Читать книгу Kreenis - Thomas Enger - Страница 12

Blix tõmbas kätte kummikindad ja liikus ettevaatlikult trepist üles. Otsekui kardaks äratada magajat. Iselini katusekambrisse viiv uks oli paokil. Ta lükkas selle küünarnukiga lahti ja jäi ukseavasse seisma.

Maas oli helehall pehme vaip. Põrandal lebas viis raamatut, õppematerjalid, mille pealkirjad ta ära tundis. Voodi oli tegemata, nagu alati Iselini toas. Blix oli selle ise üles tassinud. Kokku pannud.

Seinakontaktis oli mobiililaadija. Juhe lebas kokkukerituna põrandal. Romaani kõrval, mille pealkiri oli „Enkebyen”.

Blix jäi aknalaua juurde seisma.

Selles oli kuul.

Ta naasis ukse juurde ja hüüdis alumisele korrusele, et üks kriminalistidest tuleks ja hoolitseks leiu eest.

Keegi oli korterisse sisenenud, mõtles Blix, Kovici maha lasknud ja seejärel ülemisele korrusele läinud, et ka Iselinile ots peale teha.

Sest ta oli teda kuulnud?

Või oli ta teadnud, et ka tema on kodus?

Blix vaatas ringi, otsides võimalikke kohti, kuhu kurjategija võinuks jälje jätta. Hetk hiljem tuli üks kriminalist üles. Blix tundis ta välimuse järgi ära, kuid ei teadnud ta nime. Pikka kasvu kõhn mees tiheda tumeda habemega, mille pikemad tutid olid lõua all peenikese kummiga kokku seotud.

Blix näitas, mida oli leidnud, vaadates samal ajal aknast välja. Selle ees olid tellingud. Nii oligi Iselinil õnnestunud põgeneda. Maja fassaadi renoveeriti.

Väljas kogunes meeletu hulk politseinikke. Sinised vilkurid täitsid kogu tänava. Blix nägi tellingute vahelt Tine Abelviki, Nicolai Wibet ja Petter Falkumit tema enda osakonnast. Nende kõrvale sõitis politseiauto. Abelvik astus ligi ja pidas juhiga nõu.

„Sa pead siit vist lahkuma,” ütles kriminalist tema selja taga. „Me peame terve üüritoa läbi vaatama, nii mõndagi viitab sellele, et kurjategija on ka siin käinud.”

„Muidugi,” ütles Blix.

Teel alla üritas ta mõelda, kui palju ta Kovici eraelust teadis. Ja jõudis kiirelt järelduseni, et minimaalselt. Kovic jagas kasinalt seda, millega ta väljaspool tööd tegeles. Naise selle nädala tegemiste kohta teadis ta tegelikult vaid seda, et naine oli ületundide eest end nädalaks vabaks võtnud. Blix oli mitu korda tundnud kiusatust talle helistada, kuid ta ei mäletanudki, millal ta ise ületundide eest vaba päeva oleks võtnud, nädalast rääkimata, ilma et keegi poleks kontorist helistanud ja midagi pärinud. Selle töö suurim miinus oli see, et mitte kunagi ei olnud päris vaba aega. Sellepärast oligi ta seda Kovicile võimaldanud.

Köögiuksel kohtus ta Abelviki ja Falkumiga. Kulus vaid paar sekundit ja Abelviki nägu virildus. Blix tundis ka ise, kuidas pisarad silma tungivad, kui ta väriseva ja vappuva kolleegi oma embusse tõmbas ja ta selga silitas.

„Lihtsalt kohutav,” ütles ta. „Lihtsalt kohutav.”

Abelvik vabastas end lõpuks ta embusest ja kuivatas pisaraid.

„Iselin istub all ühes autos,” ütles ta ninaga luristades. „Nad viivad ta traumapunkti, enne kui ta tunnistuse annab.”

Blix astus sammu ukse suunas.

„Kuidas ta olukord on?”

„Tal on näol vigastus ja jala peal lõikehaav, mida peab õmblema. Arvatavasti tellingutelt. Ta ronis paljajalu mööda fassaadi alla. Röntgen on ka kõne all. Ta on vist paar roiet murdnud.”

„Murdnud …?”

„Jah, ta võitles kurjategijaga, enne kui minema pääses.”

Blix talitses oma šokki.

„Mis mulje ta muidu jättis?”

Abelvik viivitas.

„Tal läheb sellest ülesaamiseks ilmselt abi vaja,” vastas ta. „Et mõtetes korda luua.”

„Ma võtan Neumanniga ühendust,” ütles Blix. „Ta on ennegi väljaspool tööaega appi tõtanud. Ehk saab ta temaga juba homme kohtuda.”

„See oleks hea mõte.”

Blix läks trepikoja poole.

„Ma lähen tema juurde,” ütles ta. „Võtad sa siin ohjad üle? Kriminalistid juba tegutsevad, kuid me peame naabreid küsitlema.”

Abelvik noogutas.

Petter Falkum astus kõrvale, et ta mööda lasta.

„Me hoolitseme selle eest,” ütles ta, noogutades korteri suunas. „Hoolitse sina oma tütre eest. Anna teada, kui saame millegagi aidata.”

Blix noogutas ja tänas.

Kui ta alla jõudis, oli patrullauto Iseliniga lahkumas. Vilkurid sundisid ajakirjanikke ja pealtvaatajaid kõrvale tõmbuma. Blix jooksis paar meetrit autole järele, üritades seda kätte saada, kuid loobus kiirelt ja suundus hoopis oma auto juurde.

Tema kohal õhus tiirutas endiselt politseikopter. Lähenes veel üks politseiauto. Ees istusid kaks noort politseinikku. Tagaistmelt väljus Gard Fosse, vormimütsil tammelehed ja kuldne tikand. Lähimad fotograafid pildistasid.

Fosse silmas Blixi.

„Kuidas olukord on?” küsis ta.

Blix surus hambad kokku ja raputas pead.

„Ta on surnud,” surus ta hammaste vahelt. „Talle on lähedalt pähe tulistatud.”

Fosse tahtis midagi öelda, kuid pidi end koguma.

„Ja kurjategija?”

„Esialgu pole temast jälgegi,” vastas Blix ja rääkis, kuidas Iselin oli põgenenud. „Ta on teel traumapunkti. Ma sõidan samuti sinna.”

Ta avas autoukse.

„Abelvik ja Falkum on üleval,” ütles ta peaga noogutades.

Fosse vastas lühikese noogutusega ja pööras ringi. Üks politseinik kergitas eralduslinti ja juhatas ta edasi.

Blix istus rooli taha. Võttis sellest kinni ja tõmbas paar korda sügavalt hinge, enne kui mootori käivitas. Manööverdas ühe käega ning avas teisega mobiiliekraani, valis Emma numbri ja vajutas sellele.

„Blix?” ütles naine vastu võttes. „Mis on juhtunud?”

Paar esimest sekundit oli ta vait.

Siis:

„Ma …”

Taamal käivitus sireen.

„Oled sa St. Hanshaugenil?” küsis naine. „Ma sain selle kohta paar uudissõnumit.”

„Jah,” vastas ta ja köhatas hääle puhtaks. „Ja mul on sulle midagi kohutavat öelda, aga … Kovic on surnud.”

„Mida!?”

„Kovic on surnud,” kordas Blix. „Ta lasti lähedalt maha. See juhtus alla tunni aja tagasi.”

„Aga …”

„Ma tean, et te olete viimasel ajal palju koos olnud,” ütles Blix. „Nii et ma tahtsin sulle teada anda. Enne kui sa seda mujalt kuuled.”

Emma ei kostnud alustuseks midagi.

„Suur tänu … selle eest,” kostis ta lõpuks. „Kes … kas keegi on selle eest kinni võetud?”

„Esialgu mitte. Iselin oli samuti kodus, kui see juhtus. Tal õnnestus pääseda.”

„Jumal küll,” ütles Emma. „See on ju …”

Blix oli sunnitud punase tule ees peatuma. Ta tõstis mobiili teise kõrva äärde.

„Millal sa viimati Koviciga rääkisid?” küsis ta.

„Ma … tegin temaga eile koos trenni,” ütles Emma. „Tegime rattaga pika ringi. Tusendfrydi ja tagasi.”

„Kuidas sulle tundus, mis mulje ta sulle jättis?”

„Ega … täitsa tavalise.”

„Tema käitumises polnud midagi, mis oleks viidanud sellele, et tal on mingeid probleeme?”

„Mina küll midagi ei märganud,” ütles Emma. „Me lõõpisime ja naersime nagu tavaliselt. Aga … kui ma nüüd järele mõtlen, oli ta ehk natuke … hajevil.”

„Hajevil?”

„Jah, natuke äraolev. Otsekui oleks ta millelegi mõelnud. Mitte kogu aeg, aga … vahetevahel.”

Tuli Blixi ees valgusfooris vahetus. Ta andis gaasi.

„Sa ei küsinud, milles asi?”

„Ei, ma mõtlesin, et kui see on midagi olulist, siis jagab ta seda minuga.”

„Kas ta tegi seda tavaliselt?” tahtis Blix teada. „Jagas sinuga asju?”

„Tuli ette,” ütles Emma. „Ma arvan, et olin esimene, kes kuulis, et ta ei kohtu enam selle torulukksepaga.”

Blix kortsutas kulmu.

„Torulukksepaga?”

„Jah, tal oli mõnda aega suhe ühe torulukksepaga. Inge Fjellvik oli vist ta nimi. See lõppes mitte eriti ammu.”

Blix tegi mõttes märkuse mehega nii kähku kui võimalik ühendust võtta.

„Kuidas Iselinil läheb?” küsis Emma.

Blix rääkis, mida teadis.

„Olen praegu teel haiglasse,” lisas ta.

„Anna teada, kui ma saan millegagi aidata,” pakkus Emma. „Ma võin abiks olla, temaga koos aega veeta.”

„Aitäh pakkumast,” ütles Blix. „Kuid just täna õhtul tahan ma ise tema eest hoolitseda.”

„Aga mida sa homme teed? Sa pead kindlasti töötama.”

„Niikaugele pole ma mõelnudki,” vastas ta ohkega. „Ja ma pean nüüd lõpetama. Hoia see kõik esialgu enda teada. Me ei ole Kovici emale veel teada andnud.”

„Olgu,” ütles Emma. „Selline sigadus. Milline … uskumatult jube uudis.”

„Jah,” ütles Blix ja ohkas.

Asi alles algas.

Nad lõpetasid kõne. Autos valitses vaikus, kuni Blix lülitas sisse politseiraadio. Operatiivkeskus oli aktsioonile oma töökanali eraldanud. Ta kruttis sellele keset mingit teadet. Räägiti ühest sissemurdmisest päev varem ning teksastes ja sõjaväesaabastes kapuutsiga jopes mehest. Räägiti võimalike pealtnägijate tähelepanekutest, koerapatrull andis teada Ila kooli juurest leitud kindast, korrakaitsjad olid Alexander Kiellandi väljakul kinni pidanud vana tuttava. Raske oli vahet teha, mis on oluline ja mis lihtsalt suure aktsiooni käigus pinnale kerkinud.

Blix võttis kaasaskantava raadio traumapunkti kaasa, pöördus vastuvõttu ning ta juhatati eraldatud ootealale, mis oli mõeldud vägivallaohvritele ja teistele, kes satuvad siia seoses kuritegudega.

Iselin istus toolil, mille kõrval oli vanade ajakirjadega nurgalaud. Tal oli tekk õlul. Jalas olid tal vaid pidžaamapüksid ja seljas valge rinnahoidja.

Ta nägi välja hullem, kui Blix oli ette kujutanud.

Huul oli lõhki ja lõuga kattis tume hangunud veri. Nägu oli kriimustusi täis. Üks silm oli paistes. Paremal käsivarrel oleval lõikehaaval oli plaaster, väiksemad haavad ei veritsenud enam. Jalad olid paljad ja määrdunud. Parema jala ümber oli verest läbi imbunud halvasti kinnitatud side.

Tundus, et ta ei märganud Blixi tulekut. Tühi pilk oli naelutatud põrandale.

Blix võttis tütre kõrval istet ja pani oma käe tema käele. Alles siis, kui Iselin tundis tema suure käe soojust, keeras ta pead.

„Tütreke,” ütles Blix vaikselt.

Ta pidi taas pisaratega võitlema.

Iselin ei öelnud midagi. Blix pani käe ta näole, laubale, lükkas silme eest kõrvale osa tukast. Tütar oli kahvatu. Silmad punetasid. Blix tõmbas Iselini enda kaissu.

„On ta surnud?” sosistas Iselin.

Blix ootas sekundi, enne kui vastas:

„Ma kardan küll.”

Ta oli oodanud, et Iselin kukub kokku, kuid tütar ei öelnud midagi, ei võtnud tema ümbert kinni. Kui ta tütrest lahti lasi, tundus, nagu oleks tolle keha kohal, kuid mõtted kusagil mujal.

Ukse juures köhatas naispolitseinik.

„Me ootame arsti,” ütles too. „Ja üks kriminalist on teel siia, et panna kirja vigastused ja registreerida jäljed.”

Blix vaatas talle otsa ja noogutas, eeldades, et too teab, kes ta on. Pöördus siis taas tütre poole.

„Iselin,” alustas ta. „Me peame teadma, mida sa nägid. Kas sa suudad kurjategijat kirjeldada.”

Ta üritas tütre pilku tabada. Endiselt ei mingit silmsidet.

„Rääkisid sa täna Koviciga?”

Iselin ei vastanud. Tühi pilk. Kuivad huuled.

Uks avanes ja sisse astus meditsiiniõde.

„Iselin Skaar?”

Iselin ei vastanud.

„Sa võid röntgenisse ja magnetuuringule kaasa tulla,” ütles õde. „Suudad sa?”

Blix ajas end toolilt püsti. Põlved naksusid.

Iselin tõmbas teki tihedamalt ümber ja tõusis.

„Ma võin ratastooli tuua,” pakkus õde.

Iselin raputas pead ja kõndis õe suunas. Blix järgnes järgmisesse ooteruumi. Lisandus veel üks meditsiiniõde ja nad juhatasid Iselini uuringutele.

„Kas ma tulen kaasa?” küsis Blix.

Iselin raputas pead.

„Sa võid siin oodata,” ütles õde. „Koridoris on kohviautomaat.”

Blix leidis tooli. Ta ei soovinud midagi. Politseiraadio ragises. Mingil aadressil olid üles rivistunud politseiautod. Nad ootasid eriüksust. Ülejäänud osa teatest hajus.

„Meil kulub siin vähemalt paar tundi,” ütles politseinik. „Seejärel sõidutame me ta politseimajja ülekuulamisele.”

Telefon helises. Abelvik.

„Meil on kahtlusalune.”

„Kes?”

„Martin Hikes, kolmekümne kolme aastane. Kelm. Ta on varjunud ühte korterisse Iladalenis. Me evakueerime ülejäänud elanikud. Eriüksus on valmis sisenema.”

Blix tõusis ja heitis pilgu ukse suunas, mille taha Iselin oli kadunud.

„Ma tulen,” ütles ta.