Читать книгу Minu Sydney. Sada linna ühes - Triin Pehk - Страница 5

Alguses ma ei teadnud, mida sinust arvata. Sa hirmutasid mind. Oma lõputu-ääretu laialivalguvusega, suvekuumuse ja ülikõrge taevaga.

Kui ma esialgsest võõristusest üle sain, hakkasid sa mind huvitama. Mida rohkem sind avastasin, seda huvitavam mul oli! Leidsin sinus peidus oleva hingematva ilu aina uuesti ja uuesti üles.

Siis armusin sinusse kirglikult. Olin pööraselt sisse võetud su elujõulisest muretust olemusest. Kui nägin, et siinsed inimesed tunnevad end vabalt – käivad piima ostmas ööriietes või meigivad end rongis –, tundsin ka ise end vabamalt! Hakkasin märkama hinges kasvavat rõõmu! Mõistsin, et siin on tänu suurepärasele kliimale ja heale elatustasemele muretu elada. Mulle meeldib, et sa pakud vaheldust ja palju võimalusi mõnusalt aega veeta.

Kuid siis muutus midagi me vahel. Mu hinge tekkis segadus. Hakkasin märkama, et paljudele teistelegi meeldib siin. Eriti tipptunnil tunnen, et l i i g a paljudele! Miks ei võiks sa ainult minu oma olla?

Sa oled aastatega muutunud. Liiga kalliks, liiga suureks, liiga kommertslikuks? Liiga õõnsaks?

Ära pahanda! Eks ma olen isegi muutunud. Loodan, et mõistad, et meeldid mulle endiselt. Kui tunnengi su vastu väikest okast hinges, siis tean juba varasemast kogemusest, et küll see üle läheb. Ju tuleb ise rohkem pingutada, et avastada mõnda su tahku – iseloomuomadust, nurgatagust –, millest mul enne aimugi polnud.

Kuid üks on kindel – mul on su embusesse alati hea tagasi tulla. Sydney, va kaunitar, sa jääd mu südamesse igaveseks!

Minu ning Austraalia suurima ja vanima linna Sydney esimene kokkupuude jääb peaaegu 22 aasta taha. See uitmõttest alguse saanud seiklus pidi tähendama seda, et läbin Austraalias 11. klassi – olen seal aasta. Ühest aastast sai kaks, misjärel suundusin tagasi kodulinna Tartusse ülikooli.

Sydney oli aga mu hinge pugenud ja sinna pesa teinud. Unistasin temast regulaarselt ja otsisin võimalusi tagasi tulla. Nii õnnestuski mul lõpuks õppida magistrantuuris endises kodulinnas maakera kuklapoolel. Macquarie ülikoolis õppimise ajal kohtasin ka oma tulevast abikaasat Robi, kellega suundusime paar aastat peale esimest kohtumist kaheks aastaks elama Tallinnasse, kus sündis ka meie esimene tütar. Teine tütar sündis Sydneys, kuhu tulime esialgu tagasi – jällegi – vaid aastaks, kuid kus oleme nüüdseks juba kaheksa aastat elanud. Nii Robiga kohtumise, meie laste kasvatamisega Sydneys kui ka mu Austraalia raadiotööga on tugevalt seotud eesti keel. Mul oli nimelt peaaegu viis aastat au toimetada ja juhtida maailma suurima mitmekeelse raadiojaama SBS iganädalast eestikeelset saadet. Tänu oma tööle olen saanud vestelda väga huvitavate eestlaste ja Eestiga seotud inimestega, Austraalia kohta palju õppinud ja oma silmaringi mitmekordselt laiendanud. 2017. aasta lõpuga sai otsa aga ka minu raadioajakirjaniku töö.

Niimoodi Eesti ja Sydney vahel siksakitama olemegi oma perega jäänud. Eesti sõbrad küsivad igal korral taaskohtudes: kas tulite jälle (Eesti)maale vanaema juurde? Eesti reisi võtame ette nii tihti kui võimalik, et lastel oleks olemas side eesti keele ja kultuuriga ning loomulikult oma sugulastega.

Eestis olles kutsun sõpru ja tuttavaid ka Sydneysse külla! Loodan, et see raamatki mõjub meelitava küllakutsena – kõigile eestlastele üldisemalt. Sydney ja Eesti vahel reisimine tundub kui telepordi teel teise reaalsusesse minek – kui Eestis on talv, on Sydneys kuum suvi. On Eesti ju väikeriik, kuid Sydney suurlinn. Loodus ja inimesedki erinevad üksteisest maakera eri pooltel üsna palju.

Pole siis ime, et lennukiga Sydneysse saabudes tundub uskumatu, et kuskil on olemas see väike, aga tubli ja igavesti armas Eesti. Ning Tallinna lennujaamas ei mahu pähe, et olemas on kirkalt päikeseline ja sagimist täis Sydney. Võin aga täie kindlusega kinnitada: nad mõlemad on olemas!

Kuulsin kord toredat teooriat, et kui sukavarras Tallinna kohal läbi gloobuse torgata, jõuab selle ots diagonaalselt Sydney kohale. Ma ei tea, kas see on tõsi. Pole kunagi proovinud, kuid selline raudne side on minu südames kahe koha vahel igavesti olemas.

Soovitan siin maailma kuklapoolel kasvõi selle raamatu kaudu korra külas käia. Seejärel lase Sydneyl mõnusa unistusena kuskile mälusoppi vajuda, et selle linna ere päike ja põnevust pakkuv sagin saaks nõnda su päevadesse veidi rõõmu juurde tuua.

Sydneys, minu köögilaua taga,

novembris 2018