Читать книгу Palgamõrvar - Tom Wood - Страница 12

09.15 Kesk-Euroopa aja järgi

Umbes poolteist kilomeetrit eemal silmitses Alvarez enda ees terasalusel lamavat surnukeha ja ohkas raskelt. Kiprunud nahk oli kahvatu, silmad suletud, huuled sinakad. Vasakul oimukohal märgistas nahka väike punane auk. Sisenemishaav. Parema oimu haav oli suurem ja rebestatud servadega. Väljumishaav.

“Jah,” ohkas ta. “Vaesel vennikesel ei vedanud.”

Kohtupatoloogi prantslasest assistent vastas põgusa noogutusega. Ta seisis pool meetrit eemal teisel pool lauda, alles kahekümnendatesse jõudnud noormees, kelle laup oli jahedusest hoolimata higine, nagu Alvarez märkas. Ta niheles ja tammus jalalt jalale. Alvarez teeskles, nagu ei märkaks ta midagi.

Ameeriklane mõistis, et tema kohalolu ei lasknud poisil rahuneda. Ta teadis, et tema nägu tundub lakkamatult põrnitsevat, mistõttu võõrad tundsid end kohmetult. Isegi naeratusest polnud abi ning tema kogukus muutis kõik veelgi hullemaks. Alvareze kael oli jämedam kui kolju ja õlad kippusid ukselengide vahele takerduma. Vastasseisu puhul andis väljanägemine talle eelise, kuid muul ajal osutus see tülikaks. Ta pidi teistega võrreldes kaks korda rohkem vaeva nägema, et inimesed teda usaldaksid.

Tal oli käes kohtuarsti aruanne. Ta silmitses kuulihaavade üksikasjalikke kirjeldusi. Rinnas oli neid kaks. Ta viipas.

“Näita mulle.”

Assistent vaatas ärevalt ringi ja võttis siis ettevaatlikult valge, plekkideta lina servast kinni. Ta voltis selle laiba kaelalt allapoole, paljastades torso.

Alvarez silmitses kaht korrapärast auku rinnakus. “Minu meelest on need väikesed. Kaliiber kakskümmend kaks?”

“Ei,” vastas assistent. “Kõik kolm on ühesugused. Kaks rinnas, üks peas. 5,7 mm kuulid.”

“Huvitav.” Alvarez kallutas end ettepoole, et lähemalt vaadata. “Kui kaugelt need tulistati?”

“Püssirohu kõrvetusjälgi pole näha, seega ei olnud toru kehale väga lähedal, muud ei oska ma öelda. Kuulge, ma olen ainult assistent, mitte ballistikaekspert. Mina... ma ei tea kuigi palju.”

Ära üllata, mõtles Alvarez. Ta pidas hetke aru. 5,7 mm kuulid viitasid FN 57-le, mis oli maailma üks viimistletumaid ja kalleimaid püstoleid. Ta manas toimunu silme ette. Kaks lasku südamesse ja siis, kui ohver lamas, pea kõrvale vajunud, tulistas tapja talle veel ühe otsmikusagarasse. Ta vältis vähimatki riski. Alvarez teadis profitapmistest nii mõndagi ning seekordne hukkamine oli põhjalik nagu palgamõrtsukail kombeks. Ta peletas nägemuse silmi pilgutades eemale.

“Kuulge...” lausus assistent. “Minu boss tuleb kohe tagasi.”

Alvarez sai vihjest aru. Ta avas rahakoti.

Haiglast väljunud, nööpis ta mantli tibutava vihma tõttu kinni. Kuhu pagan oli Kennard kadunud? Möödus paar minutit, enne kui tume sedaan tänavaserval peatus.

“Andestust,” lausus Kennard, kui Alvarez kõrvalistmele laskus.

Alvarez pühkis oma siilisoengult vihmapiisku. “See on Ozols,” ütles ta. “Surnud.”

“Püha taevas!” oiatas Kennard. “Pakk?”

Alvarez raputas pead. Ta tegi nähtust kokkuvõtte.

“Mida me teeme?” küsis Kennard.

Alvarez järas pöidlaküünt. Ta võttis kuuetaskust mobiiltelefoni. “Räägin Langleyga.”