Читать книгу Ingmar Bergman. Jutustus armastusest, seksist ja truudusetusest - Thomas Sjöberg - Страница 6

Pime korter Skeppargatanil ei olnud sugugi tervisesõbralik paik. Söögituba avanes hämara tagahoovi poole, kus oli kõrge telliskivimüür, välikäimla, prügitünnid ja vaibakloppimisraam. Ja nagu öeldud, lihavad rotid. Vendi Bergmane vaevasid alatasa näärmepõletikud ja poisid saadeti aeg-ajalt vanaema juurde Uppsalasse, et nad Trädgårdsgatani päikselises korteris terveneksid.

Kuid mitte ainult sellepärast. Meeleolu kodus oli muutlik ning õhk vanemate kasvavatest muredest ja hirmudest paks. Erik Bergman oli kaotanud iseseisvuse, mis tal Forsbackas oli. Seal oli ta Pastor, koguduse ainus hingekarjane, kes kuulus kõigile. Stockholmis ei olnud tal täisväärtuslikku vaimuliku tiitlit. Esimestel aastatel oli ta hierarhias madalal ja see ei sobinud talle. Ta oli kõigest adjunkt ja pidi oma samme kenasti vanemate pastorite järgi seadma. Ta ägas töökoormuse all ja tundis oma jutluste pärast Hedvig Eleonora kirikus muret: «Ma kuulsin oma südant kloppimas, kui suur kirikukell jumalateenistusele kutsudes kumisema hakkas ning mina, vaesekene, seisin ja oma töö algust ootasin. Ma ei saanud oma hirmust kuidagi vabaks.» Erik Bergman sõitis Sigtuna Sihtasutuse usulise ärkamise keskusesse puhkama ja kirjutas sealt abikaasale, kuidas ta tema järele igatseb ja kui mures ta tema tervise pärast on.

Karin Bergmani isa Johan Åkerblom suri järgmisel aastal, mais 1919. Kui Karin oma vanemate suhetele tagasi mõtles, tundusid need olevat eeskujulikud. Mees laskis oma abikaasal olla vaba ja käitus temaga rüütellikult – Karin Bergmani silmis oli see vältimatu eeldus, et kahe oma iseloomuga inimese abielu koos püsiks.

Karin Bergman pani oma mõtted kirja päevikusse, ennekõike sellesse, mida ta salajas hoidis, ja kirjades emale. Ta tundis end nurkasurutuna, jälitatuna ja tagaaetuna – eriti vaevas teda ta oma perekond – ja ta põgenes abikaasa kombel Sigtunasse, et sellest pääseda. «Neil päevil, kui Erik tuleb, ei ole mul puhkust loota,» kirjutas ta. Samas igatses ta laste järele, kes elasid järjest sagedamini emaema juures Uppsalas. See tekitas pingeid proua Åkerblomi ja Erik Bergmani vahel, sest mees ei kannatanud, et vanaema oli laste kasvatamisel nii suure võimu saanud. Anna Åkerblom omakorda kaebas väimehe despotismi üle ja väitis, et too on «füüsiliselt ja psüühiliselt nõder». Karin Bergmani lõhestas püüd olla lojaalne ühest küljest emale, kellel oli talle suur mõju, ja teisalt ka oma mehele.

Erik Bergmani kirjad abikaasale, keda ta kutsus Kajks, olid armastusväärsed ja neid iseloomustas lausa piinlikust tekitav nunnutamine. Mees nimetas teda «mu kalliks lapsukeseks» ja Sigtuna Sihtasutusest kirjutas ta 1918. aasta sügisel:

Mu armas Kaj, pastor Bergman ja Kaj vestlevad ju telefonitsi kolm korda iga päev – aga ometi, kulla Kaj, on nii palju, mida ei saa välja öelda sihtasutuse kantseleis, kus inimesed sisse ja välja jooksevad. Kõigepealt: et sa teaksid, kui kohutavalt raske on olla, kui Kajd siin ei ole. Mõtted kanduvad alatasa Kajle. Mõnikord võtab mu üle võimust suur mure: mis siis, kui Kaj haigestub ja sa temast ilma jääd? Aga siis mõtlen ma niiviisi: äkki on Kaj endale tööga liiga teinud! Sa vajaksid siinviibimist ja puhkust palju rohkem kui mina. Pastor tunneb Kajle mõeldes hellust ja pehmust. Armas, kallis Kaj, kanna enda eest hästi hoolt – nojah, ei ole ju mõtet sind paluda.

1920. aasta sügisel lahkus perekond jubedast Skeppargatani olustikust ning kolis suurde ja päikselisse, kuid väga kallisse korterisse aadressil Villagatan 22, mis lõhnas värske värvi ja poonitud parkettpõrandate järele ja kus oli päikesekollase linoleumpõrandaga lastekamber ning heledad rüütlilossi ja aasalillede motiiviga rullkardinad.

«Ema käed on pehmed ja ta leiab aega muinasjutte rääkida. Isa astub ühel hommikul voodist üles tõustes ööpotti ja sajatab: «Ah sa sinder!» Köögis askeldavad kaks Dalarna neidu, kes laulavad sageli ja meeleldi. Meie vastas üle trepikoja elab minuealine mängukaaslane, tüdruku nimi on Tippan. Ta on leidlik ja algatusvõimeline. Võrdleme oma kehaehitust ja leiame huvitavaid erinevusi. Keegi satub meile peale, kuid ei ütle midagi,» kirjutab Ingmar Bergman «Laterna magicas» uue kodu kohta. Ta oli varaküps laps. Kolimise ajal oli ta vaid kaheaastane ja juba toona või ehk ka aasta hiljem, kui ta sai kolm täis, tundis ta vastassoo vastu küllalt suurt huvi huvi, et võtta ette niisugune põhjalik ülevaatus.

Erik Bergmanist peeti koguduses lugu ja tal avanes ootamatu juhus oma edasisele karjäärile alus panna, kui õukonnavaimulikul Josef Källanderil tuli viimasel hetkel midagi vahele ja ta ei saanud Drottningholmi lossikapellis jumalateenistust pidada. Bergmanil õnnestus oma ülemust väga hästi asendada. Gustaf V kiitis teda jutluse eest, sest see oli lühike ja kuningas sai igast viimasest kui sõnast aru. Kuninganna Victoria lausus hiljem: «Pastor peaks sagedamini käima meile jutlust pidamas.»

Kas mured olid nüüd lõppenud? Vastupidi. Erik Bergman oli hämaras orus, nagu ta kirjutas abikaasale augustis 1921. Teda vaevasid mure ja teadmatus, ta igatses kaugemale «sellest kohutavast Stockholmist», kus ta pidi enne jutlusi «taluma põrgupiinu». «Kõik minu sisimas kisendab siit ära – kui vaid Taevaisa mulle teed näitaks.» Erik Bergman oli lühidalt öeldes läbi põlenud. Tema enda sõnutsi «end tühjaks jutlustanud». Ja haigused muudkui möllasid perekonnas. Pastor ise haigestus angiini ja tal oli kõrge palavik, Dag aga jäi sarlakitesse ja ta tuli nakkushaiglasse viia. Poiss oli nii haige, et kardeti tema elu pärast, ja Ingmar saadeti nagu ikka vanaema juurde, et ta ei nakatuks. Karin Bergman oli magamata öödest kurnatud ja ilmselt vaevas teda ka kahtlus, et ta on taas rasedaks jäänud.

Kuid Uppsalast kostis rõõmsaid hääletoone. Jõulueelsetel päevadel teatas Anna Åkerblom tütrele: «Ta [Ingmar, autori märkus] on nüüd nii ergas, et lausa rõõm teda vaadata. Ta laulab, kui ta mängib ja joonistab. Käib iga päev väljas. Uni ja söögiisu on korras. Ta tunneb end tõeliselt koduselt, kuid küsib vahel ema järele ja ohkab murelikult: «Vaene Dag on haige.»» Ema mõistis, et Karin on väsimusest omadega läbi, niihästi vaimselt kui ka kehaliselt, kuid ta ei söandanud sellest väimehele kirjutada, sest «siis võib kõik kümme korda hullemaks muutuda, tead ju küll, milline ta on».

«Kui lood on nii, nagu sa kahtlustad, siis ei tundu see olevat sugugi nii rõõmustav, kui see muidu olema peaks, kui sa nõnda masendunud oled ning sinu suhted Erikuga on nii ebaharmoonilised,» kirjutas Anna Åkerblom. Teisalt oli aga paljugi eest põhjust tänulik olla – Dag elas palaviku üle ja Ingmar oli terve. «Elu ei tohi olla nii sünge, Karin.»

Vaevalt oldi aga sarlakitest ja angiinist toibunud, kui kätte jõudis läkaköha kord. Mõlemad pojad jäid haigeks ja juba ammu rasedaks tunnistatud Karin Bergman kahtlustas, et ta ise on samuti haigestumas. Arst kartis enneaegse sünnituse ohtu ning Erik ja Karin Bergman sõitsid Uppsalasse. Osalt selleks, et akadeemilisele haiglale lähedal olla, osalt Anna Åkerblomi juurde puhkama. Seal, suviselt lämbes ja vaikses ülikooli ning peapiiskopi residentsilinnas veetsid nad Erik Bergmani sõnutsi «koos õndsalt aega». Neil puhkudel alati juuresviibiv professor Josephson rahustas lapseootel ema. Sünnitus algab siis, kui on õige aeg, tõotas ta. «Mitte enne, kui ma öelnud olen.»

22. augustil 1922 sünnitas Karin Bergman tütre ja märkis oma tagasihoidlikul viisil päevikusse: «Karin Ann Margareta, sünd. 22.8.22. Sv. Ps. 619 «Jumal, vaata oma armast last.»»

Erik Bergmani rõõm oli piiritu. Ta oli üliõnnelik, kui ämmaemand teatas, et sündis tütar. «Tundsin, et olen tänu oma tütrekesele piiritult rikkaks saanud,» kirjutab ta oma biograafias.

Stockholmi tagasi jõudnud, oli tal raske lasta lapsukesel rahus olla. Ta käis alatasa korvis lamavat tütart silmitsemas ja tõstis korvi isegi oma tuppa, et laps tema juures oleks, kui ta töötab. «Ma võtsin su luba küsimata sülle ja kandsin sind. Mulle meenub, et vahel tänaval käies täitus mu süda juubeldava õnnetundega selle üle, et sa mul olemas oled; Ema tõreles ja riidles minuga, kuid mitte miski ei aidanud. Ma olin oma pisikesse tüdrukusse piiritult armunud.»

Erik Bergmani igatsus armastuse ja poolehoiu järele seadis ta raskesse olukorda. Abiellu oli juba mitu aastat varem tekkinud sügav lõhe ning 1916. aasta talvel sõitis väsinud ja end ära kurnanud Karin Bergman Korstäppani pansionaati Leksandis, et jõudu koguda. Abikaasa kirjad talle olid täis meeleheidet. Mees kadestas tema laia suhtlusringkonda, sest tal endal olid vaid Karin ja Dag. Pastor oli üksi.

Ma talusin sel ajal lõputuid piinu, sest tundsin, nagu oleks meie vahel kõrge müür. Jah, on väga raske oma tundmusi sõnades väljendada. Võin sulle öelda vaid nii palju, et rohkem kui ühel õhtul olen magama heites soovinud raskelt haigena ärgata, et sa tuleksid minu juurde ja ma saaksin tunda sinu hellust ja armastust nii nagu eelmisel kevadel.

Kuid kõik ei olnud ühtviisi uuest pereliikmest võlutud. Sest nüüd oli kodus kolm last, kes vajasid vanemate hoolt. Dag oli nelja aasta kestel harjunud seda üksinda saama. Isa pidas teda omapäraseks lapseks, kes nimetas aedkannikesi Forsbacka aias «Ema silmadeks» ja kes võis kirikus pastori jutluse ajal valjult öelda: «Ma arvan, et Isa võiks nüüd lõpetada.» Kirjas emale jutustas Karin Bergman, kuidas abikaasa oli õpetanud poega tema juurde tulema ja ütlema: «Armas emme, too Dagile tilluke üde!», ja tema tavatses siis vastata, et ta ei saa aru, mida laps palub. «Sest Dagil ei ole kindlasti sugugi kerge õppida aru saama, et ta ei ole üksi. [–] Sest Dag tunneb piiritut armukadedust kõige üle, mis on tema oma, ja eriti ema üle. Laps muudkui viriseb, kui peab olema emmest lahus.»

Ja kui arvati, et Dag on karistuse ära teeninud, siis tehti seda tolleaegsete meetodite järgi. Selleks võis olla karmi isa korraldatud ülekuulamine, mis rituaali kohaselt ja ähvardusega kasutada vastasel juhul füüsilist vägivalda pidi välja pressima poja ülestunnistuse ning lõppema pastori andestusega; või siis suleti ta kitsasse riidekambrisse, et ta seal oma tegude üle järele mõtleks. Kuid sellest ei olnud alati abi. «Eile hoidsin teda vähemalt pool tundi riidekambris ja ometi kuulas ta vaevu minu sõna pärast seda, kui ta sealt välja tuli,» kirjutas Karin Bergman emale.

Kui Erik Bergman oli lootnud teise poja Ingmari asemel tütre saada, siis Margareta ilmaletulekuga oli ta palveid nüüd kuulda võetud. Dag, kes nägi oma positsiooni nõrgenemas juba neli aastat tagasi, kui sündis vend, kirjutas emale otsekohe pärast sünnitust õnnitluskaardi: «Kuidas sul läheb, Ema? Minul läheb hästi. Kui kohutav, et nüüd on meid veel üks rohkem. Aga küll me toime tuleme.»

See kaart ei ole nii muretu, kui tunduda võib. Ingmar Bergman kirjeldab «Laterna magicas», kuidas armukadeduse deemon oma küüned ta südamesse lõi. «Paks, soerdlik olend mängib äkki peaosa. Mind lüüakse ema voodist minema, isa nägu särab seda ulguvat pampu vaadates. [–] Ma märatsen, nutan, teen põrandale ja määrin end roojaga kokku.»

Vennad asusid koos konspiratiivselt tegutsema. Nad olid muidu verivaenlased, kuid sõlmisid nüüd liidu, et ühine vaenlane hävitada. Dag õhutas Ingmarit õde mõrvama ja andis asjakohaseid juhiseid, kuid plaan ebaõnnestus. Ingmar üritas õde korvis lämmatada, kuid too ärkas ja pistis läbilõikavalt kisama. Poiss kaotas jalgealuse ja kukkus põrandale. Sellest draamast ei ole jäänud jälgi Karin Bergmani päevikutesse, seepärast on režissööri jutustuse usutavust raske hinnata.

Erik Bergmani kiindumus tütresse ei olnud päris probleemideta – seda kirjeldatakse pisut looritatult Margareta Bergmani autobiograafilises romaanis «Ängistuse laps». Kui see juhtus, oli Margareta viie-kuueaastane – aasta oli niisiis 1927 või 1928 – ja tema alter ego’t, raamatutegelast Jennyt paneb magama isa, kes on «ainus, kes on tema jaoks alati olemas ja temast tõeliselt hoolib». Pastor suudleb oma tütre silmalaugusid ja lükkab juuksed ta laubalt õrnalt kõrvale, hellitades lapse unele.

Tüdruk ärkab ja kuuleb vanemate riiakaid hääli. Ema räägib raevukalt midagi «tunnete võitlusest» ja tütar hiilib voodist välja, et paremini kuulda.

«Kas sa pead tüdruku kõrvale pikali heitma?» karjub ema. «Sa rikud ta ära! Sa mängid tulega! Kas sa aru ei saa, et sa võid temas liiga vara erootilisi tundeid äratada?»

«Milline lollus! Sa oled arust ära! Ma ei riku teda ära! Ma annan talle vaid õrnust ja armastust.»

«Sa heidad ta kõrvale pikali! See on vale, vale, vale!»

«Heidan jah, kui ma sinu kõrval niiviisi olla ei saa. Kelleltki pean ma ju armastust saama, kellelegi seda andma!»

Praegu ei tea keegi, kui tõelähedane võib olla Margareta Bergmani jutustus, kuid need on tema mälestused, meenutused ja arusaamad, mida ta on selle abieludraama kirjeldamiseks kasutanud.

Teda kutsuti Poisuks. See kõlab armastusväärse hellitusnimena. Erik Bergman kirjutab oma biograafias, et poeg oli «armas laps, särav ja sõbralik, teda armastasid kõik. Tema vastu oli võimatu karm olla.» Ja kõnetoon vanemate kirjades pojale jätab tõesti südamliku ja hella mulje. Need algavad sageli sõnadega «Mu armas Poisu» või «Kallis Poisu». Veebruaris 1923 kirjutas Erik Bergman:

«Kas tead, Isal oli eile õhtul nii kahju, et pidi su juurest ära sõitma. Ja siin kodus on kõik nii tühi, kui meie armast toredat Poisut ei ole. Aga sinu eest kantakse hästi hoolt ja vanaema juures on sul igati hea. Ja Isa meelest oled sa nii tore poiss, et ka vanaema, Murre ja Alma tahavad sind rõõmuga endale. Täna käis Isa koos Dagiga linnas – me vaatasime mänguasjade vitriine, kuid ei ostnud mitte midagi, ei tinasõdureid ega autosid. Neid ostame ehk siis, kui Poisu koju jõuab,» kirjutas ta ja jutustas Dagi tinasõdurite lahinguväljast suurel laual saalis; sellest, et koer hammustas tädi Annat ja et Margareta või Nitti, nagu teda kutsuti, «nägu on laia naeru täis»; et ema tervis on paranemas; et onu Rune mootorratas seisab all tänaval töötava mootoriga, sest seda on nii raske käivitada; et tädi Stenholm läks täna kurguvaluga koju ja et isa peab nüüd minema kirikusse jutlust pidama. «Hüvasti, mu armas pojake. Jumal õnnistagu sind!»

Juunis 1926: «Nüüd jõuab sinuni kiri Isalt. Ma tahan väga teada, kuidas sul läheb. Loodetavasti saab su jalg varsti terveks ning sa võid taas nõlvadel ja niitudel ringi joosta. Kanna Nitti eest hästi hoolt. Siin kodus tunnevad Ema ja Isa mõlemad ilma teieta suurt tühjust.»

Ja juulis: «Nüüd saad sa ka tervitusi Isalt. Juurdepandud postmargid võid Emale või Bohmanile müüa ja saadud raha eest endale midagi head osta. [–] Mõelda, varsti on sinu sünnipäev! Selle peab Isa küll endale meelde jätma ja sulle siis hästi toreda kingi saatma. Kui sa ütleksid Emale, mida soovid, siis teaksin sulle seda otsida. Tervita kõiki. Tõeliselt sooje tervitusi saadab oma kallile Poisule Isa.»

20. aprillil 1928 sai Ingmar Bergman kirja emalt. Ema kirjutas, et ta tunneb väga head meelt, et poeg vanaema juures Uppsalas on, sest ta teab, et tema eest kantakse seal hästi hoolt. «Ma tean, et keegi ei poputa sind paremini kui tema, nii et sinust saaks tõeliselt rõõmus ja tugev laps.» Mõistagi igatses ta poja järele, tema järele igatsesid kõik: «Täna hommikusöögilauas kurtis Dag, et tal on väga igav, kui Poisut kodus ei ole, ja ka Nitti virises, sest Poisut ei olnud. Aga ma tean, et Poisul on kõige parem olla seal, kus ta on, ja ma räägin seda kõigile.»

Mõni päev hiljem kirjutas Karin Bergman: «Kullakallis Poisu! Suur tänu sulle Emalt armsa ja toreda kirja eest! Ema rõõmustas tõesti selle üle. Aitäh, kallis Poisu! Mul oli nii hea meel, kui kuulsin mõni päev tagasi telefonis su häält. Sa olid reibas ja rõõmus.»

Augustis viibis Erik Bergman Öregrundis ja ta kirjutas oma nooremale pojale: «Armas Poisu, aitäh kirja eest, mis Isa meelt nii väga rõõmustas! Isa arvab, et sa kirjutad hästi ja su õigekiri on laitmatu. Tore, et sulle meeldisid asjakesed, mis Isa sulle sünnipäevaks leidis! Ma sooviksin, et saaksid koos Dagiga siin Öregrundis minu juures olla. Sa oled ehk kuulnud, et üürisin väikese paadi, käin sellega iga päev järvel. Kui Ema ära sõidab, võtan õnge ja lähen kalale. Siin on häid ahvenakohti [sic!]. See pakuks kindlasti ka Dagile ja sinule huvi!»

Juulis 1929 olid mõlemad vanemad ära sõitnud ja ei saanud kodus poja sünnipäeva tähistada. Nad elasid Kopenhaagenis hotellis Central ja Erik Bergman muutus nostalgiliseks, kui ta mõtted kandusid pojale, kes sai kolme päeva pärast üksteist:

Mu armas pisike Poisu, kuidas küll tahaksin sind sünnipäeva puhul emmata ja soovida head uue eluaasta algust, mu kallis poiss. Ma teen seda nüüd mõtetes ja loodan, et järgmine aasta tuleks sulle tõeliselt hea; et oleksid terve ja et sul läheks koolis hästi. Ma oleksin tahtnud sulle sünnipäevaks pisut raha saata, aga Ema arvab, et sulle meeldiks rohkem saada Taanist pakk. Aga võta postmargid, mis siin on, tee need rahaks ja osta endale midagi toredat. Su sünnipäev on kindlasti tore. Usun, et kõik kodused aitavad igati sul seda tähistada. Tänavu, samamoodi kui aastal 1918, kui sa sündisid, on su sünnipäev pühapäeval. Ma mäletan, kuidas sa onu Joppe haiglas ilmale tulid – see oli just nagu eile. Esimene, mida sinust nägin, oli pisike punane pamp, mille range tädi Becker, haiglaõde, jalad ülespidi kraani alla pistis ja puhtaks pesi. See oli varasel pühapäevahommikul. Seejärel pidi Isa Stockholmi sõitma ja Hedvig Eleonora kirikus jutlust pidama, aga kui ma pühapäeva pärastlõunal Uppsalasse tagasi jõudsin, oli mul rohkem aega sind silmitseda: sa lebasid silmi kissitades Ema kõrval ja õppisid sööma. Nüüd oled sa suur mees, juba teise klassi jõudnud ja hinded on sul head. Kuidas küll aeg on läinud.

1930 sai Ingmar Bergman 12-aastaseks ja vanematel ei olnud taas võimalik tema sünnipäeva tähistada. Karin 12. juulil:

Mu kallis Poisu! Jah, nüüd juhtus jälle nii, et Ema ei saanud sinu sünnipäevast osa. Ma usun, et sa tead, Poisu – see vaevab minu hinge vähemalt sama palju kui sind. Aga ma lohutan end sellega, et oled vanaema juures. Ma tean, et sul on seal hea ja su sünnipäev saab kindlasti olema tore. Loodetavasti on selleks ajaks üpris suur pakk Stockholmist juba kohale jõudnud. Sa vist tead, et Isa ei tahtnud sulle grammofoni kinkida. Ja ainus su soov peale selle oli liumägi. Ma loodan nüüd tõesti, et sa soovisid endale just niisugust. Ma jooksin Stockholmi suurimad mänguasjade kauplused läbi, enne kui Forsnerist selle leidsin.

12. juulil kaks aastat hiljem kordus sama. Ema Karin ei jõudnud poja sünnipäevale. Erik Bergman kirjutas: «Mu armas suur 14-aastane poiss! Sa ehk kujutad ette, mis tunne on Emal, et ta peab ka tänavu olema oma Poisust kaugel ega saa tema sünnipäeva korraldada. Minu ainus trööst on see, et võtan sellest topeltsünnipäevast osa ja katan siis sinu sünnipäevalaua.» Erik Bergman jutustas, et Ingmar saab temalt ja Karinilt kingituseks autoreisi, ja ta loodab, et see õnnestub. Poeg sai ka noorte muusikaentsüklopeedia «Ungdomens Melodibok» esimese osa. «Soovin oma suurele pojale õnne sünnipäevaks ja järgmiseks aastaks head tervist. Ja loodetavasti jätkub tervist ka Emale, sest Ema on see, kes sinu eest kogu aasta hoolitseb ning oma lapse jaoks reibas ja rõõmus on.»

Teise kirja, mis kannab samuti kuupäeva 12. juuli 1932, kirjutas isa «Armsale Ingmarile». Poeg oli nüüd juba ilmselt piisavalt vana, et teda enam mitte lapsepäraselt Poisuks kutsuda: «Ma räägin sulle vaid seda, kuidas ma sinust hoolin ja kuidas sa oled alati Isale rõõmuks olnud.» Ta lubas pojale, et viib ta sügisel ooperietendusele. «Kas see meeldib sulle?»

Need olid nopped armastavate vanemate aastakümne kestel kirjutatud kirjadest kallile pojale. Mis aga toimus sügavamal, fassaadi taga? Õde ja vennad Bergmanid on kõik edukalt loonud pildi kohutavast pastorikodust, kus valitsesid karistused, hirm, petmine ja ebakindlus. Kuidas abikaasad Bergmanid tegelikult omavahel läbi said? Kuidas nad lastega läbi said? Mis on see, millest need kirjad ei räägi?

Ingmar Bergman jutustab «Laterna magicas», kuidas ta silmitseb 69-aastaselt ema fotot, uurib luubiga tema näojooni ning tunnistab, et ta on väga kaunis ja veetlev. Ja ta meenutab, kuidas ta nelja-aastaselt ema armastas, ilmutades tema vastu koeralikku andumust. Tema vajadus armastuse ja poolehoiu järele oli mõõtmatu, kuid ema tõrjus teda eemale. Poja õrnuseavaldustega vahelduvad ägedad tundepuhangud häirisid ja ärritasid teda. Ta vastas jaheda irooniaga, nii et poeg nuttis vihast ja nördimusest.

Ta pidi välja mõtlema midagi muud, sest kiindumus ei andnud oodatud tulemust. Ingmar teadis, et haigete vastu muutus ema otsemaid osavõtlikuks. Kuivõrd ta oli haiglane laps, kujuneski see ema helluseni jõudmise teeks. Teine viis ema tähelepanu pälvida oli mängida ükskõiksust ja seljapööramist, sest ta ei talunud seda – «See oli ju tema enda relv.» Häda oli vaid selles, et poisil ei tekkinud iial võimalust maski kõrvale heita, ema embusse langeda ja vastamist leidnud armastust nautida. Palju aastaid hiljem tunnistas Karin Bergman pojale, et tolle lapsepõlvekirg oli teda vaevanud, kuid ta järgis kuulsalt lastearstilt saadud nõu, kes oli tal soovitanud tema sõnutsi «haiglased lähenemiskatsed» otsustavalt tagasi tõrjuda, sest vähimgi järeleandlikkus võinuks Poisule eluks ajaks saatuslikuks saada. See on niisiis kohutav paradoks, et ema tundekülmust tugevdas tegelikult väljendamata mure poja vaimse tervise pärast.

Erik ja Karin Bergmani tundmused vaheldusid lootusest meeleheiteni ja armastusest igatsuseni, kuid õigupoolest kannatasid mõlemad lõputu väsimuse ja ülekoormatuse all. Sõnadega üritasid nad säilitada näilisust, et kõigest hoolimata leiavad nad kord teineteist taas; et hea tahe on selleks tõeliselt olemas.

Karin tundis end ajuti üpris inimlikult, kuid vahepeal oli ta «nii väsinud, väsinud». Naine teadis, et ta peaks olema ärksam ja elust rohkem rõõmu tundma, kuid vaid Dalarnas Våromsi suvilas viibides koges ta hingelist tervenemist. Tal oli kolm last ja ta pidas neid imetlusväärselt suureks rikkuseks, millest oleks pidanud piisama, et elule mõte anda. Näib, nagu oleks ta ennast pisut süüdistanud. Ta ei saanud Erikult seda, mida vajas, ja kirjutas oma salajases päevikus: «Ma ütlen iseendale: ma tahan, ma tahan. Kuid ma ei saa midagi parata, et hing muudkui kaebab ja hädaldab, palub elult natuke rohkem õnne, seda sügavaima hingesopi õnne – ühtekuuluvust teise inimesega.»

Ema Anna Åkerblom üritas teda lohutada, kuid kinnitas ühtlasi tütre kõhklusi, mis olid seotud tema abieluga ja tundmustega abikaasa Eriku vastu. Ta mõistis, et Karinit ei suuda rõõmustada mõte taasühineda oma mehega, sest väljavaade, et too end muuta võiks, oli üpris kesine. Ta nimetas Erikut kergesti solvuvaks. Arvamuste konfliktid haavasid mehe enesearmastust, ta sulgus endasse ja takerdus iseenese argumentidesse. Karini ema hindas tema võimalust areneda ja uueneda minimaalseks. Erik Bergman ei soovinud suhelda teistega peale nende, kes olid temaga sama meelt. Ei, suur pastor ei olnud sugugi kuulav inimene ja seepärast polnud ta ka mõistev.

«Kaitse end iga päev selle eest, mis haavata võib, sunni oma ustava kohusetäitmisega Erikut austama sind ja sinu tööd,» kirjutas Anna Åkerblom kirjas tütrele veebruaris 1924 ja andis talle soovituse, mis on väidetavalt iseloomulik kõrgetasemelisele naiselikule psühholoogiale: «Anna järele kõiges ebaolulises, kuid hoia rahulikult kinni kõigest sellest, milles tunned endal olevat õigus. Ühesõnaga, tee kõik, et sisimas tugevaks saada ja panna maksma oma võim – ainult nii on mõeldav teie kooselu jätkumine ja te võite anda lastele selle, mida neil on õigus saada – kodu.»

Erik Bergman oli nii «kallile Kajle» kui ka «kallile lapsele» kirjutades väsimatult hoolitsev. Ta igatses, mõtles, tahtis teada, tundis puudust. Ta tahtis naist kaitsta, teda süles kanda, ta tahtis tee tema jaoks kergemaks teha. «Niisiis, armas Karin, proovime uuesti ja hoiame pea püsti: ma loodan ühtviisi nii sinu kui ka Jumala peale.»

Ja ta lootis palju teenistusest Sophiahemmeti haiglavaimulikuna – õigupoolest oli see lisaots töö kõrval Hedvig Eleonora koguduses. Kui ta selle koha saaks, siis terendaks ees ka kolimine kiriklasse haiglakompleksi pargis. Erik Bergman oli entusiastlik, kui seda kirjeldas. Pärast õnnestunud jutlust Drottningholmi lossikapellis mõni aasta tagasi oli ta heas kirjas kuninganna Victoria juures, kelle ämm haigla 19. sajandi lõpus asutas. Kuninganna meelest oli too Bergman nüüd haiglavaimuliku ametisse sobiv valik. Oli ka muid kandidaate, kuid Bergman oli tema lemmik ja pastor lootis, et kuninganna sõna maksab, kui juhatus asub otsust langetama.

Karin Bergman viibis jätkuvalt Korstäppani pansionaadis Leksandis. Tal olid seljavalud ja unehäired, kui ta sai kirja Erik Bergmanilt uudisega sellest, mis neid võib ees oodata. Ja lapsed? Tänan küsimast, Dagil läks koolis hästi ja Margaretast, «Nittist» oli mees ju tõsiselt hurmatud. Ja Ingmar, nojah, «ta on nii armas, ta on nii isemoodi – just nagu aprillikuine ilm – Poisu on tugevalt minu südames kinni, seda ei ole mul tarvidust öelda. Tal on omad head ja vead – ja praegu on ta ju «kaitsva tiiva all». Ma naeran mõnikord endamisi, kui kuulen, kui kergelt ta vanaemaga toime tuleb – hinges ja südames pean ma seda vahel üpris heaks, et see talle nii lihtne on.»

Mõni kuu hiljem, märtsis 1924 sai selgeks, et Erik Bergman saab ametikoha Sophiahemmetis ja nad võivad ka kiriklasse sisse kolida. Kammerhärra H oli helistanud ja talle uudise teatavaks teinud ning Erik kirjutas otsekohe abikaasale: «Raamatupidaja jaoks ehitatakse juurdeehitis, aga meie eluruumid jäävad enam-vähem muutumata. Saal tehakse veidi väiksemaks, aga selle eest tuleb köök suurem. Ja meile tehakse korralik remont. Nad käisid kohapeal vaatamas ja leidsid, et remont on tingimata vajalik. Esimesel oktoobril võime sisse kolida. Ma olen selle üle üpris rõõmus,» kirjutas ta sündmuse tähtsust meelega pisut vähendades. Nüüd võisid nad lõunapäikest nautida ja raha säästa. Üüritasu Villagatanil oli kahesaja krooni võrra tõusnud, aga see ei olnud enam ju oluline. «Kui meil nüüd uues kodus ka tervist ja rõõmu jätkuks. Niipea kui koju jõuad, lähme ja heidame joonistele pilgu peale. Sa oled südamest koju oodatud, kulla Kaj. On tore kuulda sinu häält ja su samme meie pesas. Palju-palju terviseid! Sinu vana pastor.»

Erik Bergmani abikaasa ei jaganud tema optimismi. Ta ei tihanud mehele oma tundmustest rääkida – oleks ta seda teinud, võinuks mees tal paluda temast lahku minna või siis täitunuks nende kooselu kibeduse ja Eriku alaliste nõelatorgetega. Karinit piinas mõte jätkata kooselu mehega Stockholmis. Ainus, mis võis teda motiveerida abielu jätkama, oli hoolitsemine selle eest, mis neil ühine oli: lapsed. «Ma tahaksin nüüd ju proovida uuesti kooselu alustada, aga ma suudan seda vaid siis, kui tunnen, et lapsed on minuga, sest nemad on ainus, mis võib meie kooselu õigustada. Võib-olla leian ajapikku veel põhjendusi, praegu ma seda ei suuda, ehkki võitlen selle nimel iga päev,» kirjutas Karin Anna Åkerblomile märtsis 1924.

Mõni kuu hiljem viibis Karin Dalarnas ja rääkis emale, et tema abikaasa on hakanud mõistma, et naine ei armasta teda enam, vaid üksnes üritab täita abielunaise kohust mehe kõrval. Pastor tõrjus aga seda arusaama kõrvale. «Kui me ei saa elada just nimelt nii, siis ei ole ju mõtet isegi mitte proovida,» oli tema reaktsioon.

Karin kirjutas ka lastest. Tal oli Dagiga probleeme ja pojale tuli seetõttu naha peale anda. Jah, seda oli praegu isegi kergem teha kui varem. Eriti suured koerustükid nõuavad eriti karmi karistust, arvas ta. «Dag peab tunda saama, et olen igas mõttes temast tugevam vastane.»

Ingmariga ei olnud parajasti muresid. «Poisu on armas, laisk ja toimetu, minust nii erinev, et ei püsi mul kunagi õieti ohjes. Kuid aeg-ajalt on ta pisike ja sulnis olevus, kes väärib armastust. Ees seisab suur sündmus – ta saab esmaspäeval kuueseks ja seda tuleb ju pidulikult tähistada.»

Sügisel kolis perekond Sophiahemmeti kiriklasse, mis oli Erik Bergmani silmis paradiis. Ta ülistas «vaimustavat lehtla, marjapõõsaste ja aiamaaga elupaika pargis, kus on verandad, palju värsket õhku ja päikest.»

Kuid iluaias luuras madu.

Sophiahemmeti kirikla, 1920. aastad. Taevas ja põrgu. Jõulise punase-musta tellisarhitektuuriga privaatne krooniliste haigete hooldekodu avati aastal 1889 kuninganna Sophia algatusel. Ta tervis oli juba kaua põdur olnud: ta kannatas kehvveresuse, mitmesuguste krampide, jalavalude ja südameprobleemide all. Talle oli tehtud munasarjakasvaja operatsioon, pärast mida tal oli raske käia, nii et teda sõidutati ringi ratastoolis või kanti erilises kandetoolis. Haigus ja pikaldane kosumine ajendasid teda heategevusele pühenduma. Ta soovis muu hulgas anda pealinnale meditsiiniõdesid koolitava haigla, kus oleks patsientidele vähemalt 60 voodit, ja Sophiahemmeti ehitamine pani nii-öelda i-le punkti. Kuningas Oscar II oli annetajate hulgas esimene. Ta kinkis 75 000 krooni vundamendi jaoks ja andis kinnistu jaoks maa. Kuninganna andis 30 000 krooni omast taskust ja lubas veelgi raha. Oma 75 aasta juubelil 9. juulil 1911 lisas ta veel 100 000 krooni meditsiiniosakonna loomiseks.

Sügavalt usklik kuninganna tahtis ka religioosse külje eest hoolt kanda ning asutas oma testamendiga haiglavaimulikule töötasu maksmiseks ja kabeli hooldamiseks fondi.

1. oktoobril 1924 sai Erik Bergmanist pärast lossipastorit Elis Bratti Sophiahemmeti uus kirikuõpetaja. Siin, Stockholmi põhjaserval leidis ta sedavõrd kirikliku keskkonna, kuivõrd kiriklik see pealinna lähistel üldse olla võis ning mis vähemasti natukenegi Forsbacka ja Våromsi maaidülli meenutas.

Kirikla oli kollane kahekorruseline puitmaja, seal oli palju tube ja suur talupojastiilis köök alumisel korrusel. Ülemisel korrusel oli lastekamber ja sinna kogusid Dag, Ingmar ja Margareta oma asju – seal olid nukud, nukuteater, tinasõdurid, mänguraudtee ja kinematograaf, mille Dag ühel aastal jõulukingiks sai, kuid mis õnnestus hullupööra kadedal Ingmaril otsemaid oma tinasõdurite kollektsiooni vastu välja vahetada.

See oli avastamisrõõmsa ja suure fantaasiaga kuueaastase poisi jaoks nii mõneski mõttes fantastiline keskkond. Teda võlus suur haiglapark ja võimalus seal põnevaid leide teha. Ta tundis parki piiravat Valhallavägenit, staadioni ja tehnikaülikooli ning teadis, et põhja pool ulatub see sügavale salapärasesse Lill-Jansskogeni metsa. Ta uitas seal üpris vabalt ringi, vaatles ja fantaseeris, unustades aja. Eriti paelusid teda kaks kohta: mitmesuguses lagunemisastmes laipadega hauakabel ja suurte ahjudega katlamaja, kus põletati veriseid kehaosi ja äralõigatud jäsemeid.

Marianne Hööki koostatud Ingmar Bergmani biograafias, mis ilmus 1962, kirjeldab autor kirikla rõõmsaid ja ilmalikke käitumistavasid, millesse oli teatud määral segunenud «luterliku jutukuse ilminguid». Lapsed ei pidanud kirikus käima sagedamini kui üle ühe pühapäeva ja ka siis ei tundunud see sunnina. Höök jutustab sellistest idüllilistest traditsioonidest nagu pähklipuremine ja valjult ettelugemine kamina ees. Kuid ta kirjutab ka teisest tegelikkusest fassaadi taga. Seal oli vanemate nõue rääkida tõtt – kõige vastu, mida peeti kelkimiseks, võideldi karmi käega. Lapsed pidid end sõnades täpselt väljendama ja selle jaoks, kes elas rikast fantaasiaelu, oli see piin. «Tema eneseväljendamise vajadust ja rohkete elamuste sõnadesse valamise katseid lämmatasid alatasa inimesed, kes uskusid ühtainust ainumõeldavat Tõde, nii et sõnad jäid lõpuks temasse kinni. Ta hakkas kogelema ja ei vabanenudki sellest enne kui vanemas eas.»

Kui õdusad hetked praksuva kolde juures olid möödas ja kaminasoojusest hakkas läbi puhuma külm tuulevinu koduste tööde tegemise sunni ja esmaspäevaste kooliminekute näol, haigestus Ingvar Bergman sageli, kirjutab Höök. «Ta oli varakult hankinud endale eluraskuste vastu alibi teatava ülitundlikkuse vormis, kus piir simuleerimise ja psühhosomaatiliste sümptomite vahel oli hägune. Ema mõistis teda täiesti, sest Ingmarit oletati olevat pärinud tema enda vaevused. Selles staadiumis kujunes välja ja kinnistus neuroosne haigus, mis hakkas Ingmar Bergmani täiskasvanuelus toimima hoiatussignaalina ülepingutuse korral. Kui ta siis Sophiahemmetisse võeti, oli tegemist pigem naasmisega lapsepõlveolukorda kui haiglaraviga selle tegelikus tähenduses.»

Höök, kes oli tunnustatud filmikriitik ja kultuuriajakirjanik, õppis Ingmar Bergmani hästi ja mitmekülgselt tundma ning tema lapsepõlve sünget poolt kirjeldavad jutustused põhinevad oletatavasti peamiselt sellel, mida režissöör talle ise rääkinud on. Just seepärast võis ta jõuliste metafooridega paberile panna, et kiriklaidüll toetus «vulkaanilisele pinnasele», kus kaks tugevat ja ägedat temperamenti, «kes olid nööritud tavade raudkorsetti», pidid end sobitama «välisesse üksmeelde, mida neist kummagi roll nõudis». Erik Bergman, jutustab Höök, oli tugevalt autoritaarne ja ägedalt pulbitsev mees, Ingmar kartis tema äkilisi meeleolumuutusi ja «… oli hirmunud ning tahtis meeldida, saatjaks sellest tulenev süütunne.» Karin Bergman oli tahtejõuline, «ohjeldamatu sooviga teiste üle võimutseda; võib öelda, et see oli omalaadne režissöörikalduvus».

Ingmar Bergman jutustab «Laterna magicas», et laste kasvatamisel tugineti niisugustele mõistetele nagu patt, ülestunnistus, karistus, andeksand ja halastus. Karistused võisid olla mitmesugused. Kõrvakiil või laks vastu tagumikule väiksema üleastumise eest, sotsiaalne kõrvale-tõrjutus ja peks vaibaklopitsaga või sulgemine pimedasse riietekambrisse suurema eksimuse puhul. Karistuse ootuse aega püüti pikendada, et süüdlane hakkaks andeksandi igatsema. Hoobid ei teinud siiski väga haiget, ehkki venna Dagi jaoks võisid need lõppeda vastikute piitsalöökidest jäänud haavadega seljal. Kõige hullem oli kogu rituaal ise, see alandus.

Veel üks häbistamise viis oli see, et püksid täis pissinud poiss sunniti põlvini ulatuvat punast seelikut kandma, just nagu oleks suutmatus põit pidada midagi eriti tüdrukulikku.

Oma intervjuuraamatus «Bergman Bergmanist», mis ilmus 1970, kirjutab ta alandamiste kohta, mida esines tema lapsepõlves pidevalt: «Üks minu kõige tugevamatest lapsepõlvest meelde jäänud tundmustest ongi just alandus, tunne olla alandatud, olla sandistatud sõnade, tegude või olukordadega.»

Bergmanite kriminaalkoodeksis leidusid ka sellised karistused nagu kinnomineku keeld, söömise keeld, voodis lamamine, toaarest, lisaarvutamisülesanded, kepilöögid vastu näppe, tutistamine või trahvi korras köögitööd. Veel reegleid: lapsed ei tohtinud öelda «emme», vaid pidid kasutama ametlikumas toonis sõna «ema», samamoodi nagu nad ütlesid «isa». Peeglid olid keelatud mujal kui Karin Bergmani toas. Peeglit peeti patuseks ja enesearmastust ergutavaks asjaks, kirjutab Margareta Bergman ühes oma autobiograafilises teoses, raamatus «Peeglike, peeglike…».

Koolitööde tegemist jälgiti rangelt ja kontrolliti armutult. Dag oli eriti tugeva surve all, ta oli närviline ja pinevil. Matemaatikaõpetaja oli tema hirm. Osana laste kasvatustööst sõlmis Erik Bergman nendega omalaadse lepingu, mis oli suurima tõenäosusega täiesti ühepoolne ja ilma mingite soodustusteta vastaspoole jaoks.

Selleks et jätta sellega vähem koormavat muljet, kirjutas pastor Dagile kohmaka lorisalmi:

Vana Erker valvel on, vaatab, kas kõik korras on.

Kutsul aga saba sorus – laps ei saa jääda koolist koju.

Tahab temaga mängida, vabalt ringi lipata.

Tuupimine unustada, muudkui õues lõbutseda.

Vabaneda koolisunnist, ära minna mate tunnist.

Vana Erker ei anna asu, teda petta küll ei tasu.

Tal on ohvreid juba kaks, seda teadma peab me laps!

Värsside kõrvale sirgeldas ta väikeseid joonistusi ja kirjutas sinna sõna kõrvakiilud. Nagu Ingmar Bergman palju aastaid hiljem ühes ajaleheintervjuus rääkis, kasvatati nende peres lapsi nagu keskajal – füüsilise ja psüühilise vägivallaga, mis pidi lämmatama iga loomupärase eluväljendusviisi.

Jaanuaris 1927 kirjutas Karin Bergman emale:

Dag on armas ja püüdlik, kuid ta on närviline, ta võtab mult aega ja jaksu. Poisu ei ole üldse enda moodi, kui Dag kodus on. Ma olen varemgi korduvalt öelnud – ta pingutab üle, kui üritab käituda nii, nagu oleks Dagiga sama vana. Dagi ja Poisu lubatud piirides hoidmiseks on vaja ranget kätt ja nende omavahelistes suhetes, mille eest Dag kui vanem vastutab mõistagi rohkem, ei ole ka Poisu süüst puhas – ta võib olla vägagi ärritav ja äge, eriti kui arvab end kuuldekaugusest väljas olevat. Eriku ebaõiglane poolehoid Poisule on Dagi jätnud sügavaid jälgi ja iga kord, kui ma Dagile selgitan, kui vastik ja inetu tema kadedus Poisu vastu on, näen ühtlasi, kuidas Eriku suhtumine Dagi ja Poisusse sageli niisuguseid tundmusi õhutab.

Samal ajal kirjutas ta Eriku kahtlustuste ja haiglaste ettekujutuste kohta oma salajasse päevikusse:

Tänavu kevadel on olnud päevi, kus olen tundnud, et meie kodu sarnaneb mõnega neist, mida Strindberg oma näidendites kirjeldab. Kusagil valitseb õel, tige ja tugev võim, mis tahab purustada, hävitada, piinata ja haavata, see naerab minu katsete üle, minu alaliste püüdluste üle temast võitu saada. Ma võin näha vaeva, nii et hing veritseb, kuid olen jõuetu – selline tunne on. Siis olen ma meeleheite piiril. Üksinda on kohutavalt raske kodu päästmiseks võidelda. Ja ma püüan iga hetk elu sees hoida mõttel, et Erik on haige; et ta ei tule eluga toime, ei tule iseendaga toime, ja sellepärast ongi kõik need kurjad jõud niiviisi võimust võtnud. [–] Arstid ja sõbrad, kes meid tunnevad, ütlevad, et ta on vaimuhaige. On hetki ja vahel vist isegi tunde, kus see tundub lausa kergendusena. [–] Viimased päevad pärast seda, kui Leksandist tagasi jõudsin, on olnud kohutavad, minu enda vaikivat ahastust Stockholmi naasmise üle on suurendanud Dagi hirm tulla tagasi «koju» ja isa juurde. See küsimus muutub minu jaoks järjest kõrvetavamaks – küsimus, kas rebida katki sidemed ja üritada luua uus kodu, kodu endale ja lastele, kelle endaga kaasa võtta võin. [–] Ja siis veel Thomasest. Ta tuli mu ellu mitu aastat tagasi ja ajapikku on ta saanud selle osaks.

Thomas? Jah, Karin Bergman mainib teda juba kirjas Anna Åker-blomile, mille ta saatis Duvnäsist juunis 1924. Karin oli lastega seal ja Ingmar joonistas vanaema 60. sünnipäevaks pildi. Tagumisele küljele kirjutas ema selgituseks, et laps kujutas, kuidas kõik põleb; et see on niisiis omalaadsel viisil esitatud viimne kohtupäev, mida poeg väitis end unes näinud olevat. Ja ta lisas:

Eile õhtul tuli Thomas N., et mõne päeva siin olla! Juba mullu talvel lubasin talle korra, et kui me millalgi aasta kestel Duvnäsis viibime, võib ta mõne nädala meil veeta. Aga kui Erik siia tuleb, siis tulevad ehk tädi Emma ja Anna von Sydow ka, Erik on kindlasti Einari samuti kutsunud ja see tähendab, et siis mul Thomase jaoks aega ei jää. Sedaviisi pean ma täitma oma lubadust ja talle praegu nädala andma, ehkki Erikut ei ole siin.

Karin Bergman oli 35-aastane, olnud kaksteist aastat abielus, pealegi veel pastoriga, ja kolme lapse ema. Ometi oli ta armunud. Ja ta võttis oma armastatu vastu Våromsi suvemajas. Mõistagi ei olnud nad omaette: lapsed olid ju seal, majas oli kaks teenijat ja ta suhtles ka paari oma sõbrannaga. Aga sellegipoolest. Karin Bergman ei armastanud enam oma meest, ta piinles ja igatses midagi muud ning nüüd võis ta suunata kogu oma emotsionaalse ahvatluste kokteili noorele teoloogile Uppsalast. Tollele Thomasele. Kuidas nad kohtusid, ei ole selge, teada on vaid, et nad mingil moel tutvusid. Karin ei maini kunagi tema perekonnanime.

Ingmar Bergman jutustab «Laterna magicas» lapsepõlvest Sophiahemmeti kiriklas – argipäevade rütmist, sünnipäevadest, kiriklikest pühadest, pühapäevadest. Ta kirjutab kohustustest, mängudest, vabadusest, korrapärasusest ja turvalisusest. Talvisest pikast pimedast kooliteest, kevadistest kuulimängudest ja jalgrattaretkedest, sügisestest pühapäevaõhtutest ettelugemistega kamina juures. Kuid ta jätkab: «Me ei teadnud, et ema oli kirglikult armunud ja et isa tabas raske depressioon. Ema valmistus abielusuhteid katkestama, isa ähvardas endalt elu võtta, aga nad leppisid ära ja otsustasid koos edasi elada – «laste pärast», nagu seda tollal nimetati. Meie ei märganud midagi või siis õige vähe.»

Kuid ta mäletab sügisõhtut, kui vanemad ägedalt tülitsesid ja mis lõppes sellega, et pastor ja tema naine läksid esikus kaklema. Karin Bergman tõmbus tagasi oma tuppa, ta istus sohval, nina verd jooksmas, ja üritas ärganud Margaretat rahustada. Ingmar palus jumalat, et isa ja ema ära lepiksid. «Minu palvet võeti kuulda. Hedvig Eleonora koguduse kirikhärra (isa ülemus) sekkus asjasse. Mu vanemad lepitati ära ja üüratult rikas tädi Anna võttis nad endaga kaasa pikale puhkusereisile läbi kogu Itaalia. Kohale saabus vanaema, kord ja illusoorne turvalisus olid taastatud.»

Kord oli aga taastatud vaid selles mõttes, et Karin Bergman jätkas abielu. Ta rääkis abikaasale ära kõik iseenda ja oma tundmuste kohta ning kirjavahetus Thomasega kestis edasi, nii et too sai täpse ülevaate, kuidas pastoriperes lood on. See, mida Ingmar Bergman nimetab lepitamiseks, tähendas tegelikult üksnes vaherahu jaluleseadmist. Algul näis, nagu oleks pastor oma naise kõrvalehüppega leppinud. Ta tundus olevat mõistev, ta oli rahulik ja ergutas naist isegi oma uue armastuse juurde minema. Näis, et ta on valmis pidulikult ohverdama kõik, kirjutas Karin Bergman Thomasele.

Kuid siis tuli tagasilöök. Erik Bergman vihastas äkitselt. Ta mõistis oma abikaasa tunded rivaali vastu hukka, ta mõnitas, naeruvääristas ja sajatas. Ta tuhnis naise palveraamatutes, jahtides pisimaidki märke kõigest, mis võis olla Thomasega seotud. Ta tembeldas nende suhte «religioosseks erootikaks». Karin Bergman kirjutas Thomasele, et tema kooselu pastoriga oli nüüd muutunud põrguks. «Ta on minu vastu kiuslik, tõre ja pretensioonikas. Ta muudkui nõuab ja võtab ühe käega ära kõik, mida teisega poolenisti visates mulle annab. Täielikus teadmatuses, mis edasi saab, lähen mõne nädala pärast Stockholmi tagasi. Võib juhtuda, et mind sunnitakse isegi lastest loobuma.»

Erik Bergmani närvid olid kaua korrast ära olnud. Juba 1926. aasta sügisel, pärast seda kui Karin Bergman oma romansi Thomasega avalikustas, läks ta ravile Uppsala samariitlaste koju. Ta lamas kaks kuud voodis ning kannatas unetuse ja hingepiinade all. Kevadel 1930 haigestus ta taas ja viibis Mössebergi talisanatooriumis Falköpingi lähistel. Siin oli olemas kõik, mida üks nõudlik hing soovida võis: ühiskorterid suurejooneliste salongidega sviitides, suitsetamisruum, piljardisaal, söögisaal ja täielik vesiravikompleks; igal pool oli elekter, keskküte ja vesiklosetid, sisustus oli juugendstiilis.

Pastor oskas valida kohta, kus stiilselt tervist turgutada. Siin kosutasid end Västergötlandi hertsogipaar, prints Carl ja printsess Ingeborg, skald Verner von Heidenstam, kunstnikust prints Eugen, Norra kroonprintsess Märtha, kunstnik ja kirjanik Albert Engström.

Siin oli olemas ka psühhiaater, kellelt pastor abi võis otsida, ja näis, et ta jõudis lõpuks mingisugusele selgusele. Ta kirjutas abikaasale ning palus temalt andeks oma südametuse ja läbematuse pärast, püüdes säilitada kõike seda head, mis neil kõigest hoolimata on olnud. Ja ta jutustas, et on elus armastanud vaid kaht naist: ema ja abikaasat. «See on nii veider ja ma ei ole sulle seda kunagi rääkinud – unes ajan ma teid sageli omavahel segamini. Ja pean üht teiseks.» Oletatavasti ei olnud see päris see, mida Karin Bergman tol hetkel kuulda tahtis. Kirjas sõbrannale rääkis ta oma kinnisideest pastor maha jätta ja seda tolle aja kohta üllatavalt edumeelsel moel: «Ma soovin lahkuda vähimagi võitluseta selle üle, mis minu ja mis tema oma, nõuan vaid ühe grammi oma osa; lapsed võivad valida, kelle juurde jäävad, ning nad võivad tulla, kui saavad ja tahavad. Erik ei ole sugugi halb isa, vastupidi, ja nii toimides oleks laste elu küllap vähem vaevarikas.»

Tema ja Thomase kirjavahetus jätkus ning Karin kirjutas temast oma salajases päevikus. Nad kohtusid mõne korra, näiteks 1930. aasta lihavõtete ajal Engelbrekti kiriku ees, enam-vähem turvalises kauguses abikaasa kogudusest Hedvig Eleonora kirikus. See jäi Karinile meelde iseäralikult valuliku, kuid ometi helge hetkena, kui nende käed ja pilgud suure neljapäeva õhtul kohtusid. «Ma olen enne seda silmapilku pisut kõhklev. Kas söandan uskuda, et kuulume südamesopis ikka veel kokku? Kas söandan uskuda, et see, mida sel hetkel adun, on õigem ja tõelisem kogu meid ümbritsevast karmist tegelikkusest?»

Olukord oli mõistagi kriitiline. Karin Bergman pidi langetama lõpliku otsuse – kas jääda oma pastori juurde ja taluda edasi tema «rahulolematust, mida tilgub minu peale hommikust õhtuni kibedate, haavavate ja piinavate sõnadena,» või temast lahkuda.

1930. aastate algul oli Karin raskelt haige ning vaakus aeg-ajalt elu ja surma vahel. Sophiahemmetis tehti talle alakeha operatsioon ja seejärel haigestus ta kopsukelmepõletikku. Kirjas Thomasele teatas ta, et oli mitu korda arvanud oma maise teekonna lõpule jõudnud olevat, et ta on nüüd selgusele jõudnud, et peab Jumala tahtel läbi käima selle raske tee, teisisõnu abielu jätkama, ja Jumal annab talle selleks ka jõudu.

Otsust kergendas kindlasti see, et Thomas oli selleks ajaks juba teise leidnud. Karin Bergman oli mõistev. Thomas ei saanud ometi ootama jääda, et ta oma perekonna juurest lahkuks, ja naine teadis, kui väga ta vajas inimest, kellega ühte heita. «Ma ei keela teda ka siis, kui see inimene ei ole mina,» tunnistab ta oma salajases päevikus. Ja ta kirjutas Thomasele detsembris 1932:

Kui sinu Helen kunagi kõigest hoolimata tahab teada, kes ma olin, ütle talle siis minu poolt, et soovin olla ja jääda nimetuks, kes siiski palvetab tema, sinu ja kodu eest, mille te ühiselt loote ja mida ühiselt pidama hakkate. Nii et ma tänan sind, Thomas, kõige eest, mis on sinu kaudu mu ellu tulnud. Ma usun, et meenutan oma viimsel hetkel teise suvistepüha hommikupoolikut, kui sa mulle Matteuse passiooni psalme mängisid. Võib-olla ei ole ma sinult kunagi saanud rohkem kui siis.

Nii kaunilt ja suuremeelselt loobus Karin Bergman lõpuks lootusest alata uut ja võimalik, et ka paremat elu.