Читать книгу Minu Sydney. Sada linna ühes - Triin Pehk - Страница 7

Seda, milline kirgas, kõiki meeli erutav maailm mulle pooleteise päeva pärast avaneb, ei oska ma ka kõige ebamaisemas unenäos ette näha. Suvises Sydneys on võrreldes talvise Tartuga kõik valgus-, värvi-, heli-, lõhna- ja maitseelamused keeratud justkui viimasele tasemele. Mul on tunne, nagu oleksin laps, kes on tuttava mustvalge teleka asemel saanud enesele ootamatult uhkeima värviteleviisori!

Olen meie Tartu kodus viimast hommikut ja tegelikult ka viimast päeva oma elus. Mu isa on ostnud kesklinnale lähemale ühe vana ja laguneva maja, mille asemele ta juba uut ehitab. Palusin vanematelt, et uues kodus värvitaks minu toa seinad aprikoosikarva oranžiks. Eks aasta pärast tagasi tulles näen seda uut maja ja oma tuba, mida mul suure pere lapsena kunagi varem pole olnud, kuid millest terve oma elu unistanud olen.

Laman oma voodil. Õues on pime ja mu süda on raske. Jaanuarilõpu päike tõuseb alles mitme tunni pärast, siis, kui ma juba lennukis olen. Ema tuleb mu kõrvale ja kallistab mind. Oh, kuidas ma tahaksin hoopis siia tema käte vahele jäädagi ja mitte oma tundmatule saatusele üksi põlvede värisedes vastu astuda.

„Oh, Tiinukene!“ ohkab ema tuttavalt. „Oh, Tiinukene!“ kuulen jälle nagu neil kordadel, kui tal paistab südamel oleva väljendamiseks sõnadest puudu tulevat.

„Mis on, emme?“

„Oh, Tiinukene,“ ei leia ema ikka sõnu.

Ligi kolmekümnetunnine lennureis Sydneysse koos kahe vahemaandumisega möödub südamevärinas ja mõteteuimas. Lennukis avan ma üksteise järel käsitsi kirjutatud kirju, mille mu õde ja sõbrannad mulle kinnistes ümbrikes kaasa andsid, ja nutan südamest. Nagu mu ema ütleks, kui ta siin minu asemel istuks: „Mul on endast nii kahju!“

See ei pidanud ometigi kunagi teoks saama! See oli ju lihtsalt üks ema hull mõte.

Sajad hirmud sööstavad mu peas ringi ja mida ma ka ei teeks, nende sumin ei vaibu. Kuidas ma ilma oma perekonnata hakkama saan, ja just ilma emata, kellest ma pole elus üle kahe nädala eemal olnud? See kõik lihtsalt ei mahu mulle praegu pähe.

Enne maandumist näidatakse lennukis Austraalia tolli karantiinivideot, kus tutvustatakse riigi karme nõudeid sissetoodavate looduslike materjalide ja toidu kohta. Videos vitsutavad idaeurooplasena näivad ema ja poeg lennukis suitsuvorsti ning tahavad seejärel alles jäänud vorstijuppi maale sisse tuua. Sellega pole aga päri kohalik toll, kes mõlemat tegelast sellise käitumise peale vanglakaristuse ja rahatrahviga ähvardama asub. Minu väike teismelise süda on video lõppedes ärev. Mis ma oma köhakommide ja nätsuga nüüd peale hakkan? Oi, kuidas ma ei taha, et mu Austraalia seiklus lõppeks trellide taga enne, kui see üldse alatagi jõuab. Kuhu ma siis küll häbi pärast poeksin? Õnneks näen lennujaama koridoris spetsiaalset toiduainete prügikasti, kuhu enne tolli suundumist keelatud asjad visata saab. Alles hiljem saan teada, et komme ja muud võib riiki sisse tuua küll, kõik asjad tuleb lihtsalt enne deklareerida.

Siis ei tea ma ka seda, et seitsme aasta pärast, 2004. aastal luuakse Austraalias ülipopulaarne tolliteemaline tõsielusari „Border Security“. Sarjas näidatakse piirivalve-, tolli- ja karantiinitöötajate igapäevaelu ning selle antikangelasteks on just niisugused teadmatud välismaalased, kellel Austraalia karmidest karantiininõuetest aimugi ei ole.

Rangete seadustega kaitseb Austraalia oma ainulaadset ökosüsteemi ning üritab hoiduda võõrastest parasiitidest ja haigustekitajatest, mis riigis levima võivad hakata. Seepärast tulebki nii loomne kui ka taimne materjal alati deklareerida, ja suuremat osa sellistest asjadest riiki sisse ei lastagi. Üldjuhul tekib probleeme puust, seemnetest ja loomasarvedest tehtud suveniiridega ning tolli huvitavad näiteks ka matkasaapad, kus võib võõra riigi mulda küljes olla. Mul endal tekib Austraalia tolliametiga intsident, kui tahan siia Saaremaa kadakast tehtud kuumaaluseid kingituseks tuua. Sellega, millel puukoort küljes ei ole, pole probleemi, kuid see, mis koorimata puidust tehtud, konfiskeeritakse.

„Kas näete nende kahe toote vahet?“ uurib tolliametnik. „Me ei saa koorega puust tehtud asju riiki lubada, sest koore sees võivad elada imepisikesed putukad ja mikroobid, mis võivad meie loodusele ohtlikuks osutuda.“

„Ahahh,“ pomisen vastuseks. Mis mul muud öeldagi!

Loomulikult on Sydneyl mulle veelgi üllatusi varuks. Koos vastu tulnud Mallega lennujaamast välja kõndides paneb ere suvine päikesevalgus mu silmad vesiselt kissitama. Malle on üks sadadest teise maailmasõja Eestist pärit pagulastest, kelle Austraalia riik koos tema perega vastu võttis ning kellel siin endale uue kodu üles ehitada lubas. Nüüd, perearsti karjääri lõpetades, töötab Malle oma kodust ka Eesti vabariigi aupeakonsulina.

Jõuame Mallega lennujaama parklasse. „Siin mu auto ongi!“ hüüab ta endale iseloomuliku rõõmsameelsusega.

„Ah, seeee siis ongi...“ venitan pettumust varjata üritades pisikest ja päevinäinud Hondat põrnitsedes.

Üheksakümnendate aastate lõpu Eestist tulles olen harjunud, et autod on uued ja läikivad. Malle auto on aga roosteplekiline ja aastate jooksul päikese käes kõvasti pleekinud.

„Konditsioneeri mul autos ei ole, eks siis hoiame aknaid hoolsalt lahti,“ teatab Malle naerusilmselt.

„Ahah,“ suudan selles hingematvas kuumuses vastuseks öelda.

Edaspidi panen tähele, et uute ja kallite autode kontsentratsioon ongi Sydneys kõvasti väiksem kui Eestis. Siis ei mõista ma veel, et edukultus ja rikkuse näitamine pole paljudele pingevabana tunduvatele austraallastele prioriteet. Saan teada, et auto on kõigest sõiduvahend ja Austraalia inimestele on raha muudesse eluvaldkondadesse nagu näiteks reisimisse, sporti või restoranis käimisesse investeerimine olulisem.

Kakskümmend aastat hiljem märkan kalleid autosid Sydney autoteedel rohkem. Samas oleneb see ka linnajaost, kus liikuda. Reegel on, et kõige rikkamates linnajagudes on ka autod kõige luksuslikumad. Sydney liikluses peavad aga raudsed närvid olema. Ummikud võivad kesta vabalt tunni või rohkem ning autodemeri voogab lõpmatusse. Tipptunnil pole tegelikult üldse arukas autoga sõita, sest siis saab ühistranspordiga üldjuhul kiiremini kohale. Mõnikord võib ka buss valeks valikuks osutuda. Kui kord ummikus seisva bussi aknast sõpra üle kuulsa sadamasilla Harbour Bridge’i tööle jooksmas näen, mõtlen, et näe, tööle suundub üks vähestest arukatest sydneylastest! Nagu paljude teiste maailma suurlinnade puhul, tundub ka siin, et autostumine ja rahvaarv on kasvanud kiiremini, kui linnaplaneerimine järele jõuab. Nii ongi olemasolevad teed automassile kitsaks jäänud ning kohalike närvid lähevad aja möödudes aina rohkem krussi.

Sydney suvekuumust on raske kirjeldada. Seda peab tõesti omal nahal tunda saama. Asun elama Malle katusetuppa.

„Katuse all on maja kõige palavam tuba, aga küll sa hakkama saad, kui aknaid lahti hoiad ja väikese tuuluti käima paned,“ õpetab Malle mind.

Öö saabudes suudan vaid leitsaku käes ägiseda. „Aru ma ei saa, kuidas akna avamisest või ventilaatorist kasu on, kui sedasama kuuma õhku niimoodi ringi loksutatakse,“ mõtlen ja hüppan püsti, lennutan teki ja lina nurka ja öösärgi seljast ning jään voodis und ootama.

Hommikul äratab mind vali röökimine. Koperdan unesegaselt akna juurde, et selle kakofoonia põhjustajaid välja selgitada. Otse akna taga puu otsas on päikesetõusuks kohad sisse võtnud kollase noka ja jalgadega pruunid harilikuks mainakuldnokaks kutsutavad linnud. Taipan, et hommikuti sissemagamisest võib siin ainult und näha. Kui unenäo nägemine üldse võimalik on.