Читать книгу Kreenis - Thomas Enger - Страница 9

Ülekuulamisruumis ei olnud aknaid, kõigest hallid seinad, kolm tooli ja laud keset tuba. Õhk oli sumbunud. Lämbe.

Alexander Blix oli veetnud tunde erinevates ülekuulamisruumides, kuid mitte kunagi siin, kriminaalpolitseis. Ja kohe kindlasti mitte siinpool lauda.

Ta katsus otsaesist. Side. Õmbluskohad tuikasid.

Mõte Iselinist läbis terava valusööstuna kõhtu ja rinda. Tema armas tütreke. Hirmunud pilk, liikumatu keha. Kõik oli toimunud nii kiiresti. Ta polnud jõudnud mõelda.

Uks tema ees avanes.

„Vabandust, et ootama pidid,” ütles ruumi sisenev mees. „Praegu toimub nii jube palju asju.”

Bjarne Brogeland oli peaaegu sada üheksakümmend sentimeetrit pikk, endiselt heas vormis, kuigi neljakümnendate lõpus, ning korrektse välimuse ja käitumisega. Lühikesed tumedad juuksed. Blixi koha pealt vaadates tundus habe olevat värskelt aetud. Ruumi täitis otsekohe maskuliinse lõhnaõli hõng, mis pani kõhus keerama.

Brogeland astus ettevaatlikult paar sammu lähemale ja uks tema selja taga sulgus automaatselt. Ühes käes oli veeklaas, teises patakas pabereid ja pastakas. Ta võttis istet. Pani paberid käest ja mõõtis Blixi pilguga, otsekui hindaks tolle kehavigastusi, et neist oma arvamus kujundada.

Blix oli töötanud mitu aastat Brogelandiga samas osakonnas, kuid harva koos, sel lihtsal põhjusel, et nad polnud eriti hästi läbi saanud. Blixil oli olnud hea meel, kui kuulis, et Brogelandist saab kriminaalpolitsei eriuurija.

„Kuidas su tütrega lood on?” küsis Brogeland.

Blix tõmbas sügavalt hinge. Silme ette kerkivad pildid tõid kananaha ihule. Ta nägi köit, kukkumist, elutut keha räämas betoonpõrandal. Verd ja moondunud asendit.

„Ma ei tea,” vastas ta sügavalt välja hingates ning pidi pisaraid jõuga tagasi hoidma. „Nad lubasid mulle kohe teada anda, kui operatsioonitoas lõpetavad. Kuid – te konfiskeerisite ju minu mobiili, nii et …”

„Sa ju tunned reegelid,” ütles Brogeland.

Ta vaatas maha.

„Jah.”

„Ma käskisin neil siia tulla, niipea kui nad midagi teada saavad.”

„Kes need nemad on?”

„Noh, teised siin majas. Need, kes meid pealt kuulavad ja vaatavad.”

Ta noogutas peaga ruumi vasakus nurgas lae all oleva kaamera suunas. Blix ei vaadanud sinnapoole. Küsis hoopis:

„Kas te kuulate ka Emma üle?”

„Seda … ei saa ma sulle öelda,” vastas ta. „Tead küll …”

„Taktikalistel põhjustel,” ütles Blix.

Brogeland kergitas suunurka, kuid ei täpsustanud.

„Oled sa kindel, et sa ei soovi advokaadi kohalolekut?”

„Jah.”

„Ja sa oled kindel, et suudad seda teha? Praegu, kui …”

„Tahan sellega lihtsalt ühele poole saada,” ütles Blix. „Et ma saaksin Iselini juurde tagasi minna.”

Brogeland silmitses teda, silmad vidukil, otsekui ei usuks ta, et Blix kunagi siit majast lahkuks.

Blix vaatas vastu. Eriuurija hakkas toolil nihelema. Jõi klaasist lonksu vett. Kontrollis, kas lindistus töötab, seletas siis, kes on kohal, mis kell on, millise menetlusega on tegu.

„Sa tunned reegleid, Blix,” ütles Brogeland. „See tuleb läbi teha.”

„Saame hakkama.”

„Hästi. Vanus?”

„Nelikümmend kaheksa aastat.”

„Perekonnaseis?”

„Lahutatud. Elan üksi.”

„Aadress?”

„Tøyengata 13, Oslo.”

„Kellena sa töötad?”

„Üleminspektorina isikuvastaste kuritegude osakonnas Oslo politseiprefektuuris.”

„Kaua sa oled seal olnud?”

„Viimased kaheksa aastat.”

„Ja kui kaua sa politseis kokku oled töötanud?”

„Kakskümmend üks aastat ja peaaegu seitse kuud.”

Blix vastas, tõstmata pilku põrandalt. Palavus oli muutunud rõhuvaks. Ta higistas, kuid ei kuivatanud end.

„Timo Polmar,” jätkas Brogeland. „Kes ta on?”

„Ma …”

Blix surus sõrmed kokku.

„Ma ei tea.”

„Sa ei tea?”

„Ei.”

„Kuid … sa lasid ta maha?”

Blix kirtsutas nina. See parfüüm …

„Ma arvan küll,” ütles ta. „Kuid ma pole kindel.”

„Miks mitte?”

„Ma … pole teda enne tänast näinud. Ja ma ei kontrollinud tema dokumente, kui olin …”

Brogeland kortsutas kulmu ja kirjutas midagi ühele süles olevale paberile.

„Kui olid tema pihta … neli korda tulistanud?”

„See võib tõsi olla.”

„Miks neli?”

„Sest …”

Blix tõmbas sügavalt hinge.

„Sest seda oli tema peatamiseks vaja.”

Brogeland vaatas teda paar sekundit.

„Ma tegin, mida pidasin vajalikuks,” täpsustas Blix. „Selles olukorras oli tulistamine õigustatud. Need olid neli õigustatud lasku.”

Brogeland ei kostnud selle peale midagi.

„Ütle mulle, kuidas see võimalik on, et me siin oleme,” kostis lõpuks ta suust. „Suudad sa mulle seletada, kuidas sai nii juhtuda, et sa lasid täna õhtul ühe mehe maha?”

Blix ajas end sirgu ja pani sõrmeotsad vastakuti, nii et need moodustasid kolmnurga.

„Ma võin vähemalt proovida.”