Читать книгу Nullpunkt - Thomas Enger - Страница 5

6

Telefon vibreeris Blixi taskus. Ta õngitses selle välja. Ekraan näitas numbrit, mille ta oli salvestanud TV-Eckhoffi nime all. Eckhoff töötas firmas, mis tootis saadet „Võidu vääriline“, ning oli aidanud saate kontseptsiooni välja arendada. Salvestuse ajal toimis ta sidepidajana osalejate ja nende väljas olevate pereliikmete vahel.

„Blix kuuleb,” vastas ta.

„Even Eckhoff siinpool,” teavitas mees toru teises otsas. „Enter Entertainment.”

Blix tõukas tooli veidi lauast eemale ja keeras poolenisti selja. Ta ei tundnud end inimestega rääkides just tihti ebamugavalt, kuid kogu Eckhoffi olemuses oli midagi imelikku. Tema hääles. Otsekui tahaks ta iga hinna eest müüa Blixile midagi, mida too ei taha.

„Ma helistan seoses tänaõhtuse otsesaatega,” jätkas Eckhoff.

Blixi silme ette kerkis pilt Iselinist diivanil koos saatejuhiga, kuidas kaamera suumis aeg-ajalt Meretele ja tolle uuele kallimale. Nad olid olnud otseülekande ajal igal jumala õhtul kohal. Firmale oli oluline, et osalejate pere ja sõbrad oleks kohal, nii osalejate reaktsioonide ja tunnete kinnipüüdmiseks kui ka väljahääletatud osalejate vastuvõtmiseks.

„Ma rääkisin Iseliniga,” jätkas Eckhoff. „Tal oleks hea meel sind saalis näha.”

„Kas ta tõesti ütles nii?” küsis Blix.

„Vähemalt ütles ta, et see on okei, kui ma küsisin,” parandas mees end.

Blix tundis, kuidas tal kõhus keeras. Kui Iselin käe sirutas, oli ta valmis sellest kinni haarama, kuid hoidis end tagasi.

„Ma vaatan,” ütles ta.

„Me peame saalis kohad kinni panema, nii et oleks hea, kui sa saaks mulle teada anda.”

„Olgu,” ütles Blix. „Pean nüüd minema.”

Ta katkestas kõne, tõmbas tooli laua äärde tagasi ja heitis pilgu Kovacile, enne kui asus jälle arvuti taga tööle.

Ruumi ilmus Gard Fosse. Tal oli käes rebitud märkmikuleht ning ta võttis suuna Kovicile ja Blixile.

Blixi ärritas, kui tähtsana Fosse end tundis.

„Uurige seda kadumist,” ütles mees.

„Kas operatiivbüroo ei saa sellega tegeleda?” küsis Blix.

„Nad palusid meil seda uurida,” seletas Fosse. „Neil on kõik juba väljas.”

„Patrullautod?”

„Need on juhtimiskeskuses ooterežiimil, oodatav reageerimisaeg on 90 minutit.”

Ta lehvitas märkmikulehte.

„Üks ajakirjanik helistas ja andis sellest teada. Ja kadunud isik on Sonja Nordstrøm,” jätkas Fosse. „Kui me ei reageeri, jätab see halva mulje.”

Kovic tõusis ja võttis lehe vastu.

„Suveräänne Sonja,” kommenteeris ta ja näis innustunud.

„Ajakirjanik?” protesteeris Blix. „Kas me ei peaks kohalesõiduks teate saama mõnelt pereliikmelt?”

„Nordstrøm puudus täna intervjuudelt nii raadios kui televisioonis, ilma ette teatamata,” jätkas Fosse. „Ajakirjanik on praegu tema juures kodus ja ta ütles, et maja ei ole lukus, kuid ta ei saa kellegagi sees kontakti. Sõitke kohale, kontrollige seda ja siis otsustage, mis teete.”

Kovic oli juba võtnud oma jaki. Fosse naeratas talle kiitvalt, pöördus siis ringi ja jätkas teistele ülesannete jagamisega. Blix tõusis aeglaselt. Ohates.

7

Politsei oli käskinud tal oodata. Emma võttis esialgu trepil istet, kuid talle ei meeldinud tunne, et ta istub seljaga tühja maja poole, nii et ta kolis ümber sepistatud pingile värava kõrval.

Ta võttis kotist sülearvuti ja kontrollis netist ajalehti. Kõik kirjutasid midagi Nordstrømi autobiograafia kohta.

„Kasutas dopingut”, oli VG põhiloo pealkiri. See viitas Nordstrømi kõige vihasemale vastasele kogu tema karjääri jooksul, Cecilie Krogsætherile. Artiklit illustreeris foto naisest Berliini maratoni pjedestaali kõrgeimal astmel aastal, mil Nordstrøm polnud osalenud. Artikkel ise selgitas Nordstrømi väiteid.

Ta oli näinud Krogsætherit süstimas, korduvalt mainides ka konkurendi tšehhi arsti, kes olevat vihjanud sellele, et Krogsætheri veri pole puhas.

Dagbladetis oli sarnane lugu, kuid nemad olid ühendust võtnud Krogsætheri advokaadiga, kelle sõnul on kõik need väited absurdsed ja see lugu ei jää sinnapaika.

Emma kopeeris midagi mõlemast artiklist, muutis teksti ja pani loo kokku. Sellist kiirlahendust kasutas ta harva, kuid ta teadis, et Anita Grønvold ootab, et ta midagi veebi riputaks.

Selleks kulus tal vaid paar minutit ja enne, kui ta vajutas nupule avalda, lubas ta lugejatele päeva jooksul Nordstrømi autobiograafia kohta tähelepanuväärset täiendust. Siis kirjutas ta kähku üles peamised punktid naise väidetes seksuaalsete kuritarvitamiste kohta, pannes endale samas kõrva taha, et peaks rääkima kellegagi kergejõustikuringkonnast, et teada saada, kes see võiks olla, kuna treeneri nime polnud mainitud. Väidetav kuritarvitamine oli aset leidnud, kui Nordstrøm oli olnud vaid viieteistaastane.

Seejärel avas Emma kirjastuse kodulehe, mille ülaosas meelitas lugejaid raamatu videotutvustus. Nordstrømi karjäärist oli kokku lõigatud lühike pildiseeria, mida saatis Vangelise „Chariots of Fire”, ning teksti luges madal dramaatiline meeshääl.

„Kui Sonja Nordstrøm oli neljaaastane, esitas isa, kes oli juba avastanud tütre jooksuande, talle küsimuse. Kas sa tahad saada maailma parimaks? Jah, vastas Sonja. 14 aastat hiljem võitis Sonja Nordstrøm oma esimese MM-medali. Neid sai ta veel kaksteist, kuid edu hind oli kõrge. Selles avameelses elulooraamatus räägib Sonja oma võitudest ja kaotustest, sõpradest ja vaenlastest, kuid eelkõige keerulistest suhetest kõigiga, kes tema lähedusse sattusid.”

Järgnes veel pilte Nordstrømist pjedestaali tipus, juubeldavana, lehvitavana, kuid alati pisut reserveeritud ilmega, otsekui ei lubaks ta endal täiel rinnal rõõmustada.

Ükski veebiväljaanne polnud veel kirjutanud midagi Nordstrømi kadumisest.

Emma heitis pilgu maja poole, avas siis uuesti blogiprogrammi ja hakkas artiklit koostama. Uut artiklit. Pealkiri koosnes ühest sõnast: Kadunud.

8

Sepistatud tänavapoolne värav oli lahti, kõlkudes tuules. Blix keeras kõnniteele ja parkis auto aia äärde.

Kovic kontrollis Fosselt saadud märkmeid. „Ajakirjaniku nimi on Emma Ramm,” andis ta teada. „Töötab news.no-s.”

Blixil tõmbus seest õõnsaks.

„Mida sa ütlesid?” küsis ta kuivalt. Kovic kordas ajakirjaniku nime ja töökohta.

Blix neelatas. Raskelt, mitu korda.

„Kas midagi on korrast ära?” küsis Kovic.

Blix ei vastanud, kuid kohtas siis Kovici küsivat pilku.

„Mida?” küsis ta.

„Ma küsisin lihtsalt, kas midagi on korrast ära. Sa läksid järsku näost valgeks.”

Blix raputas pead, viibates käega ukse poole, otsekui andes märku, et naine autost väljuks.

Endal kulus tal istmelt tõusmiseks veidi aega. Ta tundis, kuidas ta õhetas ja kui hästi mõjus näkku puhuv tuul. Ta pidi tasakaalu säilitamiseks siiski sammu kõrvale astuma, enne kui haaras sepisfiguurist värava küljes ja pigistas seda, nii et sõrmenukid läksid valgeks. Pilk peatus neiul, kes istus välisukse ees pingil.

Ta palus Kovicil ees minna, juhtimine üle võtta. Blix tundis, kuidas rinnus tagus ja kaenlaalused higistama hakkasid. Emma Ramm tõusis ja tervitas Kovicit, kes astus kõrvale ja tutvustas Blixi. Too sirutas käe välja, lootes, et neiu ei märka, kui niiske see on.

„Millal sa kohale jõudsid?” küsis Kovic.

„Nelikümmend minutit tagasi,” vastas Emma. „Uks pole lukus, kuid teda pole kodus.”

Blix vaatas teda. Blondid õlgadeni juuksed olid kenasti sätitud. Silmad sinised ja terased. Kitsas nina, esiletungivad põsesarnad. Tal olid täiesti ühtlased valged hambad.

„Kas sa sees käisid?” küsis Kovic.

„Jah, ma vaatasin sisse,” ütles Emma. „Koridoris on peegel katki.”

Kovic ja Blix vahetasid kiire pilgu.

„Nii et sa pole sajaprotsendiliselt kindel, et teda seal ei ole?”

Küsijaks oli Kovic. Vastus tuli veidi häbenedes.

„Seda küll, jah.”

Blix köhatas.

„Läheme sisse.”

„Oota siin,” ütles Kovic Emmale ja tuli järele. Blix lükkas rinna ette, üritades mõelda tööle.

Hüüdis kiviplaatidega kaetud koridori: „Oleme politseist!”

Kovic osutas pikali kukkunud riidenagile ja peeglikildudele põrandal.

„Ruumikaupa,” ütles Blix.

Nad otsisid maja läbi. Igast uksest sisenedes olid nad valmis leidma Nordstrømi. Vannist, läbilõigatud veenidega, köie otsas elutoas kroonlühtri küljes rippumas või voodis, tühi tabletipurk kõrval. Kuid teda ei olnud. Ei esimesel ega teisel korrusel ega keldris. Garaažis seisis tema auto.

Blix kontrollis tööriistakuuri, samal ajal kui Kovic rääkis Emmaga lähemalt. Blix tegi ka aiale tiiru peale, enne kui telefoni välja võttis. Ta teadis, et peaks helistama Fossele, kuid ei tahtnud praegu temaga rääkida. Selle asemel valis ta Tine Abelviki numbri ja seletas, kus ta oli ja mida nad näinud olid.

„Mul on sellega seoses halb aimus,” ütles ta. „Saad sa paluda Ann-Mari Saral siia tulla ja ekspertiis teha?”

Ning enne, kui Abelvik vastata jõudis: „Ma tahan, et sina ja Wibe asjaga majast seest tööle hakkaksite. Peilige välja Nordstrømi telefon, võtke ühendust pereliikmetega, kaardistage tutvusringkond – kõik need tavapärased toimingud.”

„Ma vaatan, mis ma teha saan,” lubas Abelvik toru teises otsas.

Blix lõpetas kõne ja läks maja ette tagasi.

„Ta soovib kommentaari,” ütles Kovic, nõksates peaga Emma suunas, kes seisis ja midagi märkmikku kirjutas, enne kui tema juurde astus.

„Artikli jaoks, mida ma kirjutan,” ütles Emma otsekui seletuseks.

Blix vaatas teda. Mõtted keerlesid peas, surusid kuklasse. Neid oli raske kinni hoida. Selle asemel üritas ta neid peast saada ja keskenduda sellele, mis toimus siin ja praegu.

„Kuidas te seda kadumisjuhtumit kommenteerite?” küsis Emma.

„Liiga vara on midagi öelda.”

Blix köhatas hääle puhtaks ja jätkas: „Kuid me viime läbi paar sissejuhatavat uurimistoimingut.”

„Millist toimingut?”

„Rutiinset,” vastas ta, et mitte detailidesse laskuda.

„Ühesõnaga alustate menetlust.”

Blix noogutas.

„Mis su nimi oligi?” küsis Emma. „Vabandust, sa ütlesid enne, kuid ma ei pannud tähele.”

Blix viivitas. „Alexander Blix,” ütles ta lõpuks.

Emma kirjutas nime üles. Mitte miski ei vihjanud sellele, et nimi oli naisele tuttav.

„K-ga või x-iga?” küsis naine.

„X-iga,” ütles uurija. „Kahe x-iga. Alexander ja Blix.”

„Võin ma sind tsiteerida, et te olete alustanud uurimist?” küsis ta.

Blixi ja naise pilgud kohtusid, enne kui mees noogutas. „Aga palun,” ütles ta ja otsis välja märkmiku. Ta sirgeldas sinna oma telefoninumbri ja ulatas selle naisele. „Helista … või võta ühendust, kui midagi veel on.”

Naine tänas, pöördus ja lahkus. Blix jäi seisma ja talle järele vaatama. Kui naine kadunud oli, sulges ta hetkeks silmad, keskendudes hingamisele. Ta põsed hõõgusid, selg oli higine.

„Mida me nüüd teeme?” küsis Kovic.

„Ootame, kuni kriminalistid tulevad,” vastas Blix, Kovici poole pöördumata. „Teeme senikaua ümbruskonnale tiiru peale. Küsime, kas keegi on midagi näinud.”