Читать книгу Just nii, härra seersant! - Timo Porval - Страница 9

Uus nädal algas vägagi huvitavalt, sest saime esimest korda tutvust teha teenistusrelvadega. Selleks ei pea militaarasjanduse fänn olema, et see elevust tekitaks. Tehnika pakub põnevust igal juhul.

Rootsi päritolu AK-4st sai nüüdsest meie truu sõber ja ustav kaaslane. Esimest korda relva käes hoida oli üsna eriskummaline tunne. Ühelt poolt on tegu selle ameti tööriistaga. See on nagu kirves või sapöörilabidas, mistõttu polegi siin justkui midagi erilist. Teisalt aga on tegu tapariistaga ning see teadmine tekitas teatavat aukartust ja lugupidamist.

Relvaga ümber käimine oli võõras ja alguses ei osanud sellega ei istuda ega astuda. Komplekti kuulus 4 salve ja puhastuskomplekt. Kõige olulisem oli aga teenistusrelva number. Kolme viimase numbri järgi määrati nimelt edaspidi karistusi. Minu omal olid vastavad näitajad suts üle 700. See tegi üsna hoolsaks, sest nii palju pumpasid ei jaksanud ma ühe ropsuga ka kõige parema tahtmise juures teha.

Relvade kättejagamise ajal kostis siit-sealt igasugu kommentaare. Teadjamad mehed teadsid rääkida, kui halb see relv ikka on. Või siis vastupidi, kui hea. Samuti oli paras aeg praalida sellega, kui palju keegi varem püssi lasknud on ja vanaisaga jahil käinud. Või siis et milline on kõige vingem kogetud tagasilöök ja kes on kõige kõvem relvaspets. Vene poisid olid miskipärast veendunud, et kõik, mis pärineb meist ida poolt, on maailma parim. Mitte ainult relvadega seoses, vaid üldisemalt: kummikutest rakettideni. Kui Euroopas toodetu koha pealt väga söakalt sõna ei võetud, siis jänkidel oli raudselt kõik õige pisut halvem. Kuni ülemused järgmiste korraldustega vahele segasid, võiski siit-sealt kuulda Kalašnikovi eelistest AK-4 ees. Ilmselt mõni ikka teadis ka, millest rääkis, aga suurem osa paistis niisama tarbetult targutavat.

Eksisid need, kes arvasid, et nüüd saab kuskilt relvahoidla nurgast kamaluga padruneid taskusse ajada ja lasketiiru paugutama minna. Esimeste laskudeni kulus õige mitu nädalat. Enne tuli selgeks õppida tehnilised ja taktikalised andmed, laskeasendid, päästmine, sihtimine, õige hingamine, relva lahtivõtmine ja kokkupanemine jms. Kõik seletati rahulikult lahti ja korrati üle. Peamiselt kasarmu koridori peal, aga ka maja kõrval akende all tegime lihtsamaid harjutusi lausa tülgastuseni. Ikka kokku ja lahti lappamine, laskeasendi võtmine jms. Päev-päevalt muutus kõik üha käepärasemaks ja liigutused osavamaks. Varsti võinuks kõiki neid asju juba une pealt teha. Esmapilgul tundus, et milleks kõik see kuiv trenn, aga relv on ikkagi relv. Lollides kätes on see ohtlik nii endale kui ka teistele. Pealegi näitab alles lasketiir, kui palju millestki kasu on või ei ole.

Ma ei teagi, kas tsiviilis poisid magasid tõesti 10 tundi ööpäevas või oli siinne liigutamine neile nii kurnav, et uni kippus kogu aeg kallale? Igatahes said nii mõnelegi kaasvõitlejale uued nipid kiireks lõõgastumiseks üsna pea selgeks. Eranditult kõik kandsid vormi varrukapealses taskus meditsiinipakki. See oli kokkuvolditud side õhukindlas kotis, umbes 8 x 8 cm suurune. Normaalsele inimesele sellise asja padjana kasutamine pähe ei tuleks. Meiesuguste jaoks oli see pea toetamiseks piisav, mahtus täpselt kõrva alla ära. Kui sellega kaugemas toanurgas voodi alla ronida, siis sai hea tahtmise korral sõba silmale küll. Voodis magamine ei tulnud kõne allagi, sest see oleks püsti tõustes kohe näha jäänud. Voodis istumine, rääkimata magamisest, oli päeval rangelt keelatud. Nii juhtuski, et pärast lõunat võis keegi toanurgas siruli olla. Vahelejäämine tähendanuks häda ja viletsust kõigile, enamik ei näinud sellisel riskimisel mõtet ja selliste asjadega ei tegelnud. Samas nendele üksikutele otseselt kätt ette ka ei pandud. Hoiatusi ja sõnelust sel teemal siiski jagus.

Kui kolmapäeval sööklast kasarmu poole sammusime, sõitis meist üks küllaltki tropp ülemus jalgrattaga mööda. Kuna meil oli parasjagu kõht täis ja tuju hea, siis paar venda viskasid rivis vaikselt nalja, et see mees võiks pedaalist väheke mööda libiseda ja ühe korraliku rebuka saada. Ja oh seda „rõõmu“, kui rühmavanem neid pilkeid kuulis! Sellised asjad sõjaväes juba karistamata ei jää. Rivi jäi kasarmu ees seisma ja need kaks julgemat venda jäeti välja. Ülejäänud saadeti sisse ja loeti sõnad peale, et neid, kes kas või korraks aknast piiluvad, tabab sama saatus.

Uudishimu oli muidugi liiga suur, et karta. Kohe kui uksest sisse saime, panime joonelt pesuruumi akende poole. Pilt, mis sealt avanes, oli üsna vahva. Rühmavanem pidas oma lubadusest kinni ja tõestas, et tal tõepoolest fantaasiast puudu ei tule. Poisid olid sisse võtnud crazy frog’i asendi (kükkis, põlved kõverdatuna, justkui oleks tsikli seljas) ja startisid just oma kujuteldavatel motikatel, ühemillimeetrised lokid tuules lehvimas. Mõne aja pärast tulid vanema käsu peale kurvid ja hüpped, kallutused paremale ja vasakule jne. Samal ajal tuli neil laulda napakat crazy frog’i lugu. Meie irvitasime kõige selle peale akende taga, nii et munad märjad. Näha oma kaasvõitlejaid, ikkagi juba täismehi selliseid asju tegemas, kutsus tol hetkel esile üsna hüsteerilise naeru. Kui nad tuppa jõudsid, siis patsutati neile õlale ja öeldi, et kui nõnda edasi läheb, siis on varsti A-kategooria load olemas. Kõige rohkem nalja saab ikka teiste kulul.