Читать книгу Kreenis - Thomas Enger - Страница 11

3

Brogeland ajas lõua püsti ja vaatas Blixi, kes ajas rinna vaevumärgatavalt kummi.

„Nii et sel hetkel sa ei teadnud, mis oli Kovici korteris aset leidnud?”

„Ei, ma teadsin vaid, et midagi oli juhtunud. Ma üritasin talle helistada – Kovicile siis – kohe pärast Iseliniga rääkimist, kuid tema mobiil oli välja lülitatud. Või siis – vähemalt ma ei saanud ühendust.”

„Kas sa … ”

Brogeland lehitses paberipatakas, mis tal süles oli.

„Sa helistasid kell … 16.42?”

„Kui see sinu paberites nii seisab,” ütles Blix ja noogutas lehtede suunas. „Kellaaeg mind nii väga ei huvitanud.”

„Kas Emma Ramm oli juba siis sinuga koos?”

„Ei, ma lahkusin seminarilt üksi.”

„Sa ei rääkinud temaga enne lahkumist?”

Blix kõhkles hetke, enne kui raputas pead.

„Ütlesin talle vaid, et pean jooksma.”

„Sa ei öelnud, et midagi oli juhtunud?”

„Ei, kuid ma arvan, et ta mõistis seda.”

Brogeland tegi kiire ülestähenduse. Blix ootas veel küsimusi teemal, milline on tema suhe Emmaga. Murdis pead, kui palju Brogeland teab.

„Olgu,” ütles eriuurija. „Sa lahkusid seminarilt ja sõitsid tagasi Oslosse. Mis siis juhtus?”

*

Vilkur auto katusel sundis teisi autosid kuulekalt teeserva tõmbuma. Blix kohendas kõrvaklappe, et paremini kuulda. Ta oli Iseliniga ühenduses alates hetkest, mil oli autosse istunud, kuid esialgu oli suhtlus ühesuunaline. Ta üritas teada saada, mis juhtunud oli ja mida tütar kogenud oli, kuid Iselin vastas äraolevalt ja ühesilbiliste sõnadega.

Smestadi teeotsast möödudes küsis Blix, kas tütar näeb lähenevat patrulli.

„Nad tulevad.”

„Näed sa neid?”

Vaikus.

„Mine neile vastu,” ütles Blix.

Samal ajal üritas Blix tütart rahustada sellega, et mees, kes teda tulistas, on nüüd ilmselt rohkem huvitatud põgenemisest ega jookse teda taga ajades St. Hanshaugenil ringi. Kuid ta polnud kindel, et Iselin oli seda märganud.

„Keskendu politseiautole,” ütles ta ühest taksost mööda manööverdades. „Anna endast märku.”

Ta ei saanud vastust.

„Iselin,” ütles ta karmil häälel. „Anna endast märku. Lehvita. Et nad teaksid, et nad tulid sinu järele.”

Iselin hingas raskelt, otsekui punniks ta vastu.

Hääled taustal. Blix ei teadnud, kes need on, kuid aastate jooksul olid politseimajas paljud Iselini kohanud ja veel rohkemad tundsid teda nägupidi. Isegi kui ta ei suuda lehvitada, on võimalus, et nad ta üles leiavad ja teda aitavad, suur.

Kõne katkes.

Blix vaatas telefoniekraani, kartes, et Iselini hirm oli olnud õigustatud. Ta oli tütrele juba tagasi helistamas, kui tundmatult numbrilt tuli sõnum.

„Sinu tütar on kindlates kätes. Eriksen.”

Blixil polnud õrna aimugi, kes on Eriksen, kuid see ei omanud tähtsust. Oluline oli, et Iselini eest hoolitsetakse. Ta võis kergemini hingata.

Ta keeras Majorstua poole, tundes heameelt, et vilkur toimis liikluses kui sahk. Peagi on ta Geitmyrsveienil, kus Kovic oli elanud viimased üksteist kuud. Blix oli seal korduvalt käinud, ka soolaleivapeol. Oli tundnud end kõigi Kovici sõprade ja sõbrannade keskel vanana. Peol olid peaasjalikult nooremad kolleegid. Ta oli varakult lahkunud, nagu alati pidudelt. See oli Kovicit veidi kurvastanud.

Ta tundis rinnus teravat torget, kui nägi mõnisada meetrit eespool vilkureid. Ta nägi tänaval mundreid, inimesi, kes olid kogunenud eralduslintide taha, filmisid või pildistasid. Üksteisele murelikult otsa vaadates.

Maja eest keeras välja kiirabiauto. Blix parkis vabanenud kohale ja oli esiistmelt väljas enne, kui mootor oli seiskunud. Tema kohal õhus plagises poltseikopteri tiivik.

Ta tõmbas taskust töötõendi ja viibutas seda eralduslinti valvava korrakaitsja nina all, kummardus lindi alt läbi ning kiirustas lahtise ukse suunas.

Trepikojas kuulis ta omaenda samme, mis võtsid kolm astet korraga, seintelt vastu kajamas. Kovici korteri ukse ees seisis valves veel üks mundris korrakaitsja, kuid too tõmbus kõrvale, kui Blix tuli, andes talle kingade peale tõmbamiseks paari siniseid kilesusse.

Blix peatus ukselävel ja tõmbas hinge. Üritas valmistuda vaateks, mis talle peagi avaneb, mõtles, et on harjunud sündmukohale saabuma. Ka varem oli ette tulnud, et ta käis inimeste juures, keda teadis või tundis. Kuid seekord oli teine lugu.

Ta tõmbas kilesussid jalga ja astus sisse. Samm korraga. Pilk põrandal. Ta ei suutnud seda tõsta. Mitte veel.

Ta sulges silmad. Hoidis neid kinni. Hingas. Avas taas silmad. Ja otsekui oleks ta aegluubis filmiv kaamera, tõstis ta aeglaselt pea ja vaatas elutoa poole.

Ta pilgutas paar korda silmi, suutmata keskenduda. Kuid teiste juba kohal olevate mundrite taga ja vahel nägi ta vilksamisi selili lebavat keha, üks käsi küljel, teine pea kohale sirutatud, otsekui sooviks ta sõna saada.

Naise vasaku oimu kohal oli auk, mille all laius veretiik. Silmad olid lahti. Blix neelatas. Siis veel korra.

„Jumal halasta,” pomises ta.

Sofia Kovic oli hukatud.

4

„Mis suhe sul Koviciga oli?”

Blix tõstis pilgu ja vaatas Brogelandi.

„Mida sa silmas pead?”

„Ma pean silmas, milline oli sinu suhe Koviciga.”

Blix põrnitses teda paar sekundit vaikides.

„Ma olin tema ülemus,” ütles ta veidi rangemalt, kui oli soovinud. „Alates päevast, mil ta alustas isikuvastaste kuritegude osakonnas. Lisaks olin ma talle mentori eest.”

„Ja see on kõik?”

„Mida sa sellega silmas pead?”

Brogeland ootas vaid, et Blix vastaks.

„Vihjad sa sellele, et meil oli suhe?”

„Ma ei vihja millelegi, ma lihtsalt küsin.”

„Me olime kolleegid,” ütles Blix. „Ma võiksin vanuse poolest ta isa olla.”

„See ei pruugi midagi tähendada.”

„Sinule pole see tõesti kunagi midagi tähendanud.”

Brogeland muigas.

„Korteris olid kõik kohad sinu sõrmejälgi täis.”

„Minu tütar elab seal,” vastas Blix. „Ma olen seal mitu korda käinud. Ja ma ei usu sind, kui sa ütled kõik kohad, sest näiteks ei ole ma kordagi käinud Kovici magamistoas.”

„Ja sa oled selles kindel?”

„Mitte kordagi,” ütles Blix. „Meie vahel pole midagi sellist olnud.”

Samas tundis ta, kuidas Brogelandi küsimused tekitasid temas ebakindlust. Otsekui oleks kriminaalpolitseil tõendeid, mis vihjasid vastupidisele. Ta üritas mõelda, kas ta võis olla kogemata Kovici magamistuppa sattunud, võib-olla soolaleivapeol, kui neile korterit näidati, kuid jõudis järeldusele, et oli vaid uksel seisnud.

Ta ajas end taas toolil sirgu.

„Kas keegi väidab vastupidist?” tahtis ta teada.

Brogeland ei vastanud.

„Millal sa viimati selles korteris käisid?” küsis ta hoopis.

Blix üritas järele mõelda.

„Paar nädalat tagasi ehk.”

„Ja sinu sõrmejäljed on seal sellest ajast peale?”

„Ma ei tea, kui korralikult nad koristasid,” ütles ta alla andes. „Arvad sa, et mina tapsin ta? Kas sa seda õngitsedki? Proovid teada saada, kas mul oli temalt elu võtmiseks motiiv?”

Ja enne kui Brogeland vastata jõudis:

„Ma olin Sandvikas seminaril, kui ta tapeti, kui sa peaksid olema selle juba unustanud. Neljakümne osalejaga. Ja kas sa arvad, et ma oleksin seejärel üritanud tappa oma tütart?”

Brogeland jätkas häirimatult:

„Käid sa tihti kolleegide juures kodus?”

„Ma pole kunagi sinu pool kodus käinud, Brogeland, kuid seda sellepärast, et sa oled üks igavene sitapea.”

Ruumi sigines vaikus. Blix tundis, kuidas tal sisimas keeb. Tundis, et nad raiskavad vaid aega ning et ülereageerimisega venitab ta seda veelgi.

Ta võttis enda ees olevast veeklaasist lonksu. Kuivatas laupa.

„Vabandust,” ütles ta. „See viimane oli liiast.”

„Pole hullu,” ütles Brogeland. „Ma tean, et ma olen sitapea.”

Ta naeratas alistunult. Blix hindas seda.

„Soovid sa pausi teha?”

Blix raputas pead. Otsustas olla nii koostööaldis kui võimalik, et kiiremini minema pääseda.

„Kuid vastuseks sinu küsimusele – ei, see pole eriti tavapärane, et ma oma kolleegidel kodus külas käin. Kuid Koviciga oli teine lugu, ma ei tee sellest saladust. Meie omavaheline suhe oli hea, kuid meie vahel polnud kordagi romantilist hetke, kõigest kolleegidevaheline austus ja hoolivus, nagu kord ja kohus.”

„Temaga oli teine lugu, ütled sa. Milline?”

„Ta …”

Blix mõtles järele.

„Seda on raske seletada,” ütles ta. „Kuid ta oli tubli ja töökas, tõsise pühendumusega. Alati valmis iga kivi alla vaatama ja härjal sarvist haarama. Ta oli osakonnas ka selgelt noorim ja meile, kel on juba aastaid turjal, tõi ta kaasa nakatavat energiat. Ta meeldis kõigile.”

Ta vangutas pead ja tõi kuuldavale sügava ohke.

„Kõlab, nagu ma soovitaksin teda uuele ametikohale.”

Brogeland kirjutas midagi märkmikusse. Blix ei näinud, mida.

„Korteris oli ka Emma Rammi sõrmejälgi,” jätkas ta.

„Emmast ja Kovicist said viimastel aastatel head sõbrad,” seletas Blix. „Nad tegid muu hulgas koos trenni. Sõitsid rattaga. Vähemalt vahetevahel. Emma tundis – tunneb – ka minu tütart.”

Ta vakatas. Mõtles taas Iselinile. Elutule kehale. Suletud silmadele. Ta jäi lootma, et kirurgid teavad, mida teevad.

Brogeland uuris teda veel mõne hetke.

„Mida sa edasi tegid, kui olid Kovici korterisse sisenenud?”

„Ma läksin Iselini tuppa.”