Читать книгу Palgamõrvar - Tom Wood - Страница 7

08.24 Kesk-Euroopa aja järgi

Nad olid kahekesi.

Keskmise kehaehitusega, tavaliselt riietatud, ei midagi märkimisväärset peale selle, et mõlemad olid liiga tähelepandamatud. Hôtel de Ponto asus Pariisi elegantsel Rue du Faubourg Saint-Honorél ning selle külastajad olid jõukad turistid ja äritegelased, moekunstnike loodud rõivaid kandvad mehed ning naised. Nood kaks oleksid sulandunud tavalisse rahvahulka. Aga mitte siin.

Victor märkas neid samal hetkel, kui ta peauksest sisenes. Nad seisid fuajee kaugemas otsas liftide juures, selg tema poole. Mõlemad püsisid liikumatult paigal, ühel käed taskus, teisel rinnal risti, nõnda nad ootasid. Kui nad omavahel ka mõne sõna vahetasid, siis kehakeel seda küll ei ilmutanud.

Suurejoonelises fuajees valitses vaikus, seal asus kõigest kümmekond inimest. Sel olid kõrge lagi, marmorpõrand ja -sambad, kõikjal paistis rohkesti eksootilisi potitaimi, rühmiti rohelisi nahktugitoole nurgas ja keset põrandat.

Victor suundus endast paremat kätt seina ääres asuva puldi suunas, astudes võimalikust ohust hoolimata rahulikul ja ükskõiksel sammul. Ta jälgis mehi silmanurgast, valmis tegutsema otsekohe, kui kumbki peaks tema poole vaatama. Victor polnud neis kahes veel täielikult selgusele jõudnud, kuid tema erialal oli igasugune võimalik oht kindel hädaoht, kuni ta polnud veendunud vastupidises. Siin fuajees oli ta lagedal, haavatav, kuid miski tema käitumises ei reetnud seda. Ta ei köitnud seal kellegi teise tähelepanu. Ta nägi välja ja käitus just samamoodi nagu nemad.

Arvati, nagu kannaksid Victori ametikaaslased ainult musta, kuid Victor ei kavatsenud seda klišeed järgida. Nagu enamik inimesi, nägi temagi mustas kena välja, liiga kena inimese jaoks, kelle elu võis sõltuda märkamatuks jäämisest. Tumehalli ülikonda, valget puuvillast triiksärki ja ühevärvilist hõbejat lipsu kandev Victor sarnanes igati auväärse ärimehega. Suurepärase kvaliteediga villane ülikond pärines valmisrõivaste ärist, kuid oli ühe numbri võrra vajalikust suurem, et puusadele, reitele, käsivartele ja õlgadele jääks avarust, jätmata siiski muljet, nagu sobiks see kandjale halvasti selga. Mustad paeltega kingad oli viksitud, kuid mitte ülemäära kiiskavaks, tihedalt ümber pahkluude, paksude krobeliste taldadega. Prillid olid lihtsad, soeng igav.

Victor oli valinud rõivastuse nõnda, et temast jääks ilmetu, neutraalne mulje. Igaüks, kes püüdnuks teda meenutada, poleks osanud seda kuigi täpselt teha. Ta oli ülikonda kandev mees nagu otsatu hulk teisigi. Peale kergesti eemaldatavate prillide, mis olid ainus märgatav eritunnus ning mida ta kandis ainult kõigelt muult tähelepanu hälvitamiseks, poleks ta hiljem enam millegagi meelde jäänud. Ta oli hästi, kuid mitte stiilselt rõivastatud, korralik, kuid tavaline, enesekindel, kuid mitte kõrk. Kerge unustada.

Ta jõudis puldini ning naeratas viisakalt, kui kaarnamustade juustega administraator käsilolevalt töölt pilku kergitas. Neiu oli päevitunud ja suurte silmadega, nägu oskuslikult ning tagasihoidlikult jumestatud. Ta vastas võltsilt rõõmsa naeratusega. Neiu varjas seda hästi, kuid Victor teadis, et meelsamini olnuks ta kuskil mujal.

“Bonjour,” lausus ta, kuid mitte ülemäära valjusti. “Chambre 407, je suis Mr Bishop. Pouvez-vous me dire si j’ai reçu des messages?”

“Un moment, s’il vous plaît.”

Neiu noogutas napilt ja vaatas registrit. Puldi taga seinal rippus suur peegel, millest Victor jälgis mõlemat meest. Liftiuksed libisesid lahti, nad astusid kõrvale, et üks paar saaks väljuda, ning sisenesid siis, liikudes peaaegu unisoonis. Ta nägi nende käsi. Nad kandsid kindaid.

Victor astus pisut kõrvale, et vaadata liftikabiini, kuid nägi ainult ühe mehe peegeldust. Ta kallutas pea kõrvale, nägu osaliselt varjatud, juhuks kui mees peaks tema poole vaatama. Mehel oli hele nahk ja raseeritud kandiline nägu. Tema näol püsis keskendunud ilme ja ta vahtis otse enda ette, käed lõdvalt külgedel. Käes olid pruunid nahkkindad. Tal oli kas moondunud rinnakorv või siis peitus nailonjopi all mingi relv. Kui Victor oli nende motiivides seni veel kahelnud, siis nüüd hajusid kõik kahtlused.

Kas politseinikud? Ei, otsustas Victor. Ta oli tapnud Ozolsi kõigest kaks tundi tagasi ning mingil juhul poleks teda nii kiiresti selle mõrvaga seostatud. Samuti polnud nad operatiivtöötajad. Luureagendid ei pea kandma kindaid. Jäi üle üksainus võimalus.

Victori arvates olid nad idaeurooplased – tšehhid või ungarlased, aga võib-olla pärit mõnest Balkani riigist, kust tulid iseäranis tõhusad tapjad. Ta oli näinud kaht, kuid kergesti võis neid olla rohkemgi. Kaks relva on parem kui üks, kuid selsamal ilmsel põhjusel oleks terve meeskond veelgi parem, eriti siis, kui sihtmärgiks oli valitud kogenud palgamõrvar. Ainult parimad saavad lubada endale töötamist üksinda.

Meeste käitumine tunnistas, et on veel teisigi. Nad ei hoolinud ümbruskonnast ega muretsenud turvalisuse pärast. See tähendas jälgimist. See tähendas arvukamat meeskonda. Neid võis olla neli või koguni kümme. Veelgi suurema arvu puhul ei näinud Victor enam mingeid šansse.

Tema hotelli väljauurimine nõudis märkimisväärset professionaalsust või täpseid luureandmeid. Seni kuni Victor ei teadnud, kes tema vastas seisavad, ei tohtinud ta neid alahinnata. Ta pidi tegutsema, lähtudes eeldusest, et nad on temaga vähemalt võrdväärsed. Eksimine tuleks talle ainult kasuks.

Registratuurineiu lõpetas sissekannete kontrollimise ja raputas pead. “Monsieur, il n’y a aucun message pour vous.”

Neidu tänades pani Victor tähele, kuidas lifti astunud mehe süvenenud ilme hajus, asendudes hetkeks valu või sügava keskendumisega. Mees tõstis sõrme parema kõrva juurde ja vaatas kiiresti kaaslasele otsa. Ta suu avanes, et midagi öelda, ja käsi püüdis takistada uste sulgumist, kuid oli juba hilja. Victoril õnnestus lugeda tema huulilt esimesi sõnu, enne kui uksed kinni libisesid.

Ta on fuajees...

Neil olid raadiod. Teda oli märgatud.

Victor pöördus ja vaatas ringi, jälgides igaüht paar sekundit, juhuks kui ta polnud märganud mõrvameeskonna teisi liikmeid. Hädaolu psühholoogilise reaktsioonina paiskasid neerupealised verre adrenaliini, mis suurendas pulsisagedust, õhutas keha tegutsema. Ent ta ei saanud instinktile loota. Looduses tähendas see ainult üht võimalust kahest – kas võidelda või pageda. Nii lihtsaid otsuseid sai Victor harva teha.

Ta surus adrenaliinivõpatuse maha, tõmbas sügavalt hinge, sundis keha rahunema. Oli vaja mõtelda. Polnud vähimatki kasu kiirest tegutsemisest, kui ta seejuures toimib valesti. Victori tegevusalal jäi neil, kes tegid esimese vea, harva võimalust eksida veel teist korda.

Fuajees oli kümmekond inimest. Keskealine mees ja tema silmarõõmudest saatjaskond suundus kõrval asuva baari poole. Rühm jäiga olekuga eakaid mehi istus nahktugitoolidel. Veetlev administraator surus haigutust maha. Väljapääsu poole suunduv ärimees rääkis midagi valjusti oma mobiiltelefoni. Lifti juures püüdis ema oma põngerjast jagu saada. Ei kedagi, kes võinuksid olla nende kahe mehe kaaslased, aga kes keelanuks neid sisenemast tagumisest kaubauksest või köögi kaudu, lõigates saagile lähenedes korraga ära kõik pagemisteed. Nagu õpiku järgi. Sellest pole aga kasu, kui saak ei viibi seal, kus ta peaks olema.

Mingil põhjusel oli nende ajastus sassis ning plaan, ükspuha missugune see ka oli, ei klappinud enam. Nad on ärevil, muretsevad, et on midagi ära rikkunud ning et sihtmärk võib põgeneda. Nad olid ta silmist kaotanud ja pidid kontakti taastama. Või siis loobuvad nad varjatult tegutsemast ja üritavad ta tappa otsekohe, kui ta on nende arvates haavatav või pahaaimamatu. Victor ei kavatsenud olla üks ega teine.

Ta silmitses tablood lifti kohal. Sellel süttis 4, tema korruse number. Ta jälgis seda pingsalt hetke. Mõni sekund hiljem süttis 3. Nad tulid alla tagasi.

Victori pilk pöördus peaukse poole. Praegu lahkudes tuleks tal võidelda ainult väljas varitsejatega. Võib-olla pole nad valmis jälitama teda tänaval ning väledalt tegutsemise puhul võib ta pääseda ainsagi lasuta. Ta ei saanud siiski lahkuda. Hotellitoas olid tema pass ja krediitkaardid. Kõik vale nimega, kuid jälitajad teadsid temast juba liigagi palju.

Ta võinuks minna trepist, kui üks neist ei tule just seda mööda alla, veendumaks, et ta ei kavatse minna sealtkaudu. Oli veel üks mure. Ta oli relvastamata. Ozolsi tapnud FN oli lahti võetud ja iga osa eraldi minema visatud. Toru oli Seine’is, kelk vihmaveekanalisatsioonis, juhtvarras ja taandurvedru suures prahikonteineris, padrunisalv prügikastis. Victor kasutas iga relva ainult korra. Tal polnud kombeks kaasas kanda asitõendeid, millest vandekohtul piisaks tema süüdimõistmiseks. Kui ta jõuaks oma varurelva juurde, siis saaks vähemalt ennast kaitsta.

Oli ainult üks töökorras lift. Teise uksel rippuv silt osutas, et see lift on rikkis. Victor astus üle fuajee ning peatus töötava lifti juures, millega nood kaks olid üles sõitnud. Ta naksutas parema käe sõrmenukke ükshaaval pöidlaga.

Kõlas kellakõlksatus, kui lift fuajeesse jõudis. Just enne seda, kui uks lahti libises, astus Victor kõrvale ja surus selja sealsamas kõrval seinaorva, kus seisis keeruka ornamendiga vaas. Ta püsis liikumatult paigal, eirates poisikese jahmunud pilku. Kõik teised olid tema märkamiseks iseendaga ülemäära hõivatud.

Üks kahest tapjast väljus liftist ja astus fuajees paar sammu. Teist polnud näha, ilmselt laskus ta trepist. Seljaga Victori poole jäänud mees oli jässakas ning jämeda kaelaga, kehaehituse ja kõnnaku järgi otsustades endine sõjaväelane. Ta seisis rahulikult paigal, pead pööramata. Victor teadis, et isegi pealtnäha liikumatult püsiv mees jälgib ümbrust ainult silmi liigutades, pea paigal, et mitte köita tarbetut tähelepanu. Ta oli osav, kuid mitte nii osav, et vaadata ka selja taha.

Victor ootas viimase hetkeni ja lipsas siis jälitajast kümne sentimeetri kaugusel juba sulguvate liftiuste vahelt sisse.

Hetk enne uste täielikku sulgumist märkas mees Victori poole osutavat poissi ja pöördus. Juhus. Hetke vaatas mees otse Victori poole.

Tapja silmis välgatas äratundmine.

Uksepooled vajusid kinni.