Читать книгу Nullpunkt - Thomas Enger - Страница 6

9

Emma oli lõpetamas „Igavest esimest”. Ta oli Sonja Nordstrømi juurest läinud otse oma lemmikkohvikusse nimega Kõigi Sõber Kalle – tilluke, kitsuke koht, mis asus Sofie väljaku ja Frydenlundgata nurgal. Paljud tema avaldatud lood olid kirjutatud teise korruse taganurga laua ääres.

Mis teda lugedes üllatas, oli see, kuidas Nordstrøm peaaegu teadlikult oma mainet hävitas. Süüdistusi lendas nii paremale kui vasakule, nii jämedaid kui solvavaid, ja need ei jää mingil juhul vastuseta. Emma lootis, et Nordstrømil on kõige selle kohta, mida ta avalikkusse paiskas, ka tõendid olemas ja et kirjastus oli juba ette lasknud teksti juriidiliselt hinnata. Vastasel korral antakse see kiiresti kohtusse.

Mitu veebiväljaannet olid kadumisloost kinni haaranud. Mõned olid kopeerinud Emma Alexander Blixi tsitaate, õnneks viitega originaalallikale. Lugu kasvas, peaaegu minutitega. Emma märkas seda ka sotsiaalmeediast. Paljud tundsid muret selle üle, mis võis rahvuskangelase Nordstrømiga juhtunud olla.

Järgmine küsimus oli: mida edasi?

Emma lehitses taas raamatu algust. See oli kirjutatud koostöös spordiajakirjanik Stian Josefsoniga, mehega, kes oli Emmale teadaolevalt paar aastat tagasi Aftenposteniga lõpparve teinud, kui seal toimusid koondamised. Ta otsustas mehele helistada. Ümberkaudsete laudade ääres ei istunud kedagi ja ta torkas kuularid kõrvadesse, otsis numbri ja helistas.

Vastaja hääl oli meeleheitel.

„Ma lülitan telefoni välja,” vastas mees. „Ei, mul pole õrna aimugi, kus ta on, ja mul pole raamatus kirjutatu kohta ühtegi kommentaari. Selge?”

Emma mõistis, et mees hakkas kõnet lõpetama.

„Mulle raamat meeldib,” ütles ta kähku. „Hästi kirjutatud. Ma eeldan, et selle kirjutasid sina ja mitte Nordstrøm ise?”

Hetkeks sigines vaikus.

„Jah. Mina. Ole sa tänatud.”

Emma näppis telefoni ja pani kõne lindistama.

„Seda tööd oli kindlasti põnev teha?” küsis ta.

Emma tegi oma hääle võimalikult magusaks. Staariajakirjandusest oli ta õppinud seda, et meelitamine pani ka kõige reserveerituma end avama. Kuna Josefson kohe ei vastanud, lisas ta:

„Võin ma küsida, kuidas sa selle ülesande said? Kas sinuga võttis ühendust kirjastus või tundsid sa Sonja Nordstrømi varasemast sedavõrd hästi, et sa …”

„Tegelikult oli see minu ettepanek,” ütles mees. „Minu idee.”

„Nii et sa pöördusid kirjastusse ja …”

„Ei, ma avaldasin Sonjale kuude kaupa survet, enne kui ta lõpuks nõustus. Tegelikult oli see …”

Korraga kõlas ta hääl taas meeleheitlikult.

„Mida sa teada tahtsidki?”

„Kõlab peaaegu, nagu sa kahetseks?” küsis Emma.

Ta kuulis, et mees viivitas.

„Natuke,” ütles Josefson. „Peamiselt kogu selle jama pärast. Ma poleks osanud arvata, et …”

Mees sai endal taas sõnasabast kinni.

„… et mis?”

„Ei midagi,” ütles mees lõpuks.

„Oled sa täna Sonjast midagi kuulnud?” küsis Emma, kui möödunud oli veel paar sekundit.

„Ei.”

„Sul pole aimugi, kus ta võiks olla?”

„Ei ole.”

„Millal sa temaga viimati rääkisid?”

„Eile õhtul.”

„Kuidas ta sulle siis tundus?”

„Ei noh, eks ta oli nagu tavaliselt. Kui mitte arvestada …”

Mees peatas end ise.

„Kui mitte arvestada mida?”

„Ei midagi.”

Emma kuulis taustal helisid. Hääli, lärmi. Josefson viibis õues.

„Kas te rääkisite avaldamise eel PR-strateegiast?”

Josefson turtsatas.

„Kas sa arvad, et minul oli sellega mingit pistmist?”

Emma mõistis, et mees kavatseb ise oma küsimusele vastata, nii et ta ei hakanud midagi ütlema. „Ma olin talle vaid vahend, nagu ka kõik teised,” jätkas mees. „Niisamuti kirjastusele. Neil on kama kaks, mida mina arvan.”

Emma kritseldas midagi märkmikku, lootes ja oodates samal ajal, et Josefson jätkab.

Ta ei jätkanud.

„Nii et sa ei tea, kus ta võiks olla?”

„Ei. Ja mul on ka täiesti ükskõik. Mina olen oma töö teinud. Ja mul pole rohkem aega sinuga rääkida.”

Mees katkestas kõne.

Emma jäi hetkeks istuma ja telefoni põrnitsema, pannes selle siis käest. Stian Josefson oli pahane, mõtles ta. Solvunud. Polnud sugugi ebatavaline, et raamatu seda tüüpi kaasautor jäeti kõrvale, kui raamat kord avalikkuse ette jõudis.

Josefsoni jutust sai tema neljas Nordstrømist rääkiv lugu, samas kui kõik raamatusse puutuv muutus üha ebaolulisemaks. Ainus, millele nii lugejad kui ta ise vastust tahtsid, oli kadumismüsteerium.

Ta otsis välja Alexander Blixi telefoninumbriga paberilehe, istus ja näppis seda mõnda aega, kaaludes, kas on liiga vara ühendust võtta. Kuid mees oli ju tegelikult öelnud, et helistagu aga.

Ta otsustas alustuseks tekstisõnumi saata, siis ei jää temast liiga meeleheitlikku või pealetükkivat muljet. Helistada võis hiljem.

10

Põhjapoolsete naabrite küsitlemine palju ei andnud. Enamik polnud kodus, kuid kaks maja edasi elav eakas naine väitis, et oli mitmel korral näinud üht musta autoga meest Nordstrømi külastamas. Üks tema lastelastest oli autoärimees ja sõitis ringi sama tüüpi autoga. Volkswagen Tiguan. Kui Blix maja juurde naasis, et Ann-Mari Sarale vastu minna, oli see tema ainus ülestähendus.

Kriminalistid tagurdasid oma suure kaubikuga väravast sisse. Blix viis naise kiiresti kurssi, samal ajal kui naise tiimikaaslased kaitseülikonnad selga ajasid. Blix andis teada, mida oli maja kiire ja pealiskaudse läbivaatamise käigus tähele pannud, ning seletas, kus nad olid liikunud.

„Mulle paistab, et tegu on inimrööviga,” lõpetas ta.

Sara vastas noogutusega, pannes seejärel ka endale selga valge, tervet keha katva kaitsekombinesooni. Naine oli tuntud oma napisõnalisuse poolest, kuid ta oli ka põhjalik, süsteemne ja pühendunud. Blixile meeldis temaga koos töötada.

Telefon helises. Helistas kontakt nimega Ajakirjanik. Blix vajutas kõne kinni.

Kovic naasis oma ringkäigult naabruskonnas.

„Võimalik, et meil on midagi,” ütles ta, noogutades peaga lähima maja suunas. „Eile hilisõhtul oli Nordstrømi maja ees auto.”

„Milline auto?”

„Naaber, kellega ma rääkisin, vaid kuulis seda. Ta oli juba voodisse läinud, nii et ta ei kontrollinud. See saabus, mootor töötas paar minutit ja siis sõitis see jälle minema.”

Blixi telefon helises taas. Ajakirjanik. Ta keeras heli maha, lastes telefonil taskus vibreerida.

„Aeg?” küsis ta.

„Kohe peale välispoliitikasaadet. Naaber oli seda enne voodisse minekut vaadanud.”

„Ja see tähendab?”

„Ma kontrollisin. Saade lõppes kell pool üksteist.”

Blix pöördus, vaatas tänava poole ja märkas, et kaks uudishimulikku pealtvaatajat olid kohad sisse võtnud.

„Kas siin läheduses on teemaksupunkte?”

„Ma kontrollin,” ütles Kovic ja kirjutas üles. „On meil siin veel midagi?”

„Üks asi,” ütles Blix.

Ta astus trepist üles ja kutsus kohale Ann-Mari Sara.

Naine tõmbas suukaitse eest.

„Köögis on tema raamatu eksemplar,” jätkas Blix. „Mul läheb seda vaja.”

Sara jäi talle otsa vaatama.

„Sa soovid, et ma selle kuriteopaigast eemaldaks?”

„Ma ei usu, et keegi on sellega talle pähe löönud,” vastas Blix.

Sara mõtles paar sekundit.

„Las ma teen sellest kõigepealt paar pilti,” ütles naine ja kadus tagasi majja.

Telefon taskus vibreeris taas. Blix võttis selle välja ja nägi, et ta oli saanud lisaks ka mitu sõnumit. Ühe oli saatnud TV-Eckhoff, kes tahtis teada, kas Blix oli õhtuse saate osas otsuse langetanud. Ta oli küll. Ta soovis kohal olla, kuid Sonja Nordstrøm ei pruukinud seda talle lihtsaks teha.

Ta oli juba Eckhoffile vastamas, kui Ann-Mari Sara väljus, Nordstrømi raamat tõendikotis.

„Sa oleks võinud tagasiteel raamatupoest mööda sõita ja ise ühe osta,” ütles ta ja ulatas kilekoti.

„Nüüd hoiab organisatsioon need kroonid kokku,” naeratas Blix ja võttis selle vastu.

Telefon ei jäänud vakka. Seekord oli helistajaks Gard Fosse. Blix ohkas ja libistas pöidlaga ekraanil paremale.

„Kuulsin, et sa oled algatanud juurdluse,” ütles ülemus.

„See privileeg on mul ju veel olemas,” vastas Blix hapult. Vähemalt seekord jäädi talle vastus võlgu.

„Sara just tuli,” teavitas Blix ja heitis uuesti pilgu tänavale, tundes seal ära ühe Dagsaviseni ajakirjaniku. „Saad siia ühe patrulli saata, mis aitaks uudishimulikke eemal hoida?”

Kulus hetk, enne kui Fosse vastas.

„Ma uurin, kas meil on mõni vaba,” ütles ülemus ja tõi siis kuuldavale selle, mis oli telefonikõne tõeline põhjus, nagu Blix nüüd mõistis: „Ajakirjandusega tegelen ma ise.”

Blix naeratas.

„Loomulikult,” ütles ta – olles üllatunud, et ta hääl ei kõlanudki iroonilisena. „Midagi veel?”

Telefon vibreeris taas.

„Hoia mind kursis,” palus Fosse ja lõpetas kõne.

Blix jäi seisma, telefon käes, lehitsedes viimaseid sõnumeid. Nägi, et üks neist tuli numbrilt, mida ta ei olnud salvestanud.

Kas Sonja Nordstrømi kohta on uudiseid? Emma Ramm, news.no

Blix kavatses ka seda ignoreerida, kuid mõtles ümber ja toksis kiire vastuse. Veel mitte.

„Võta,” ütles ta ja ulatas tõendikoti raamatuga Kovicile. „Loe läbi, vaata, kas seal on meie jaoks midagi huvitavat.”

Nad sammusid auto poole. Kui ta sisse istuma hakkas, tuli samalt numbrilt uus sõnum. Unustasin öelda, et ta telekas mängis. Ma panin selle kinni.