Читать книгу Eesti lipp ümber palli - Tiit Pruuli - Страница 5

Kord aastate möödudes saabub aeg,

mil ookean ahelad vallandab ning

uut mõõtmatut maad saab haarata pilk,

piire avardab meri – Tethys – ja siis

pole Ultima Thulegi maailma äär.

Seneca, „Medea” (värsid 375 jj)

Selle oma tõlkekatke Seneca tragöödiast „Medea” saatis hellenist Jaan Unt kodusest Tartust Vaiksele ookeanile, jahtlaevale Lennuk, kes oli Eesti lipu all tegemas tiiru ümber maailma. Kaaskirjas, vastates me küsimustele Seneca kohta, seletas ta: „Seneca eeskujuks oli muidugi Euripidese „Medeia”, kuid selles midagi taolist pole. Hans Joachim Mette oma Pythease fragmentide väljaande eessõnas osutab ka nendele värssidele – motiivi lähteallikana (vahendajate kaudu) näeb ta meilegi südamelähedast Pytheast.”

Ja sääl Vaiksel ookeanil, kusagil tuhat miili lähimast maalapist, avanes Lennuki teekonna viimane valtapuu, otsad hakkasid äkitsi kokpitti kokku jooksma: meie poisikeselikud maailmaavastused ja meresõidud inimkonna lapsepõlveaegadest, Pytheas ja Thule, Hõbevalge ja Lennuki sünnipaik Saaremaa, antiikmütoloogia suurim merejumalanna Tethys, tema esiema, Poseidoni tütar Thetis ja meie ümbermaailmareisi korraldav samanimeline purjetamisselts. Eesti kaugpurjetaja väike maailm oli saamas üheks osaks pisikese maakera suurest mereloost.

Kuigi meile endile said selle reisi jooksul paljud keerulised asjad märksa selgemaks ja lihtsamaks, pidime siiski – olles läbi lugenud kümneid, kui mitte sadu köiteid merekirjandust – tõdema, et merest ja meresõidust on neetult raske midagi uut ja ainulaadset kirjutada. Alates loomise kolmandast päevast, hetkest, kui olid olemas maa ja meri, pole ju ookeanis just palju muutunud. Jah, Noa-aegsete puulaevade asemele on tulnud kiired plastist alused, alumiiniumi asemele on tulemas süsinik, lühilainejaamade asemele satelliitside, sekstandi asemel kasutatakse GPS-i, ruupori asemel VHF-i, kummeeritud kaluriülikondade asemel goretex’i, ja on palju muid taolisi komplitseeritud tehnilisi muutusi. Aga taevane töödejuhataja laseb ikka puhuda samasugustel tuultel, tormidel ja orkaanidel kui aegade alguseski, ja meremehe ürgset üksindust ei leevenda ei vedelkristallidest radariekraan ega teadmine automaatselt avanevast päästeparvest.

Meie raamat ei ole päriselt ei reisikiri, ei purjetamisõpik, ei turismiteatmik. See on jahtlaeval Lennuk aastatel 1999–2001 toimunud reisi lugu, rõhuga merel, mis oli meie ümber nii ruumis kui ajas. Eks see raamat ole natuke selline nagu tema inspiratsiooniallikas – maailmameri – isegi: kord lihtne ja tüün, järgmisel hetkel tormlev ja hüplev ja arusaamatu. Eelkõige on järgnevad leheküljed mõeldud innustuseks neile, kes ihkavad, nagu meiegi, teada saada, mis on silmapiiri taga, ning tänuavalduseks neile, kes aitasid projekti „Eesti lipp ümber maailma” finantseerida, korraldada, kes meile kaasa elasid ja head soovisid.

Sel raamatul pole autorit. Siia on koondatud pilte, mõtteid ja arvamusi, mis pea pooleteise aasta jooksul kõlasid jahtlaeva Lennuk salongis, kambüüsis, kajuteis, tekil. Kolmel ookeanil, 21 riigis, ligi 50 sadamas ning ankrupaigas. Siin on kasutatud kapten Mart Saarso poolt täidetud laeva logiraamatut ja tema märkmeid ajakirjas Eesti Loodus, Mardi ja esimese tüürimehe Meelis Saarlaiu vanu merelugusid, Aarne Tuisu ja madrus Kaido Kama reisikirju Lääne Elus ja Võrumaa Teatajas, teise tüürimehe Tiit Riisalo päevikuid ja tema ning teistegi sissekandeid meie koduleheküljele Internetis (www.lennuk.ee), kolmanda tüürimehe Margus Kasteheina kirju kodustele, nimetatute kui ka paljude vahetusmeeste intervjuusid ja artikleid Eesti Päevalehes, Eesti Ekspressis, Äripäevas, Postimehes, Oma Saares, Pärnu Postimehes, Õhtulehes, Sõnumilehes, Meremehes ja muudeski meediakanaleis.

Kogu seda materjali pidi keegi süstematiseerima, valima ja sellest vähemalt toimetajale lugemiskõlbliku tooriku koostama. Selle mehe nimetasime me Kokkukirjutajaks. Meeskond püstitas Kokkukirjutajale järgmise ülesande: anda sündmustest laias laastus tõepärane, aga samas positiivse-heroistliku hoiakuga üldpilt. Nii ei kirjuta me Marguse soovil, et vältida tema hilisemat ahistamist koduses köögis, sellest, et ta oskab hästi süüa teha. Jutustusest jääb välja lõbus episood, kuidas madrus Pruuli esines Mar del Plata hooramajas filipiinlasest laevakokana. Me ei peatu pikemalt Mardi murel, kui ta kohtus Tšiili senaatoritega, et ega ta Moment-liimiga kokkulapitud esinduskingade tallad ära ei lagune. Kahjuks ei saa lugeja midagi teada ka tüürimees Riisalo ja madrus Halleri kahepäevastest seiklustest Valparaísos ega sellest, miks kantsler Tarand liikus südasuvise Salvadori tänavail, purjetamiskindad käes. Hämaraks jäägu ka lugu Aarne solistikarjäärist, taustaks jõululaule hõiskav neegrilaste laulukoor. Ja kui keegi küsib, siis me eitame, et Kaido kihutas hobusel mööda Samboromboni väljasid, seal, kus igal pühapäeval laata peetakse.

Samuti soovitati Kokkukirjutajal juhinduda meretaguse reisimehe Ülo Tuuliku õpetusest, et „kui eestlane kirjutab reisikirja, peab ta ilmtingimata näitama, et issand jumal teda vaimuvalgusest ilma pole jätnud. Mõned tsiteerimised, paar võõrkeelset lauset ning kaks-kolm kauget romantilist nime, rohkem pole taiplikule lugejale vajagi.”

Ühtlasi otsustas meeskond, demonstreerimaks suurepärast ühisvaimu, et kui ses teoses peaks olema midagi head, õpetlikku ja lõbusat, siis on see meie kõigi looming, aga selle eest, mis on vaieldav või mis lugejale ei meeldi, vastutab Kokkukirjutaja.

Aga lõpuks kõige tõsisem ja tähtsam – see raamatuke on pühendatud neile, kes ootamisest väsind pole eal, kodustele, armsatele inimestele ja eriti Lennuki fännklubile – meeskonnaliikmete lastele.