Читать книгу Palgamõrvar - Tom Wood - Страница 10

08.38 Kesk-Euroopa aja järgi

Victor sammus kiiresti läbi hotelli, Berettat hoidev käsi kuuehõlma all. Tühjaks lastud FN oli tal taskus. Ta läks läbi esimese korruse koridoride, silme ees hotelliplaanid, mis olid juba esimesel õhtul meelde jäetud. Ta jõudis personali ukseni.

Victor kuulis politseinikke kuskil sellel korrusel valjusti ja vapustatult rääkivat. Nood on esimesed häire peale kohale kihutanud patrullijad. Teised saabuvad peagi. Victor teadis, et ta peab kohe kaduma, sest varsti suletakse hotell, seejärel tõkestatakse tänav ja lõpuks arvatavasti terve kvartal. Victor tahtis ammu enne seda lahkuda.

Ta haaras Beretta ja lükkas köögiukse vasaku käega lahti, harjunud kombel ainult sõrmenukkidega, ehkki sõrmi kattis silikoonikiht.

Seal oli üllatavalt külm. Tagauks oli arvatavasti sealtkaudu pagenud külastajate ja töötajate tulva tõttu lahti jäänud. Oli tunda värskendavat tuuletõmbust. Victor tajus esimest korda, et ta higistab. Köögipersonalist polnud kedagi näha. Kõik olid teinud targa otsuse ja põgenenud. Victor tõmbas valmistatava hommikueine hõngu ninna. Munad kõrbesid pliidile jäetud pannidel. Leib ja sarvesaiad küpsesid ahjudes.

Ta hingas pulsi vaigistamiseks endist viisi sügavalt, hoidis Berettat mõlema käega ja astus aeglaselt edasi, peljates suurt avarat ruumi ning köögiseadmete ja kappide vahel peituvaid varjatud nurki. Ukse poole hiilides jälgisid ta silmad hoolikalt ümbrust, teades, et kolm relvastatud meest on veel varitsemas. Tuli eeldada, et nad jälitavad teda endist viisi, olgu juht surnud või elus. Kui osa mehi poleks kõrvaldatud, siis olnuks seegi väljapääs valve all.

Ta nihkus lähemale, hoidudes kappide ja tööpindade lähedale juhuks, kui keegi peaks tagant põiktänavast sisse tormama. Lähenev sireeniheli õhutas teda sammu kiirendama, kuid veelgi lähema ohu tõttu olid tema liigutused aeglased ja ohjeldatud.

Kui üks jälitaja varitseb põiktänavas, valvates tagaust, siis pidi Victor siit pääsemiseks teda üllatama. Kiirustamine muudaks vaenlaste ülesande üksnes lihtsamaks. Nad kavatsesid lubatud tasu täna välja teenida.

Ta astus veel ühe sammu ja peatus.

Liikumine.

Peegeldus roostevabast terasest kapiuksel temast vasakul. Lihtsalt mingi värelus, kuid ta taipas selle tähendust, pöördus ja nägi toidukambri ust hooga lahti paiskuvat. Tumedapäine naine sööstis hämarusest välja ja pööras püstoli kiiresti tema poole.

Victor reageeris kiiremini ja tulistas esimesena kaks lasku, tabades rindkerre. Löök paiskas naise jalust ja tõukas ta, selg ees, kõrvalruumi, kust ta oli väljunud.

Victor jõudis kiiresti temani, nägi teda selili, alles elus, silmad suletud, kaks veresõõrikest kõrvetusjälgede ümber pluusil. Naine hingeldas, üks kops kokku vajunud. Relv lebas kohe tema kõrval, kuid ta ei püüdnudki seda haarata. Ta oli liiga hirmunud.

Victori vari langes naisele ja too vaatas üles. Ta oli üllatavalt veetlev, kahekümne kaheksa või üheksa aastane, köitvad näojooned valust virildunud, hirm terastes silmades. Naine vaatas talle anuva pilguga otsa, pisarad põskedel, huuled, mida Victor tahtnuks suudelda, võpatasid hääletult, kuid kopsudes ei jätkunud õhku, et midagi öelda, midagi paluda. Või öelda midagi kasulikku. Victor kaalutles hetke, kuidas küll niisugune naine võis sattuda sellesse salasepitsusse. Ent ükspuha, kuidas see lugu oli alanud, ootas seda masendav lõpp. Naine raputas aeglaselt pead.

Suitsev padrunikest veeres põrandaplaatidel.

Victor otsis naise läbi. Nagu teistelgi, polnud ka temal rahakotti ega mingisugust isikutunnistust. Tegemist oli ilmselt kogenud agentidega, ehkki nad olid selle lepinguga nõustudes rumalalt toiminud. Ühel neist, kes oli veel elus, pidi leiduma midagi, millest Victoril on kasu. Ta tõrjus mõtte, et neil ei tarvitse üldse midagi talle vajalikku kaasas olla.

Victor pani Beretta käest ja võttis surnud naise relva. See oli asjalik sõjariist, 45-kaliibriline kompaktne püstol Heckler & Koch USP, lühikese, töntsaka summutiga. Ta tõmbas kaheksa padruniga magasini välja, nägi selles korralikult ridamisi õõnesotstega kuule ja lükkas padrunisalve kohale. Ilmselt pidas see tapja oma tööriistast lugu. Noh, nõnda peabki tegema.

Victor haaras naise jopitaskust kaks varumagasini, tormas tagauksest küürakil põiktänavale, vaatas vasakule, seejärel paremale, pöörates HK-d samas suunas. Mitte kedagi. Ta peitis püstoli vöö vahele ja suundus peatänava poole, rahul, et vähemalt ühel neist oli varastamist vääriv relv. Tapjatel võib olla väga halb maitse.

Koos selle surnud naisega oli viis langenud.

Ainult kaks veel.

Hotelli ette oli kogunenud rahvasumm. Külastajad ja töötajad oli kõik ühtmoodi vapustatud, kohkumusest haaratud ja hirmul, otsides üksteiselt lohutust. Ainult käputäis inimesi teadis, mis vedeleb neljanda korruse koridoripõrandal, kuid kõmu verest ja laipadest oli levinud kiiresti. Politseinik püüdis neid tõrjuda. Möödujad trügisid lähemale, et teada saada, mis on toimumas.

Victor väljus põiktänavast ja astus energiliselt inimeste hulgas, kuid mitte kiiremini kui kõik teised, nihkudes võimalusel külitsi, soovimata olla võimalikele snaipritele kerge sihtmärk. Tõenäoliselt ei riski keegi niisuguse lasuga, kuid ta ei saanud siiski pead panti panna. Sinine kaubik seisis viiekümne meetri kaugusel kõnnitee pervel taksofonikabiini juures. Tagauksed olid Victori poole. Ta ei näinud rooli taga kedagi.

Kui juht polnud lahkunud, siis jäi võimalus, et vähemalt üks tapja oli kuskil varitsemas. Lähenedes pani Victor tähele summutist väljuvaid heitgaase. Hästi, seega peaks keegi tühikäigul töötava auto roolis istuma. Ümberringi valitsevas segaduses mõistis Victor, et ta pääseb kaubiku kõrvale, enne kui juht tema lähenemist märkab. Ta kavatses üle tänava minna, parem jalg juba astus kõnniteelt, kuid peatus siis.

Teisel pool, otse hotelli vastas, kiirustas keegi jässakas mees valge kortermaja trepist alla. Tema õlal rippus suur must spordikott, milles võis peituda tennisereket või hokikepp.

Või suure löögijõuga vintpüss.

Ta peatus järsult, märganud Victorit, kes talle otse vastu vaatas. Reageering tunnistas otsekohe, kellega on tegemist. Mõlemad mehed seisid liikumatult, ehkki nende ümber pulbitses kaos. Jässakas mees murdis patiseisu esimesena. Ta vaatas vasakule, kus seisis kaubik. Nad olid Victoriga sellest ühekaugusel.

Victor astus sammu edasi. Mees taandus sammu. Ta pistis käe taskusse. Victor tegi sedasama. Sähvivate ­vilkuritega politseiauto pööras sireeni unnates tänavale. Mõlemad mehed nägid seda, kumbki ei tahtnud enam relva haarata.

Tapja vaatas uuesti kaubiku poole, võib-olla lootes, et abi on sealt tulekul. Mõistnud, et seda pole loota, pööras ta ringi ja kiirustas tuldud teed kortermaja trepist üles. Victor kiirendas sammu, kuid tähelepanu vältimiseks ei tohtinud ta joosta. Ta jõudis üle tänava just siis, kui uks jälitatava kannul kinni langes. Victor kiirustas astmeid vahele jättes trepist üles. Ta rebis linki, kuid uks oli riivis. Ta ei saanud riskida selle sisselöömisega ega tulistamisega, igatahes mitte nüüd, kui tänavale saabus veelgi rohkem politseinikke.

Victor laskus trepist ning vaatas tänaval mõlemale poole, et näha, kustkaudu pääseks maja taha. Kakskümmend meetrit paremal paistis põiktänav. Victor kiirustas sinnapoole.

Võimalike jälgijate silmist kadunud, sprintis ta põiktänava lõppu ja jõudis majatagusele tänavale, 45-kaliibriline käes. Jässakast mehest polnud märkigi. Kui ta oleks hoonest juba lahkunud, siis näeks Victor teda nüüd. See tähendas, et mees varitses majas. Victor üllatus. Tapja oli otsustanud oodata, võidelda.

Victor ei kavatsenud talle pettumust valmistada.

Tagaukse lukk oli tugev ning selle lahtimuukimiseks kulunuks Victoril ligi kolmkümmend sekundit, kui jämedad 45-kaliibrilised kuulid poleks seda purustanud. Ta lükkas uue padrunisalve paika ning astus avarasse, napilt möbleeritud fuajeesse, mille põrandat kattis värvirõõmus mosaiik. Silma hakkas kolm siseust, neist kaks nummerdatud. Ruumis domineeris lai trepp.

Victor astus sinnapoole, hoides püstolit eriüksuslaste harjunud viisil kahe käega enda ees. Tema hotellituba oli olnud neljandal korrusel, seega oli turske mees ­Victori akent sihtinud viiendalt. Tuba oli mehele tuttav ja ohutu. Kui ta üldse kuhugi pages, siis just sinna.

Victor astus aeglaselt ja vaikselt sammhaaval, vaadates lakkamatult ülespoole, olles valmis, kui tapja peaks kuskil nurga taga varitsema. Ta jõudis teisele korrusele, vaatas trepimademe üle ning tõusis järgmisele trepijärgule.

Ta peatus mõne sekundi kolmandal korrusel ja teritas kõrvu. Midagi kuulmata läks ta edasi neljandale. Viiendal kuulis ta ust avatavat, seejärel kellegi naise pisut üllatunud, kuid sõbralikku ja abivalmis häält.

“Puis-je vous aider?” Kas saan teid aidata?

Samas kostsid kaks klõpsatust ja põrandale langenud keha mütsatus. Victor tormas trepist üles, kasutades hetke, kui tapja tähelepanu oli hetkeks hälvitatud. Ta nägi trepilt jässakat meest, kes oma ohvri kohal seistes ringi vaatas.

Victor tulistas, ent laskenurk oli halb ja õõnesotsaga kuul rebis vaid käsipuu küljest killu lahti. Tapja viskus instinktiivselt tagasi. Kaks järgmist kuuli puurisid tema kohal lakke augud, aga neljas tabas käsipuud toetavat musta raudsepist ja paiskas lendu sädemetevihu. Mees vastas mõne pimesi tulistatud püstolilasuga, viskudes Victori tulejoonelt kõrvale. Samas ilmus ta jälle hetkeks nähtavale, tulistades liikumise pealt. Victor vastas samaga, kuid kumbki ei tabanud.

Victor küürutas enne trepist üles jõudmist ja piilus raudvõre vahelt. Ta nägi korteriuksel lamavat keha. ­Hallipäine naine, vihmamantel seljas, oli surnud ainult sellepärast, et pakkus trepimademel ootavale võõrale abi. Heategu ei jää karistamata.

Selle korruse kaks ust olid paokil, tapjat polnud kuskil näha. Victor hiilis vaikselt paarist viimasest astmest üles. Ta vaatas esimese paokil ukse poole. See avanes tuppa, kus tapja oli kõigepealt positsioonile asunud, ning kahtlemata pidi ta just sinna taanduma. Ainult et Victor siiski kahtles.

Ta astus samme summutades ettevaatlikult üle trepimademe, möödus läikivast vereloigust ning surus end seina vastu. Ta nihkus tapetud naise paokil korteriukse poole. Victor peaaegu muigas. Ta ei kavatsenud vana ja tuntud triki ohvriks langeda.

Ukselengini jõudnud, vaatas ta teise korteri poole, kuhu jässakas mees pidanuks taanduma, ning kaalus vaatenurka, et määrata, kus surnud naise tuppa peitunud mehel tuli teise ukse jälgimiseks varitseda.

Victor küürutas, toetas vasaku käe vastu ukselengi ning seda tugipunktina kasutades viskus tuppa. Ta nägi tapjat enda ees vaheseina najal küürakil, relv suunatud oma korteri uksele. Mehe silmad läksid üllatusest pärani.

Victor tulistas kaks korda, üks kuul läks mööda, teine kriimustas sihtmärgi pead kõrva kohal, paisates verepritsmeid laiali. Tapjal õnnestus vastu tulistada ning samas varjuda. Kuul tabas ukselengi mõni sentimeeter Victori näost eemal, paisates talle pikki puupinde põske. Ta ei võpatanud.

Victor hüppas sedamaid üles, vahetas kiiresti asendit, liikudes toa keskele. Ta teadis, et peab olema liikvel, sest paigal püsimine oleks tema ründajale ainult kasuks tulnud.

Tapja ilmus hetkeks nurga varjust nähtavale ning tulistas kaks korda kiiresti sissepääsu poole, kuid kuulid lendasid läbi avatud ukse just seal, kus Victori pea oli olnud mõni hetk varem. Ta liikus ruumis edasi, nii et nurk tema ja vaenlase vahel muutus üha teravamaks. Kui vastane tahab teda näha, siis tuleks tal pea nurga varjust välja pista. Siis kavatses Victor selle puruks lasta. Kuid vastane ei võtnud sööta.

Möödus viis sekundit ning Victori arvates liikus jässakas mees läbi korteri tema selja taha. Salongist pääses välja veel kahe ukse kaudu, kuid need olid teineteisest liiga kaugel, et mõlemat korraga silmas pidada.

Victor sööstis söögituppa, vaatas ümber nurga. Tapja oli läinud. Vastaseina lahtisest uksest nägi Victor kööki. Ta läks vaikselt sinnapoole ja vaatas sisse. Tühi. Oli jäänud veel üksainus uks. Victor kiirustas sinnapoole, märganud valgel plaatpõrandal pisikesi tumedaid verepiisku.

Üle läve vaadates nägi ta tapjat. Too küürutas koridoris, selg vastu seina, hoides püstolit kahe käega, valmis end salongi poole kallutama ja Victorile selga tulistama. Vähemalt selline plaan tal oli.

Mees hingas julgust kokku võttes sügavalt. Ta hingetõmme katkes poole pealt. Võib-olla märkas ta silmanurgast tumedat varju, võib-olla hoiatas teda mingi kuues meel. Ta pöördus, et lasta, ja Victor tulistas talle rinda. Mees vajus mööda seina allapoole, alles elus, püstol lõdvalt peos. Tema näole oli laskunud üllatus, otsekui ei suudaks ta uskuda, et on pihta saanud. Õhus rippus punane udu.

45-kaliibrilise kelk oli tagumisse asendisse jäänud, niisiis võttis Victor tühjaks lastud padrunisalve välja, surus uue relvapärasse, tõmbas padruni rauda ja tulistas tapjat veel kaks korda.

Victor otsis laiba läbi, võttis kuulari ja raadiosaatja, kuid ei leidnud midagi muud. Ta sisenes sama korruse teise korterisse. Esikus nägi ta musta spordikotti. Koti lahti tõmmanud, haaras ta sellest teleskoopsihikuga vintpüssi SIG556 ER koos ilmselt eritellimusel valmistatud summutiga. Külgtaskus peitus keemilise puhastuse kviitung ja elektronuksevõti. Ta võttis mõlemad. Kviitungil oli pealdis Hôtel Abrial.

Nüüd oli tal midagi olemas.

Ta astus salongi ja avas akna. End välja kallutades nägi ta, et sinine kaubik seisab endist viisi all kõnnitee ääres.

Elektrihäirete ragin. Kuularist kostis pingul hääl. Vigane prantsuse keel. Veel üks välismaalane. Ilmselt kasutasid prantsuse keele oskajad just seda suhtlemiskeelena. Võib-olla oli seda palkamisel koguni nõutud.

“Répondez quelqu´un, quiconque.”

Ta kuulis nende sõnade taustal rääkijale lähenevate politseisireenide üürgamist. Viimane mees oli väljas. Siis kostis hääl uuesti. Ikka veel sooviti ühendusse astuda. Taas politseisireen, seejärel mootorimürin, kui sõiduk rääkijaga kohakuti jõudis. Victor nägi, kuidas sinisest kaubikust aeglaselt möödunud politseimootorratas peatus hotelli ees.

Ta võttis püssi kotist ja pööras kokkupandava pära laskeasendisse. Vasaku käega pööras ta pisut raadio häälestusnuppu, et ragin oleks tugevam. Ta tõstis raadio, vajutas saatenuppu, rääkis prantsuse keeles, nimme aktsendiga, võimalikult lihtsate lausetega, et mees aru saaks.

“Oleme nüüd ainult kahekesi,” ütles Victor hirmunult. “Ta tappis kõik teised.”

Ta vabastas nupu, et teine, kes iganes ta oli, saaks vastata. Kostis hädine, hirmunud hääl.

“Kus sa oled?”

“Hotellis.”

“Sihtmärk?”

Victor keeras summuti kohale.

“Suundub välisukse poole. Ta on haavatud. Sain talle pihta.”

Ta veendus, et summuti on korralikult kinni ja seadis teleskoopsihiku paika.

“Kui sa kiiresti tegutsed, siis tabad ta väljumisel. Ta pole relvastatud. Kiirusta.”

Ta kontrollis teleskoopsihiku suurendust, veendus, et padrun on pesas, ja lükkas kaitseriivi pöidlaga kõrvale. Victor pani raadio käest, istus aknalauale ja varjas püssi.

Juhipoolne uks avanes ja mees hüppas kõnniteele. Ta oli tugeva kehaehitusega, tublisti üle meeter kaheksakümne pikk, lühikeste juustega, üll avar teksajopp. Ta astus kiiresti ümber kaubiku ja vaatas selle tagumise otsa varjust üle tänava hotelli poole. Ta võttis püstoli ja peitis selle kõrvaliste pilkude eest jopi alla, pilk kiindunud hotelliuksele. Ta oli kaubiku ja telefonikabiini vahel hästi varjatud. Victor silmitses teda, püüdes samme ära aimata. Mees liikus osavalt, tema kogemused hakkasid selgesti silma. Tema oskusi tulnuks kasutada hotellis.

Ta püsis pikalt täiesti vagusi, jälgis ja ootas. Minut hiljem tema seisak jäigastus ja ta vaatas ühelt poolt teisele, jälgides rahvasumma. Ta astus tagasi, varjust välja, pöördus, vaatas üles.

Otse Victori poole.

Victor nägi läbi teleskoopsihiku, kuidas mehe silmad läksid pärani hetk enne seda, kui tema kuklast paiskus verepärg. Ta varises maha, jätnud poole koljusisust kaubiku tagumisele aknale, kus see aeglaselt alla libises.