Читать книгу Just nii, härra seersant! - Timo Porval - Страница 8

Sõit Tapale kestis vististi mõnikümmend minutit. Parajasti nii palju, et sain ennast mõnusalt sisse sättida ja mõtted mujale juhtida. Millisekundiks suutsin vist isegi ära unustada, kuhu need bussirattad meid tegelikult viivad. Mõni külmema närviga või siis lihtsalt haige peaga vend vist isegi tukastas sel ajal.

Keerasime Narva maanteelt maha Tapa-Loobu maanteele. Näis, et siin antakse veel valida: tapa või loobu. Valinuksin meeleldi viimase, ent valik polnud minu teha. Tapa linna sisenemine tekitas reisiseltskonnas ning ka minus selgelt elevust, sest kohtumine selle paigaga oli esmakordne. „Nii et see siis ongi see endine ja praegune sõjaväelinnak…“ mõtlesin endamisi. Sellest, et Tapal paiknesid Nõukogude sõjaväe üksused, olin ähmaselt midagi kuulnud. Hiljem olen teada saanud, et NSVLi sõjaväe insenervägede õppeväeosa ehk meie tähenduses nn vana linnak anti Eesti kaitseministeeriumile üle 1992. aasta augustis. Nn lennuvälja rajamist, millest hiljem korduvalt juttu tuleb, alustati Nõukogude vägede poolt ühes baaside lepingu sõlmimisega 1939. aasta sügisel. „Kultuuripärandit“ oli siin näha kõikjal, paraku enamasti võõra kultuuri pärandit. Muus osas oli aga esmamulje nagu väikelinnade puhul ikka: väike, rahulik ja räämas. Linna serva pidi kulges raudtee, mille tõkkepuude taga meie Sauruste kolonn hiljem tihtilugu ootama pidi. Olgu öeldud, et veokitena olid teenistuse jooksul kasutuses nii Unimogid, MANid kui Saurused. Põhiliselt kasutasime kahte esimest, viimaseid episoodiliselt teenistuse lõpu poole, tagalarühmas olles. Unimogi mahtus jagu, MANi kaks jagu.

Keskuse moodustasid kohalik kaubamaja ja selle parkimisplats, mille ümber käis tihe sagimine. Sealsamas külje all Jakobi kirik ja seda ümbritsev park. Pisut eemal Säästumarket ja sibulakujuliste kuplitega õigeusukirik. Kortermajad olid valdavalt nõukogudeaegsed ja koledad – sellised, milles elamisest tänapäeval vististi vähesed unistavad. Linnaäärsetel tänavatel oli ridamisi omaaegseid elamuid, ent mitte selliseid, mis tänapäevaseid arendusprojekte ja põllukülasid meenutaksid. Pigem ikka selliseid, kus siin-seal aiaaugust klähvimas koer, akna peal iseäranis uudishimuliku pilguga „päevauudiseid“ jälgimas kellegi vanaema ja maja trepile kogunenud kohalik õlleklubi. Sekka mõni kass, 90ndate alguses soetatud „väljamaa autu“, puukuur, hulk õunapuid ja aknapealseid potililli. Aga oli ka erandeid – maju ja aedu, mis kaugelt pilku püüavad ja küllap kadedustki tekitavad. Selliseid, kus hoovi peal tõukoer ja kuudi kõrval Mersu. Üksluisuse üle ei saanud igal juhul kurta.

Põgus tutvus uue kodulinnaga piirduski esialgu bussiakendest nähtuga. Minu üllatuseks oli siin kõige muu taustal Eesti kaitseväest üsna vähe märke, kui ehk tavatult laiguline seltskond kohalikus bussijaamas välja arvata. Needki olid relvitud. Olin oma teadmatuses ja rumaluses oodanud midagi muud, vististi kõrvalosatäitja rolli ameerikalikus sõjafilmis? Teate ju küll: karjade kaupa hambuni relvastatud ja röökivaid mehi mööda tänavaid marssimas, nende vahel ringivuravad kuulipildujatega Hummerid, ülelendavate hävitajate müra, telklaagrid, kamp pommikindlaid mehi bazookadega igal tänavanurgal. Ikka nii nagu peab! Filmis…

Niisiis oli mu ettekujutus tänapäevasest väljaõppekeskusest ilmselgelt üsna olematu. Midagi sellist otse loomulikult polnud. Esimesi tõsisemaid märke Eesti kaitseväest ja muust militaarsest võis tegelikult näha alles linna serval, seal, kus paikneb Kirde kaitseringkonna Tapa linnaku territoorium ning sinna juurde kuuluv tehnikapark. Ent sealgi oli kõik üsna rahulik. Pommikindlate geriljade asemel oli siin hoopis kamp minusuguseid erariietes äsja saabunud mehi. Pealtvaatajateks muhelevad mundrikandjad. Üsna pea liitusime selle seltskonnaga ka meie. Mõni vabatahtlikult, mõni vabatahtlikult-sunniviisiliselt, mõni vastumeelsust varjamata.

Lõpuks saabus hetk, mil bussi neli ratast sõitsid pääsla väravast sisse. Siit algas 11 kuud „natuke“ teistsugust elu. Ka need noorsandid, kes olid ennast eesootavaga väga hästi kurssi viinud, ei osanud aimatagi, kui teistsugune see kõik saab olema. Reisiseltskonna rõõmus tuju oli rikutud. Vabadusega oli selleks korraks jokk ning suvine lihagrillimine jäi sedapuhku vahele.

Väljusime kõik see mees bussist, kokku umbes 40 inimest. Olime erariietes ja hoidsime pead veel üsna püsti. Nii mõnigi neist peadest vajus üsna pea pisut norgu, aga tol hetkel elasime veel õndsas teadmatuses. Puhus erakordselt soe ja mõnus suvetuul, just selline, mida tahaksid tunda, kui rannamõnusid nautides varbad liiva sisse pistad või vollet mängid. Suurel asfaltplatsil kasarmute ja mundrikandjate keskel seda ilu nautida polnud päris see. Kaugemalt kostis rannamelu asemel kõrvu „vasak, vasak, üks, kaks, kolm“. Osa ajateenijaist oli saabunud päev või paar varem ning harjutas marssimist. Seda „vasak, vasak, üks, kaks, kolm“ asja saime edaspidi omal nahal isegi tunda. Tülgastumiseni. Sõna otseses mõttes söögi alla ja peale. Hetkeks kerkis taas kord silme ette USA sõjafilm. Olgu muide öeldud, et suurel asfaltplatsil ei kosta see sugugi selliselt, nagu lugedes võiks arvata. Miskipärast oli „vasaku“ viimane silp tihtilugu venitatud ja s tundus mitmekordsena ning rõhutatult teravana. Eriti veel, kui takti juhtus lugema venekeelne seltskond. Ilmselt võiks selle kirja panna nii: „Vassssaaaaak, vassssaaaak, üks, kaks, kolm!“

Minu mõttelennu katkestas kohe üks veebel, kes karmi häälega käskis meil ühte viirgu astuda ning kotid laiali laotada. Pean tunnistama, et see hääl mõjus alguses üsna ehmatavalt, isegi hirmutavalt. Toon, mis hiljem tundus tavapärane, oli tol hetkel minu jaoks pigem röökimine. Tsivilistina kuuled selliseid röögatusi enamasti vaid siis, kui kellelegi korralikult varba peale oled astunud või mingi muu sigadusega hakkama saanud. Mõistsin alles hetke pärast, et tegelikult polnud viga midagi – pidime tõesti lihtsalt viirgu astuma ja kotid laiali laotama.

Kottide laiali laotamisel oli üks väga selge ja lihtne põhjus: kontrolliti, ega keegi tarkpea keelatud asju kaasa pole võtnud. Näiteks erootilise alatooniga ajakirju, narkootikume, alkoholi, relvi. Või ka naist, lapsi, pagulasi, vana paadimootorit, pesumasinat ja muud seesugust. Kui kõik see mees oma nodi asfaldile laiali oli laotanud, avanes üsna lahe vaatepilt. Siin leidus kõike, mida eluks vaja. Oli plokkide viisi suitsu – ilmselt suurest hirmust, et mine tea, millal juurde sebida saab –, kilode kaupa magusat, elektroonikat, villaseid sokke tervele jaole, kesisema raamatukogu jagu lugemist, kingaviksi terveks hooajaks, hügieenitarbeid igaks otstarbeks, aga ka nt kitarre jm muusikariistu. Ühel minu hilisemal lahingpaarilisel oli kaasas kolm kaheliitrist Coca-Colat. Nagu hiljem selgus, oli see talle eluliselt vajalik. Teise maailmasõja aegu oleks sellest platsitäiest igatahes peaaegu terve kompanii ära varustanud.

Elukogenud mehena ei paistnud veebel kogu sellest tränist sugugi üllatunud olevat. Küllap oli sellist kaupa siia varemgi toodud. Veebel käskis ainult meestel suumulgud kinni pidada ja mitte rahmeldada. Mõne üksiku käest päriti mõnitavalt, et kas ta mitte oma naise asju kodust kaasa pole tassinud? „Kas koju naisele ikka jäi veel midagi, millega ennast mukkida?“ Sellise küsimuse peale ei osanud muidugi äsjasaabunud mitte mõhkugi kosta. Suu pandi nende pilkavate kommentaaridega üsna kiirelt ja lõplikult lukku. Hiljem, karastununa, poleks enam sellisele küsimusele vastust võlgu jäädud.

Pärast puistamist liikusime edasi auditooriumisse, kus tegelesime pisut bürokraatiaga. (Auditoorium koos muude uute õppehoonetega valmis 2005. Uued õpperuumid on igas mõttes eeskujulikud, nii mõnelgi ülikoolil pole selliseid ruume ette näidata. Erinev on siinkohal seegi, et juba renoveeritud ruumid püsivad korras, lauad on spikritest jms sodimisest puutumata.) Kõigile jagati tutvustav materjal Pioneeripataljoni ja Suurtükiväegrupi kohta. Lisaks paberilehed, mis tuli ära täita. Küsiti perekonnaseisu jmt andmeid. Oli ka „vaba mikrofon“ – lahter, kuhu sai kirjutada oma ootustest ajateenistuse osas jms. Tulevastel autojuhtidel läksid kohe silmad särama, ees terendasid ju C-kategooria load. Minagi tundsin huvi juhtimise vastu, mistõttu avaldasin soovi pärast sõduri baaskursust ehk SBKd minna edasi nooremallohvitseride kursusele ehk NAKi. Ankeedid täidetud, näidati Tapa väljaõppekeskust tutvustavat filmi. Saime põgusa ülevaate siin asuvatest üksustest ja eluolust. Mul oli hulganisti sõpru ja tuttavaid, kes olid enne mind Tapale „tuusiku“ saanud. Kuuldu põhjal olin enda jaoks väeosa juba enne tutvustavate videote nägemist välja valinud. Pioneeripataljon pidavat olema see koht, kus elukogemust n-ö täie raha eest saab. Huvitavat tegemist ja toimetamist pidi seal olema palju, distsipliin paigas ning erinevaid asju, mida oma käega katsuda ja näha saab, omajagu. Kui ma siin niikuinii oma elust 11 kuud pean veetma, siis mingu see juba täie ette. Vett ja vilet, nii et ikka oleks, mida mäletada!

Jäänud oli veel paar olulist toimingut. Puukentsefaliidi vaktsiinisüstide tegemine ei vääri vast pikemat mainimist, lisaportsjonite määramine aga küll. Saime umbes 45 minutit koridoris passida, enne kui meid üle mõõdeti. 1.90 oli see piir, millest alates anti meestele tavapärasele toiduportsjonile lisa. Ohtu, et pikemad mehed ilma selleta nälga oleks jäänud, muidugi polnud. Aga eks vahel metsas olles kulus mõni täiendav rosinapakk või šokolaad ära küll. Nii juhtuski, et mingil seletamatul põhjusel kippusid tol päeval kõik mõõteriistad valetama… Mitte palju, nii parasjagu, pluss 3–4 cm.

Seejärel liikusime allkorrusele, kus anti valida Suurtükiväegrupi ja Pioneeripataljoni vahel (Tapal asub küll ka Õhutõrjepataljon, aga sel aastal sinna ei võetud). Vastavalt pandi käe peale kirja kas P või S. Valikuvabadus on ikka üks hea asi küll! Kõige õnnelikumad said lõpuks valida ainult P ja P vahel. Kohad Suurtükipataljonis paistsid nõutumad olema. Eriti kippus sinna vene keelt kõnelev seltskond. Väidetavalt olla seal elu kergem ja distsipliin nõrgem. Kas ja kui palju selline veendumus tegelikkusele vastas, kust selline arusaam minus endas tekkinud oli või miks siis ikkagi suurtükki eelistati, sellest pole mul takkajärgi aimugi. Igatahes olid suhtumine ja hoiakud selliseks kujunenud, et omavahel naljatleti selle üle, kas ikka tasub vajadusel neilt kaartuld tellida.

Lõunasöögi ajal sai üks asi kohe selgeks: toidu pärast järgneva 11 kuu jooksul muretsema ei pea. Süüa sai palju ja toit oli maitsev. Lisaportsjon oleks mulle lausa üle jõu käinud ja paistis, et ega pikematelgi meestel sellega kerge olnud. Pean tunnistama, et üliõpilasena oli minu toidulaud palju kesisem olnud kui kaitseväes, ja ma ei pidanud ometigi juba siis millestki puudust tundma.

Käes oli varustuse kättejagamise aeg. Liikusime bussiga lattu ning paarikümne minutiga oli üheteistkümnele poisile kõik eluks vajalik kätte jagatud, kui muidugi relv välja arvata.

Kõht täis ja varustus olemas, viidi meid kasarmu ette. Siin pidime end järgmised 11 kuud koduselt tundma. Kodusoojust oli loomas üks meie tulevastest ülemustest, kes ilma pikema sissejuhatuseta kontrollis üle meie varustuse ning korjas ära üleliigse elektroonika ja ehted. Alles võisid jääda abielusõrmus, kell ning usulise kuuluvusega seonduv, ei muud. Mobiilidega lubati teha veel viimane kõne lähedastele. Paluti rõhutada, et oleme kohale jõudnud ning „erakordselt õnnelikud ja rõõmsad“. Muie ülemuse näol neid juhiseid jagades ütles kõik. Nii tema kui ka meie teadsime, et rahulolust ja ülevast meeleolust on asi nii kaugel, kui vähegi võimalik.

Meeleolu oli esialgu tõesti üsna sünge. Nüüd alles õige olukorraga kohanemine algas. Keegi ei teadnud, mis meid tegelikult ees ootab või mis toimuma hakkab. Sellises täbaras olukorras võinuks ennast kogu ülejäänud päeva haletseda. Aga see oleks olnud halvim valik võimalikest. Kõige tähtsam oli mõista, et olusid ei olnud võimalik (enam) muuta. Jäi üle ainult kujundada oma suhtumist ja hoiakuid selliselt, et kõikide katsumustega hästi toime tulla. Seepärast olin otsustanud, et hoian oma tuju võimalikult üleval.

Kasarmu ise oli kena, suhteliselt uus, kahekorruseline madalate akendega hoone. Tagasihoidliku ilmega ja pruuni värvi, nagu need kõik. Teistest hoonetest eristusid väljaõppekeskuse territooriumil vaid laatsaret ja kabel. Kõik ülejäänu oli üsna äravahetamiseni sarnane. Sissepääse oli tol pealtvaates hobuserauda meenutaval ehitisel kaks. Ühel pool servas oli saapaviksimise koht koos kõige sinna juurde kuuluvaga. Isegi siis, kui sealt kogu vastav atribuutika ära korjata, oleks lähemal vaatlusel selgelt näha olnud, millega tegu. Kummagi sissepääsu juures torkas esimesena silma saapapesurenn, mis, nagu hiljem selgus, oli ülimalt praktiline ning säästis meid nii mõnelgi korral kätekõverduste tegemise vaevast. Vasakpoolse sissepääsu juures oli lisaks ka kasarmu korrapidaja ruum, mille kõrval väike knopkadega teadetetahvel. Sealt võis näha, kes ülemustest parasjagu majas on, st millal püksirihma vähe lõdvemaks lasta võib.

Maja sees, kahe sissepääsu vahel, oli koridor, mis hoone erinevaid tiibu ühendas. Ühele korrusele mahtus üsna lahedalt ühe rühma jagu mehi, tervesse tiiba kaks rühma ja kogu hoonesse terve kompanii. Harilikult olidki mehed kasarmus üksuste kaupa paigutatud. Tube oli korruse peale 3–4, igas toas kümmekond voodikohta. Pea igal korrusel oli üks korralik klassiruum ja eraldi tuba ülemustele. Lisaks muidugi pesuruumid, riiete kuivatamise ja pesemise koht ning relvaruum.

Aeg oli endale toad ja voodid välja valida. Ikka selle alusel, et kes ees, see mees. Sain endale koha akna all ja uksest parasjagu nii kaugel, et sisenev ülemus seda pigem viimasena kui esimesena silmab. Seltskond tundus üsna normaalne olevat. Jõudsin selle üle juba hetkeks rõõmustada, kui selgus, et kuna meie tuppa polnud sattunud ühtegi vene keelt kõnelevat kutti, siis hakatakse vahetusi tegema. Õnneks jäi ka pärast vahetusi põhituumik samaks ja midagi hullu polnud. Esimese õppetunni sain sellegipoolest kirja. Vanarahvas teadis väga hästi, millest jutt, kui ütles, et ei maksa enne õhtut hõisata.

Ruumi oli toas esimese hooga piisavalt. Narisid veel polnud ja keegi kellegi kohal magama ei pidanud. Kokku oli meid toas 11 meest. Iga voodi kõrval oli kõrge, tabalukuga varustatud kapp ning kamba peale ukse kõrval üks kirjutuslaud tooliga. Voodi ise vajas harjumist. Kitsas ja askeetlik oli see isegi nende jaoks, kes olid harjunud ühekohalises voodis magama. Magusamat und kui selle kitsa proroloonmadratsi peal pole ma aga sellegipoolest maganud. Jalutsis oli igale mehele taburet istumiseks ja elu üle järele mõtlemiseks. Tol hetkel ei osanud me veel aimata, et samasse tuppa võib naridega mahutada ka kaks korda rohkem mehi ning et hommikuti on õhk siis nii paks, et seda saab noaga lõigata.

Üldmulje elamistingimustest oli hea. Tõsi, siit puudus kõik, mis vähegi kodusemat tunnet oleks tekitanud, aga kõik oli vähemalt viks ja viisakas. Puhtus ja kord paistsid majas olevat.

Nüüd, kus olime ennast enam-vähem sisse seadnud, oligi aeg ennast põõsaks riietada. Parasjagu harjumatu oli kõiki laigulistes riietes ringi siiberdamas näha. Mõnda tegelast ei tundnud kohe alguses äragi. Mundri kandmise juures oli ridamisi erinevaid detaile, mis häda ja viletsust kaela võisid tuua. Nööbid ei tohtinud kunagi lahti olla, saapapaelad pidid alati sees olema, müts pidi alati sirgelt peas olema jne. Vöörihm oli esimese hooga kõige harjumatum – pitsitas ja pingestas. Ja hoidku jumal selle eest, et kuskilt mõni pikem niidijupp välja paistis.

Õhtuse rivistuse ajaks olid kõik korralikult ära pügatud. Pikemad juuksed ei tulnud kaitseväes kõne allagi. Nii sammusimegi nagu kamp organiseerunud chihuahua´sid riviplatsi poole. Kui kõrvaltvaataja oleks see pilt muigama pannud, siis mulle tundus, et paljas pea ja mundrikandmine oli mehed tõsisemaks muutnud ja selja sirgemaks lükanud. See vähene ülbus, mis veel alles oli, jäi kuskile kasarmu ette maha.

Taktsammu me veel erinevalt varem saabunutest ei osanud. Vantsisime niisama, ehkki rivikorras ja haneridades. Riviplatsile jõudnuna võtsime sisse meile määratud koha ja jäime suurte silmadega ootama, mis edasi saab. Kõik üksused üles rivistatud, hakkas väljaõppekeskuse korrapidaja nimesid ette lugema. Äratundmisrõõmu korral tuli selge häälega karjuda: „Mina!“ Muidu tuli lihtsalt suumulk kinni hoida ja liikumatult seista. Ei midagi üleloomulikku ega kontimurdvat. Ometigi ei saanud me sellega hakkama. Vene poiste hüütud aktsendiga, venitatud ja pisut nasaalne „mjjiiiiina“ oli piisav selleks, et terve kamp mehi lakkamatult naeraksid. Mitte et see oleks nende suhtes halvustav või pahatahtlik olnud, aga lihtsalt ajas naerma. Hammustasin kõvasti põske, et naeru tagasi hoida. Siis kostis kuskilt kellegi turtsatus või kihin ja kogu kamp irvitas jälle sama hooga edasi. Aga kuhu see siis kõlbab, kui mitukümmend meest rivis naerda kihistavad? Karistuseks pidime pärast rivistust 10 minutit vaikselt ja liikumatult seisma. Esimese korraga see muidugi ei õnnestunud. Saime neli-viis korda otsast peale hakata. Ülemused võtsid samal ajal stopperiga aega, ja oh seda rõõmu, kui keegi pärast seitsme minuti täistiksumist ikka kuskil nurgas turtsatas. Kokku saime niimoodi seista vast 25–30 minutit. Kannad lõid selle aja peale juba tuld, sest ega seegi ülemustele meeltmööda olnud, kui rivid kordamööda lainetasid. Ülemustel oleks jätkunud õpetussõnu ja sõimamist muidugi kauemakski, aga lõpuks saime tulema.

Kasarmu ette jõudes läks kiireks. Riviplatsil lõbusalt aega veetes olime märkamatult ära kulutanud suurema osa sellest ajast, mis oli mõeldud õhtuseks pesemiseks ja kasimiseks. Suitsumeestel jäi õhtune suits tegemata ja ega keegi ennast kuigi rõõmsalt tundnud. 22.00 oli aga kõik see mees siiski siruli maas ja öörahu võis alata. Päevamuljete jagamiseks kellelgi miskipärast tuju polnud ja toad olid vaiksed, mis sest, et akna taga oli alles suviselt valge ja undki suuremat polnud.

Mõtlesin endamisi, et kuidas kurat hommikul kell 6 üles saada ja minutiga riidesse panna ning koridori peale jõuda? Mida võtta, mida jätta, mida esimesena selga tõmmata? Kuidas ma neid asju ka järjekorda ei seadnud, ikkagi tundus see igatepidi ebareaalne. Olin täiesti veendunud, et tõmban unesegasena trussikud pähe ja seon sokid salliks kaela või teen midagi muud jaburat. Küllap see kõik on ikka mingi nali või mõeldud lihtsalt hirmutamiseks, mõtlesin. Ei usu mina, et hommikul kõik nii käib, nagu räägitakse.

Hommikul täpselt kell 6.00 kostis koridorist röögatus: „Äraaatuus!!!“ Röögatuste vahele lasti ruuporiga sireeni. Kisa ja kära oli nii palju, et ka kõige kõvema unega vennad ei saanud sellest välja tegemata jätta. Või oli lihtsalt ärevust nii palju sees? Liigutada tuli ennast kärmelt. Ringutamiseks ega molutamiseks aega polnud, joonelt püsti ja riidesse. Võimalikult palju riideid tuli endale selga ajada, ülejäänu kaasa võtta. Minutiga pidid kõik rohkem või vähem riietununa koridoris rivis seisma. Pilt oli kirju. Üksikud olid igati valmis, tipp-topp riides, enamik poole peal, mõned alles sokkides ja aluspükstes. Nii palju oli pilt juba kõigil selge, et keegi midagi ülearust endale pähe tõmmanud ei olnud. Saabastes ja püksata mehi samuti polnud. Need lihtsad elutarkused, et frentši pole mõtet lahti nööpida, vaid see tuleb üle pea selga tõmmata, või et aja kokkuhoiu mõttes kannatab sokid juba paar minutit enne äratust jalga tõmmata, omandasime mõnevõrra hiljem. Rivis seistes anti veel aega ennast kohendada ja 6.05 tuli olla maja ees rivis. Paljude jaoks oli selline äratus lausa piin ja nii mõnedki silmapaarid meenutasid pigem hiinlaste omi. Oli neidki, kes sellise äkilise äratuse peale silmanähtavalt näost kaamed paistsid.

Hommik oli suviselt karge ja mõnus. Tõeliselt nauditav: selline, mille tarbeks oleks nõus isegi tsiviilis varakult ärkama. Päike säras ja murumätas oli alles kastest niiske. Hommikvõimlemine algas umbes 15-minutilise jooksuga väljaõppekeskuse territooriumil. Sellele järgnes teist sama palju võimlemist riviplatsil. Kõik kokku tõmbas nii mõnegi mehe üsna võhmale. Oli ju varajane hommik ja start üsna äkiline. Jooksmine oli harjumatu, tempo ei pruukinud kõigile sobida ja saapad olid asfaltplatsil jooksmiseks ebamugavad. Samas ei tohtinud keegi maha jääda ja kõrvale hiilimiseks ei antud võimalust ka siis, kui tõepoolest süda pahaks või nägu roheliseks kippus minema. Mulinat ja möla jooksmise ajal rivis polnud, sest kõige tugevamatelgi paistis jooksmisega piisavalt tegemist olevat. Kui ei olnud muud, mis häiriks, siis võis selleks olla öö jooksul kogunenud põietäis. Hiljem, kui hommikuste toimetuste osas juba vilumus tekkis, jäi tavaliselt nii palju aega ülegi, et kes tahtis, sai oma vaevast lahti. Esimese hommiku kohta see aga ei kehtinud.

Võimlemine iseenesest ei käinud kellelgi üle jõu, seal said hinge tõmmata ka nõrgemad. Ringutused, sirutused, lisaks loomulikult kätekõverdused. Söögi alla ja söögi peale. Seejärel sörkjooksuga tagasi kasarmu ette ja isiklikku hügieeni tegema.

Enne kella seitsmest hommikusööki tuli kõik korda seada ja ennast valmis sättida. See oli vahest raskemgi kui hommikune äratus. Voodi tegemine oli omaette teadus. Selleks olid selged juhised ja nõuded. Tekk pidi olema nii sirge ja trimmis, et mõni kergem asi põrganuks sealt pealt ilmselt õhku tagasi. Tagasi keeratud lina serv pidi alati olema sirge ja täpselt nii palju näha, kui nõutud. Padi pidi olema korralikult klopitud jne. Lõppkokkuvõttes võis vähe kogenematumal ja uimasemal vennal ainuüksi voodi tegemiseks paarkümmend minutit kuluda.

Lisaks sellele tuli aga ennast riidesse panna, hambad pesta, habe ära ajada ja kukal puhtaks kratsida. Mõistlik oli pärast võimlemist ka duši all käia. Seda viimast muidugi paljud aja kokkuhoiu mõttes ei teinud. Sahmimist ja kiirustamist kaasnes nende toimetustega omajagu. Keegi polnud sellise elukorraldusega harjunud. Kui juhtus veel, et vaba kraanikaussi pidi ootama või habemeajamise žilett polnud enam kõige teravam, siis tundus õigeks ajaks valmis saamine pea võimatu.

Kella seitsmeks olime hommikusöögiks söökla ette rivistunud. Mõni minut saime rivis oodata, kuni meie üksuse kord kätte jõudis. Sööma läksime otse loomulikult kõik koos, viirgude kaupa. Mingit korralagedust ei tohtinud olla. Nii varajasel ajal hommikust süüa oli alguses üsna harjumatu, erilist isu selleks ajaks veel polnud. Mõnelgi jäi pool pudrukausi sisust puutumata. Pärast sööki tuli taas söökla ette rivistuda. Kui viimased rivvi jõudsid, ütles rühma vastutav: „Toidu eest…!“ mille peale meie pidime vastama: „…täname!“ Kui kõik 40 võitlejat seda koos ütlesid, kõlas see päris hästi. Kellele me selle kombekusega muljet pidime avaldama, pole teada. Igatahes nii tehti ja ei mäleta, et keegi selle kohta pärinud oleks.

Kasarmusse tagasi jõudes oli aeg ennast koridori peale hommikuseks ülevaatuseks rivvi seada. Kes habemeajamisega hommikul toime ei tulnud, see sai seda nüüd uuesti harjutada. Nii kaua, kui selgeks sai. Et kogu ülejäänud seltskonnal samal ajal igav ei hakkaks või et nad ennast liiga lõbusalt ei tunneks, siis võis juhtuda, et kaasvõitleja järele tuli oodata toenglamangus. Seda viimast, tõsi küll, mitte alati. Enamasti ikka siis, kui möla ja irvitamine liiga suureks läksid. Ühtlasi kontrolliti üle kõik muu. Kui hommikune habemeajamine on elementaarne, siis see, et igal hommikul peaks kellelgi laskma žiletiga oma kukla ja kaela üle tõmmata, oli üsna tavatu. Lahtine niidijupp mundri küljes tõi kaasa kena hulga kätekõverdusi, nagu ka lahtine nööp jms. Kena reegel oli, et kui näiteks lahti hargnenud niidijupp on 5 cm pikk, siis saab selle eest 50 kätekat. Kui selliseid oli mitu, siis liideti kõik muidugi kokku. Ja ümardamine tehti ikka alati ülespoole. Paarsada kätekõverdust välja teenida ei olegi nii kuigi utoopiline.

Edasi oli aeg hommikuseks koristuseks. Üle tuli kontrollida ja küürida kogu pesemisala. Kraanikausid, peeglid, WCd, duširuumid jne. Lisaks muidugi koridor ja toad. Meeskond jagati väiksemateks löögirühmadeks. Kõige „õnnelikumad“ said WCsid küürida. Aega anti umbes 10–15 minutit. Kui kõik kombes, pidid kõik võitlejad koridori peale rivvi võtma ja tulemustest raporteerima. Ülemus kontrollis kõik üle ja kui talle sobis, siis jäeti meid selleks korraks rahule. Selline rutiin sai igapäevaseks ja seda enam oli vaja kõike seda harjutada. Nii kaua, et kõik ikka kenasti lihasmällu sööbiks. Pärast esimest pesemist ei võetud ühtegi territooriumi esimese korraga vastu, sealhulgas neid, mis tõepoolest olid juba korralikult pestud. (Olgu märgitud, et „pestud“ ja „puhas“ on kaks täiesti iseasja.) Ikka oli kuskil mõni tolmurull, peegli peal üksik veeplekk vms. Kui tahtmist oli, leidis alati põhjuse otsast peale alustamiseks. Ülemused olid nende vigade otsimise peale eriti mihklid. Oh vaesed kodused, naised ja lapsed, kui mees kord kodus tagasi on!

Pärast seda, kui kõik kohad olid umbes 3–4 korda üle käidud, jäi ülemus lõpuks rahule. Või oleks vist õigem öelda, et ta täna rohkem ei viitsinud? Sest kogu sellele pingutusele vaatamata oli ju kõik ikkagi üldjoontes „paaaahasssti“. Üldine sõnum oli, et koristada me ei oska ja hakkama ei saa. Kõige sellega tuleb meil veel kurja vaeva näha ja lakkamatult harjutada. Aga mis meil seal muud teha olnukski?

Enne lõunat tegime üldfüüsilise testi. Sama asja tuntakse ka nn NATO testi nime all. See koosneb kolmest osast: kätekõverdused, kõhulihaste harjutused ja 3200 meetrit ehk 2 miili jooksu. Parima tulemuse saavutamiseks oli vaja joosta alla 11:54, teha kahe minuti jooksul 92 kõhulihaste harjutust ja 82 kätekõverdust. Selline test näitas üsna adekvaatselt, kui palju keegi ennast varem vormis on hoidnud, arvuti tagant külmikuni liikumisest jäi ilmselgelt väheks. Testi sooritamiseks oli vaja kokku saada vähemalt 190 punkti. Umbes pooled polnud kahetsusväärselt külmikust kaugemale liikunud. Mina sain 209 punktiga läbi, aga kergete killast see ei olnud. Olin küll enne ajateenistust hommikuti jooksmas käima hakanud, aga 2 miili umbes 16 minutiga tappis päris ära. Võhm oli väljas, keel vestil ja olemine nagu puuhobusel. Muretsema sellegipoolest ei pidanud, sest harjutamiseks oli ju aega tervelt 11 kuud.

Pärastlõunase aja veetsime peamiselt siseruumides. Õppisime klassiruumis kodukorda, täpsemalt öeldes tutvusime kaitseväe sisemäärustikuga. See paneb kogu eluolu, mundrikandmisest kuni distsiplinaarkaristusteni, üsna täpselt paika. Mingil põhjusel andsid ülemused siiski korduvalt mõista, et jutuga stiilis „…aga sisekorras on nii kirjas…“ ei maksa nende poole pöörduda. Nii et oma õigusi selle alusel nõutama minna polnud mõtet, aga selgeks pidi see ikkagi saama. Asi polnud selles, et ülemused korda kuidagi eiranud oleks, aga igas väeosas on reeglid natuke isemoodi ja filosoofilistesse-juriidilistesse vestlustesse laskumiseks polnud kellelgi soovi. Ülemused olid üsna veendunud, et seal, kus juuksekarva poolitamiseks läheb, tunnevad nemad reegleid paremini ja võidavad kõik vaidlused juba eos. Niisiis tundus see ülemuste poolt sõbraliku soovitusena mitte tühjast-tähjast probleeme tekitada. Ometigi jäi kahtlus, et see sõnum oli lihtsalt kõikvõimalike protsessijate ärahirmutamiseks.

Omaette ooper oli asjade kappi paigutamine. Selleks olid kindlad instruktsioonid. Millisele riiulile särgid või millisele sokid – see kõik oli väga täpselt paigas ja kõigil ühtemoodi. Niisama millegi tagantkätt kappi viskamine ei tulnud kõne allagi. Selline lohakus oleks igal pagunikandjal harja punaseks ajanud ja pannud teda kogu üksust mööda riviplatsi jooksusammul taga ajama. Nagu seegi, kui kokkulapatud särgi serv riiuli servast ülemäära kaugel oli või ühest riiuli servast teise ei ulatunud. Tsivilistile on see kõik tarbetu pisidetail, meile oli see aga igapäevase elu osa.

Lisaks ei tohtinud kapi avamisel isiklikud asjad liigselt silma torgata. Need tuli ikka pigem kapisügavusse sättida. Kui kellelgi kippus habemeajamisvahu jms parfümeeria jaoks väga palju ruumi kuluma, siis loeti sõnad peale, et seda kõike ikka sihtotstarbeliselt kasutataks. Ühesõnaga, mitme kuu hambapastavaru vms kapis seismas võis alati ülemuste küsimusi, pilkeid või kommentaare kaasa tuua. Söögiasjade osas paistis toimivat iseregulatsioon. Ei mäleta, et keegi tarkpea endale heeringat või soolapekki kappi varunud oleks. Kõik said aru, et riknevaid asju kappi ei panda. Pealegi polnud see lubatud. Küll aga võis mitmeski kapis leida hulganisti küpsiseid, šokolaadi ja karastusjooke. Kümme suurt tahvlit magusat minus tol ajal imestust ei tekitanud.

Üks isiklik pilt ukse siseküljel oli lubatud, aga kõiki oma nõbusid ja lellepoegi ritta panna ei tohtinud. Selles, et Pamela Anderson või Niki kellelegi väga kallis ja lähedane on, ei suutnud vist keegi ülemusi veenda. Katseid muidugi tehti. Tõendite pähe näidati sama pilti rahakoti vahel või räägiti sellest, kuidas mõni selline tegelane neil mitu ööd (tõsi küll, pildi kujul) padja all on maganud. Katsuge siis väita, et ei ole lähedane!

Laupäeval oli meie esimene majanduspäev. Põhimõtteliselt on see suuremat sorti kraamimispäev. Suurpuhastus, mida tavaliselt tehakse kord-paar aastas, tuli meil nüüd ja edaspidi iga jumala laupäev ette võtta. Alustasime kella kaheksast hommikul ja lõpetasime pärastlõunal. Igapäevane koristamine oli sellega võrreldes nohu, sest ülemused näitasid neil juhtudel üles erilist leidlikkust ja fantaasiat. Mustus oli nädala jooksul infiltreerunud kõikvõimalikesse kohtadesse ja see tuli hävitada. Kapipealsed, liistuservad, tuletõrjevoolikukapp, kaamerapealsed, torud ja pesumasinatetagused, lambikuplid ja ripplagi. Kõikjalt tuli tolm välja ajada. Tubadest tassiti seks puhuks kõik voodid koridori. WC-toimkond leidis paberihoidjatest igasugu muhedaid kirjutisi, à la „4 päeva reservini“, „nautige ajateenistust, noored“ jms. Välja oli elatud oma viha ülemuste vastu ja leidus vahvaid luuletusi. Ühesõnaga oli nüüd teada, et kui sealkandis pikem istumine käsil, siis tasub nende paberihoidjate sisemust uurida. Läheb ehk tuju paremaks.

Pärast majandamist oli siinveedetud aja jooksul esimest korda vaba aeg. Sai lugeda, kirjutada, sporti teha jne. Tundus uskumatu, et võib rahulikult oma asjade kallal toimetada. Kuskil kuklasagaras oli kogu aeg teadmine, et pidu võib jääda üürikeseks ja kellegi sigaduse peale võib see puhkeaeg minuti pealt lõppeda ja asenduda näiteks voodiralliga. Õnneks midagi sellist ei juhtunud.

Laupäeviti kehtis väeosas teistmoodi kodukord. Siis võisime soovi korral tavapärase 22.00 asemel 23.00ni üleval olla (äratus oli kella kuue asemel kell seitse). Olime selle võimaluse üle üsna rõõmsad. Nii võis loota, et õnnestub internetis mõni asi korda ajada või film lõpuni vaadata või lihtsalt puhata. Väike konks oli siin muidugi juures – enne 22.30 ei tohtinud keegi voodisse ronida. Ent ometi leidus mingi tainapea, kes 22.05 põhku oli pugenud. Viie minuti pärast anti kogu seltskonnale käsklus „öörahu“. Kirusime toda „tarka“ ja ronisime voodisse. Õnn oli üürike. Tegelikult oli meil vedanud, sest sama hästi võinuks ülemale pähe tulla väike õhtune varbasirutus lennuvälja kiirendusrajal. 2 kilomeetrit näiteks? Loota, et ainult eksinu karistada saab, polnud mõtet. Ei nüüd ega edaspidi. Tõsi, kõik sõltus eksimusest, ülemusest, kuufaasist ja jumal teab millest veel, aga reeglina sai kopikasse terve rühm või jagu, mitte üksikvõitleja.

Eesmärgiks oli tekitada ühtekuuluvust ja ühtsust; mõistmist, et sinu heaolu sõltub teistest ning et sa ei vastuta mitte ainult enda saba ja sarvedega, vaid et vastutust kannavad kõik ühiselt. Ja oi-oi, kuidas selline mõtteviis karistuse kandmise hetkel karva turri ajab! Isegi siis, kui sellise asjaga nõustuda või selle mõttekust kas või pisutki möönda, ei taha seda ikkagi keegi omal nahal läbi elada. See on nii risti vastu meie tavapärasele käitumisele ja arusaamadele, et see ei mahu puunotiga tagudes ka pähe.

Paljud esimesel nädalal läbielatud asjad tahtsid harjumist saada. Sisseelamine oli alles alguses, mitmed igapäevaste toimetuste ja rutiinidega seotud asjad tundusid imelikud ja mõistmatud. Aga inimene harjub pikapeale kõigega. Isegi poomisega. Alguses sipleb pisut, aga pärast on üsna rahulik. Nii et küll harjun minagi.

See nädal oli „sissejuhatav kursus“. Järgmisel nädalal hakkasime juba täie rauaga saama. Siis hakkas ka reserv tibusammudel lähenema. Reservini jäävaid päevi ei hakata muide lugema väeossa saabumise päevast. Tihtilugu kuluvad esimesed paar päeva sisseelamiseks ja sõduri baaskursus (SBK) algab alles järgneval nädalal. Ristikesi saab tegema hakata väljaõppe algusest alates.

Nädala kokkuvõte: kohanemisraskused.