Читать книгу Nullpunkt - Thomas Enger - Страница 4

4

Habras plast ragises, kui Blix hambad pastaka ümara otsa ümber kokku vajutas. Ta nõjatus kontoritooli seljatoele, vaadates ruumi teise otsa, kus seisis Gard Fosse koos uue uurijaga. Ta tutvustas naist Tine Abelvikile ja Nicolai Wibele, kahele teisele osakonnas kõige kauem olnud uurijale.

Blixile ei mahtunud pähe, kuidas Fossel oli õnnestunud ilma ühegi ehtsa uurijageenita isikuvastaste kuritegude talituse etteotsa jõuda. Või siis, mõtles ta ja sülitas suust plastist pastakatüki, jõudis ta sinna just sellepärast.

Sofia Kovici Lõuna-Euroopa päritolu oli kerge märgata. Tal olid poolpikad pruunid juuksed ja tumedad silmad ning tema näonahk oli võrreldes teistega seal osakonnas paar tooni tumedam. Kümme aastat tagasi poleks ta täitnud politseiakadeemiasse sissesaamiseks vajalikku pikkusenõuet.

Fosse osutas Blixi suunas. Kovic heitis peaga, et lahtised juuksed paremini langeks, enne kui nad tema juurde tulid. Blix pani pastaka käest ja korjas keelelt plastipuru, enne kui tõusis ja naise kätt surus.

Nad vahetasid paar viisakusfraasi. Sofia Kovic naeratas. Valged hambad.

„Olen sinust kuulnud,” ütles naine.

Blix oli seda oodanud. Üheksateist aastat tagasi Teisenil juhtunu oli kuulunud aastaid politseiakadeemia õppekavasse. Episoodile oli antud isegi eraldi nimi. Teiseni tragöödia.

„Blix näitab sulle, kuidas me siin töötame,” seletas Fosse. „Siin on sinu töölaud.”

Kovic vaatas ringi. Blix ütles Abelvikile ja Wibele tere hommikust ja tõmbas paar dokumenti enda lauapoolele. Tõstis kasutatud taldrikute virna arhiivikapile.

Fosse jättis nad omapäi.

„Miks sa siin tööd taotlesid?” küsis Blix, korjates laualt veel pabereid kokku.

Kovic võttis istet.

„Siin saan ma oma oskusi kõige paremini kasutada,” vastas ta kiirelt. „Teha seda, mida ma teen hästi.”

„Ja see on?”

„Koguda infot, analüüsida juhtumeid, ehitada võimalikke hüpoteese, mõelda loominguliselt, pöörata levinud tõdesid pea peale, leida alternatiivseid lahendusi,” võttis Kovic kokku. „Ehk teisisõnu – uurida.”

Blix vaatas naist, keerutades pastakat sõrmede vahel. Kogu see jutt oli nagu õpikust võetud. See võis vaid Fossele muljet avaldada.

„Tore, kui sa suudaks paar juhtumit ka lahendada,” kommenteeris Blix ja torkas pastaka taas suhu.

Kovic pani käest õhukese läbipaistva mapi, mille oli saanud IT-osakonnast, ja lülitas arvuti sisse. Istus ja ootas, et arvuti tööle hakkaks. Kontrollis korraks mobiili, kuid pani selle jälle käest.

„Kuidas on Fosse alluvuses töötada?” küsis ta.

Otsekohene, mõtles Blix. Veel üks uue kolleegi iseloomujoon. Ta neelas alla keelel kibeleva vastuse ja ütles:

„Pole viga.”

„Pole viga?”

„Jah,” noogutas Blix täpsustamata.

Tõde oli see, et neil olid Fossega täiesti erinevad arusaamad politseitööst. Kõige lihtsam oli seda kirjeldada teooria ja praktikana. Tema lähtus kõhutundest, Fosse raamatutarkusest.

„Ta soovis et ma näitaks sulle, kuidas me siin töötame,” ütles Blix ja sirutas käe laual olevate paberite järele, tõstis õhku suvalise pataka kaustu ja lasi neil kukkuda naise lauapoolele.

„Nii me töötamegi,” ütles ta ja naeratas vabandavalt. „Üks juurdlus korraga. Tere tulemast.”

5

Emma väljus Jomfrubråteni peatuses. Ta oli oma aega trammis hästi kasutanud. Paari telefonikõne järel tuttavatega TV 2-st teadis ta, et Sonja Nordstrømile oli kell 7.20 saadetud järele takso. Tal oli isegi õnnestunud saada juhi nimi ja telefoninumber. Daniel Kvam. Kuid ta polnud jõudnud mehe telefonivastajast kaugemale.

Trammisõidu viimase kümne minutiga oli ta lehitsenud läbi raamatu esimesed peatükid. Polnud kahtlustki, et see lõhkab pommi. Nii sportlastele, treeneritele kui perekonnaliikmetele näidati koht kätte ja Nordstrøm enam-vähem süüdistas ühte treenerit enda seksuaalses kuritarvitamises.

Telefon helises, kui ta Kongsveienit ületas.

„Tere, Daniel Kvam siinpool. Sa helistasid?”

„Jah,” ütles ta ja seletas, kes ta on. „Suur tänu, et tagasi helistasid. Asi puudutab ühte sinu tänahommikust sõitu. Sa pidid kell 7.20 Ekebergist peale võtma Sonja Nordstrømi, vastab see tõele?”

„Vastab,” ütles Kvam. „Kuid ma ei võtnud.”

Emma kortsutas kulmu.

„Ootasin tema maja ees vähemalt veerand tundi, aga ta ei tulnudki välja.”

„Kas sa ei helistanud talle?”

„Helistasin küll, kuid kõne läks otse kõneposti. Ma läksin ja helistasin ka tema uksekella, aga kui ta välja ei tulnud, sõitsin edasi.”

Emma kaalus, kas peaks mehe käest veel midagi küsima, kuid talle ei tulnud midagi pähe, niisiis ta tänas ja lõpetas kõne.

Ta jõudis Nordstrømi suurejoonelise villani, mis asus otse Kongsveieni ääres. Silma järgi vaadates oli seal pinda vähemalt 400 ruutmeetrit, maja ees oli suur, valgeksvõõbatud garaaž. Ühe garaažiukse ees seisid kilega kaetud ehitusmaterjalid ja ehitustöödest jäänud pakendid. Pruunid kokkupressitud pappkastid.

Uks oli lahti, mis viis Emma mõtted sellele, et Nordstrøm võis olla kas täna varahommikul või eile õhtul minema sõitnud. Et ta oli lihtsalt jalga lasknud. Meediatsirkus, millest Amund Zimmer rääkis, oleks enamikul pannud püksid püüli sõeluma, ükskõik, kui harjunud sellega ka oldi.

Emma astus maja juurde viivale asfalteeritud sissesõiduteele. Peatus välisukse ees ja andis uksekella. Ta kuulis seest helinat.

Ei mingit vastust.

Ta proovis korra veel. Sama tulemus: keegi ei tulnud ust avama. Ta astus paar sammu tagasi ja vaatas teise korruse aknaid. Kardinate tagant ei kiiganud ükski nägu. Ta ei kuulnud samuti midagi.

Ta üritas jälle kella helistada. Seest ei kostnud ikka veel mingeid hääli. Ta katsus äkitselt siginenud mõtte ajel ukselinki. Oma üllatuseks avastas ta, et uks ei olnud lukus. Ta lasi lingist lahti, kuid uks libises aeglaselt edasi tema poole. Ta astus sammu edasi. Pistis pea suurde esikusse, mille põrandat katsid tumedad kahhelkivid.

Midagi eemal põrandal pani teda kulmu kortsutama. Riidenagi oli pikali. Ta nägi ka klaasikilde põrandal raami ees, kus oli kunagi olnud maast laeni peegel.

Emma seisatas ja hüüdis:

„Sonja Nordstrøm?”

Ta kuulatas, kuid ei saanud vastust.

Tema sammud esiku kahhelkividest põrandal kajasid terves majas vastu.

„Halloo!” hüüdis ta taas ja tundis, kuidas hääl väriseb. See ei takistanud teda minemast edasi suurde halli, mille põrandal olid malemustris kahhelkivid. Ta hoidus hoolega astumast peegli kildudele.

Teisele korrusele viis trepp. Lagi oli kõrge. Tuled põlesid ja üks kroonlühter sätendas. Emma jätkas Nordstrømi nime hüüdmist, saamata endiselt vastust.

Ta vaatas kööki. Kõik oli elegantne – heledad pinnad ja harjatud roostevabast terasest pliit ning külmik. Ka seal oli põrand kaetud tumedate kahhelkividega. Veinipudeleid täis kapp. Värsked lilled suurel laual. Laual oli kaks veiniklaasi, otse „Igavese esimese” eksemplari kõrval. Emma hüüdis taas Nordstrømi nime, kuid ei kuulnud midagi. Või siiski. Ta kuulis midagi.

Ta väljus helile järgnedes köögist, sisenes ruumi, mis näis esmapilgul olevat elutuba. Sealt heli kostiski. Televiisor oli sisse lülitatud. Mingi spordikanal. Keset ekraani oli teibiga kinnitatud stardinumber. Number 1.

Emma jäi paariks sekundiks seisma ja seda vaatama. Veider, mõtles ta ja otsis üles puldi, pannes televiisori kinni. Tundis, kuidas korraga sigines surmavaikus.

„Nordstrøm?”

Tema häält oli vaevu kuulda.

Ta üritas korra veel, valjemini. Ka nüüd ei saanud ta vastust.

Korraga tundis ta, et ei soovi seal kauem olla. Et ta peab välja saama. Kiiresti.

Õues suutis ta taas normaalselt hingata. Ta sulges ukse enda järel ning jäi seisma ja kaaluma, mida teha.

Põõsa alt ilmus nähtavale kass, kadudes maja nurga taha. Emma võttis telefoni välja ja valis Kasper Bjerringbo nime.

Kasper Bjerringbo oli taani ajakirjanik, keda ta oli kohanud paar kuud tagasi digimeedia seminaril Göteborgis.

„Sa püha müristus,” ütles Kasper karusel häälel, raskesti arusaadavas taani keeles.

„Tere, Kasper,” ütles Emma. „On sul kiire?”

„Nüüd jah.”

Emma naeratas, tundis, kuidas põsed õhetama hakkasid.

„Tore oli viimati näha,” ütles Kasper. „Nii … sada aastat tagasi.”

„Oli jah.”

„Meil oli päris lõbus.”

Emma silme ette kerkisid mustad lokid. Nakatav naer. Heas vormis, alasti keha. Kuid tal ei olnud midagi lisada Kasperi kirjeldusele nende koosoldud ajast, mis oli kestnud poole ööni. Varahommikuni, kui aus olla, enne kui väsimus võimust oli võtnud ja ta oli hiilinud oma voodisse.

„Ma kardan, et mul on abi vaja,” ütles ta selle asemel. „Nõuannet.”

„Milles asi?”

„Ma pole ju kunagi varem krimiuudistega töötanud,” alustas Emma. „Aga sina oled.”

„Jah …?”

„On sul inimeste kadumisega kogemusi?”

„Meil käib Taanis hetkel päris suur juurdlus.”

„Jah?”

„Jah, üks jalgpallur on olnud üle nädala kadunud – ehk oled tema kohta lugenud?”

Emma ei olnud, ta ei jälginud eriti jalgpalliuudiseid.

„Miks sa küsid?” jätkas Kasper.

Emma polnud kindel, kui detailselt peaks rääkima, kuid ta kirjeldas, kuidas Nordstrøm polnud ilmunud TV2 stuudiosse ja kuidas naise pool välja nägi, ilma nimesid nimetamata.

„Ma arvan, et midagi on juhtunud,” lõpetas ta.

Kasper oli toru teises otsas hetke vait. Emma oli kindel, et mees istub Ritzausi ruumides oma kontoritoolil ja sügab oma lokkis pead.

„Siis pole sul valikut. Sa pead politseisse helistama,” ütles ta. „Ja sa pead neile ütlema, et käisid majas sees. Kui sa seda nende eest varjad, võib sellest hiljem probleeme tekkida.”

Emma tänas nõuande eest.

„Politsei võtab seda kindlasti tõsiselt, eriti kui tegu on tuntud inimesega,” lisas Kasper.

Vestlusesse tekkis paus.

„Kuidas muidu läheb?” küsis Kasper.

„Hästi,” ütles Emma.

„Sul ei ole plaanis varsti Kopenhaagenisse tulla?” jätkas mees.

Emma naeratas.

„Ma ei usu,” vastas ta.

„Rumal sinust,” ütles Kasper.

Jah, ütles Emma sisimas. Võib-olla tõesti.

„Ma nüüd lippan,” ütles ta ja tänas abi eest.

Ta sulges hetkeks silmad ja raputas pead. Jumal küll, kui tobe ja rumal käitumine. Kopenhaagen koos Kasperiga oleks tegelikult päris tore. Vähemalt sinnamaani, kuni oleks tekkinud küsimus, kus ta magab.

Automürin Kongsveienilt sundis teda need mõtted peast heitma.

„Olgu,” ütles ta enda ette, tõmmates kopsud õhku täis. Seejärel valis ta politsei numbri.