Читать книгу Eesti lipp ümber palli - Tiit Pruuli - Страница 9

See oli kohutav maru. Kord-korralt katsusid haned tagasi pöörata, kuid ei suutnud, ja torm ajas neid üha kaugemale Läänemerele. Ta oli ajanud nad juba Ölandist mööda ning ulgumeri laius nende ees tühja ja elutuna.

Selma Lagerlöf, „Nils Holgerssoni imeline teekond läbi Rootsi”

Eesti avamerepurjetajate merematkad on pärast vennakseid Valtereid ja 1950. aastate alguse kuulsaid viikingiretki – Rootsist Ameerika mandrile siirdunud pagulaspaatide ookeaniületamisi – piirdunud paraku peamiselt rannikusõitudega. 1945. aastal alguse saanud Balti regatt ja Balti mere karikavõistlused tuuritasid Leningradi, Tallinna, Riia, Pionerski, Klaipėda vahet.

Iseseisvuse taastamise järel jõudsid esimesed sinimustvalget kandvad purjekad ajapikku Soome saarestikku, Rootsi skääridesse, Gotlandile, Inglismaani. Taani väinadest väljapääsemine on eestlastele igatahes meie meretavade algusest saadik tähendanud kaugesõitu minekut.

Lennuki katsesõit 1999. aasta augustikuus viis meid Rootsi sadamalinna Simrishamni ja Taanile kuuluvaile Bornholmi, Kristjansø ja Frederiksø saartele. Nädalaga läbisime veidi alla tuhande meremiili – see on meie kliimaoludes kesisema purjetamissõbra aastane sõidunorm.

Ümbermaailmareisi esimeseks välissadamaks sai Lõuna-Gotlandil asuv pisike Vänburg, mis meile tuttav juba suvisest proovisõidust. Selle kaluriküla nya hamn’i pidime minema sel lihtsal põhjusel, et öösel olime põrutanud rootslaste tähistamata võrkudesse ning mootori sõukruvi oli nii põhjalikult võrgulinasse mässitud, et ilma akvalangisti vee alla saatmata seda enam lahti ei saanud.

90 kilomeetri kaugusel Rootsi rannikust asuv Gotland on eestlastele alati sõbralik paik olnud. 5000 aastat on siin inimesed elanud, „aga mitte rootslased, vaid guted – gotlandlased”, armastavad nad ise rõhutada. 10. sajandi paiku oli Gotland üks Läänemere olulisimaid kaubanduskeskusi, kus on leitud kõigi tollal teadaolevate riikide rahasid. Meie 11.–13. sajandi meresõitjad tegid ojamaalastega kaupa ka siis, kui Ölandiga sõjajalal oldi. Gotlandi käiakivid olid hinnas nii Saaremaal kui ka Mandri-Eestis. 1944. aasta suurpõgenemise ajal maabus Gotlandi randades enam kui 6000 Eesti paadipõgenikku.

Ei olnud meil seekord aega uuendada tutvust Gotlandi lammastega, otsida Visby ajaloomuuseumis Eestis valmistatud ehteid, külastada Ojamaa keskaegseid kirikuid ega Visby linnamüüri. Polnud aega isegi Hamra Krogis savikruusist õlut juua. Ostsime kohalike kalurite käest universaalvaluuta eest mõned tursad, päästsime vahetusmadrus Tiit Karuksi sadamapeldikust luku tagant ja olime valmis startima. Ja siis midagi hemingwaylikku – kaks eestlast sadamakail meid tervitamas. Pärnumaa mehed olid kenad kalurid, aga oma siinsetest tegemistest suurt rääkida ei tahtnud: „Kurat seda maksuameti asja teab, ütleme, et oleme oma Rootsi sõpradel külas.” Meie jutt sellest, et läheme sõitma ümber maailma, paistis neile asistele meestele vähe kummaline. Küll kõhklevalt, aga ikkagi saadeti meid teele parimate soovidega.

Enne Kopenhaagenit saime veel eesti keelt rääkida. Kaubalaeva Paul Keres kapten võtab raadioühenduse ja annab ilmaprognoosi. Saame tuult kuni 23 m/s, kahe ja poole meetrist teravat Läänemere lainet. Aarne teeb lainelt alla sõites Lennuki hetkekiiruseks 17,2 sõlme. „Mehe nägu nagu olümpiavõitjal,” kommenteerib raadiohääl Tiit Karuks. Paul Kerese ja Gotlandil elava Paul Loobi, eestlasest NHL-i hokimängija Håkan Loobi isa auks ristisime Pauliks ka rasvatihase, kes meile kaheksandaks meeskonnaliikmeks lendas. Pärast seda, kui rumal lind oli aga jätnud autogrammi laeva logiraamatusse, ta diskvalifitseeriti.

Ehkki ilus legend, et taanlaste puna-valge Taani lipp langenud Valdemar II-le taevast Tallinna all 1219. aasta suvel, ei pea ajaloolaste arvates paika, ning kindlad andmed selle lipu kohta pärinevad 14. sajandist, heiskasime vastavalt rahvusvahelisele tavale Taani vetesse jõudes Dannebrogi paremasse saalingusse.

Kopenhaagenisse jõudes ei köitnud meie tähelepanu mitte Väikese Merineitsi skulptuur, vaid selle läheduses seisnud, üsna räsitud välimusega purjelaev Apostel Andreas, kaks kahesajaliitrist kütusetünni ahtritekil. Selgus, et see Moskva klubile Prikljutšenije kuuluv 16 meetri pikkune purjekas on just ümbermaailmareisi lõpetamas. Vene meeste reis algas 1996. aasta sügisel Peterburist ning esmakordselt läbiti purjejahil Põhja-Jäämeres asuv Põhjameretee. Samuti seilati kõikidel ookeanidel.

Ühe päeva jõudsime Taani eestlaste abil sisustada ka linnaekskursiooniga. Käisime ajaloolises Frederiksborgi lossis, mis ehitati Frederik II ajal. Veinilembene Frederik on merenduslukku läinud sellega, et tema ajal hakati Sundi läbivatelt laevadelt tollimaksu võtma tonnaaži pealt, millega suurenesid märkimisväärselt riigi sissetulekud.

Eesti kogukonnale Taanis panid meie mere- ja põllumehed aluse 1920. aastail. Sõja järel oli Taanis põgenikelaagreis üle 700 eestlase. Praegune Eesti Selts koondab umbes 100 inimest. Noorem osa Kopenhaageni eestlaskonnast eesotsas Taani Mereväeakadeemias õppivate poistega tutvustas meile kõrtse, kus tõsised meremehed koos käivad.

25. oktoober, esmaspäev

Teeme hommikul Kopenhaagenis viimased laevatööd – ahterpiik korda, uus mastikrae, taglase kontroll. Kell 13.30 viskas suursaadik Jüri Kahn kaiotsa laeva ja hakkasime liikuma. Sundis on laevaliiklus sama tihe kui tipptunni autodevool Liivalaia tänaval. Mart jookseb edasi-tagasi kokpiti ja radari vahet. Uus vahetusmadrus Marko Kadanik korraldab salongitrepil aga flegmaatilise rahu ja pikkade seletuste saatel söögitegemist – tomativiilud peavad olema 0,5 cm paksused, sibulaviilud päris läbipaistvad, kastet tuleb segada kaks korda iga kahe minuti tagant. Mehed on tegelikult juba näljased, Marko räägib aga sellest, et tal on unistus kunagi oma restoran avada. Kaido murrab suure tüki leiba, määrib paksult võid peale.

Vasakule ehk pakpoordi jääb Taani ja Helsingør, paremale ehk tüürpoordi Rootsi ja Helsingborg, siin on Øresundi väina kitsaim koht, kus ahastuses nõukogude meremehed aeg-ajalt laevadelt vette hüppasid ja vabadusse püüdsid ujuda. Laevade pühad isad ehk kapteni abid poliitalal naljatasid siit läbi sõites, et mahahüppajaid ootab ees tõesti hea põli, sest veidi enne kuulsat keraamikalinna Höganäsi asub Euroopa vanim nudistide plaaž. Vastu õhtut tabas aga ahastus meie Tuisu-papit – Ösel Foodsi longero on tõesti otsas mis otsas. Mart on määranud mind viinakapi võtmehoidjaks, meil on seal pika reisi tarbeks lisaks enam kui sajale kange alkoholi pudelile ka 5 liitrit piiritust ja mõned pudelid peenemat napsi, aga alkoholi väljajagamine on praegustes oludes keelatud. Aarne tõi lauliku välja ja hakkas kurblikke viise ümisema.

26. oktoober, teisipäev

Hommikune ilmateade lubab õhtuks SW tuult 18 m/s. Vaatame, kui kaugele jõuame vastutuules punnida. Andsin Riisalole peopesa haavade raviks Desitini salvi. Esimene väljajagatud ravim, kui longerot mitte arvestada.

Kell 15.45 jõudsime ümber Skagen Revi poi Skagerraki väina. Oleme Põhjameres. Jõime kruusiga soolast merevett ja andsime Neptunile vastutasuks lonksu suure mereriigi Läti brändit Kolumbus. Vesi on tõesti juba märgatavalt soolasem kui Läänemeres. Ookeanivee keskmine soolsus on 35‰. Botnia lahes aga näiteks vaid 5‰, Soome lahes 6–7‰, seda tänu rohketele jõgedele ning sademetele ja lume- ning jääsulamise vetele. Punase mere soolsus on kohati üle 40‰. (Kunagi hiljem, kui Mardilt merevee tiheduse ja soolsuse kohta küsisin, järgnes säravil silmil loeng sellest, kuidas ameeriklaste uurimislaev Challenger 1873. aastal Knutseni meetodil mere soolsust tiitris, kuidas seda CTT-sondidega praegu tehakse, milline on soolsuse erinevus erinevates veekihtides, kuidas see mõjutab tihedust jne. Vaikselt hakkasid meeskonnaliikmed salongist lahkuma, jättes Mardi lõpuks üksinda laua taha seletama skeeme Seibold-Bergeri monograafiast „The Seafloor. An Introduction to Marine Geology”.)

Lugesin Adam Johann von Krusensterni elulugu, kus räägitakse muuhulgas sellest, et noor Krusenstern oli 1793 väljaõppel Londonis ja järgmisel aastal määrati ta seal fregatile Thetis (NB!), kelle pardal siirdus reisile Lõuna-Ameerika rannikule. Inglismaale naasis ta 1796. Sel reisil küpsesid ta peas esimesed mõtted tulevasest ümbermaailmareisist. Kui ta lõpuks 1803. aastal teele asus, said ta laevad Neva ja Nadežda 18. septembril just Kattegati väinas, seal, kust meie praegu tuleme, kaela nii tugeva tormi, „nagu oleks kõik maailma kurjad vaimud siia kokku kogunenud”.

Ka eesti mees Jüri Jürison, kes 1865 korvett Askoldil Krooni linnast ümbermaailmareisi alustas, annab oma mälestustes Põhjamere kohta dramaatilise kirjelduse: „Kui ümber Taanima tipu Saksa merde olime saanud, tõusis torm, et hirm oli vaadata. Meri mässas kui pöörane ja lainete turjad lendasid mööda tuult. Majakõrgused rohelised lained kobrutasid valges vahus, kargasid kange möirgamisega üksteise järele, kui tahaksid nad laeva ära neelata. Laev vintsus ühelt poolt teise ja taevas üleval näitas senna ja tenna lendvat. Pimedas sätendasid lainete harjad, torm ulus mastides, aga laev ei läinud vastu tuult sugugi edasi. Hirmus ilu on tormisel merel!”

Meie otsustasime looduse vastu rohkem mitte võidelda. Olles ümber Skageni nuka saanud, liikusime üheksa tunni jooksul edasi kõigest 25 miili. Mart küsis kella 22 ajal luba sõita sisse Hirtshalsi sadamasse. Kui raadioside oli lõppenud, kutsus meid välja Eesti Merelaevanduse mootorlaev Dirhami. Kolmas tüürimees Ants, kes oli meie sadamakõnet pealt kuulanud, tervitas ja rääkis, et temagi on oma elu hullemad ilmad siin kandis kätte saanud.

Õhtu eel hakkas tuul veelgi tõusma. Viimased 28 miili kuni Hirtshalsini liikusime keskmise kiirusega 2,8 sõlme.

Peatusime Taanimaa lõunatipus Jüütimaal mõne päeva, ootasime ilma ja sättisime laeva – pingutasime vante ja parduune, vahetasime mastis topitule pirni, otsisime leket vööris. Merehuvilistel tasub külastada Hirtshalsis asuvat Põhjamere Keskust, kus on Euroopa suurim akvaarium (4,5 miljonit liitrit vett). Suurem osa linnakese elust käib ümber kalanduse, Hirtshals on kodusadamaks umbes 200 kalalaevale, pisematest rannasõidupaatidest kuni ookeani baaslaevadeni välja. Heeringad, makrellid, krevetid, lestad ja lõhed on selle Taani suurima kalasadama tegelikud elanikud.

29. oktoobril läksime taas teele, kuigi ilmateade lubas kuni 22 meetrit tuult. Sättisime kajuteis kõik asjad kindlalt oma kohtadele, et nad tormis paigal püsiksid, sõime kõhud kõvasti putru täis, et merehaigust vältida. Kõige rohkem häiris kusagilt laevasisemusse immitsev vesi. Nelja-viie tunni tagant tuli pilsipumpadega kõvasti tööd teha, et enam-vähem kuiva jalaga tualetti jõuda.

1. november, esmaspäev

Öösel üllatas meid sinine suits salongis. Merel kasutatakse suitsusignaale küll – oranži suitsupadrunit põletatakse siis, kui oma hättasattumisest märku tahetakse anda. Sinise suitsu tähenduse õppisime nüüd siis ka ära – küttesüsteem andis märku, et ta enam ei tööta.

Viimase paari päeva maruilmadega oleme kaotanud väikese pootshaagi, päästerõnga kronsteini, spinnakervall on end läbi närinud, purunenud on kaks reitorit, mis purje masti küljes hoiavad. Üks laevalael murdunud laine painutas kajutiluugi kohal oleva pritsmekaitse lapiti vastu luugiava, nii et salongi tuleb nüüd pugeda kui urgu.

Vesi, vesi, vesi. Igal pool. Ümber laeva soolane meri, taevast sajab vihma, kajutipõrandal loksub diislisegune löga, lagedest tilgub kondensvett, illuminaatoritest ja masti vahelt soriseb vett koidesse, kambüüsi, kaardilauale. Püüan end lohutada teadmistega, et täiskasvanud inimese keha koosneb 75% veest ja umbes 71% meie planeedi pinnast on kaetud veega. Seega oleks ju vesi just kui meie normaalne keskkond. Isegi inimese hammastes on teadlaste kinnitusel 10% niiskust ja 90% tahket ainet. Praegu on tunne, et need viimased protsendid on vastupidised. Igal pool on vesi ja niiskus. Lisaks kõigele üsna külm vesi.

Arutame, et ehk peaks tegema vahepeatuse Doveris, Inglismaa lähimas punktis Mandri-Euroopale, kuulsas roomlasteaegses sadamas. Doverisse jääb siit alla 300 miili. Nagu Aarne ütles, pole see midagi: purjetad korra Pärnust Haapsallu ja tagasi ning siis veel korra Pärnust Haapsallu. Aga kui vastutuul on kolmandat päeva ligi 20 m/s, vandid undavad, puri plagiseb, meri käib pidevalt üle teki, kui tulisoolane vesi silma tuhiseb, nii et oled mitu pikka hetke lihtsalt pime, ja tuulegeneraator teeb 24 tundi ööpäevas sellist häält, nagu seisaks keegi mees sul ketassaega selja taga, vaat siis tunduvad need eesolevad Pärnu–Haapsalu jupid kaunis pikad.

Riidessepanemine ja tualetiskäimine on muutunud tõeliselt raskeks füüsiliseks tööks.

Olime Margusega just õhtuse vahi üle võtnud, kui 20.05 kostis vöörist kõva raksakas. Mart on oma päevikus seda kirjeldanud järgmiselt: „Arvasin, et ankur pääses lahti ja lõi vastu parrast või sõitsime mõnele meres triivivale asjale otsa. Saatsin vanemtüüri vööri kontrollima, ega vett ei tule. Kohe kuulsin aga roolis oleva Pruuli häält, mis teatas, et vöörstaak on lekk. See oli kaunikesti kõhedust tekitav sõnum. Tormasin välja rooli ja pöörasin laeva allatuult, et vöörstaagilt pinge maha võtta, ja käivitasin igaks juhuks masina. Seejärel andsin käsu genua kokku rullida ja groot alla lasta, et selgust saada, milline on vigastus. Groodiga saadi kiiresti hakkama, aga genua rullrehv ei töötanud enam üldse. Lasksin eespurje, nii vähe kui seda lahti oli, kokku siduda. Oli selge, et vöörstaak on katkenud masti topi juurest ja et seda viga merel 8-pallise tuulega ei paranda. Lasksin vahestaaki foka tõsta ning panin laeva pakstaktuules kalda poole liikuma.

Seejärel läksin kaarti uurima, et selgitada välja võimalik hädasadam. Näis, et peame kogu suure vaevaga vastutuult pressitud kõrguse kaotama ja minema Saksamaale Borkumi sadamasse. Asi oli osalt ka selles, et mul polnud varuks kõigi Põhjamere sadamate sissesõidukaarte, Borkumi kaart aga oli olemas. Laev avariikursil, andsin VHF-iga eetrisse ohutusteate Securite kõigile laevadele. Teatasin oma asukoha, kursi ja kiiruse ning hoiatasin, et olen piiratud manööverdamisvõimega. Ei läinud kaua, kui raadio teel kutsus meid eetrisse Hollandi rannavalve ja pakkus abi. Tänasin ja ütlesin, et tuleme toime ning teatame, kui peaks abi tarvis olema. Ühtlasi küsisin, kas on võimalik saada lootsi sissesõiduks Harlingeni, kuhu viib pikk ja käänuline faarvaater. Jaatav vastus andis võimaluse kurssi muuta ning nüüd oli hädasadam umbes 60 miili kaugusel.”

Kõige ohtlikum selle juhtumi juures oli aeg, mil vöörstaak oli purunenud, aga purjed veel üleval. Kui siis oleks tuul tõusnud ja laine kerkinud, oleks võinud tekkida oht, et mast ei oleks pingele vastu pidanud ja oleks murdunud. Vöörstaagi purunemise põhjused olid tema vales paigaldamises ning Finngulf kompenseeris meile kulud, mis uue staagi saamiseks tegime. Meie süüdistasime õnnetuses muidugi läti brändit, mis Neptunile ilmselt ei meeldinud.

Pärast tormist Põhjamerd oli Harlingeni Põhjasadamasse sissesõit, milles meid aitas Hollandi rannavalve vabatahtlik loots, kui saabumine muinasjutulinna. Juba rannikule lähenemine Lääne-Friisi kõrgete liivakallastega saarte Terschellingi, Vlielandi, Amelandi, Schiermonnikoogi ja Rottumeroogi vahelt andis vettinud ja vöörstaagita meremeestele omalaadse kindlustunde – kui selline asi juhtuma pidi, siis hea, et see just siin juhtus.

Ja Harlingen – 20 000 elanikku, madalad majad kanalite ääres, kirikukellade helin ja traditsioonilised külgsvertidega purjelaevad. Ning muidugi kanalid, mida mööda on võimalik sõita paatidega ja kus talvel korraldatakse kuulsaid uisumaratone. Saime kaikoha päris kesklinna, jalakäijate promenaadi veerde. Imposantsed purjekad tõid muidugi kohe meelde Hollandi kui maailmariigi kõrgajad, mil Hollandi Ida-India Kompanii tegi pikki kaubareise lõunamaadesse.

Friisi põllumeeste asujälgi on hinnatud 2500 aastat vanaks. Hollandlased võtsid Lääne-Friisimaa oma võimu alla 11. sajandil ja Kesk-Friisimaa 16. sajandil. Friisi keele saatusest ja staatusest leidis Kaido palju tähelepanuväärset. See germaani keelte hulka kuuluv keelekild püsib tänini elus, teda õpetatakse kooliski, ilmuvad kirjandusteosed. Aga vajab edasikestmiseks Võru Instituudi laadse Fryske Akademy moraalset toetust. Harlingenis avastasin muuhulgas sellise lingvistilise kurioosumi, et Kaido, kes laevas muidu ikka eesti keeles kõneles, arvas, et Friisimaa koerad saavad tast paremini aru, kui suhelda võru keeles. Selgus, et Kaido räägib kõikide maailma koertega võru keelt.

Harlingen ei jäänud meile mitte ainult hädasadamaks. Teisele tüürimehele Tiit Riisalole ja tema kaasale Signele sai Harlingenist ka abielusadam. 6. novembril registreeris Eesti Vabariigi konsul Lauri Bambus Lennuki pardal Tiidu ja Signe abielu. Ei tea, et mõnel Eesti jahtlaeval varem sellist tseremooniat ette oleks tulnud. Tegelikult oli noortel plaan abielluda Inglismaal, aga vöörstaak tegi nende kavadesse oma korrektiivid ja pruut lendas kibekähku Hollandisse. Nii oli nüüd meeskond kenasti laevatekil rivis, alus lipuehtes, olime poest leidnud ka Mendelssohni pulmamarsi ja Mart ning EV suursaadik Brüsselis (kes meeleoluka õhtu käigus muutus me kõnepruugis Brüsseli-kutiks) Sulev Kannike ütlesid õnnitluskõnet. Õhtu jätkus kohalikus kalarestoranis, kus muidu oli kõik nagu pulmadele kohane, ainult et kelner ei suutnud kuidagi aru saada, et me tellisime lauda ka mõned pudelid vodkat, ja tõi meile järjekindlalt pudelitega water’it. Kummaline eurooplane pidas me tõsimeelseid selgitusi naljaks ja tassis aga uusi veepudeleid lauda. Karm diplomaatiline sekkumine päästis lõpuks olukorra.

Noorpaari mesinädalad jäid paraku lühikeseks, sest me olime oma reisiga alles nõnda alguses, et kauged maad ja mered tõmbasid Lennukit kiirustades enda poole. Ja ilmaprognoosid Põhjamere jaoks läksid järjest kehvemaks. Kaugemale siit! Mõne nädala pärast algasidki Euroopas „sajandi tormid”, mis said nime Lothar. Hukkus 130 inimest, tuule kiiruseks mõõdeti kohati 210 km/h. Belgias ja Prantsusmaal olid suured üleujutused, Austrias lumelaviinid. Läti katamaraan Kaupo, kes alustas ümbermaailmareisi meist veidi hiljem, jäi nende tormide kätte ning pidi oma maailmareisikavu oluliselt ümber tegema.