Читать книгу Just nii, härra seersant! - Timo Porval - Страница 5

Hea lugeja!

Raamatu autorid, tänased reservväelased Timo Porval ja Tarvi Tiits, on mõlemad läbinud ajateenistuse Eesti kaitseväe Tapa väljaõppekeskuses, Pioneeripataljonis: Timo 11kuulise teenistuse aastatel 2008–2009 ning Tarvi 8kuulise teenistuse aastatel 2004–2005. Elu viis autorid ühiste ettevõtmiste kaudu kokku 2008. aasta alguses, mil Tarvi õppis Tallinna Tehnikaülikooli majandusteaduskonnas ning Timo Tallinna Tehnikakõrgkooli ehitusteaduskonnas. Juhtus nii, et samas noorteorganisatsioonis tegutsedes tutvustas Timo Tarvile ideed kirjutada ajateenistuskogemusest raamat ning viimane oli ilma pikema jututa valmis kampa lööma.

Miks kirjutada raamat ajateenistusest? Sest me kumbki ei teadnud enne teenistusse asumist, mis meid ees ootab. Puudus ettekujutus tänapäevasest väljaõppest, ajateenistusest Eesti kaitseväes. Kuskilt lugeda selle kohta eriti polnud, sõpru-tuttavaid, kes oleks ise selle värskelt läbi teinud, leidus väga vähe (kui üldse) ning isadel ja vanaisadel sellist kogemust, mida edasi anda, reeglina ju polnud. Sellele vaatamata oli meil kusagilt tekkinud ridamisi ajateenistusega seotud eelarvamusi, mille tekkelugu meile endalegi hägune. „Ajateenistus on mõttetu ajaraiskamine“ oli neist vast üks levinuimaid. Klassivendi, kes ajateenistusse minemas olid, võis ühe käe sõrmedel kokku lugeda ning isegi spordipoisse näis kimbutavat „kehv tervis“. Kohati võis lausa tajuda suhtumist: „Ah et ei saanud ajateenistusest vabastust? Järelikult saamatu, ei oska enda eest seista, pole kontakte, niisiis ei jõua ka elus edasi.“ Samas oli kuskilt kõrvu jäänud, et küsitluste järgi on meil kõrge kaitsetahe. Niisiis mõnevõrra segane, vastuoluline lugu. Mis siis ikkagi tegelikult paika peab või ei pea? Äkki peaks ise sellest kõigest ühe raamatu kirjutama? Endale mälestuseks, teistele teejuhiks?

Mõeldud, tehtud. Tõsi, ideest teostuseni on kulunud mitu head aastat ning kõik pole sugugi nii ladusalt sujunud, kui algul arvasime. Esimene suur töö sai tehtud aastail 2008–2009, kui Timo ajateenistuses olles päevikut pidas ning peaaegu iga päev eluolu kohta käsikirjalisi märkmeid tegi. Kuna me polnud kumbki ühtki koolikirjandist tõsisemat kirjatööd teinud ning igasugune kokkupuude raamatu kirjastamisega puudus, siis plaanisime märkmete ladusalt loetavaks raamatutekstiks vormimisel endale kedagi appi paluda. Paraku tulutult – me ei leidnud õiget „kirjanikku“, küll aga kaotasime õige inimese otsimisele omajagu aega. 2010. aastal otsustas Tarvi ise kätt proovida. Valmis mõneleheküljeline käsikiri, millele sõprade-tuttavate tagasisidet küsisime. Tundus, et kõlbab (teenistuskogemus samas väeosas mõni aasta varem oli siinkohal kindlasti eeliseks). Sellest ajast saati olemegi vahelduva eduga märkmetest raamatut vorminud. Mõnda aega kirjutasime paralleelselt ka blogi (www.ajateenija.ee), seda kõike ülikooli lõpetamise, töö, ettevõtluse ja laste saamise kõrvalt. Päris kaua aega võttis. Nii kaua, et isegi reservõppekogunemisel ehk RÕKis oleme vahepeal mõlemad rõõmuga ära käinud. Mis seal salata – aeg-ajalt on ka loobumise mõtteid ühistest jutuajamistest läbi käinud, aga nüüd on see lõpuks ikkagi tehtud.

Enne, kui lugejat asja kallale lasta, tahaks siiski veel mõned asjad ära õiendada. Esiteks: me ei taotle tõde. Väeosad, aastakäigud, ülemused, mängureeglid – kõik on erinevad ja muutuvad. Kindlasti on detaile, mis igal pool ei kehti või mis on aja jooksul muutunud.

Teiseks: isiklik arvamus jäägu iga lugeja enda kujundada. Meie pakume lugejale lihtsalt ühte isiklikule kogemusele tuginevat lugu ajateenistusest Eesti kaitseväes. Loodetavasti mitte asjatult üles kiidetut, aga mitte ka sellist, mis kõike teenimatult maha teeb.

Kolmandaks: vaatamata sellele, et raamatu sündmused on ladusama loetavuse huvides justkui Timo silme läbi esitatud ja raamatu ülesehitus järgib 11kuulise teenistuse loogikat, pole see siiski üks-ühele ei Timo, Tarvi ega kellegi kolmanda lugu. Siin on mõlema autori juhtumisi ja kogemusi läbisegi, valdavalt isiklikult läbi elatut, aga ka lihtsalt kuskilt kuuldut. Seega tuleks raamatut käsitleda kui ilukirjandust, mida ei saa 100% tõe pähe võtta, ning seepärast pole ka ühelgi raamatus esineval tegelaskujul põhjust ennast puudutatuna tunda.

Neljandaks: me pole sõjaväelased või militaarasjanduse tundjad. Ka kirjastamine on meile võõras. Oleme täiesti tavalised Eesti Vabariigi kodanikud, kes teenivad leiba sootuks muudel elualadel, aga kes on ajateenistust läbides täitnud oma kodanikukohustust ning otsustanud saadud kogemusi lugejaga jagada. Me ei varja, et suhtume ajateenistusse positiivselt ja taunime ajateenistusest hoidumist, mis samas ei tähenda, et me oleks ise suure vaimustusega teenistusse läinud. Loomulikult oli meilgi muid eelistusi, aga kui isiklik „kaotusvalu“ kõrvale jätta, siis on see ikkagi õige tegu.

Mida tulevastele kutsealustele öelda? Käige ära ja ärge hädaldage. Väärt kogemus, raskustele vaatamata. Tegelikult ka.

Soovime kindlasti tänada kõiki, kes raamatu valmimisele kaasa on aidanud. Esmalt muidugi oma kaasasid, kellega koos veedetava aja arvelt lugematul hulgal töötunde on kulunud (püüame need nüüd korvata) ning kes kõikvõimalikes detailides kaasa on pidanud mõtlema, meie lõputuid jutustusi kuulama jne. Lisaks muidugi oma peresid, koduseid, lähedasi, kes pikaleveninud valmimisprotsessile vaatamata meid meie tegemistes toetanud on. Samuti lähedasi sõpru, kes on mõnes küsimuses nõu andnud või abiks olnud (Henri Palmar ja üks anonüümseks jääda sooviv sõber, kes ennast kindlasti ise ära tunneb), aga ka neid sõpru-tuttavaid, kelle peal meil on olnud võimalus oma tegemisi testida. Eraldi sooviks tänada Sandra Sauli ja Janno Joosepit kirjastusest Helios raamatu kirjastamist puudutavate nõuannete eest, Mait Kägot ja Tanel Friedenthali meile kasutada antud fotode eest, Martin Kiigemaad www.ajateenija.ee blogi püsti panemise tehnilise poole eest, Liina Pulgest Unistuste Agentuurist PR-alaste konsultatsioonide eest, kunagist klassijuhatajat Tõnu Lemberit kirjastusest Canopus ja head perekonnasõpra Riina Viidingut õigete teeradade kätte näitamise eest, toimetaja Mari Tuulingut, kes on meid mitmetest kuristikest mööda juhatanud, ning Riho Muugat, kes on raamatu visuaalse poole eest hoolitsenud. Kindlasti ka kooliaegseid kirjandusõpetajaid, tänu kellele võib kirjutamist meeldivaks pidada (Heily Soosaar, Jaanus Vaiksoo, Toivo Lind) ning kellele see teos loodetavasti häbi ei tee.

Aitäh Eesti kaitseväele kustumatute mälestuste eest ning tervitused endistele rühmakaaslastele ja ülematele Pioneeripataljoni päevilt aastail 2004/2005 ja 2008/2009, kellest paljudega oleme RÕKil juba kohtunud ja loodetavasti kohtume edaspidigi.

Aitäh Sulle, kes sa oled võtnud vaevaks seda raamatut osta, lugeda ja teistelegi soovitada.

Kindlasti on see kasulik kingitus meesterahvastele, kes aega teenima asuvad või tulevikus meie riiki kaitsevad.

Head lugemist.

Reservväelased

kapral Tarvi Tiits

seersant Timo Porval

Tallinn, august 2014