Читать книгу Nullpunkt - Thomas Enger - Страница 3

1

Trammirattad kolisesid Dronningens gate rööbastel, äratades Alexander Blixi suigatusest. Ta ajas end istmel sirgu, tõmbas käega üle näo, läkitades naeratuse naisele, kes oli talle märkamatult tema vastas istet võtnud.

Vaguni tagaotsas lärmas paar noort. Punapäine poiss vehkis telefoniga. Temaga üheealine kleenuke kutt üritas selle järele haarata. Ülejäänud seltskond naeris iga kord, kui see tal ebaõnnestus. Nende ümber ei paistnud keegi asja vastu huvi tundvat.

Telefoniga noormees trügis trammis ettepoole. Teine järgnes talle, hüüdes midagi arusaamatut, tunda oli kõigest meeleheide hääles.

Kui telefoniga noormees möödus toolist, kus istus Blix, sirutas too käe välja, peatades noormehe järsu otsustava liigutusega.

Järgmise peatusena kuulutati välja Schweigaards gate. Naer trammi tagaosas vaibus.

Blix tõusis, napsas telefoni enda kätte ja ulatas selle omanikule. Tramm peatus ja uksed avanesid.

„See on sinu peatus,” ütles ta punapäisele poisile.

„Ei, ma …”

„Sa lähed siin maha,” katkestas Blix teda ja juhatas ta ukseni. Poiss maandus väljas. Uksed sulgusid. Tramm kolises edasi. Blix leidis aasa, millest kinni hoida, ja jäi järgmise peatuseni seisma. Naine, kes oli tema vastas istunud, naeratas, kui ta väljus.

Puhus jahe tuul. Blix tõmbas jopekaeluse koomale ja astus politseimaja suunas. Ta tõmbas võtmekaardi välja ja vajutas koodi ning jõudis liftini, ilma et oleks pidanud mõne kolleegiga vestlema. Kuuendal korrusel võttis ta masinast tassi kohvi kaasa ja laveeris laudade vahelt oma kohale ruumika avatud kontori tagumises nurgas.

Keegi teine polnud veel tööle tulnud. Pärast neljakümneseks saamist oli Blix hakanud varakult tõusma, enne äratuskella helinat. Kodus korteris polnud midagi, millega oma aega täita, ja politseimajas võis ta vähemalt kohvi olemasolus kindel olla.

Ta viskas jaki toolileenile, tõstis neli sööklataldrikut üksteise otsa virna ning asetas virna kõrvallauale. Siis logis ta end võrku ja võttis lonksu kohvi, oodates arvuti käivitumist.

Sellest oli saanud omaette rituaal. Igal hommikul sisenes ta saate „Võidu vääriline” kodulehele. Enamiku osalejate nägusid kattis rist. Kõigest neli oligi järele jäänud.

Üks neist oli Iselin.

Kõik politseimajas teadsid seda, kuid keegi ei rääkinud sellest. Vähemalt mitte temaga.

Ta oli olnud raudselt Iselini osalemise vastu, teadmata õieti, mis saatega on tegu. Ta oli nõudnud, et tütar loobuks, läheks tööle või õppima. Tüli lõppes sellega, et Iselin tegi talle selgeks, et ei soovi teda otsesaate ajal stuudios näha.

Peale seda polnud ta tütrega rääkinud.

Ta klõpsas edasi ja nägi, et tütar magas veel. Öökaamera oli sisse lülitatud ja ekraanipilt oli rohekas, häguste piirjoontega, kuid ta nägi, et tütar oli öö jooksul endalt teki pealt lükanud.

Kummalisel moel tundis ta, et on nüüd, läbi kaamerasilma, talle lähedasem kui viimastel aastatel.

Saate esimeste nädalate jooksul oli teda häirinud see, et Iselin seal osaleb, ja ta oli olnud õnnelik, et tütar kasutas Merete perekonnanime. Kuid viimaste päevade jooksul oli ta hakanud uhkust tundma, et Iselin on üks neist, keda peeti miljonipreemia vääriliseks.

Ta avas kommentaariumi. Seal olid tavalised labasused, mille eest ta oli Iselini ka hoiatanud. Vaatajad kommenteerisid tema välimust, tema sõnu ja käitumist. Enamik kommentaare olid negatiivsed, kuid oli ka vaatajaid, kes teda toetasid ja julgustavaid sõnu kirjutasid.

Korraga seisis Gard Fosse tema laua ees, mapp kaenlas.

„Kas porno vahtimiseks pole mitte liiga vara?” küsis kolleeg ja naeris omaenese nalja peale.

Blix heitis komissarile unise pilgu, avas siis karistusregistri ja tõstis kohvitassi suule.

„Hommikust, ülemus,” ütles ta, olemata päris kindel, kas irooniat tema hääles oli kuulda või mitte.

„Ma tahan, et sa võtaksid uue politseiniku oma tiiva alla,” jätkas Fosse ametlikumal toonil.

„Mina?” protestis Blix.

„Ta tuleb kell üheksa,” vastas Fosse, heites pilgu kasutatud taldrikute virnale Blixi tühjal kõrvallaual, otsekui osutades, kus uustulnuk istuma hakkab.

Blix hakkas sorteerima enda ees olevaid pabereid. Fosse avas kaenlas oleva mapi.

„Sofia Kovic, 26-aastane,” luges ta. „Pooleldi horvaat. Lõpetas politseiakadeemia viis aastat tagasi ühena oma kursuse parimatest.

Oli kaks aastat Majorstueni jaoskonnas ja kolm kriminaalpolitsei operatiivbüroos.”

Blix võttis vastumeelselt paberi töötaja andmetega.

„Kas ta tuli meile mingi kvoodi alusel?” tahtis ta teada.

„Kõrgeima kvalifikatsiooniga kandidaat,” kinnitas Fosse. „Ma siis arvestan sellega, et sa hoolitsed ta eest.”

Blixi ümber hakkasid teised uurijad oma kohti sisse võtma.

„Veel üks asi,” jätkas Fosse ja lehitses mappi. „Panin sind neljapäevaks lasketiiru kirja.”

„Olgu,” pomises Blix.

„Sa ei saa seda enam edasi lükata,” jätkas Fosse. „Sinu luba lõppeb järgmisel nädalal.”

„Ma ju ütlesin, et olgu.”

Fosse jäi hetkeks seisma ja teda vaatama, pöördus siis ja kadus koridori, oma ruumika kabineti poole.

Blix jälgis teda pilguga. Mõtles sellele, kui erinevaks olid nende teed kujunenud, alates sellest, kui nad olid algul kursusekaaslased ja hiljem koos patrullis. Kunagi ka parimad sõbrad.

Ta ei saanud sinna midagi parata, tema sisimas rullus taas lahti film. Väljakutse Teisenile. Sinised vilkurid. Sireenid. Kõik, mis hiljem viltu läks.

2

Emma Ramm keeras ukse lukust lahti, pani ratta esikusse ja astus kingad jalast. Tegi paar kätekõverdust, enne kui valas klaasi vett täis. Jõi, kontrollides samal ajal netist Ameerika kõmulehekülgi, et kindlaks teha, ega öö jooksul pole midagi märkimisväärset juhtunud. TMZ-il oli lugu sissemurdmisest Mariah Carey koju Bel Airis. People Magazine kirjutas Pinki ja Christina Aguilera vahelisest tülist – veel üks lugu, mida pätsata. Enne kui ta telefoni käest pani, kontrollis ta ka news.no lehte ja nägi, et tema lugu Vendela Kirsebomist oli esilehel heas kohas.

Taas üks päev inimeste seltsis, kes olid rohkem või vähem seaduslikul teel kuulsaks saanud.

Kaua ta viitsib sellega jännata?

Ta igatses midagi korralikku, mille paistel peesitada. Midagi, mis näitaks, et ta on tegelikult hea ajakirjanik, mitte kõigest staaridest blogija.

Kell oli kaheksa.

Ta kummutas veel ühe klaasitäie vett ja lülitas televiisori sisse. Üle ekraani veeres uudiste intro. Kabulis oli aset leidnud uus enesetapurünnak. Jõukudevaheline kaklus Malmös oli lõppenud surmaga. Värske uuringu tulemused näitasid, et Hispaanias oli kõigi aegade suurim tööpuudus. Ja ilmateade kuulutas, et Norra pealinnas tuleb külm ja selge päev.

Kuni Emma end venitas, ütlesid „Tere hommikust, Norra!” saatejuhid vaatajatele tere tulemast tagasi järgnevaks kahekümneks kergestiseeditavaks minutiks. Üks neist, ümara näo, prillide ja kõrge krussis soenguga mees, istus rahutult, nõjatudes ettepoole. Ta heitis kiire pilgu kolleegile, kohendas prille ja ütles:

„Nii, teate, järgnevatel minutitel pidime tegelikult rääkima sellest siin.”

Mees tõstis õhku raamatu, mille Emma kohe ära tundis. Sonja Nordstrømi „Igavene esimene”. „Kuid tundub, et raamatu autor on nii varasel hommikutunnil stuudiosse hiljaks jäänud.”

Emma naeratas. Tüüpiline Nordstrøm, tegi alati, mis tahtis. Ega Emma ülemus news.no-s, Anita Grønvold, seda naist ilmaasjata mõrraks ei kutsunud.

„Nii et meil tuleb natuke oodata, enne kui saame rohkem teada autobiograafia kohta, millest on juba ette palju räägitud – ilma et keegi teadnuks, millest Nordstrøm otsustab kirjutada.”

Kaamera liikus teisele saatejuhile, see oli heledate pikkade juustega naine, kes oli nii varase tunni kohta häbematult värske.

„Jah, selle väljaandmist on katnud saladusloor,” ütles ta, otsides pilguga õiget kaamerat. „Sonja Nordstrøm on elanud kahtlemata põnevat elu. Ärgem unustagem, et ta on võitnud kõik võimalikud auhinnad … oma alal … millega ta tegeleb.”

Emma turtsatas saatejuhi silmatorkava asjatundmatuse peale, täites klaasi uuesti veega.

„Tänane päev on Sonja Nordstrømi jaoks eriline,” torkas teine saatejuht vahele. „Ta saab täna viiekümneaastaseks ja sellega seoses raamat välja antigi.”

„Loodame, et ta ilmub peagi kohale,” võttis naissaatejuht jutu ülepingutatud naeratusega kokku. „Vahepeal võime aga oma stuudios tervitada sind, Petter Due-Eriksen.”

Pilt näitas tüsedusele kalduvat viiekümnendates meest, kes võttis istet ja kelle veidi liiga trimmis särgile kinnitati mikrofon. „Sa oled meie kanali põhilise kõneaine, saate „Võidu vääriline” produtsent. Järele on jäänud vaid neli osalejat, kellest saab täna õhtul kolm.”

„Jah, nüüd alles hakkab põnevaks minema.”

Emma keeras heli maha ja võttis dressipluusi seljast. Ta oli uuest tõsielusarjast kirjutanud iga jumala päev ja oli kogu asjast tüdinud. Selles polnud tegelikult midagi uut. Kümme osalejat olid suletud majja, kus olid igal pool kaamerad.

Ta tõi mobiili ja kaalus, kas helistada Nordstrømile, kuid loobus. Vaevalt et mõrd praegu vastab, nii vara. Pealegi oli Emmal tunni aja pärast kokkusaamine kirjastajaga.

Ta võttis ülejäänud riided seljast ja läks vannituppa. Pani ukse lukku, kuigi elas üksi.

3

Soleane kirjastus asus Kristian Augusts gatel, otse Café Amsterdami vastas. Ukse kohal polnud uhket silti, oli kõigest tilluke nimesilt, mis andis teada, et nad tegid lahti kell üheksa.

Emma kontrollis mobiilis kella ja andis kirjastuse juhile sõnumiga teada, et ootab väljas nagu kokku lepitud. Kaks minutit hiljem ilmus nähtavale ülekaaluline kuuekümnendates mees, „Igavese esimese” eksemplar ühes ja telefon teises käes. Amund Zimmer, sai Emma aru.

„Emma?” küsis mees.

Naine noogutas.

„Vabandust,” ütles kirjastuse direktor ja viipas otsekui hilinemise seletuseks telefoniga.

„Pole hullu,” kinnitas Emma. „Mul on ainult hea meel, et saan raamatu enne, kui see poodidesse jõuab.”

„Palun,” ütles Zimmer ja ulatas talle eksemplari. „Kirjuta selle kohta hästi.”

Mees pööras ümber ja tahtis sisse tagasi minna.

„Kas teie teate, mida ta täna teeb?” küsis Emma.

Ta osutas Sonja Nordstrømi pildile raamatu esikaanel. Zimmer tundus olevat küsimuseks ette valmistatud, samas tekitas see temas ebalust. Otsekui oleks ta lootnud, et Emma ei küsi. Mees tõmbas käega läbi heledate juuksesalkude ja tegi grimassi. Mobiil helises. Mees kontrollis seda kähku, enne kui vastas:

„Ei.”

„Ei?”

Mees raputas pead.

„Teil pole õrna aimugi, miks Sonja Nordstrøm täna televisiooni hommikusaatesse kohale ei ilmunud?”

„Ei, ma ei ole teda veel kätte saanud.”

„Kas ta … eirabki niimoodi kokkuleppeid?”

Zimmer kehitas kiiresti õlgu.

„Sonja Nordstrøm on ju paras primadonna,” ütles ta, „kuid mis puudutab tema käitumist neil kordadel, kui meie oleme temaga kohtunud, on ta alati olnud sajaprotsendiliselt professionaalne. Nii et … on veidi kummaline, et ta täna hommikul saatesse ei ilmunud. Ta ei ole sissemagaja tüüpi.”

Zimmer kontrollis telefoni, mis helises, aga lasi sel heliseda.

„Mida muud te talle tänaseks planeerinud olete?”

„Ega …” alustas mees. „Ta peab ju tegelikult igale poole jõudma. Hommikul televisiooni. Ennelõunal raadiosse. Siis on siin kell 12 pressikonverents.” Mees osutas pöidlaga üle õla. „Ja sinna on end peaaegu kõik riigi ajalehed kirja pannud. Pärastlõunal ja õhtul on kindlasti midagi veel televisioonis ja raadios, kui ma neid õigesti tunnen, kuigi nad pole ette teatanud. Palusime tal terve päeva nii-öelda vabaks jätta ja see sobis talle, ta oli selleks valmis.”

Mehe mobiil lõpetas vibreerimise.

„Küll ta pikapeale välja ilmub,” arvas Emma.

„Muidugi,” ütles Zimmer ja naeratas põgusalt. „Kindlasti ilmub.”

Mehe telefon helises taas.

„Pean jooksma. Tead …”

Mees tõstis telefoni.

„Tänan raamatu eest,” ütles Emma. „Ootan rõõmuga selle lugemist.”

„Võta heaks.”

Zimmer sulges ukse, vastates samal ajal kõnele. Emma jäi paariks sekundiks mõttesse. Seejärel otsis ta üles Sonja Nordstrømi numbri ja helistas.

„Tere, sa helistasid Sonja Nordstrømile. Kahjuks ei saa ma hetkel kõnele vas…”

Emma katkestas kõne, kaaludes plusse ja miinuseid: kas istuda lemmikkohvikus ja sukelduda raamatusse või …

Tramm möödus kolinal. Number 18. Emma teadis, et see sõitis Ekebergi, kus elas Sonja Nordstrøm. Ta pistis jooksu ja jõudis trammile Kohtumaja juures järele.