugemisega lauluraamatust. Nad veetsid koos veel mõne toreda päeva ja naasid siis Sophiahemmeti kiriklasse, mis oli täitunud lillede, telegrammide ja kirjadega. Hedvig Eleonora kiriku personal võttis kantseleis pastori vastu kirikukoori laulu, kõne ja suure valge sirelioksaga.

Pikaleveninud võitluses saavutatud võidust jõudu kogunud ja Tema Majesteedilt isiklikult pidevalt toetust saades koges Erik Bergman uut eneseusu puhangut, mis andis ka eraelule hoogu juurde. Karin Bergmani kirjad emale on nüüd hoopis teises toonis: «Seejärel läksime jalutama, me tundsime end tõeliselt vabalt ja rõõmsalt», «Erik on väga rõõmus», «Meil kodus on kõik ikkagi korras ja mina olen tänulik», kirjutas ta abikaasa ametisse nimetamisele järgnevatel päevadel. Isegi Dag pidas end väga hästi ülal ja pärast eksamit oli ta klassi parimate seas. Isa Erik oli väga rahul ja ema Karin sisimas nii rahulik, et ta ei näinud mingit probleemi, kui vanem poeg kohtus järjekordse tüdrukuga nende hulgast, keda ta emale tutvustamas käis. «Ma ei tea, mitmes ta juba nende seas on, keda ma näinud olen, aga poiss väidab kindlalt, et nad on üksnes head sõbrad ja «mingeid jamasid ei ole». Ma ei taha talle mõistagi takistusi teha, et ta naissugu ohutul viisil tundma õppida saaks.» Ja Ingmar oli, nagu öeldud, «ergas, kraps poiss, kes tunneb kõige vastu huvi. Ta teeb kõike kaasa, näeb ja kuuleb kõike.»

1934. aastal suri Anna Åkerblom 70 aasta vanuselt kopsupõletikku. Karin Bergman oli lõpuni tema juures, kuni algas köhahoog, ja siis kõlasid viimsed sõnad: «Ma enam ei jaksa.» Paar võpatust, hingetõmme ja kõik oli möödas.

Pereisa uuele ametikohale asumise tõttu lahkus perekond Sophiahemmeti kiriklast ja kolis Hedvig Eleonora kirikule nii lähedale kui võimalik. Korter asus aadressil Storgatan 7 maja viimasel, neljandal korrusel. Akendest avanes vaade üle kirikuaia vanade kõrgete puude ja võimsale kolme kellaga kuplile. Suurim neist kelladest kaalus ligi viis tonni, see valati Helsingøris 1639 ja vaevalt 20 aastat hiljem võttis Carl Gustaf Wrangel selle taanlaste vastu sõdides sõjasaagiks. Kirikukellade helin käis Ingmar Bergmaniga kogu ta elu kaasas – algul kooliajal, meenutades talle siis tegemata jäänud kodutöid, hiljem paljudes tema filmides. Teismeeas nooruki ettekujutustes valitsevast maailmast tundus kirik üldse olevat võtnud üpris kohutava kuju. «Öösiti vahtis valgustatud kella numbrilaud tornis nagu kõikenägev silm akendest sisse,» kirjutab Marianne Höök oma Bergmani biograafias.

Ingmar Bergmanile anti tuba, mille aknad avanesid Jungfrugatani ja tuntud kõrtsi Östermalmskällareni poole. See asus 18. sajandist pärinevas hoones ja ühe kvartali kaugusel rahvarohkest Östermalmstorgi väljakust. Kolimine andis teretulnud võimaluse liikumisvabadust suurendada – poiss sai omaette sissekäigu ja koolitee muutus lühemaks.

Storgatanil asuvat kinnistut nimetati pastorimajaks, sest seal oli ka pastori kantselei ja mitu muud koguduse ruumi, pealegi elas seal veel kaks pastoriperet. Teisisõnu oli maja täis kirikurahvast, kellega sai nii ametialaselt kui ka privaatselt suhelda, ja sotsiaalne kontroll Bergmani üle tugevnes tema isikupärase integriteedi nõrgenemise arvel.

Ingmar Bergman kirjeldab oma tolleaegseid mälestusi vanematest «Laterna magicas». Isa oli populaarne jutlustaja ja kui ta jumalateenistust pidas, oli kirik alati rahvast täis. Ta oli hoolas hingekarjane, kellel oli tavatult hea isikumälu. «Iga inimene, kellele ta armastusväärse tõsidusega tähelepanu osutas, tundis, et just teda on meeles peetud, just teda on välja valitud. Koos isaga tänaval kõndimine oli keeruline protseduur. Ta peatus pidevalt, teretas ja ajas juttu, nimetas inimesi nimepidi, tundis huvi nende laste, lapselaste ja sugulaste vastu.»

Karin Bergman valitses ja juhatas suurt organisatsiooni, sest pastorikodu oli tavapäraselt kõigile avatud. Ta võttis osa koguduse tööst ning oli seltside ja heategevusorganisatsioonide hing. Ta oli pidevalt mehele toeks, osales esitlustel ja konverentsidel ning korraldas pidulikke eineid.

Erik Bergman oli lõpuks välja jõudnud sinna, kuhu tahtis. Elu oli helge, ta süvenes täielikult oma töösse ning näis, et ta on õnnelik ja harmooniline. Järgnevatest aastatest said seni parimad tema elus ning ta tänas abikaasat abi ja toe eest.

Nähtamatu tegelikkus oli teistsugune. Karin kirjutas oma salajases päevikus ja ka sõbrannale sellest, kuidas pastoriproua elu on tema jaoks piinarikas kohustus teiste ees ja et kannatlikkus argimuredes on ainus, mis aitab tal selguse ootuses vastu pidada. Ta keskendus tervikpildile, pastoripere kohustuste täitmisele, ja ei pööranud ühelegi pisiasjale tähelepanu. Kodurahu oli tema enda vabaduseigatsusest tähtsam.

Kui Erik Bergman elas pastorina parajasti oma parimaid aastaid ja Karin Bergman veel igatses sisimas teistsugust elu, siis Ingmar Bergman mäletab seda aega kui väliselt laitmatut pilti headest perekonnasuhetest, kuid sisemiselt armetut ja konfliktidest lõhestatut. Uhkest kirikuõpetaja tiitlist hoolimata näis, et pärast Erik Bergmani viletsuspäevi adjunktina koguduse hierarhia madalaimal astmel ei ole palju muutunud, kui uskuda poja memuaare. Pastor kahtles jätkuvalt oma võimekuses, ta tundis enne jutlusi hirmu ja administratiivsed ülesanded rikkusid ta tuju. Ta oli närviline, ärritatud ja repressiivne, kahetsustunded vaheldusid ägedushoogudega ja ta haaras kinni igasugu pisiasjadest. Ta oli helide vastu ülitundlik – lapsed ei tohtinud vilistada, ja nad ei tohtinud ka käia, käed püksitaskus.

Ema oli närviline ja unetu, ta võttis kangeid ravimeid, mis muutsid ta rahutuks ja kartlikuks. Karin Bergman, kirjutab tütar Margareta «Ängistuse lapses», ei olnud mitte lihtsalt oma kannatustes kinni, vaid ta süvendas neid ka ise. Ainult läbi kannatuste võis ta jõuda puhastuse ja halastuseni ning tõusta Kristusesse. Ta sundis iseennast halastamatult taga, nii nagu tema emagi enne teda.

Need päevikud, kirjad, elulood ja biograafiad loovad pastoriperekonnast paiguti üpris kohutava pildi. Ehk on tervist säästev meeles pidada, et teismeeas nooruk Ingmar Bergman elas samal ajal täiesti tavalist elu.

Ja nüüd algas tema elu esimene seiklus.