Читать книгу Palgamõrvar - Tom Wood - Страница 8

08.27 Kesk-Euroopa aja järgi

Victor hingas mitu korda sügavalt sisse, tõmbas õhku kopsutippudeni, loendas hinge kinni pidades neljani ja hingas siis välja. Vereringesse paisatud adrenaliin kiirendas pulssi sedavõrd, et parem oli varustada lihaseid hapnikuga loomulikul viisil. Kui südamelöökide arv kasvas juba üle saja kahekümne minutis, siis kahandas see nõrgemaid motoorseid võimeid, näiteks täpset sihtimist. Pulsisagedusel üle saja kolmekümne kadusid need võimed peaaegu täielikult. Keha jaoks pole need võimed ellujäämiseks tingimata vajalikud.

Victor arvas teisiti.

Hingamist kontrollides sekkus Victor autonoomse närvisüsteemi normaalsesse funktsioneerimisse, pidurdades tõhusalt oma pulsisagedust. Victor ei saanud oma instinkte maha suruda, õnneks sai aga nendega manipuleerida.

Ta mõistis, et mees fuajees astub otsekohe teiste üksustega ühendusse, teatab, et sihtmärki on nähtud ning et ta põgeneb, suundudes ülespoole. Victor võinuks väljuda mis tahes korrusel, otsida mõne akna ja kaduda mõne hetkega. Ent ta vajas oma asju. Kui mõrvameeskond neid ei leia, siis satuvad need lõpuks võimude kätte. Passides olid riikide templid ja kuupäevad. Krediitkaartide numbreid saab jälitada. Relva leidmine tähendab põhjalikku uurimist. Kõik dokumendid olid valenimega, kuid ta oli seda aliast varemgi kasutanud. Ta rakendas küll kõikvõimalikke ettevaatusabinõusid, kuid mõned jälitajad oskasid vihjeid otsida ning raja lõpus asus tõeline tema. Ta ei saanud seda lubada.

Lift möödus peatumatult esimesest kahest korrusest. Victor vaigistas hingamist. Ta loendas iga pikka sekundit kuni märguandeni.

Victor kiirustas koridori kohe, kui uksed paotusid, suundus kiiresti liftist vasakule umbes kümne meetri kaugusel koridori lõpus asuva trepikoja poole. Suletud.

Tal ei tarvitsenud suruda kõrva vastu ust, et kuulda kahe trepist üles tormava mehe samme. Nad olid heas vormis, tugevad, vist ainult kahekümne sekundi kaugusel. Ta vajas oma asjade võtmiseks aega – aega, mida tal polnud. Kui ta just ise seda endale juurde ei tee.

Tuletõrjekirves rippus eemal koridoriseinal. Victor purustas katteklaasi küünarnukiga ja võttis kirve hoidikust. Ta läks tagasi trepikojaukse juurde, surus tera lingi alla ja kiilus varreotsa vastu põrandat. See jäi kindlalt, tugevasti paika.

Tulekustuti asus sealsamas, kust ta oli kirve võtnud, pisut madalamal. Victor haaras selle vasaku käega ja kiirustas lifti juurde tagasi. See seisis endist viisi neljandal korrusel. Ta vajutas nupule, et uksed avaneksid.

Äkki prantsatas miski vastu trepikoja ust, kuid link jäi paigale, kirves ei lasknud seda pöörata. Mehed üritasid uuesti, nüüd juba jõulisemalt, kuid link ei liikunud ikka, ükspuha kui tugevasti seda kangutati. Sellega ponnistused lakkasid.

Victori tähelepanu pöördus uuesti liftile. Ta seadis tulekustuti uksepoolte vahele, küünitus kabiini ja vajutas fuajeekorruse nupule. Uksed vajusid tulekustutini kinni, avanesid ja kogu tsükkel algas otsast peale. Victor kaalutles, et oli võitnud vähemalt kaks minutit. Talle ­piisanuks isegi vähem kui ühest.

Ta läks hääletult oma toa ukse taha ja peatus. Teised võisid varitseda sees. Nad on valvel ja valmis tegutsema. Ta lõi ukse lahti, viskus sisse ja laskus otsekohe kükakile, vähendades nõnda võimaliku tabamuse pinda, hoidis pea keha keskkohast tublisti madalamal. Toa ülevaatamiseks ei kulunud sekunditki, teist samapalju läks kõrval asuva tualettruumi kontrollimiseks.

Mitte kedagi.

Kaks meest olid trepikojas, peale selle vaatlejad tänaval ja arvatavasti teised kuskil mujal hotellis. Tegutseti läbimõeldult, organiseeritult. Eriti põhjaliku ettevalmistuse korral varitseb üle tänava asuvas hoones snaiper.

Victor ei lähenenud aknale.

Tualettruumis tõstis Victor loputuspaagi kaane ja võttis sellest survesulguriga plastkotid. Ühes olid pass, lennupilet ja krediitkaardid, teises täielikult laetud FN 57 ja summuti. Alati tasub kõige halvamaks valmis olla, tuletas Victor endale meelde. Ta rebis koti lahti, keeras summuti paika ja tõmbas padruni rauda.

Vahetusriideid ja muid tema asju sisaldav diplomaadikohver oli juba pakitud ja lebas voodil. Victor haaras selle vasaku käega ja lahkus, varjates relva langetatud käes paremal küljel. Ta eemaldus trepikojast ja liftist piki koridori valvsalt ja kiiresti, suundudes varuväljapääsu poole. Ta kaob ammu enne seda, kui nood toimuvat taipavad.

Victor peatus.

Kui ta lahkuks, siis ei saaks ta oma äpardunud tapjatest midagi teada. Korraldaja kutsuks nad lihtsalt tagasi. Ta oli nüüd kellegi sihtmärkide nimekirjas. Kui juba üks kord talle jälile jõuti, siis õnnestub see hiljemgi. Järgmisel korral ei pruugi ta neid nii kiiresti tähele panna ja võib-olla ei märka neid üldse.

Vastased olid arvulises ülekaalus, kuid nad olid kaotanud algatuse. Üks esimesi talle selgeks saanud sõjatarkusi ütles, et eelist ei tohi kunagi käest anda.

Victor pööras ringi.

Nad kiirustasid hingeldades tema toa poole, relv käes. Üks astus uksest paremale, teine peatus vasakul. Sihtmärgi uks oli paokil, lukk puruks murtud. Neist kahest pikem ja ilmselt vanem, seisatas hetke, et vajutada kaks korda põuetaskus peituva raadiosaatja nupule. Ihuvärvi kuularist kostis sosinat.

Tapja andis kaaslasele kiiresti käega märku ja mõlemad tormasid tuppa. Esimene sööstis küürutades edasi, et teine kohe tema kannul saaks tal üle pea tulistada. Esimene viskus toas vasakule, teine paremale. Maksimaalne kiirus, hoog ja üllatus, et seesviibija ehmuks, võpataks, reageeriks hilinemisega.

Tuba oli tühi. Pilk tualettruumi – sealgi polnud kedagi. Teineteist kattes vaadati riidekappi, voodi alla, igasse ka kõige uskumatumasse kohta, kuhu mees võinuks enda peita. Neil oli kästud tegutseda põhjalikult, midagi ei tohtinud jätta juhuse hooleks. Piiluti kardinate taha, sirutanud kõigepealt käe üle akna, et vastasmajas asuv täpsuslaskur ei tulistaks. Näod läikisid higist.

Ruumid olid segi paisatud. Sihtmärk oli põgenenud ilmselt rutuga, jõudmata kõiki oma asju kaasa võtta. Riided olid põrandale pillutud, voodi üles tegemata, tualett-tarbed valamu ääres. See kõik oli lohakas, ebaprofessionaalne.

Mõlemad mehed rahunesid pisut, tõmbasid juba kergemalt hinge. Jälitatav oli kadunud. Nad peitsid relvad, juhuks kui keegi peaks neid märkama. Lift ei olnudki tulnud alla, mistõttu neil ei jäänud muud üle, kui trepist uuesti üles joosta ja trepikojauks maha murda. Igatahes ei olnud see toimunud kuigi vaikselt.

Nad lahkusid toast ja tõmbasid ukse enda järel kinni. Kahest vanem kergitas kraed ja teatas selle külge kinnitatud mikrofoni, et sihtmärk on kadunud. Ta valis hoolikalt sõnu, et mitte vihjata tehtud vigadele. Nad ei muretsenud, sest hoone kõiki väljapääse valvati, mõni nende meeskonna liige märkab teda ja ründab otsekohe – võib-olla teeb ta seda just praegu. Sihtmärk oli sama hästi kui surnud. Igaüks pidi saama suure lisatasu, kui töö on tehtud, aga neil polnud veel tarvitsenud tulistada ainsatki lasku.

Boss oli käskinud tegutseda ettevaatlikult, hoiatanud, et sihtmärk on ohtlik, aga praegu tundus tema ärevus olevat kohatu. Nende ohtlik sihtmärk oli põgenenud esimesel võimalusel ning oli nüüd kellegi teise probleem. Nad mõtlesid ühtmoodi. Kergesti teenitud raha.

Meeste näod muutusid, kui nad kuulsid, et sihtmärk polnud hoonest lahkunud ning et keegi teine ei olnud teda märganud. Mehed vaatasid teineteisele otsa, näol üks ja seesama sõnatu küsimus.

Kus ta siis on?

Victor astus vastasukse piilusilmast eemale ja tõstis relva. Ta vajutas kiiresti kümme korda järjest päästikule, tulistades padrunisalve poolenisti tühjaks. Hotellitoa uks oli paksust, tugevast männipuidust, kuid FN 57 kuulid olid samasuguse terava otsaga nagu vintpüssilgi ning tungisid kiirust peaaegu kaotamata uksest läbi.

Kaks rasket keha prantsatas teineteise järel mütsatusega vaibale. Uks tema ees kääksatas. Ta hoidis seda jalaga kinni, sest oli sissepääsemiseks luku lahti murdnud. Ta tõmbas selle vasaku käega lahti ja astus koridori. Tema ees põrandal kössitas esimene mees, vajunud vastu Victori toa ukselengi, pea rinnal ripakil, tema suust nirises verd vaibale valgunud loiku. Ainult vasak jalg võpatas.

Teine elas veel, ta lamas silmili põrandal, kostis vaikset mulksumist. Ta oli saanud mitu tabamust – kõhtu, rinda ja kaela, kus purustatud unearterist purskus verd kõrges karmiinpunases kaares vastu seina. Ta püüdis eemale roomata, suu otsekui appi karjumiseks pärani, ehkki ei kostnud vähimatki häält.

Victor ei pööranud talle tähelepanu, vaid pistis käe surnud mehe kuuetaskusse, otsides edutult rahakotti. Ta tahtnuks võtta ründaja raadiosaatja, kuid see oli kildudeks, kuul oli selle läbistanud ja südamesse tunginud. Victor leidis 9 mm kaliibrilise püstoli Beretta 92F ja taskust kaks varumagasini. Beretta oli tõhus ning usaldusväärne relv, mille salve mahtus viisteist padrunit, kuid isegi ilma summutita raske ja kogukas ning seda ei saanud märkamatult kanda. Allahelikiirusega kuulide löögijõud polnud piisavalt tugev. Seda laadi tööks halvasti valitud püstol. Kui mees poleks juba surnud, siis võinuks Victor talle seda öelda.

Tavaliselt poleks ta Berettat valinud, kuid niisugustel hetkedel nagu praegu polnud relvi kunagi ülemäära palju. Victor võttis püstoli ja pistis selle selja taga värvli vahele. Rihm toetas relvapära, summuti ulatus õndrani. Keha põrandal võpatas äkki, võib-olla lihaskrambist, ja kaldus ettepoole. Suu vajus lahti ning sinna kogunenud veri voolas välja, seejärel lartsatas poolenisti läbihammustatud keel vastu vaipa. Victor astus eemale ja pööras tähelepanu sellele, kes polnud surnud. Veel mitte.

Mees lõpetas roomamise, kui Victori kand surus ta abaluude vahele. Victor veeretas mehe selili ja kükitas ta kõrvale, surudes FN 57 summuti tugevasti vastu tema kaela. Ta lükkas pea kõrvale, et arteriaalne verepurse suunduks vastu seina, mitte tema poole. Veri määris lillelise tapeedi.

Mees püüdis midagi öelda, kuid kostis ainult kähisev hingetõmme. Kaela läbinud kuul oli purustanud neelu ja nüüd sai mees ainult hädiselt häälitseda. Ta sikutas Victori varrukat, püüdis selle külge klammerduda, loobumata surmahaavast hoolimata võitlusest. Victor austas tema visadust.

Mehel oli samuti Beretta nagu tema kaaslasel, kuid mitte raadiot ega kuularit. Victor tühjendas ta relva ja vaatas teisedki taskud üle. Neis polnud midagi peale mõne nätsuliistaku, varupadrunite ja kägardatud kviitungi. Ta võttis nätsu, nägi, et kviitungi järgi oli makstud poole tosina kohvi eest, ja viskas selle minema. Victor harutas ühe nätsuliistaku paberist lahti ja pistis suhu. Piparmünt. Ta noogutas tunnustavalt.

“Tänan.”

Ta raputas mehe käed eemale ja suundus trepikoja poole, et kontrollida ülejäänute asukohta. Teisi tapjaid polnud näha, kuid alt kostis naiste hääli, kurdeti lifti pärast. Victor läks piki koridori tagasi, hoidudes tumedatest plekkidest vaibal, ja võttis tulekustuti liftiuste vahelt. Ta astus kabiini ja vajutas fuajeenupule. Mõni asi oli jäänud tuppa, kuid see ei häirinud teda. Tualett-tarbed olid uhiuued, rõivaid polnud veel kantud ning ühelgi puudutatud esemel ei olnud tänu käsi katvale silikoonilahusele tema sõrmejälgi.

Koridoris oli sureva mehe võppumine lakanud. Enam ei pursanud kaelast verd, nüüd see lihtsalt valgus lirtsuvasse vaipa. Victor jäi imetlema laiba kohal seinale tekkinud punast mustrit. Ristamisi pursanud verejoad olid moodustanud tema meelest Jackson Pollocki^[1.] stiilis esteetilise kujundi.

Victor silmitses oma kujutist lifti peegelseintel ja kohendas end pisut. Kui tema välimus praeguses olukorras poleks igati esinduslik, siis märgataks seda kohe. Liftiukse sulgusid samal hetkel, kui trepikoja poolt kostis kile naisekarjatus. Kedagi oli äsja tabanud üllatus.

Victor arvas, et see naine ei pidanud Pollocki taiesest kuigivõrd lugu.

1 Jackson Pollock (1912–1956) oli USA maalikunstnik, abstraktse ekspressionismi suurkuju. – Tõlk.[ ↵ ]