Читать книгу Eesti lipp ümber palli - Tiit Pruuli - Страница 8

„Me läheme kõik Christopher Robiniga Espitsjoonile!”

„Mis asi see niisugune on, kuhu me kõik peale mahume?”

„Midagi laevataolist, ma arvan,” vastas Puhh.

„Ah nii, või midagi seesugust!”

„Jah. Ja me läheme avastama mingisugust Naba või teab mida. Või oli see hoopis Saba? Igatahes me lähme teda avastama.”

Alan Alexander Milne, „Karupoeg Puhh”

Laupäeval, 16. oktoobril olen teinud esimese sissekande oma selle matka päevikusse, vihikusse, milliseid reisi lõpuks kogunes mituteist:

„Kummalisel kombel ei olegi täna tavalist reisieelset tunnet, et ei tahakski kuhugi sõita. Et võtaks parem pudeli veini, kaks võileiba ja ühe põneva raamatu ning läheks linna lähedale maale. Praegu tahaks tõesti ära minna, ruttu ja kaugele. Ligi kolm aastat on seda minekut oodatud. On olnud hetki, kus tundus, et kõik jääbki ilusaks unistuseks, on olnud päevi, mil meile on mõistmatute nägudega otsa vaadatud või mil oleme ise endi sisse vaadanud ja küsinud: „On see nüüd ikka üks täitsamehe tegu? Jätta oma kodud, pered, tööd pooleteiseks aastaks ja minna.” Ma ei tea seda vastust lõpuni ikka veel, aga ihalus kiigata silmapiiri taha, maadeavastamiskihk, Eestist puhkamise tahe, soov näidata ookeanidele ja meredele, et meie lipp teeb tõesti maakerale tiiru peale, kõik need ja veel kümned väikesed isiklikud põhjused on me minekusoovi nii tugevaks teinud, et ei jäta enam ruumi asistele-argistele kaalutlustele. Lisaks on see saanud lõbusast mõttemängust nüüdseks üheks tööks ja kohustuseks, mis tuleb lihtsalt lõpuni viia.”

Me läksime Piritalt teele vihmasajus, aga vikerkaare all. Kuigi sadamakail ja saatjate vihmavarjudelt ladisesid jämedad veepiisad, kaardus Aegnast Naissaareni värvidesära, tekitades rõõmsa värava me teele. Väikese kunstilise liialdusega võiks isegi väita, et see oli ju sama pilt, mille Nikolai Triik oli 1910. aastal maalinud – „Lennuk” – Kalevipoja teekond maailma otsa. Meteoroloog Andres Tarand juhtis spektrivärvidele kui heale endele tähelepanu.

Purjetaja Alar Volmer, kes oma kogemusest teab, mis on ümbermaailmapurjetamine, kinnitas meie usku: „Kui mina läksin ümbermaailmareisile, oli mul Helsingis kaasas abikaasa, ja kui võistlus startis Inglismaalt, ei olnud kedagi. Aga vaadake ringi, mehed: kui palju inimesi on teid ära saatmas! Kui ma alguses sellesse projekti eriti ei uskunud, siis nüüd olen valmis paati kaasa hüppama. Mast maha ja seitse jalga vett kiilu alla.”

Ja hommikuse Eesti Päevalehe kaudu tervitas meid ka Andrus Kivirähk: „Terve välismaa väriseb praegu jänesena, kuna kohe-kohe on merele sööstmas Eesti uhiuus piraadilaev Lõbus Lennuk.

„Meie lipp on sinimustvalge!” räägib mereröövlipealik kapten Mart Saarso. „Sinisel taustal must pealuu ja valged kondid. Me seilame selle lipu all läbi terve maailma ning heiskame selle kõigile meist maha jäävatele varemetele!”

„Tuhat aastat on eesti mereröövlid lasknud meil rahus elada, nüüd on siis hingetõmbepaus läbi,” ohkab Rootsi kuningas. „Jumal on meid maha jätnud, algavad jälle kannatusaastad.”

„Rootsi ärgu nii väga kartku midagi,” muigab suurtükimees Tiit Pruuli ja nõjatub elegantselt oma uhiuuele Saaremaa kadakast tehtud puujalale. „Me küll kavatseme Rootsi rannikukülad hävitada, kuid meie peamine eesmärk on siiski täita Eesti riigikassat. Hakkame kaaperdama laevu, riisuma kirikuid ning vedama orje ühest kohast teise. Ja mis kõige tähtsam – kui veab, siis leiame me üles kõige otsema tee Eestist Indiasse. Tean, et see on olemas, sest kui ma noor olin, sõitis sedakaudu Brežnevile külla Indira Gandhi.” ”

Marko Matvere ja Jaan Tätte jäid kaile laulma:

Sõbrad, teiega on hea,

aga elu samme seab,

hakkan minema nüüd oma kitsast rada.

Aeg vaid üksi seda teab,

karmis saladuses peab,

kus on peidet minu saabumise sadam.

Uusi sõpru, usun veel,

leian tollel võõral teel,

aga mäletate, kuidas jõime viina.

Kuidas rõõmsaks muutus meel,

kui kitarre ainus keel

võis meid pikaks õhtuks unustusse viia.

Ja mu õnn võiks olla suur,

kui te ükskord, nähes kuud,

mõtleksite siis, ei rohkem ega vähem,

kui et, kurat teab, mismoodi tal seal läheb.

Tegelikult oli minek raskemgi, kui arvasin. Mitte selle pärast, mis ees ootas, vaid selle ja nende pärast, kes maha jäid.

Kui Pirita muuli vahelt välja saime ja Rufi mehed rakette taevasse lennutasid, lohutas Mart: „Ja nüüd, poisid, viib iga miil, mis läbi sõidame, meid kodule lähemale.”

Enam kui paarkümmend purjekat ja kaatrit olid Tallinna lahel Lennukit saatmas. Teiste seas ka Merehariduskeskuse Tormilind ning Vesta, Aare Kööp oma Merilyga, Tiit Haagma ja Merikotka meeskond, jaht Kristi koos meie hilisemate vahetusmeeste Tõnis Arro, Olle Tischleri ja Arho Anttilaga, Ameerika lipu all sõitev Viktor Siilats, Piirivalveameti Pikker ja mitmed teised alused. Tallinna Sadama kaater võttis isadele lehvitama meeskonnaliikmete lapsed. Targo Raus tuli oma My Firstiga nii kenasti meie poordi, et sai üle anda kingituse – kasseti eesti multifilmidega. Pärast Suurupi poolsaart sõitis meile ligi üks Lohusalu Aramisi-tüüpi mootorpaat, kust rulliti lahti suur sinimustvalge ja lehvitati sellega, kuni uduilm pisikese paadi me silmist kaotas.

Maailmas on teadupärast kolm suurt mereriiki: Inglismaa, Saaremaa ja Hiiumaa. Mõistagi pidi Lennuk oma teel külastama neid kõiki. Nii tegimegi esimese peatuse juba Hiiumaal, jõudes varahommikuks Lehtma sadamasse, kus Hiiu Kaluri rahvas meid kail ootas ja ilutulestikuga tervitas. Peeter Palu, suur kere hommikuhämus just kui sümboliseerimas ühes isikus hiidlaste külalislahkust, huumorit ja oma kombinaadi kalakonserve: „Kui teil olemine maailmamerel nii sant peaks saama, et mitte miski enam ei aita, siis mõelge meie, nende Hiiumaa jobude peale, ja ma luban, et teie tuju läheb jälle heaks.” Peeter oli Kärdla kaubamajast ostnud ka suure kooligloobuse, kuhu hakkas viltpliiatsiga meie marsruuti vedama: „Ja seda ei nühi Eesti merenduse ajaloost enam ükskõik kui soolase veega maha, et Lehtma oli Lennuki esimene peatuspaik. Ja Roomassaare ja saarlased peavad leppima sellega, et jällegi on hiidlased neist eespool.”

Kuum saun, värske kala ja sõidame edasi. Vormsil on tuttavad meie möödumise auks kaldale lõkke süüdanud ja Heltermaa–Rohuküla praami kapten kutsus meid 16. kanalil välja ning soovis meeskonna ja reisijate poolt head teed.

Ise püüdsime likvideerida väljasõidujärgset segadust laevaruumides. Paigutasime oma kohtadele arvukaid kingitusi, mis meile veel Piritalt oli kaasa antud. Muu hulgas täienes meie varustus Kalevi jahtklubi kommodoori vimpli, tagavarasõukruvi, kaheksa tableti Viagra, kasti õunte, koti porgandite, marineeritud seente, hulga tarkade raamatute ja lõbusate plaatide ning kotikese Eestimaa mullaga.

Järgmise päeva hilisõhtul hakkasid Roomassaare tuled paistma. Olime Abruka liitsihil ja Mart palus enne sissesõitu veel üht kohvi. Pada läks tulele ja kohvipuru vette, kui äkki hakkas kiil vastu kive kolisema. Uskuge, see ei ole meeldiv tunne. See on isegi sedavõrd ebameeldiv, et varrukasse voolanud tulist jooki polnud esimesel hetkel aega tähele panna. Mart oli just kokpitist, kus ta nii palja silma kui ka binokliga maad seiras, alla tulnud ja kaardilaua taha istunud. GPS oli näidanud, et oleks aeg pöörata Abruka liitsihilt Roomassaare liitsihile, aga liitsihi tulesid ei paistnud. Mart tahtis veel igaks juhuks kaarti kontrollida, et siis korraldus pöördeks anda, aga juba olime liitsihist üle sõitnud. Ilm oli vaikne ja mõne minutiga olime jälle vabas vees. Liitsihi tulede nõrguke plink hakkas sadamat valgustavate prožektorite vahelt paistma alles poole tunni pärast. Me ei teadnudki, kas lugeda seda reisi alguse kõksu heaks või halvaks endeks, aga õpetlikku on selles niipalju, et vana tõde kaldavalguse meremärke varjutavast kumast tuleb tõsiselt võtta.

Vaatamata õhtusele ajale, oli jahtklubi rahvast täis ning Saaremaa Merekultuuri Selts eesotsas väsimatu mereajaloolase Bruno Paoga võttis meid vastu lõõtspilli ja lauluga, kõrtsitoas jätkus merelugude rääkimine hiliste öötundideni. Selgus, et selleski ruumis on ümber Hoorni käinud mehi: „Aga ega ma tost pidust suurt mäleta, olin tookord kaasas oma isa munakottis.”

Lood oleks kestnud kauemgi, aga uus päev seadis meile oma piirid – oli vaja muretseda viimane värske proviant, suhelda ajakirjanike, pangaametnike ja meie kaldameeskonna juhi Kristiina Klaosega, kes jäi kokku sõlmima meist mahajäävaid otsi. Saare Kütus täitis laeva küttepaagid, Kuressaare koolilapsed tõid meile paki omatehtud joonistusi Lennukist, saarlased käisid uudistamas, kuhu on pesa teinud Uustulndide perekonna poolt meile kaasa antud kotermann. See viimane jäi saladuseks ka kogu meeskonnale, enne kui taas Tallinnas olles selgus, et kõigi eest varjus, vaid kapteni teadmisel, oli laevavaim reisi kaasa teinud ühe ahtrikajuti kõlari kastis.

Saare maavanem Jüri Saar ja Kuressaare linnapea Jaanus Tamkivi olid Roomassaare sadamahoones katnud veel kerge toidulaua ja siis tulid viimased sõnad, õlalepatsutused, kallistused, lõpuks pisarad ja päris viimaks tolliformaalsused ning mitteformaalsed fotod tollimeestele-naistele mälestuseks.

Ja nüüd kõike head teile, igaõhtune „Aktuaalne kaamera”, euroremonditud kontoriruumid, Tallinna börs, „Salatoimikud” ja muud harjumuspäraseks saanud mõttetud pisiasjad. Puhkame üksteisest väheke. Kell 01.00 ületasime Eesti territoriaalvete piiri. Kohe pärast seda helises mu mobiiltelefon. Kurat, see on Andres: „Saatsin sulle Hotmaili aadressil elektrivõrkude kolmanda kvartali aruande, loe seda Kopenhaagenis,” ütles väsinud hääl. Mobiililevi on kehva, ma võin ju talle öelda, et ma ei kuulnud.