Читать книгу Kreenis - Thomas Enger - Страница 10

„… ja kuigi see, mida ma ütlen, kõlab ehk labaselt, on olulisim, mida te lahkunu omastena teha saate, see, et te lubate endal tunda täpselt seda, mida te tunnete. Kui olete kogenud midagi sellist, nagu teie olete, on viha või kurbus täielikult lubatud. On lubatud tahta olla omaette ja mõnda aega vaid enda peale mõelda.”

Blixi pilk libises üle kogunenute. Korraldajad olid öelnud, et tuleb umbes kuuskümmend inimest, kuid saalis oli kõige rohkem nelikümmend. Kuid nelikümmend inimest tähendas neljakümmet saatust. Inimesed, kes talle vastu vaatasid, olid kõik läbi elanud kriisi. Neile oli osaks saanud lähedase kaotus, kas õnnetuse või kuriteo tagajärjel.

Emma Ramm oli üks neist.

Naine istus esireas, ajakirjaniku märkmik süles, ning jälgis teda tähelepanelikult, nagu oli seda teinud kogu ettekande. Mitte et ta oleks pidanud Blixi banaalsusi kuulama. Kui siin keegi üldse oskas kaotusega hakkama saada, oli see Emma. Blix oli sellest hoolimata teinud talle ettepaneku tulla, kuna naine kirjutas samal teemal parajasti eneseabiraamatut. Nii ettekandja kui kuulajad võisid raamatule täiendust pakkuda.

Mobiil vibreeris taskus. Ilmselt midagi olulist. See oli juba seitsmes või kaheksas kord ja Blix kaalus, kas telefon välja võtta, kuid loobus.

„Teiseks võib olla ahvatlev oma tundeid vaka all hoida,” jätkas ta. „Kuid tunded on fakt. See, mida te tunnete, pole eksitus. See pole midagi, mida alla suruda, kuid teil võib ka vastupidi tekkida kiusatus oma tunnetele voli anda. Näiteks vihaga. Ka vihata on lubatud. Vihata on täiesti loomulik, tunda vajadust või soovi kätte maksta.”

Telefon vakatas. Ta vaatas märksõnu enda ees paberil, jättis isikliku anekdoodi vahele ja liikus edasi.

„Oluline vahe,” jätkas ta, „seisneb selles, mida te otsustate nende tunnetega peale hakata. Kui te kätte maksate, pole tegu enam tunnetega. Siis tegutsete te oma tunnete ajel ja rikute seadust. Ning siis,” ütles ta kerge muigega, „tulevad minusugused ja peatavad teid.”

Üksikud ettevaatlikud turtsatused saalis.

„Loodetavasti enne, kui te nii kaugele jõuate,” lisas ta naeratades.

Siis ta tõsines.

„Leinal on mitu tahku. Ja igaüks leinab erinevalt. Mõnel on raske ka siis, kui meedia huvi vaibub. Sellele järgneb tühi tunne, võib-olla ka kibedus, sest tundub, et teistel on ükskõik. Et inimesed ei saa aru, kui kuradi valus ja raske teil on, kogu aeg.”

Blix pingutas vägisõnadega natuke üle. Tavaliselt avaldas see kuulajatele muljet.

Tegelikult ei meeldinud talle loengut pidada. Kuid viimastel aastatel oli huvi kasvanud. Tal oli hea meel, et ettekanne lõpukorral oli. Ja et peagi on nädalavahetus. Ta lootis vaid, et telefoni helisemine ei tähenda ületunde. Niipea kui ta valmis on, läheb ta koju. Avab õllepurgi või kaks ega tee muud, kui laseb õhtul ja nädalavahetusel alata.

Ta hakkas otsi kokku tõmbama, soovitas inimestel üksteisega rääkida.

„See on kahtlemata leierdatud väide, kuid kuna pole olemas võluvitsa, mis saaks või võiks panna teid hakkama saama millegi nii raskega kui see, mida olete kogenud, otsige lihtsaid lahendusi. Saage kokku ja rääkige üksteisega, soovitavalt perekonniti. Vahetage kogemusi. Aidake üksteist. Koos olete tugevamad. Koos saate valust ja raskustest üle.”

Taskus vibreeris taas. Kaks lühikest võbinat vastu kintsu. Sõnum.

Blix vaatas kõnepuldi kella. Tal oli ettenähtud aja lõpuni jäänud veel paar minutit, kuid ta oli öelnud ära enamjaolt kõik, mis tal öelda oli.

„Ma tänan,” ütles ta ja korjas ettekande märkmed kokku.

Ta jäi hetkeks seisma, võttes vastu viisaka aplausi, naeratas ja noogutas paar korda.

Korraldaja astus lavale sügisvärvides lillekimbuga. Ütles paar sõna selle kohta, kui hea meel neil on, et Blixil oli aega tulla. Blix surus ta kätt, naeratas ja noogutas taas, võttis seejärel mikrofoni küljest ja andis selle helitehnikule.

Ta astus laval paar sammu eemale ja õngitses taskust telefoni.

Üheksa vastamata kõnet.

Sõrm libises üle ekraani. Kovic oli helistanud kaks korda. Fosse samuti, vaid mõni minut tagasi. Kuid tema pilk jäi pidama neljal vastamata kõnel Iselinilt. Kõik üksteise järel.

Ta väljus kõneregistrist ja avas sõnumid. Fosse oli palunud tal helistada kohe, kui sõnumit näeb. Blix tundis ärevust kasvamas.

„Kas kuulsid juba?” küsis Fosse, kes vastas esimese kutsungi peale, otsekui oleks ta kõnet oodanud, telefon käes.

„Kuulsin mida?” küsis Blix, naeratades põgusalt ühele seminaril osalenule, torgates siis sõrme teise kõrva, et summutada saalist kostvat suminat.

„Sõitsime suurte jõududega kohale, Kovici koju,” vastas Fosse. „Korterisse tungiti sisse. Kõlas mitu lasku. Kus sa oled?”

Blix ei vastanud.

„Oled sa Koviciga rääkinud?” küsis ta hoopis.

„Ta ei vasta kõnele.”

Blixil võttis kõhust õõnsaks. Ta mõtles Iselinile, kes üüris Kovici pool tuba, kui oli nädalavahetuseti Oslos käimas. Tütar oli üritanud talle neli korda helistada.

„Kuuled sa mind?” küsis Fosse.

„Ma helistan sulle tagasi.”

Fosse tahtis juba protestida, kuid Blix lõpetas kõne ja helistas Iselinile.

Ei mingit vastust.

Blix vandus sisimas ja avas sissetulnud sõnumid. Nägi, et Iselin oli ka kõneposti teate jätnud.

Blix avas kõneposti, kuulas kõigepealt teadet Fosselt, täpset koopiat sellest, mida too just öelnud oli, kuid mees oli lisanud:

„Hädaabinumbrile helistas keegi neiu, kes end ei tutvustanud. Iselin elab Kovici juures, on nii? Ma tahan rõhutada, et see ei pea tingimata tema olema, kuid helista mulle tagasi! Nii ruttu kui saad!”

Blix vajutas lahti järgmise teate. Kuulis kohmitsemist ja hingeldamist, samme asfaldil.

Seejärel:

„Isa!”

Blix oli nii näinud kui kuulnud oma tütart hirmununa, kuid seekord oli tütre hääles sulaselge paanika, mida ta varem kuulnud ei olnud. Iselin jooksis, üritades samal ajal rääkida.

„Ta … ta vist lasi ta maha!” hüüdis ta.

Veel kohmitsemist, hingeldamist. Läheduses sõitis auto. Oks või põõsas ragises, otsekui prooviks ta end sellest läbi suruda.

„Ta … tuleb võib-olla … mulle järele. Isa, sa pead …”

Siis kõne katkes.

„Neetud,” ütles Blix ja kontrollis, millal Iselin oli helistanud. Kakskümmend üks minutit tagasi.

Ta üritas tütrele veel kord helistada. Ettekande kuulajate seast üritas üks naine tema pilku tabada. Blix pööras vastust oodates selja. Pakkis ühe käega märkmed kokku ja vajutas koti kinni, lastes telefonil kutsuda. Ja kutsuda. Ja kutsuda.

Emma seisis paar meetrit eemal ja vaatas teda. Blix ei vastanud. Telefon kutsus edasi.

Lõpuks ometi, vastus teises otsas.

„Isa.”

Iselin sosistas. Värisedes. Tundus, nagu oleks ta õhku ahminud.

„Iselin,” ütles Blix. „Kus sa oled? Mis toimub?”

„Ma … peidan end,” vastas tütar.

„Kuula mind nüüd hoolega, Iselin. Kus sa oled?”

„Ma …”

Ta kuulis, et tütar on hajevil. Ei suuda kainelt mõelda.

Ta kordas küsimust.

„St. Hanshaugenil,” kostis lõpuks. „Mäe tipus.”

„Kas keegi jälitab sind?”

Taas pidi ta küsimuse kaks korda esitama.

„Ma ei tea.”

Tütar nuttis, meeleheitlikult.

„Kovic, ta …”

Iselin ei suutnud lauset lõpetada.

„Kas sa hädaabisse helistasid?”

Kulus paar sekundit, siis ütles tütar jah.

„Ma ei saanud sind kätte.”

See kõlas süüdistusena ja nii see ka mõjus.

„Ütlesid sa neile, kus sa oled?”

Tütar luksus.

„Ma … ei mäleta.”

„Helista neile tagasi, las nad tulevad sulle järele. Ütle neile täpselt, kus sa oled, siis saadavad nad kohale patrullauto.”

„Kas sina ei saa tulla?”

„Ma olen kahekümne minuti kaugusel,” vastas ta, kuid teadis, et sõit võib võtta kauem. „Patrull jõuab kiiremini kohale.”

Iselin ei vastanud.

„Oled sa ühes tükis?” tahtis Blix teada. „Sa ei ole viga saanud?”

„Ta ei tabanud.”

„Ei tabanud? Sa mõtled …?”

„Ta tulistas mu pihta, isa!”

Iselin rääkis katkendlikult, otsekui külmetaks ta. Ta luksatas taas.

Blix tõmbas käega läbi juuste.

„Okei, jää sinna, kus oled, kuid helista hädaabisse,” ütles ta. „Otsekohe. Ja siis helistad sa mulle tagasi. Ma tulen nii kiiresti kui saan.”